Ausalt minu toitumisest

Regulaarsetele lugejatele pole ilmselt üllatus, et ma viimasel ajal ei ole väga eeskujulik toituja olnud. Ma söön kõike. Kaasa arvatud küpsiseid, komme ja kooke.

Mul puudub igasugune motivatsioon neist loobuda. Päriselt.
Paks ma pole. Tervis on korras. Väljanägemine ka juba päris timm. Jah, tagumik ja kintsud võiksid kenamad olla, aga nad muutuvad iga päevaga järjest paremaks ka minu praeguse elustiili juures. Iga nädalaga tunnen ma end paremini, iga nädalaga tundun ma endale tahkem ja sportlikum. Mis need paar küpsist ja kommi siis ära ei ole, eksju.

Noh, muidu ei olekski asi vast nii hull, aga probleem on selles, et iga kuuga saab Printsess järjest vähem rinnapiima ja järjest rohkem muud toitu. See tähendab omakorda aga seda, et minu keha ei kuluta enam nii palju kaloreid, kui varem. Iga kuuga väheneb piima tootmiseks vajaminev kalorihulk ja mina selle arvelt muudkui paksenen. Varsti olen tagasi algkaalus ja nutan patja.

Tegime Regiinaga diili millalgi, et katsume teha ühe kena kaloraaži piires päeva. Paneme kõik toidud MyFitnessPali sisse ja vaatame, kui palju sööme. Plaan oli jääda planeeritud 2100 kcal raamesse.
Ma tegelikult arvasin, et 2100 on nii piisavalt palju, et ma saan nagunii süüa kõike, mida ma tahan.
Ups!
Kahjuks nii ei ole.
Lisaks sellele, et sain nigu kûlma haisva kalaga laksu näkku oma kaloraaži kohapealt, sain ma paraja šoki ka oma magusa koguste peale.

Pühajeesus! Diet much?

Aga siin mõned karmid screenshotid mu MyFitnessPalist:

Hommikusöök

Hommikusöök

makrod peale hommikusööki

Lõunasöök

Lõunasöök

Snäkid!

Snäkid!!! (kaneelisaia võtsin ampsu)

Ütleme siis nii, et ma oleksin väga tahtnud veel korralikku õhtusööki, aga ma olin oma näksimistega oma kaloraaži juba lõhki söönud. Saate aru ve? 844 kcal snäkke!

Lõpuks sõin vist veel maasikaid ja mureleid, seega sisse sõin ikka kuskil 2500 kalorit!!!

Ma käisin küll 16-kilomeetrisel jooksutiirul, aga kogu seda kaotatud kalorikogust tagasi süüa ei tohiks. See asi ei tööta nii.

Ühesõnaga, ma olen meeletu õgard. Päriselt.

Tahaks öelda, et mul on häbi, aga ma sellisel juhul valetaksin. Mul ei ole häbi, mul on lausa hämming! Kuidas ma nii palju süüa suudan?? Miks ma nii palju süüa tahan?

Ma ei suuda heale toidule ei öelda. Mul tuleb kohe mingi nagu kurvameelsus peale, kui ma mõtlen, et nüüd nii kaua aega ei tohi süüa ja siis söö ainult selline ports. Nutt tuleb peale.
Seetõttu ei suuda ma ka ühegi toitumiskava peale mõelda hetkel. Oeh. Raske see õgardi elu.

Ma tegelikult tean, et kava töötaks ja kintsupekk kaoks määdsikli, aga ma ei . . . Ma ei taha. Või, noh. Ma ei teagi.              

Ma ei taha jah!

Ma muidugi tahaksin peenem olla ja ilusam ja rohkem tahke ja värki-särki.

Äkki mul on mingi aine puudus? Mis see oligi, mis magusaisu vähendas? Kroom?
Ma nüüd sukeldun interneti imelisse maailma ja katsun välja uurida, kas mu õgardlusele võiks olla mingi ravi.

Teie, kallid lugejad, rääkige ka kaasa.

Kas mul on võimalik end vaalakaalust säästa? Mis aitab meeletu magusaisu vastu?

P.S. Regiina, ma loodan, et sina olid eeskujulikum ja said oma päeva raamidesse mahutatud. 

Esimene ühistrenn TEHTUD!

Ohsaraks! Ohsaraks! Ohsaraks! Ohsaraks! Ohsaraks! (lugeda kiiresti ja tõstetud kulmudega)

Ära tegin!

Tehtud!

Hurrraaa!!

Eile kell 17:30 viisin läbi esimese ühistrenni blogi lugejatega.
Ma seda üritust väga kaua ette planeerida ei saanud, kuna lapse graafik võib nädalaga palju muutuda ja ärkvel olles ei taha ta väga kärus passida. Tal hakkab igav.

Igatahes... Ürituse lõin Facebook'i paar päeva varem ja jäin pingsalt osalejaid ootama.
Teisipäeva hommikuni ei olnud mitte ühtegi osalejat. Mitte ühtegi!
Karmen kirjutas, et tema tuleb mulle seltsi, et ma haletsuspisaratesse ei upuks, kui mitte keegi teine kohale ei ilmu.

Tänud, naine!

Selles mõttes olin kurb, et Karmeni-sugused ultrajooksjad ei ole ju tegelikult minu ühistrennide sihtgupp. Sihtgrupp on ikkagi need inimesed, kes ei viitsi end välja liigutama ajada.

Ma tahan süstida trennirõõmu ja liigutamistahet kõikidesse inimestesse, kes ei tee regulaarselt trenni.
Eesmärk oli näidata, et tegelikult saab ilma rahata (jõusaal, rühmatrennid) ka täitsa ise ühe korraliku treeninguga ühele poole saada. Ise saad valida koha ja aja. Lihtsalt mine välja ja tee!
Lisaks kõigele eelnevale on see ka sigalahe.


Teisipäeval, 45 minutit enne planeeritud ühistrenni algust hakkasin end valmis sättima. Närv oli sees, liblikad kõhus ja ma korra mõtlesin, et kirjutan, et jääb ära. Ilm oli ka maru kräpp.
Vihma sadas, tuul oli meeletu.
Kuna aga Printsessil oli uneaeg tulemas ja ma plaanisin nagunii välja minna temaga, siis otsustasin mitte eit olla ja kohale minna ja endast maksimumi anda.

Kui kodust välja astusin, siis jäi vihm just järgi ja ilm tundus isegi täitsa ilus. Päikegi tuli korraks välja.

Jõudsin kohtumispaika kell 17:15. Kohe-kohe jõudsid kohale ka mu endine kolleeg koos oma tütrega. Oh, mul oli rõõm neid näha! Ei olegi üksi.
Paar minutit hiljem jõudis roosal naisterattal kohale ka kolmas osaleja - imetillukest kasvu rõõmsameelne tudengineiu. Temast saab millalgi vinge algklasside õpetaja.
Ja lõpuks jõudis kohale ka Karmen.

Tol hetkel oli veel ca 5 minutit poole kuueni aega, seega me veel ootasime. Lootsin, et ka Merlin veab ennast kohale, aga teda paraku ei tulnudki. Merlinikene, kuhu jäid?

Ajasime paar sõna juttu, mina rääkisin, mida ma neile olin plaaninud ja hakkasimegi soojendusega pihta.
Edasi kulges kiirkõnd-sörk intervalliga 5 minutit kiirkõndi ja 2 minutit sörki.

Kohe saime kaela ka esimese suure vihmasahmaka. Krt, mu jakk oli läbimärg ja liibus mõnuga naha ligi. Külm hakkas korraks. Tuul oli ka parajalt tugev.
Õnneks sörgiga saime nahad kuumaks ja keegi virisema ka ei hakanud.
Siinkohal ma tegelikult valetan, kuna ilge ilkumine käis terve aja. Stiilis "sinu pärast jääme me kõik haigeks" ja "oh, me liigume minu kodu poole, ma vaikselt kaon". Ma muudkui ähvardasin, et parem oleks, et keegi salaja jalga ei lase :D
Kogu kiun oli muidugi naljaga pooleks. Meil oli väga lõbus. Pool tundi läks nii kiiresti.


Jäime ka paarile inimesele silma oma kambaga. Üks meesterahvas viskas käppa ja tuli ka hiljem jõutrenni ajal meile oma oskusi näitama. Eputrilla :)
Ja üks tütarlaps sõitis jalgrattaga meist mööda ja hüüdis: "You go girl!"

Me olime lihtsalt nii änksad. Just sayin'. (teen ülbet nägu ja prunditan huuli praegu)

Kokku sörkisime/kõndisime 4 km ajaga 35:02. Minul keskmine pulss 114 bpm. Kalorikulu 320 kcal.
Edasi suundusime Anne kanali välijõusaali ja läks lahti Kayla kava kolmanda nädala esmaspäev. Treeningu rõhk jalgadel.

See kava on minu jaokski päris jõhker. Ses suhtes, et ma olen peale seda alati päris saabas olnud. Jalad on nigu keedetud spagetid all.

Hoiatasin kamraade ka, et kui enam ei jõua, siis lihtsalt puhka ja jätka siis, kui jaks tagasi. Ei ole mõtet ennast pooleks sahmida.
Mina ise katsusin muidugi eeskuju näidata ja terve kava ajal teadvusel püsida. Oli päris keerukas :D
Raske on, noh! Tegelt ka!

Karmen, va looder, viilis natukene ja oli meile kaamerameheks. Laisad need ultrajooksjad, eks? :D

Väike ülevaade meie sipelungist siis ka videote näol -

Hiljem järele vaadates nägin ise ka, et osalejate tehnika läks lõpus päris lappama. Ilmselgelt olime me kõik väsinud ja keha ei teinud enam koostööd.
 Ma kahjuks ei vaadanud teiste tehnikat ÜLDSE kogu trenni vältel. Häšštääg piinlik.
Asi on lihtsalt selles, et ma pole harjunud seda tegema. Siplen ju harilikult üksi ja katsun lihtsalt ellu jääda. Järgmine kord katsun vahel meelde tuletada, et inimesed oma keha ära ei unustaks.

Andestage mulle.

Videod on tehtud ka mõlemad harjutusseeriate teise ringi ajal, mis tähendab seda, et me olime juba ühe tiiru kõike seda teinud ja me natukene tahtsime surra :D

Kayla kavale kulus koos venitusega 35 minutit. Kaloreid põletasin 230 kcal. Keskmine pulss 134 bpm.

Printsess muide ärkas juba sörgi ajal üles ning pidas ennast päris kaua aega kenasti üleval. Lõpus hakkas tal ka ilmselgelt igav seal kärus ja oligi pill lahti. Õnneks vankrikiigutajaid mul oli ja kamba peale saime selle nõudliku imikuga ka hakkama. Aitäh Teile!

Mingi hetk pidin ta ka kärust välja võtma ja treeningusse kaasama. Päris raske oli trenni lõpusirgel imikuga kükke teha. Jalg tudises all. Aga saime hakkama.

Kokku kulus ühistrennile 1 h 10 min. 

Parimad 1 tund ja kümme minutit sel nädalal. Päriselt!

Tegime ühe naljaka ja lohaka ühispildi ka. Ikka altpoolt, et me kõik paksemad tunduksime. Mõelge meid siis ca 5 kilo kergemaks.

Parim trenniseltskond 2017 

Tehtuuuuuuud!

Emotsioonid olid meil kõigil peale trenni ikka ülihead. Kõigil oli nägu naerul, jutt jooksis. Muudkui muljetasime. Ka hiljem koju jõudes kirjutasime üksteisele ja tänasime mõnusa aja eest.
Nagu oleks millegi eriti suurega hakkama saanud. Selline uhke tunne oli kohe. Mitte nii väga enda üle,vaid just nende osalejate üle. Vinged inimesed loevad mu blogi. (võttis silma märjaks just)

Aitäh Teile veelkord! 

Ilmselt tuleb uus ühistrenn järgmisel nädalal, kuna see nädal on juba nii täis planeeritud.

Kohtumiseni!


Mariliis

Teeme ära selle esimese ühistrenni

Kes mu blogi Facebook'i lehte jälgib, see juba teab, et olen sinna üles pannud esimese ühistrenni ürituse. Noh, plaanidesse või kalendrisse üritusena siis.

Esimene ühistrenn on plaanitud teisipäeval 27.06 kell 17:30 Tartus Anne kanali ääres. Kohtumispaigaks Turu silla juures asuv toidukoht või täpsemalt siis selle esine.

Siiani ühtegi osalejat pole. Hurraaa! (ma olen irooniline)
Inimesed laigivad, aga osalema ei tulda. Ega midagi.
Kui lähen üksi, siis lähen üksi. Trenn tahab igal juhul tegemist.

Kes nüüd Tartus elab ja lihtsalt ei julge tulla, neile ütlen lohutuseks, et ega ma ise ka väga ei julge tulla :D
Aga ma katsun asja võimalikult vähe kohmakaks teha. Ses suhtes, et ei pea tulema minuga kohe sõpsi panema ja enda elulugu minuga jagama. Tule lihtsalt kohale ja kasvõi vaikides kõnni/sörgi minu kõrval.

Mis siis, kui vihma hakkab sadama?
Noh, mina suhkrust ei ole ja jooksen ka vihmaga. Kui tuleb ikka kangemat sorti rahet või lausa padukat, siis jääb ära, aga tavaline vihm ei ole takistuseks.

Äkki ei jaksa kaasa teha?
Tegin ürituse lehele ka vastava küsitluse.
Jooksen/kõnnin või jooksen kõnnin vaheldumisi. Olenevalt seltskonnast. Peale jooksu plaanin välijõusaalis erinevaid harjutusi teha. Koormust saab kogu keha. Kui ei jaksa, siis istu maha ja nuta või lihtsalt puhka veidi.

Kuna ma olen vaene ja mittepopulaarne blogija, siis mingeid kingitusi või üllatusi ma hetkel veel lubada ei saa.
Luban, et kalendrisse saate rea "trenn" taha linnukese teha. Ja soovi korral ajan ka veidi lobajuttu ja olen totakas. Noh, et teised arukamad tunduksid.

On absoluutselt võimalik, et Printsess ärkab ja märatseb terve trenni aja ja ma olen närvis ja kukun pillima või miskit sellist. Või ma lihtsalt lasen ennast keset teed süldiks ja keeldun edasi eksisteerimast.
Sellisel juhul ma vabandan juba ette.

Ega ma rohkem ei oskagi midagi kirjutada. Tulge ja liigutame ennast. Saame saledaks!

Homme näeme, raisk!

Väiksed trikid, imenipid

Nonii. Selleks korraks jaanid peetud, nüüd saab hakata rahus jõuludeks valmistuma.
A mitte ei saa aru, mis nali see nüüd oli, et jaanipäeval ilus ilm oli? Kuskil oli vist mingi lühis.

Meie pere veetis jaanipäeva Viljandis sõbranna juures. Seal oli beebiga mugav, kuna pralle käis vastvalminud uhkes saunamajas ja lapsed magasid elumajas. Printses kasvatas jaaniks enda hamba kah igeme seest välja ja oli lausa harjumatult heas tujus. Magama jäi kell 21:30 ja süüa nõudis kell 00:30. Vahepealse aja sain mõnuga saunatada ja seltskonda nautida. Inimese tunne kohe :)

Kes nüüd teada tahab, kuidas mul kaalu ja toitumisega asjad on, siis pean tunnistama, et sõbranna valmistatud hõrgutistele ei suuda ma iial ei öelda. Sõin kõike, mida pakuti.
Mul ei ole mingeid süümepiinu kah.

Nädal on olnud kenasti aktiivne ja igati trennilainel. Ka veel enne Viljandisse sõitu tegin 5,5 km jooksu ja Kayla kava teise nädala reede harjutused ära.

Krt, jõhker on see Kayla. Päriselt. Huh! Harjutustele paberil peale vaadates on küll suhteliselt lihtne, kuna harjutused on pigem lihtsakoelised ja ka kordusi ei tundu liialt palju, aga praktikas on asi ikka päris hull. Isegi kintsud higistavad suurest kurbusest.

Nende commando'dega ma hõõrusin endal küünarnukilt naha marraskile. Täitsa kohe nagu verele ja värki. Tegin kiiresti ja kummimatil ja nahk lihtsalt sulas (ilmselt oli kuulda ka vilinat). Aia!


Väike ülevaade nädala trennidest:

E - Kayla kava (2. nädal) + kõhulihased 35 minutit, kalorikulu 307 kcal
T - jooks 9,8 km ajaga 1:08, keskmine pulss 145 bpm. Kalorikulu 756 kcal
K - Kayla kava 38 minutit, kalorikulu 170 kcal
N - puhkepäev
R - jooks 5,5 km ajaga 35:47, pulss 150 bpm, kalorikulu 407 kcal + Kayla kava 35 min, kalorikulu 205 kcal
L - puhkepäev
P - puhkepäev

Lisan vahemärkuseks, et neil nn puhkepäevadel olen ma ikka jalutamas käinud Printsessiga. Paar tunnikest päevas vantsin selle väikse imega mööda linna.

Kaalu ma ei tea, kuna ma lihtsalt pole saanud mahti hommikul kaaluda. Õhtust kaalu ma ei tahagi teada, kuna see näitab seitset tonni või midagi :) Eks ta ikka seal 67-68 kg juures on. Vaevalt ma nüüd meeletult olen juurde hakanud võtma.

Olen otsustanud oma elu keeruliseks elama hakata. Mulle tuli taaskord mingi dieedituhin peale, aga ma armastan liialt toitu, et päris konkreetse kava järgi süüa.
Seega... (trummipõrin) kavatsen katsetada igasuguseid "nippe" ja "trikke", kuidas näksimisest hoiduda ja mitte rämpsu süüa. 

Kõlab juba eos tegelikult päris masendavalt, kuna näksimine ja rämps on ju parim osa elust, eksju :D

Mul on endal ka neid nippe juba kogunenud, kuid ma alati ei taha neid kasutada. Eriti siis, kui kodus on midagi head süüa.

Aga uuel nädalal ma teen selle ära! Näksin õigel ajal ja õigeid asju ja katsetan enda peal erinevaid kuulsaid ja vähem kuulsaid dieedinippe. Võtan uuesti kasutusele ka MyfitnessPal'i , kuhu märgin oma söödud toidud ning üritan jääda planeeritud 2100 kcal raamesse.
Kaalun ennast ka homme hommikul, et oleks näha, kas selline piiramine ennast ka ära tasub.

Nipid, mida katsun järgida:

• joo päeva jooksul palju vett!
• õhtul peale viimast söögikorda pese hambad puhtaks. Peale seda ei teki enam vajadust näksida.
• söö regulaarselt!

Kurjam, ma üritan siin netist leitud nippe kirja panna ja ma juba järgin neist enamusi. Polegi nagu siia midagi väga kirjutada.
Alkoholi ma ei joo, kohvi joon mustalt ja suhkruta, vett joon palju, valget saia ei söö, margariini, majoneesi ei söö. Magustoiduks teen endale ise toorkakaost, maitsetsamata jogurtist ja steviast kreemi. Liha kõrvale söön juurvilju, mitte makaroni või kartulit.

Ainus, mida ma saaksin vähendada on maiustuste söömine. Noh, mõned kommid või küpsised leiavad ikka igapäevaselt oma tee mu makku ja ma tegelikult ei raatsi seda päris ära jätta. Viu-viu-viu!

Aga, okey, teeme siis nii, et see nädal aega ma katsun kommid ja küpsised asendada murelite, maasikate ja arbuusiga.

Hoidke mulle pöialt!


Lugejad, jagage enda nippe ka! 

Mida veel võiks katsetada, kui magusaisu hakkab silmanägemist nillima?



P.S. üks lugeja ütles mulle lõpuks toidupoes tsau! Olin suhteliselt sillas! #pidinkusagiläramainima 

Endine paks tahab motivatsiooni jagada

Huh!
Ma hingasin sügavalt sisse ja välja enne, kui ma seda postitust kirjutama hakkasin.

Mõni äkki mäletab, et ma kirjutasin oma postituses "Ausalt blogimisest" sellest, et mul on mõningad mõtted, kuidas oma blogimisest natukene suurem asi teha või natukene vaheldust saada.

Ja siin see siis on - ma kavatsen hakata lugejaid endaga trennidesse kaasa kutsuma!

Pffft.

Niimoodi kirjutades tundub see eriti leim ja pointless üritus - ei mingeid aupauke ega dramaatilist muusikat, aga kuulake mind enne ikka ära.

Enamus inimesi, kes regulaarselt trenni ei tee, kurdavad, et pole aega või pole raha või ei jõua joosta või midagi neljandat hoopis. Tegelikkuses on enamasti asi motivatsioonis. Või pigem selle puudumises.
Ja mida minul on?
No, seda va motivatsiooni mul ju ongi. Palju. Jagub teistele ka!

Minu jaoks on jooksmine ja kodust välja saamine nagu preemia. Magustoit. Kui teen näiteks lühikese jooksu (4-6 km) ja peale seda lähen välijõusaali rahmeldama, siis olen lõpetades niiiiii heas tujus.
Ülejäänud päeva on tuju hea, energiat rohkem ja ma tunnen end justkui enesekindlamalt, kui olen oma trenni ära teinud.

Sama käib ka jõusaali kohta. Ma tunnen oma kontides, kuidas mu keha muutub aina paremaks ja tugevamaks ja sealjuures ka ilusamaks. Mis saaks veel parema tunde tekitada, kui enda ilusaks treenimine?

Aga, kuidas see lugejate endaga kaasa võtmine siis välja näeb?

Noh, ma täiega kardan, et ma pole seda veel korralikult läbi mõelnud ja ilmselt on mu plaanides hästi palju lünke, kuid kusagilt peab ju alustama.

Idee on karmilt võttes selline, et ma teen nt Facebook'i ürituse, kus annan infot, et millal ja kus kokku saame ja mida plaanime teha. Inimesed saavad oma tulekust märku anda ja küsimusi küsida või kaasa rääkida.
Näiteks teen ürituse, et kolmapäeval kel 10:00 koguneme Anne kanali ääres ja plaanis on joosta 5 km ja teha natukene trenni välijõusaalis.

Ühistrennid on sobilikud pea kõigile. Ka neile, kes muidu jooksmas ei käi, kuna plaan on just inimeste järgi tempo valida ja vahepeal kasvõi jalutada ja hinge tõmmata.

Kes tahab, see võib välijõusaalis enda äranägemise järgi toimetada, kes tahab, see teeb koos minuga. Mina lähen ja jooksen igal juhul. Ka siis, kui keegi teine välja ei ilmu (häšštääg piinlik)

Ma ei ole väljaõppinud treener, seega minu käest ilmselt väga palju head nõu ei saa. Ma saan ja oskan vaid omast kogemusest rääkida ja üldine idee on ikkagi see, et motiveerida inimesi kodust välja tulema ja liigutama. Tahan näidata, et see võib olla ülimõnus ja üldse mitte nii raske.

Selle ürituse juures on ka mõningad miinused.
Esiteks teeksin ma neid ühisüritusi ilmselt hommikul kella 10-paiku, kuna siis magab Printsess enamasti kõige paremini. Võtan ma ta ju igal juhul käruga kaasa, kuna mu abikaasa on enamasti kella 20-ni tööl.
Teiseks, kui Printsess peaks keset jooksmist hüsteeriliselt nutma hakkama, siis võib ka kõigi teiste trenn olla rikutud.

Oeh.

Nüüd hakkasin jälle pablama.
Raske on lapsega koos plaane teha, kuna lastele plaanid harilikult ei meeldi :)

Pika jutu kokkuvõtteks siis nii palju, et ma katsun peale jaani selle asjaga pihta hakata ja proovin ka veel juunis esimese ühis-sipelungi ära teha.

Kui keegi ei tule, siis ei tule, aga vähemalt ma üritasin.

Hoidke silmad-kõrvad lahti!

Nädala trennide kokkuvõte

Ma pole ammu ühtegi kaalumispostitust teinud ja pole nagu oma trennidest ka midagi enam kirjutanud.
See ei tähenda aga üldse seda, et ma nüüd oma kanni laiaks istun ja üldse oma kaalu peale enam ei mõtle.

Mõtlesin, et teen üle pika aja kasvõi enda jaoks ühe kokkuvõtte möödunud nädalast.

Minu jooksusõber on hetkel Pärnus ja sel nädalal pidin täitsa üksi hakkama saama. Tõbras selline :D
Muide, kui oled harjunud ikka seltsis trenni tegema, siis esimesed korrad üksi olid ikka maru kentsakad.

Esmaspäev: jooksin 6,5 km, aeg 44:50, keskmine tempo 6:53 min/km, keskmine pulss 148 bpm, kalorikulu 499 kcal. Peale seda Kayla Itsines kava esimese nädala esmaspäev, millest tegin ka video.

Teisipäev: Puhkepäev, Kayla kava kohaselt kõndisin tunnikese.

Kolmapäev: Pikk madala pulsiga jooks 13,15 km, aeg 1:33, keskmine tempo 7:09 min/km, keskmine pulss 144 bpm.
Lisaks Kayla kava esimese nädala kolmas päev. Aeg 30 minutit, kalorikulu 229 kcal, keskmine pulss 132 bpm (max 143 - need kuramuse kosmonaudid!)

Neljapäev: Käisin jõusaalis. Soojenduseks tegin 20 minutit climberil, edasi jõuharjutused kogu kerele. Salaja filmisin ennast ka nendel masinatel, kus käed vabad olid :)
Pulsikella jätsin koju, seega kalorikulu ei tea.

Reede: Puhkepäev. Jalutasin Printsessiga poolteist tundi.

Laupäev: Kayla Itsines kava 30 minutit, lisaks harjutused kõhule ja seljale.

Pühapäev: kiirem trett jõusaalis. Soojendus taaskord ronimismasinal 15 min, lisaks jõuharjutused kogu kerele. Kokku ajaliselt 1:15.

Kaal on mul endiselt kõikunud 67,5 ja 68,0 vahel (pikkust 173 cm). Minule sobib väga hästi.

Mul vahel tuleb küll peale selline "ah, teeks ikka seda dieedivärki veel" tuju, aga see kaob harilikult kohe, kui abikaasa koju tuleb ja poest miskit head toob.
Hetkel näitab kaal minu jaoks "Mariliis sa oled kaunis" kaalu ja sellega seoses on kadunud igasugune motivatsioon dieeti pidada.

Ma teen selle Kayla kava lõpuni ja vaatan, kas saan need jalad ja tagumiku natukene eeskujulikumaks. Nii palju on küll muutunud, et nüüd ma juba tunnen, et mul on seal tuhara piirkonnas isegi mingid lihased. Muidu oli tuim ja vedel mass mingit ollust seal lihtsalt.

Tegelikkuses pean ma nüüd ennast kokku võtma ja kehaanalüüsis ära käima. Ma olen puhtalt viitsimatusest seda siiani edasi lükanud. Oleks vist viimane aeg oma rasv ja lihased ära mõõta, eks.
Siis oleks hea peale Kayla kava lõppu võrrelda ja tulemuste üle uhke olla . . . või looteasendis nutta.



Kuidas teistel suvised treeningud lähevad? Olete sama aktiivsed või aktiivsemad? Või hoopis puhkate?

BEEBIBLOGI: Seitsmekuune Printsess

Meie imeline imik sai eile juba seitse kuud vanaks. Oleks paslik jälle väike vahekokkuvõte teha sellest imikuga elust ning preilna oskused maha märkida.

Vanus: 7 kuud (sündis 16.11.2016)
Pikkus: umbes 70 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,2 kg (sünd 3070 grammi)
Silmad: hallikasrohelised
Juuksed: pruunid
Rõivasuurus: 74
Sööb: hommikuks putru puuviljapüreega, lõunaks juurviljapüreed lihaga ja ülejäänud ajast endiselt rinnapiima peal;

Oskused: keerab üle mõlema õla nii seljalt kõhule kui ka tagasi. Roomab, istub kindlalt, kuid päris ise istuma veel ei aja. Õppis paar nädalat tagasi kõhuli magamise ära ja nüüd tudubki enamasti ööuned kõhuli;

Lemmikud: meie koer Tommi, pallid ja emme kõrvarõngad;

Üldine seikukord: hoolimata esialgsest paanikast, et laps ei taha mitte kunagi ühtegi püreed sööma hakata, on lapsest tänaseks saanud suure isuga sööja. Hetkel vist jätkuvalt kasvatab oma hambaid, seega on ta natukene pirtsakas. 
Kaalu on tal ka endiselt maru palju. Tegu on võrdlemisi priske printsessiga. Loodetavasti kaob enamus volte teismeeaks ära. 

Uhke tähtpäeva puhul vahetasime oma Roan'i käru vankrikorvi istumisosa vastu ja Printsess saab nüüd vabamalt õues jalutamas käies maailma uudistada.
Vankrikorv oli küll hubasem ja seal sees oli tal justkui oma pesa, kuid viimasel ajal ei taha Printsess enam väga pikalt kärus magada, seega ei ole see hubasus enam nii oluline. Lisaks on väljas juba nii soe, et ei pea last tekkide sisse mässima, vaid ongi parem, kui tuul vabamalt läbi käib.

Müüsin maha ka meie kobaka söögitooli Peg Perego Tatamia.

Tatamia oli ideaalne selleks ajaks, mil laps ei istunud veel ise ning oli vaja ta enda lähedal hoida, kui ma näiteks süüa tegin või koristasin. Tatamia käib nimelt lamavasse asendisse ning on kasutatav alates sünnist. Meil ta oligi rohkem lamamistoolina kasutuses. Nüüd söögitoolina tundus ta aga maru kobakas ja tema puhastamine oli trenn omaette. Nii palju voldikesi ja vahesid, kuhu püree sai pugeda. Kui tooli lõpuks puhtaks sain, siis oli juba aeg uueks söögikorraks ja läks jälle sama trall lahti. Ma lausa ärritusin, kui laps püreed tooli sisse hõõrus, kuna ma teadsin, et seda on sealt ilge jama kätte saada.
Esialgu olin ma kindel, et ma ostan endale Britton Fika. Lootuses soodukat saada kirjutasin ka Brittoni esindajale ja pakkusin koostööd. Paraku mina nende jaoks atraktiivne ei ole, seega esialgu jäi koostöö ära.
Kuna ma olen võrdlemisi säästliku mõtteviisiga naisterahvas, siis mõtlesin, et vaatan, mida järelturul kah saada on. Fikat seal ei ole, kuna tegemist on võrdlemisi uue mudeliga. Lootsin leida midagi sellist, mis mulle välimuselt meeldib ja mida on lihtne puhastada.

Valituks osutus söögitool Svan.

http://site.pishposhbaby.com/blog/2012/01/26/the-new-svan-signet-high-chair/

Printsess oli oma uues toolis täitsa rahulolev, kuigi mul endal oli küll alguses hirm, et meie priske plika ei mahu lihtsalt sinna tooli :) Õnneks on see kandiku kaugus reguleeritav, seega mahutab tool ka veidi priskemad lapsed kenasti ära.

Nüüd peaks mõneks ajaks suured ostud tehtud olema. Järgmine ost on ilmselt kolmerattaline ratas ja selle ostame vast siis, kui Printsess on umbes poolteist aastat vana. Järgmisel suvel siis.

Kergkäru ma ostma ei hakka, kuna ei näe selleks vajadust. Meie Roan Marita on minu jalutusradadele ideaalne vanker. Käin ju Anne kanali luhal koeraga ja vankriga jalutamas ja sealt on isegi meie hiiglaslike ratastega raske läbi saada.
Meil tegelikult on olemas ka Quinny Zapp, mille jalgu me hetkel turvahälli ratastena kasutame. Too ei käi aga lamavasse asendisse, seega kasutame toda siis, kui laps on juba veidi vanem.

Millised söögitoolid teie lastel on? 
Millal panite lapse istumisosasse? Kas soetasite suure vankri asemele ka kergkäru? Millise?

Muljetage kaasa, koos on lõbusam!

Ausalt blogimisest

Vahel ma mõtlen, et miks inimesed üldse mu blogi loevad. Kes üldse loeb? (tõsta käsi, kui loed)

Ma usun, et mingi protsent lugejatest on minu tuttavad, kes lihtsalt tahavad puhtalt uudishimust teada, kui paks ma nüüd siis täpselt olen.
Mingi protsent on kindlasti ka neid, kes tegelikult ei loe, aga panevad toetuseks Facebook'i ikka "like" või mingi muu näo, mis väljendab emotikon'ina nende toetust. Noh, mu ema näiteks :D

Ilmselt on ka mingi osa selliseid lugejaid, kes siiralt loevad ja elavad kaasa, saavad ideid või motivatsiooni, peletavad igavust või ammutavad enesekindlust nähes, kui tselluliidised MINU põlved on #päristselluliidised

Mina alustasin blogimist selleks, et oleks saledana hea tagasi vaadata, kui rumal ja paks ma ikka olin. Praegu oma esimesi postitusi lugedes on küll täpselt selline tunne - ikka päris rumal ja päris paks.

Kusagil aasta peale blogimisega alustamist hakkas blogist saama midagi rohkemat, kui enda jaoks kirjutamine. Ma tahtsin, et inimesed loeksid, kommenteeriksid, sheeriksid ja laigiksid. Ma tahtsin olla teiste blogijate seas tuntud või vähemalt teatud. 

Ma tahtsin ka saada tasuta kraami erinevatelt koostööpartneritelt, arvustada ja katsetada erinevaid tooteid. Tahtsin tunda, et ma pole päris tavaline Tartu tüdruk, kes proovib internetti midagi kirjutada. Et ikkagi BLOGIJA! Keegi.

Paraku ei tulnud akendest ja ustest koostöösoove firmadelt, ei sheeritud ega laigitud mind ka väga.
Mõtlesin siiralt millalgi, et ei olegi mõtet üldse blogida, kui keegi mind tähelegi ei pane. Selline tähtsusetuse tunne tuli peale. Olen vist nüüdseks juba kaks korda oma "pilllid kotti pannud", aga ometi ma rooman saba jalgevahel tagasi.

Ma lihtsalt tahan jagada oma elu ja ma ikka loodan ja ootan, et blogikene muudkui kasvaks ja areneks, lugejaid tuleks juurde ja minu tuntus muudkui kasvaks.
See on puhas edevus. Ma usun, et kõik blogijad on oma sisimas edevad, aga natukene liiga arad, et reaalis ennast nähtavaks teha või siis reaalist jääb lihtsalt väheks.

Karmen teeb parasjagu oma blogis küsitlust, et saada lugejate tagasisidet ning üheks küsimuseks oli see, et kui tihti peaks kirjutama? 
Teate, ma ütlen ausalt, et kui midagi peas ei ole, mis tahab välja saada, siis ei ole mõtet kirjutada.
Kirjutama peaks täpselt nii tihti, kui sul midagi öelda on. Need sooltest jõuga pressitud postitused stiilis "minu hommikusöök, lõuna ja õhtusöök" ei ole huvitavad. Ok, korra võib neid teha, et lugeja saaks aimu, kas sa sööd pitsat või kanafileed, aga iga päev? Ei.

Vahel loen ka blogides kommentaare stiilis, et "miks nii negatiivne" või "sa ka ainult virised".
Kas lugejad päris ausalt tahavad lugeda sellest, kui hästi kõik on, kuidas midagi ei lähe kunagi valesti, kõik meeldib, kõik on alati SUPER?
Appi, mul tekib seda sõna lugedes juba alaseljale mädalööve. Eriti populaarne on kirjutada seda veel kahe P-ga. SUPPER! #õigekeelsusõnaraamatvõtalahtiraisk

Oeh, kuidas ma ei kannata ilusaid blogisid.
Blogid, kus kõik läheb hästi, kõik on ilusad, lapsed on tublid, mees on ideaalne, kodu on SUPPER ja kõik see muu kadestamisväärne, ei kutsu mind lugema.
Siis kirjutatakse veel mingi reklaampostitus, kus kiidetakse kõike ülivõrdes - supper värk, noh :D

Ma usun, et seetõttu Mallukas nii popp ongi, et ta ei ilusta väga oma elu. Lust lugeda kohe :)

Tulles nüüd nende reklaampostituste juurde.
Minule on nüüd seoses beebinduse kajastamisega hakatud ka ühtkomateist pakkuma. Ei midagi väga glamuurset, kuid siiski nii palju huvitavat, et ma olen pakkumised vastu võtnud (mida pakutud on, seda näed blogi lehelt "Paks ja beebi soovitavad").
Fakt on see, et reklaampostitused on minu blogis sellised, mida loetakse kõige vähem. Üritan küll alati ikka igale postitusele oma vunki juurde panna, et lugejad päris tuima kodulehelt kopeeritud teksti ei peaks lugema, aga ikka ei ole need reklaamid väga atraktiivsed.
Siinkohal ongi päris jama, kuna tahaks ju ikka uusi asju proovida ja siis oleks ju ka millest kirjutada, kui saaks mingit nänni. Aga lugejatele väga ei meeldi need reklaamid.
Lisaks on selle nö tasuta nänni juures ka nii palju kohustusi.
Väiksematele blogijatele pakutakse enamasti testimiseks tooteid, mille turuväärtus on kuni 30€.
30 on isegi hästi saadud :) Päriselt.
Ja siis selle 30 euro eest pead sa tootest saama rahuldavad pildid, beebidele mõeldud tootete puhul veel koos beebiga. Siis pead sa toote tausta uurima - kus toodetakse, kus müüakse, kes müüb, koostis, materjal? Oeh. Siis tuleb leida selline hetk, mil sul on piisavalt aega, et asjasse süveneda, et saaks mõistlik postitus kokku kirjutatud. Lisaks pead sa suutma tootest nii palju vaimustuda, et oleks, mida kirjutada.
Ega see reklaampostituse kirjutamine ei ole lihtne. Päriselt. Päris tänamatu töö, kui selle eest väärilist tasu ei saa.
Blogi postitus jääb google'i abil leitavaks igaveseks ja eesti inimene on guugeldaja. Kui ta näeb, et keegi kaasmaalane on asja katsetanud ja kiidab, siis ta ostab selle endalegi suurema tõenäosusega. Blogi = hea reklaam, olenemata konkreetse blogi lugejate arvust.

Ühesõnaga - muidugi tahaks olla tähtis blogija ja saada tasuta nänni, samas tekitab see nii palju lisatööd, et alati ei ole seda väärt. Eriti, kui toote turuväärtus on kuskil 10 €.

Kuhu mina oma blogiga jõuda tahan?
Ma tahaksin, et minu blogimisest saaks minu elu veel suurem osa, kui ta on praegu.
Kui ma veel tööl käisin, siis ma ei jõudnud väga tihti blogima või teisi blogisid lugema. Nüüd olen ma aga kodune ja blogi ongi natukene nagu minu töö. Tunne on küll selline vahest.
Mulle meeldib blogimine, mulle meeldib kogu see blogimaailm ja kogu see sagin ja kisma, mis selle ümber käib. Ma sooviksin blogimisest teha oma igapäevatöö, oma sissetulekuallika, kuid sinna on mul ilmselt veel pikk maa minna.
Toon näite ka: olen bloginud nüüdseks kaks ja pool aastat ja need reklaamid, mis blogis vilguvad on mulle teeninud selle ajaga 16,42 €. Välja makstakse minimaalselt 70 €, mis tähendab seda, et kuskil seitsme aasta pärast saan ma 70 € oma blogiga teenitud rasket raha. Hurraaa! #iroonia

Eks ma natukene kardan seda, et ma saavutan lõpuks ilmselt ka oma ideaalkaalu ja saan nii piisavalt heasse vormi, et kaalublogi point kaob ära. See tundub hirmutav. Samas saan ma alati jätkata trenniblogi nime all ja jagada oma ülevoolavat trennimotti ka teistega. Eks?

Sellega seoses on mul ka mitmeid ideid juba, aga teostuseks jääb hetkel veel julgusest puudu. Kardan, et kukun oma üritustega läbi ja tunnen end eriti pisikese mutukana.


Ma kujutan ette, et see postitus sai nüüd äkki natukene liiga aus, aga mul on hetkel selline tuju lihtsalt. Mina usun, et emotsioonilt kirjutatud postitused on parimad, kuna blogi ongi selleks, et saaks hingelt ära. Vähemalt minu jaoks. Läbimõeldud ja kaalutletud jutt jäägu poliitikutele.

Vastused lugejate küsimustele

Oh sa vana, kus nüüd tuli küsimusi! Ma veel põdesin, et raudselt ei tule üldse küsimusi ja ma vastan siin kolmele-neljale küsimusele ja pärast nutan püksisäärde. Või ... kuhu nutetakse? Amm .. ah,las jääda.

Aga, siin nad siis on - lugejate küsimused ja minu vastused:

1. Mis sind ônnelikuks teeb? - Kõik! Elu! Vahel ma jalutan Printsessiga Anne kanali ääres ja mõtlen, et elu on ikka kuramuse ilus. 
2. Milliseid jooksutosse sa soovitaks? - Odavaid :D Tegelikkuses on asi nii, et mina olen oma jooksutossud ostnud hinna järgi ja olen mõlemaga rahul. Või, noh. Ma ei teagi, mida jooksutossus hinnata. Minu omad on mugavad, ei hõõru ja näevad nunnud välja :)
3. Kui ideaalkaal kätte tuleb, siis mis edasi? Lavale? - Lavale?! Norsatasin ja oleksin napilt ninast teed välja pursanud, aga ma ei joo hetkel teed. Ei! Kui ideaalkaal käes, siis tuleb kehaga tegelema hakata. Ma tahan ilusaid, tahkeid ja vormikaid jalgu ja prinki tagumikku. 
4. Mida su abikaasa su blogimisest arvab? - Mulle tundub, et tal on suht savi. Alguses ta vaatas päris imelikult mu blogimisele. Tema jaoks suhteliselt veider hobi, aga nüüdseks on ta hakanud sellest aru saama. Aga ta ise ei loe mu blogi. Ta ei viitsi :D
5. Kelle või mille arvelt sa blogid? - Telekavaatamise ja enda kasimise arvelt. Siis, kui Printsess on ärkvel, ma blogida ei saa. Kui mul tekib selline mõnus vaba hetk, mil ma ei pea parasjagu kellegi elu eest vastutama, siis istun arvuti taha ja blogin. Tegelikult tahab teinekord kodu koristamist või näonahk kangesti koorimist.
6. Mis eluvaldkonnas sa varem töötasid? - Enne Printsessiga koduseks jäämist olin ma kütusefirmas logistik. 
7. Kas ja kuidas veedad oma pojaga omavahel aega? - Poeg on mul sellises vanuses, et ta ei viitsi väga õues käia ja mina vastupidiselt viibin enamuse ajast just õues. Ma ikka meelitan teda vahel koos Printsessi ja endaga jalutama. Nüüd algas suvevaheaeg ja võtsin eesmärgiks rohkem pojaga aega veeta. Teisipäeval käisime Elistvere loomapargis, siis kolmapäeval VSpas ja plaanime veel väiksele piknikule minna millalgi. Kodus me lihtsalt nöögime ükteise kallal sõbralikult ja oleme ägedad. Ta ikka kiidab vahest, et tal on väga äge ema (tegeltka!)

   

   Elistvere loomapargis

8. Kus näed ennast 5. aasta pärast? - Loodetavasti teen ma tööd, mida ma armastan ja olen natukene rohkem iseenda aja peremees. Trennide ja kaalu kohapealt loodan olla ideaalkaalus, regulaarselt käia jõusaalis ja nautida elu täiel rinnal (loe: kanda lühikesi pükse ja nabapluuse ja olla fääbjulos).
9. Kas oled põline tartlane? - Jah.
10. Miks ja kuidas alustasid teed kaalulangetamiseni? - Elasin kolm ja pool aastat tagasi veel maal, kaalusin 82 kg ja olin eluga rahul. Siis aga otsusasime teise lapse saada ja soovisime suuremat korterit. Maal sellist pakkuda polnud, seega kolisime linna ja minu lapsepõlveaegsesse elurajooni. Kuna see koht kubiseb vanadest tuttavatest, siis tundsin, et mul oleks sellisena häbi vanade tuttavate silma alla sattuda. Mingid vanad kompleksid, noh. Jõudsin napilt juba end haletsema hakata, kui avastasin, et Tartus on niiiiiiiiiiiiii palju mõnusaid vabaõhus sportimise võimalusi. Uurisin blogimaailmas ringi, uudistasin erinevaid kaalulangetusblogisid ja hakkasin pihta. Ülejäänu on juba ajalugu.
11. Mis on su lemmik nö. kaalujälgimis toit ja milline on fitnessimaailmas nö. lemmik rämpstoit? - Lemmik dieettoit on Fitlap'i kavast päris oa-singisalat ja veisehakklihapada. No, keele viivad alla. Lemmik nn rämpstoit või maius on Loodusväe erinevad toorbatoonid ja siis Puls Nutrition'i juustukoogimaitseline protein bar. Sööks vigaseks neist :)

    

    Loodusvägi toorbatoonid

12. Kui vana sa oled? - Kasvatanud oma kaunist keha ja teiste kannatust juba 29 aastat.
13. Mis on Tartus parimad kohad sportimiseks? - Ise teen sporti enamasti Anne kanali ääres ja Emajõe ääres kulgeval kergliiklusrajal. Rada kulgeb Ihastest kuni Lähteni välja (he 20 kilomeetrit).  Lisaks on Anne kanali ääres ja Mõisavshes olemas päris asjalik välijõusaal. 
14. Kui tihti sa siis sokke vahetad?!? - Minu sokikandmine on paras kaos. Ma kodus sokke ei kanna, aga välja minnes panen jalga. Siis tulen tuppa, võtan sokid ära ja ei leia neid enam järgmine kord, kui välja lähen. Siis võtan uued sokid. Teen nendega samamoodi ja lõpuks leian kuskilt tooli alt hunniku peaaegu värskeid sokke ja kannan neid siis uuesti korra :D 
15. Ja kuidas sa end motiveerid, kui on tunne, et üldse ei viitsi ikka? - Ma olen veidi edev inimene (miks ma muidu blogin, eksju) ja mulle meeldib tähelepanu. Kui ma pole näiteks paar päeva trenni treinud ja teised blogijad ja tuttavad muudkui postitavad mingeid trennipilte ja all on kommentaarid stiilis "sa oled nii tubli", siis ma olen niiiiiiiiiiiiiiiii kade lihtsalt ja vihaga lähen trenni tegema. Vihaga enda vastu siis ja hirmust, et keegi on minust nii palju tublim ja mina istun kodus kuni rasvun ja ei suuda voodistki tõusta #reaalnehirm 
16. Mis on sinu suur sportlik eesmärk? Eneseületus, miski mis paneb silmad särama ja toob kananaha ihule? - Väga raske küsimus mu jaoks. Mul ei olegi sportlikku eesmärki. Päriselt. Päris pläss tunne nüüd. Minu sportlikkusega seotud eesmärk on see, et ma suudaks, tahaks ja oskaks elu lõpuni nii elada, et ma liigun ja olen hea tervise juures. Ma tahan olla üleni liikuv, tugev ja sportlik ja sellest tulenevalt ilus ja särav.
17. Piinlikum hetk võib olla trenni või päris elus - :D :D see on mu peotrikk muide! Mul on vahva lugu sellest, kuidas ma elus esimest korda günekoloogi juures käisin. Olin siis mingi 15 aastat vana. Enne minekut vanem sõbranna veel justkui hirmutas, et sa ikka tead, et sa pead täitsa paljaks võtma ja jalad harki ajama ja ... ma olin niigi närvis ja see jutt ajas veel rohkem närvi, et äkki ma ei oska käituda seal günekoloogi juures. Davaiks. Kutsuti mind siis ruumi sisse, mul peas kummitas ikka, et paljaks peab võtma. Egas midagi - koorisin sealsamas ukse kõrval kõik riided peale rinnahoidja ja sokkide seljast ära ja seisin õnnetult ja hirmunult seal ukse kõrval, ise jumalast paljas. Arst võttis parasjagu just oma laua taga istet ja keeras, et vaadata, miks ma järgi ei tule. Siis ehmatas paljast mind nähes "Oi! Ajame enne ikka natukene juttu ka". Muigas ja juhatas mind enda kõrvale toolile, et saaks sissejuhatavaid küsimusi küsida. See võttis aega ca 10 minutit ja ma olin jumalast porgand seal :D Alles peale seda armsat vestlust palus ta mul minna teise ruumi kardina taha ja nö pukki ronida. Siis oleks pidanud tegelikult need püksid ära võtma :D  :D Kuramuse piinlik oli! Oleksin tahtnud nutta pärast, a nüüd on naljakas :D 
18. Sinu suurim eneseületus nii trennis kui päris elus? - Suurim eneseületus trennis oli ilmselt treenerile maksmine ja jõusaaliga alguse tegemine. See oli minu jaoks suur samm. Ja päris elus? See, et ma olen selline nagu ma täna olen, see on olnud suur eneseületus. Ma olin lapsena pigem selline nukrameelne ja üliemotsionaalne tütarlaps. Lõin kiiresti asjadele käega, andsin alla, läksin närvi.
19. Lemmik poos - ma enamasti magan külili. Ja muus mõttes - laisa inimese misjonär ;) :D
20. Kunagi oled maininud, et varem suitsetasid. Kuidas õnnestus maha jätta? - Maha suutsin jätta ainult tänu sellele, et jäin rasedaks. Ja siis poleks ka vist iseseisvalt hakkama saanud, aga kuna ma käisin tööl ja seal kõik teadsid, et ma rase olen, siis ei saanud ju teiste nähes teha enam suitsu. Oleks kodune ja üksik olnud, siis kes teab, mis oleks saanud. 
21. Mis eriala inimene oled? Kas seoses sellega sul ka eesmärgid nagu tervise/kaalulangetamisega? - Mul tegelikkuses kindlat nö eriala tööalaselt ei ole. Olen olnud pigem see inimene tööjuures, kes teeb seda tööd, mis parajasti tegemist vajab. Nö vuugitäide. Ma suudan kiiresti uued asjad ära õppida ja rahuldavalt töö ära teha. Kaalulangetus ja sport ei ole mu tööga kuidagi seotud. 
22. Kuidas tõmbad end välja nö mugavustsoonist(stiilis ei viitsi trenni teha, tervislik olla, hommikul ärgata või mis iganes sarnased asjad). - vt vastust nr 15. Lühidalt - kadedus! :D
23. Kui vana sa oled? Kas plaanid veel lapsi ja kui mitu? - Vanus 29 ja otsustasime, et kolmanda lapse saamise üle otsustame siis, kui printsess on 4-5 aastat vana. Siis on mul ka see suhteliselt viimane taks veel lapsi saada.
24. Kaua sa oled oma mehega koos olnud? - Koos 11 aastat, abielus saab oldud detsembris juba 10 aastat.

    

    Kinomusu!

25. Kui tihti sa pesu pesed? - Kui ilm lubab, siis iga päev. Kui on kiire, väljas sajab ja toad niigi niisked, siis ei pese. 
26. Mis värvi on su elutuba? - Selline helebeežide seinte ja tumepruuni mööbliga. Suhteliselt värvitu :)

    

    Elutuba

27. Millised on su lemmikud riided? - Mustad liibuvad püksid ja hele maika.
28. Mis su lemmik loom on? - Koer.
29. Kas sul on kodus mõni loom olemas ka? - Meil on kodus üks 8-aastane krants Tommi ja kaks tšintšiljat - Ninja ja Nunnu.

    

    Tommi!

30. Kes on su kõige lemmikum blogija?- Mallukas  Inimestena on lemmikuteks blogijateks Regiina, Maris ja Karmen.
31. Mis on su lemmik laul? - Tõnis Mägi - Koit. Iga kord, kui ma kuulan seda laulupeo versiooni koos kooridega, läheb mul silm märjaks ja kananahk tuleb ihule. Rasedana nutsin lausa arvuti taga seda kuulates nii, et suurem laps pidi tulema vaatama, kas minuga on kõik korras
32. Mis värvi on su silmad? - Hallid.
33. Kas sul õdesid-vendi on? - Mul on absoluutselt fantastiline ja natukene totakas vanem õde Gerli ja kusagil peaks olema ka üks poolvend, kellest ma kahjuks miskit väga ei tea. 

    

    Sorry, Kiku :D 

34. Kes on su eeskuju siin elus? Pean silmas kõiges, kes motiveerib sind kasvama inimesena? - Mul on üks endast veidi vanem sõbranna, kelleks ma tahan saada, kui ma suureks kasvan. Tšau, Kadri! :)
35. Kuidas hoiate oma abielu? - Ouch! Krt! Vist ei hoiagi. Või, noh. Ma ei oska öelda küll, et me nüüd miskit sellele mõeldes ekstra teeme. Me oleme mõlemad sigamuhedad. See vist aitab.
    
36. Milliseid põhimõtteid järgid laste kasvatamises? - Ma proovin lapsi kasvatada nii, et nad saaksid võimaluse ise kasvada ja ise otsustada, kes nad olla tahavad. Näiteks ei sunni ma last käima trennis, kui ta ütleb, et talle seal ei meeldi. Lisaks on minu jaoks hästi oluline, et laps julgeks oma murega minu juurde tulla, seega katsun karistamisel olla karm, kuid õiglane ning alati selgitada oma seisukohti ning kuulata lapse oma. 
37. Ja milliseid põhimõtteid/arvamusi/nägemusi oled muutnud? - Ma ei arva enam, et ma kõike tean. Enne, kui oma seisukohta kaitsma hakkan, kuulan teise ära ja katsun asja teistmoodi vaadata. 
38. Mis on su kõige suurem hirm? - Ma ei taha seda siia isegi mitte kirjutada. Ma ei tahaks sellest mõelda, ma ei tahaks sellest rääkida. Kardan kõige rohkem oma laste pärast. Kui nendega peaks midagi juhtuma, siis ma ei oskaks edasi elada. Kui nemad on terved, rõõmsad ja eluga rahul, siis on minu eluga kõik hästi. 

Huuh!
Tehtud! Vastatud!

Ma loodan, et saate minust nüüd natukene paremini aru.

Ja veelkord suured tänud kõigile küsijatele! Muahti!

Snapchati rõõmud

BEEBIBLOGI: Mängukeskus MARAKRATT

Meie pere kutsuti tutvuma uue mängukeskusega Tartus, milleks on Kvartali kaubanduskeskuse neljandal korrusel asuv MARAKRATT.
Olin sellest eelnevalt lugenud ja natukene sinna ka sisse piilunud, kui perega VSpa's käisime.
Mängukeskus asub nimelt spa-ga samal korrusel.

Tunnistan ausalt, et sinna sisse ei ole me läinud seetõttu, et ma arvasin, et mu lastel pole seal midagi teha. Mängutoad tunduvad pigem nii 3-7-aastastele. Printsess on napilt 7-kuune ja poeg on 9-aastane.

Mängukeskus ise kirjutab, et mängutuba on sobilik kuni 12-aastastele.

Lühidalt kokku võttes võib öelda, et meile meeldis!

Esimese asjana jäi meile silma keset ruumi asetsev ronimisala, mis on läbi kahe korruse.
Ilgelt kift. Isegi mina oma seelikuga ronisin sealt alla. Tegelikkuses saab alumisele korrusele ka trepist, kuid selle avastasin ma alles hiljem.

Ronimisalas on liumägi, pallikahurid, nn köislift, millega saab sõita. Isegi mina libistasin end tollega ühelt tasapinnalt teisele.

Lisaks ronimisalale on seal ka selline kodumängimise nurk, kus on köök ja nukud ja nukuvankrid.

Mängukeskuses saab sõita ka pedaalidega traktoritega. Traktorid sobivad ka 145 cm-sele lapsele. Meie üheksane sai kenasti sõidetud.

Videovärki kah! ;)

Mina käisin alustuseks suurema lapsega kõik nurgatagused läbi ja siis tulin tagasi ülemisele korrusele ja läksin Printsessiga väikeste laste mängunurka uudistama.

Seal on suur pallimeri, üks väike liumägi, suurem liumägi, erinevad ronimisatribuudid ja siis mängunurk erinevate väikelaste mänguasjadega.

Printsessil oli seal tegemist küll.

Mänguala on selliste mõnusate mattide peal, et ka roomavad ja käputavad lapsed saavad mugavalt ringi uudistada.

Mängukeskuse Marakratt plussid:

• sobib lastele alates kuuest elukuust kuni 10-12-aastaseni
• põnev ronimisala läbi kahe korruse - meie noorhärra absoluutne lemmik!
• hea asukoht
• Kvartalisse šoppama tulevad lapsevanemad saavad oma iseseisvad lapsed sinna mängima tuua. Aeg läheb igatahes lennates
• pileti ostad vaid lapsele ja saatja on tasuta. Lisaks on saatjale olemas ka kohake, kus tšillida, kuniks laps mängib.

meie issi lõõgastumas

Miinusteks oli minu jaoks see, et mängutoas ei ole ühtegi akent. Natukene selline koopa tunne tekkis. Väljas oli ilus päikesepaisteline päev, aga sees oli pime ja natukene nagu kõle.

Teiseks miinuseks ehk see, et kui laps on vanuses 3-4 ja see väiksemate laste mänguväljak enam lõbu ei paku, siis see suurem ronimisala võib siiski veel veidi hirmutav tunduda. Eks see oleneb ka lapsest, kuid minu poeg on meeletult kartlik ja ka temal oli esialgu natukene vaja harjuda, kui julges sealt alla ronida. See on ikka suur! 

Meie mässasime mängutoas kuskil poolteist tundi ja lahkusime seetõttu, et issil hakkas igav.

Poiss ja Printsess oleksid võinud edasi mängida. Poiss oli suurest ringi traavimisest nii higine, aga nägu oli naerul.

Kui ma Kvartalisse šoppama lähen, siis ilmselgelt sokutan noorhärra taas sinna.

Kes tahab ise oma silmaga uut mängukeskust kaema minna, see saab minu käest ka tasuta pääsme. Selleks ei olegi muud vaja teha, kui mulle siia kommentaaridesse või e-mailile kirjutada.

Pääsmeid jagub kolmele soovijale. Kes ees, see mees!

Kätte saab Tartust Annelinnast või siis annate mulle oma aadressi ja ma panen postkasti ;)