Kopp on ees

Meie imelisel imikul tuleb juba seitsekümmend triljonit aastat neljas hammas. Tänu sellele ta lihtsalt istuks mul kogu aeg süles. Kui sülle ei saa, siis ta nutab ikka sellise kire ja volüümiga, nagu oleks keegi reaalselt rulluiskudega üle ta sõrmede sõitnud. Ikka sügavalt südamest tuleb see nutt.

Eriti lõõgastav on see nutt siis, kui mul on kange pissihäda. Nagu, tegelt, beebi? Tegelt?

Võtan ta vannituppa kaasa ja panen põrandale, vean muidugi rõõmsa hunniku mänguasju ka kaasa. Tema muudkui röögib kopse välja. Võtan sülle - vaikus.

Oleks siis nii hästi, et võtangi ta sülle ja asi ants. Pffft. Looda sa. Kui sülle saab, siis puurib kiiruga ümbritsevaid põnevaid esemeid ja hakkab neid kõiki korraga endale tahtma. Käsi püsti ja muudkui õh ja õh. Ma ikka meeleheitlikult üritan talle igasugu asju näppu susata, et ta ometi tasa oleks, aga nii, kui ühe asja annan, tahab ta juba teist. Mul saavad lihtsalt käed otsa. Siis mõtlen geniaalselt, et toetan ta korra maha ja annan siis need asjad. KÕIK need asjad, aga siis ta jälle nutab.

Mu pea ähvardab lõhkeda. Eile olin sunnitud lausa valuvaigistit võtma, kuna pea täitsa uugas otsas.

Tänane öö oli kah paras põrgu. Öösiti ta mul enam ei söö ja viimane nädal on olnud lausa nii luksuslik, et ta jääb magama kell 20:30 ja esimest korda teeb häält alles 6-e paiku. Eilne öö oli aga paras horror. Esiteks, ta nuttis  terve päeva, siis jäi ta alles kell 23:00 magama ja ärkas iga kahe tunni tagant alates 00:30-st. Võehhh! Mingi nelja paiku tuli vist pikem paus sisse, aga kell 6 nuttis jälle ja siis ma lõpuks andsin talle ka tissi. Siis magas veel kaks tundi ja kaheksast oleme üleval. Einoh, hurrraa.
Abikaasa oli ka mugavalt kella 20-ni tööl. Kuradi puhkaja, ma ütlen :D

Nii palju on aga positiivset, et tänaseks on õudne hammas end igemest välja ajanud ja loodetavasti tuleb tänane öö natukene kergem.

Lisaks sellele, et mu titenutu karikas on üle ääre hakanud ajama, on mul ka trennist ja jooksmisest kopp nii ees. Mingi meeletu tüdimus on peal.
See Kayla kava läheb iga päevaga järjest raskemaks ja mingit trennirõõmu enam ei ole. Miks ma pooleli ei jäta, küsite? Noh, sest ma olen kümme friiking nädalat juba vastu pidanud ja ainult kaks on veel jäänud. See ajaks mind veel rohkem auku, kui ma sellega ka hakkama ei saaks.
Jooksmisest on ka nii villand juba. Muidu vast polekski, aga kuna imik enam kärus väga üle poole tunni ei maga, siis olen ma terve jooksu aja nagu valvel ja vaatan, et ega ta väga tigedaks ei saa seal kärus. Tal hakkab ju igav. Võib olla, kui saaks joostes omi mõtteid mõelda ja eemale kodustest kohustustest, oleks jooksmine meeldivam, aga hetkel on küll täitsa vastumeelne juba.

Kolmapäeval käisin oma jooksusõbraga tiirul ja see oli küll mõnus. Nii hea seltskonna nimel võin ma ju mõned kilomeetrid joosta ka.

Kuidas mu dieet läheb?
Noh, tundub, et sellega on praegu kõik okey.
Olen nagu teadlikumalt toituma hakanud.
Kui enne võtsin ikka mõne koogi või saiakese ka, kui poes käisin, siis nüüd katsun ikka tervislikke magustoite valida ja söön ka oluliselt rohkem juurvilju ja puuvilju. Nälga mul ei ole ja vastavalt enesetundele luban mõnikord natukene rohkem, kui 1700 kcal päevas. Üritan selle kaloraaži ikka alla 2000 hoida, kuid näiteks pika jooksu päeval ei plaani küll ainult 1700-ga hakkama saada.

Ma ise olen jumalast rahul selle otsusega, et toitumine kriitiliselt üle vaadata, kuid tundub, et osad lugejad peavad seda enesepiinamiseks.

Ma mõistan, et ma ei ole ilmselt oma senistest valikutest väga täpselt rääkinud ja te arvate, et kõik on niigi hästi, aga ma sõin enne ikka liiga palju ja liiga valesti.
Ei, rämpstoitu ma väga ei armasta, aga poolfabrikaadid - njämm!
Tavaline hommikusöök oli neli viilu sepikut, mõnus kiht taluvõid, sink, juust ja kurgiviil. Kõrvale kruus musta kohvi. Ja siis midagi magusat ju ka :) Enamasti oli selleks koogilõik või kaks, mõnikord šokolaad, mõnikord sefiir šokolaadis. Vahel pool pakki mingeid kaloririkkaid küpsiseid.
Hommikusöögist sain teinekord pea 1000 kalorit. Normaalne teie meelest?
Minu meelest pole.

Mida rohkem ma trenni tegin, seda rohkem ma tahtsin magusat. Ja sõin ka. Nii palju, kui tahtsin. Enamasti maiustasin õhtuti, kui beebi oli magama pandud. Istusin poole ööni arvutis ja sõin magusat.
Imestan siiani, et ma sajakilone pole.

Enne ei julgenud väga dieeditada ka, kuna beebi põhitoit oli ikkagi rinnapiim ja selline äkiline kaloraaži vähendamine võib rinnapiima kogust oluliselt mõjutada. Nüüd on õnneks Printsess juba suhteliselt segatoiduline ja piim on rohkem nagu vahepala. Seetõttu julgesingi kaloraaži nii palju vähendada ja endise 2300- pealt 1700-peale tõmmata. Ja nagu ma ka ütlesin, et see 1700 ei ole nii rangelt paigas. Vastavalt aktiivsusele.

Samuti võtsin vähemaks õhtust näksimist. Ei saa öelda, et seda üldse ei oleks, aga oluliselt vähem, kui varem.

Ja see kaalunumbri kiun. Kommenteeritakse sellise alatooniga, nagu ma näljutaksin end ja olen otsapidi juba alakaaluline. Kallis lugeja, minu kehamassiindeks ei ole alakaalule isegi mitte lähedal. See on oluliselt rohkem sinna ülekaalulisuse poole. Mu rasvaprotsent on nibin-nabin normaalne. Mõni kilo juurde võtta ja mu rasvaprotsent on juba üle normi. Saate aru, jah?
Mul on sedatüüpi keha, mis talletab kogu rasva tagumikku ja reitesse. Need on need osad minust, mida ma meeleldi kellelegi ei näita. Seal on ikka vohav tsellulism lahti. Päriselt ka.
Ma väldin selliste piltide üles panekut, kus mu kintsud ikka maru kohutavad välja näevad, aga see ei tähenda, et seda ei ole.

Siin väike screenshot mu videote väljavõttest.

esitan tõendi A

Saate aru, jah? Ma ei ole "niigi juba väga heas vormis".  Vormini on veel mõningane maa minna.

Esitan tõendi B

ähh, siit pole hästi näha

Küsite, mis see neli kilo kaalulangetust mulle enam annab? Noh, loodetavasti saan ma sellest üleliigsest rasvast lahti, mis end mu tagumikule on elama seadnud.

Kuidas see teie meelest siis peaks käima?

Ainult trenniga kaalu ei langeta, kallid kommenteerijad. Trenniga sa kulutad kaloreid ning kui suudad neid mitte tagasi süüa, siis kaal langeb. Vormid keha kuju kauniks küll, aga kaalu ainult trenniga ei langeta.

Arvatakse, et mu dieet on liiga ekstreemne. Päriselt? 1700 kcal on liiga ekstreemne?
Ma reaalselt olen näinud küll neid kuklani tõusvaid kulme, kui ma ütlen, et mu dieet on 1700 kcal. Enamasti öeldakse selle peale, et vau! päris palju saab siis ikka dieedi ajal süüa.
Sama oli selle Fitlap'i kavaga. Ma panin pildid üles koos kogustega ja inimesed vaatasin, et pühajeesus - nii suured kogused ja nii palju saab süüa. Ma olin seajuures näljasurma suremas.
1700 ei ole ekstreemselt väike kaloraaž. Ma EI NÄLJUTA ennast. Ma ei ole anoreksia lävel. Ma armastan süüa ja praegune dieet on selleks, et ma lihtsalt vähe koomale tõmbaksin oma maiustamist ja rämpsu söömist.
Mul on kergem end kontrollida, kui ma olen iseendale lubanud, et ma söön nii ja nii palju. Kaalulangetus on muidugi eriliselt mõnus boonus ja loodetavasti saan ma sel aastal oma eesmärkkaalu kätte.

Lisan siia juurde veel, et Herbalife'is soovitati mul lausa 59-ni oma kaalu langetada. Nii pidi ilus olema minu 173-e sentimeetrise pikkuse juures :) Tädike veel mainis, et ma ilmselt kooliajal olingi sellises kaalus. Eip. Ei olnud. Mina ei kujuta end sellises kaalus ettegi ja ei plaani sinnani ka kaalu langetada.

Aga nüüd ärkas beebikene üles ja tahab muidugi koos minuga blogida. Jess. Tõmban otsad kokku.

Õh! 

Jagage palun motivatsiooni ja ärge olge vastikud oma "appi, nii jõhker dieet!" kommentaaridega. Tšillääks.

Ahjaa, ja tulge homme ühistrenni ka. Pliis. 

Endine paks tahab motivatsiooni jagada

Huh!
Ma hingasin sügavalt sisse ja välja enne, kui ma seda postitust kirjutama hakkasin.

Mõni äkki mäletab, et ma kirjutasin oma postituses "Ausalt blogimisest" sellest, et mul on mõningad mõtted, kuidas oma blogimisest natukene suurem asi teha või natukene vaheldust saada.

Ja siin see siis on - ma kavatsen hakata lugejaid endaga trennidesse kaasa kutsuma!

Pffft.

Niimoodi kirjutades tundub see eriti leim ja pointless üritus - ei mingeid aupauke ega dramaatilist muusikat, aga kuulake mind enne ikka ära.

Enamus inimesi, kes regulaarselt trenni ei tee, kurdavad, et pole aega või pole raha või ei jõua joosta või midagi neljandat hoopis. Tegelikkuses on enamasti asi motivatsioonis. Või pigem selle puudumises.
Ja mida minul on?
No, seda va motivatsiooni mul ju ongi. Palju. Jagub teistele ka!

Minu jaoks on jooksmine ja kodust välja saamine nagu preemia. Magustoit. Kui teen näiteks lühikese jooksu (4-6 km) ja peale seda lähen välijõusaali rahmeldama, siis olen lõpetades niiiiii heas tujus.
Ülejäänud päeva on tuju hea, energiat rohkem ja ma tunnen end justkui enesekindlamalt, kui olen oma trenni ära teinud.

Sama käib ka jõusaali kohta. Ma tunnen oma kontides, kuidas mu keha muutub aina paremaks ja tugevamaks ja sealjuures ka ilusamaks. Mis saaks veel parema tunde tekitada, kui enda ilusaks treenimine?

Aga, kuidas see lugejate endaga kaasa võtmine siis välja näeb?

Noh, ma täiega kardan, et ma pole seda veel korralikult läbi mõelnud ja ilmselt on mu plaanides hästi palju lünke, kuid kusagilt peab ju alustama.

Idee on karmilt võttes selline, et ma teen nt Facebook'i ürituse, kus annan infot, et millal ja kus kokku saame ja mida plaanime teha. Inimesed saavad oma tulekust märku anda ja küsimusi küsida või kaasa rääkida.
Näiteks teen ürituse, et kolmapäeval kel 10:00 koguneme Anne kanali ääres ja plaanis on joosta 5 km ja teha natukene trenni välijõusaalis.

Ühistrennid on sobilikud pea kõigile. Ka neile, kes muidu jooksmas ei käi, kuna plaan on just inimeste järgi tempo valida ja vahepeal kasvõi jalutada ja hinge tõmmata.

Kes tahab, see võib välijõusaalis enda äranägemise järgi toimetada, kes tahab, see teeb koos minuga. Mina lähen ja jooksen igal juhul. Ka siis, kui keegi teine välja ei ilmu (häšštääg piinlik)

Ma ei ole väljaõppinud treener, seega minu käest ilmselt väga palju head nõu ei saa. Ma saan ja oskan vaid omast kogemusest rääkida ja üldine idee on ikkagi see, et motiveerida inimesi kodust välja tulema ja liigutama. Tahan näidata, et see võib olla ülimõnus ja üldse mitte nii raske.

Selle ürituse juures on ka mõningad miinused.
Esiteks teeksin ma neid ühisüritusi ilmselt hommikul kella 10-paiku, kuna siis magab Printsess enamasti kõige paremini. Võtan ma ta ju igal juhul käruga kaasa, kuna mu abikaasa on enamasti kella 20-ni tööl.
Teiseks, kui Printsess peaks keset jooksmist hüsteeriliselt nutma hakkama, siis võib ka kõigi teiste trenn olla rikutud.

Oeh.

Nüüd hakkasin jälle pablama.
Raske on lapsega koos plaane teha, kuna lastele plaanid harilikult ei meeldi :)

Pika jutu kokkuvõtteks siis nii palju, et ma katsun peale jaani selle asjaga pihta hakata ja proovin ka veel juunis esimese ühis-sipelungi ära teha.

Kui keegi ei tule, siis ei tule, aga vähemalt ma üritasin.

Hoidke silmad-kõrvad lahti!

Kui endal jääb motivatsioonist vajaka ...

...siis tuleb vestelda teiste samasugustega ning koos midagi ette võtta.
Nimelt, olin mina just niisama kodus, jätkuvalt raske nigu elevant ja motivatsioonitu, kui mulle kirjutas Regiina -blogi LINK .
Ta on minuga suhteliselt samas seisus - tahaks nagu vähem kaaluda, kuid on endaga nii piisavalt rahul, et rangelt toitumist jälgida pole motivatsiooni. Meie vahe on küll selles, et mina imetava emana lõhverdan magusat suust sisse, tema on aga veidi eeskujulikum :) imelik.
Otsustasime ühiselt, et nii eided on ka piinlik olla. Noh, et kiunume ja tahame peenikesed olla, aga midagi ette ei võta - katsetame korraks tublid olemist.
Tingmus on selline, et sööme esialgu kasvõi ainult ühe päeva täpselt kava järgi. Kõik söögikorrad pildistame üles ja näitame ette.
Einoh, fain, aga mul ei ole ju toitumiskava. Upsi!

Ega midagi. Olen ammu kibelenud seda Fitlap'i proovima, seega sai ära tehtud Fitlapi kasutaja ning esialgu proovin kolm päeva tasuta.

See ei ole mingi eriline pakkumine mulle, sest ma olen nii awesome, vaid kõik saavad kolm päeva tasuta proovida ja otsustada, kas see neile sobib.

Täna ei hakka ma kava järgi toitumisega pihta puhtalt seetõttu, et külmik on tühi ja ma ei jõua enne õhtut poodi. Nimelt on täna Tartus Parkmetsa jooks, millega avan ma oma selle aasta ametliku jooksuhooaja. Mu ema osaleb ka (kõnnib) ning peale üritust on minu juures selline väiksem perekondlik koosviibimine plaanis.

Natukene piilusin ka neid järgmiste päevade toite ja kurvaks teeb see, et mitte ühtegi magustoitu ei ole menüüs :( proovin need kolm päeva igatahes ära ja teen oma otsuse alles siis. Äkki mul ei tekigi enam magusaisu (jee rait!)

Praegu aga lõpetan, kuna jooksuks tuleb asjad kokku panna ja üks neljapoolene imik tahab ka tegelemist :)

Olge muhedad ja hoidke siis homme mu Instagramil silmamunad peal, kuna kavatsen sinna oma toitudest pilte lisada.

Tsaukaaa!

peale trenni väike endel kah

Mariliis

Motivatsiooni uus tulemine

Olen tänaseks 31+5 nädalat rase. See tähendab seda, et lapse eeldatava sünnini on jäänud veel vaid 58 päeva. See on vähem, kui kaks kuud.
Seinine rasedusaegne kaalutõus on olnud igati okey ja graafikus. Julgen ennustada, et lõplikult kogun endale turjale vast max 11-12 kg titakaalu. Selle kavatsen enamjaolt sünnitusmajja jätta :)

Tänase esmaspäeva puhul käisin ära ka kaalu peal.
01.09 kaalusin ma 76,3 kg.
Täna hommikul näitas kaal 76,8 kg. 11 päevaga olen juurde kasvatanud 0,5 kg titepekki. Hurraaa! :) Paisumine jookseb endiselt kenasti graafikus.
Kogu senise rasedusega olen juurde võtnud 7,8 kg. 

Olin vahepeal oma mõistliku kaalutõusuga nii mugavaks läinud, et lisaks jalutamisele väga muud trenni ei teinudki. Ka dieet oli selline nii ja naa. Alates laupäevast olen aga ennast rohkem liigutama hakanud.
Laupäeval ärkasin 7:22 täitsa ise üles. Lihtsalt niisama. Tegin kohvi ja vedasin oma raseda vaalakere teleka ette diivanile. Istusin seal ja mõnulesin, kuniks mul hakkas imelik. Terve pere veel magas, aega oli mul maailm, jaksu ka nagu hommikul jagub ja ma lihtsalt persetasin seal. Piinlik.
Otsisin oma kõige elastsemad trenniriided välja ja kadusin trennituppa. Lohistasin vana truu sõbra ellipstrenažööri nurgast välja ja kukkusin seal peal vihtuma. Tegin Instagram'i ka pisikese video -

LINK

Ellipsil siplesin ca 30 minutit. Edasi ootasid mind kükid, väljaasted, mõned harjutused tuharalihastele ja lõpetuseks harjutused hantlitega. Kokku siplesin hea tunnikese. Higi lahmas ja tuju oli pärast ikka jõle hea.

Järgmisel päeval plaanisin puhata, aga kuna väljas oli ilus ilm ja lapsel oli ka igav, siis tegime rekordilise 12 kilomeetrise Pokemonijahi.
Laps oli mul Toomemäest ja Kassitoomest nii vaimustuses, et enamuse maast marssisime just seal. Kassitoomel ronisime ikka mäest üles ja alla ka paar korda. Ma olin õhtuks ikka päris kapsas.

Paraku ei lastud mul ka õhtul rahulikult kapsas olla, kuna mees kurtis, et pole üldse välja saanud ja ilm on ju ometi niiiiiiiiiiiiiiii ilus. Läksime kogu kamraadiga teisele jalutuskäigule. Sel korral piirdusime kolme kilomeetriga, aga värsket õhku saime sellegipoolest.

Mu sammulugeja oli paraku õnnetult kodus laadimas (nagu pea iga päev), seega päeva üldist aktiivsust numbritena välja tuua ei oska, aga oli päris aktiivne päevakene.

Täna olen veidi rahulikumalt võtnud. Käisin hommikul jalgsi linnas (ca 2 km sinna ja tagasi). Käisin turul ka ja tegin kergema šopingutiiru Kvartalis.

Seoses uue motivatsioonilainega olen otsustanud ka endale siiski miski vähe väärikama aktiivsusmonitori osta. Kavatsen osta kasutatud isendi ning loodetavasti hästi odavalt :)
Vaatasin, et kõige diskreetsem tundub olevat Polar Loop? Musta värvi. Mingid lahmakad ja erksavärvilised tilinad mind ei köida, kuna enamasti käin selliste riietega, kuhu ei sobi väga sportlik stiil. Ja need valged kellad, mida mina oma tuttavatel näinud olen, need kipuvad kuidagi nukralt värvist ära minema. Seega must it is!

Nüüd tuleb siis lisaks titeasjadele ka selle otsimisega tegelema hakata.

Homsest algab minu viimane töönädal (jah, teisipäevast) ja siis olengi ametlikult puhkusel. Tööle tagasi 2018.

Ega mul tegelikult muud väga tarka öelda ei olegi. Teiste blogijate maratonipostitused on ju oluliselt põnnamad :) Aga ma tahtsin ka natukene endast rääkida. Edev, nagu ma olen.
Tervitan siinkohal Regiinat ja Marist, kes sõbralikult koos oma poolmaratonid läbisid. Tahan ju kaaaa :)

P.S. jah, olen küll kade, et kõik jooksmas käisid ja mina ei saanud  :D :D

Järgmise blogimiseni!


Mariliis (juba 31+5)

Kuidas ma motivatsiooni otsisin

Olen mõnda aega juba vaevelnud motivatsioonipuuduses ja lasnud asjal omasoodu kulgeda.

Kõik siin marudasti BeFit'itavad ja saavad Mallukaga vormi ja mina lihtsalt EI VIITSI. Milleks? Kellele? :)
Asi on ilmselt selles, et ma ei leia enam ühtegi põhjust, miks mingit kaalunumbrit taga ajada. Suurt vahet ei ole, mis see kaal näitab. Tahaks lihtsalt tahke välja näha. Tahaks hea välja näha.

Ma ei tea, kui keegi ütleb, et ta langetab kaalu ainult selle pärast, et ennast tervemana tunda ja rohkem jõuda. Phäh! Pläma!
Varem või hiljem hakkab sotisaalmeediasse tekkima pilte kõhulihastest, jalgadest, ja muidugi klassikalised "mina trennis" ja "no pain no gain" tsitaadid toidupiltide ja jõusaalipiltide kõrval. Nunnusti kokku kollaažitud ja värki.
Ma ise samasugune, aga täitsa teadlikult ja tahtlikult. Ma tahangi näidata, kui miski hästi. Kui halvasti on, siis ei taha muidugi üldse näidata :)

Ühesõnaga - motti ei olnud. Üldse kohe ei olnud. Otsustasin siis, et lähen raamatukokku ja laenutan mõningad dieedist ja toitumisest rääkivad kirjateosed. Saan targemaks ja näen äkki asja teisest küljest. Lootsin, et tekib taaskord huvi ja saan midagi uut proovida.
Sain sellised raamatud -

Praeguseks on mul kaks raamatud loetud ja, no kurat! Mitte miski ei tundu normaalne.
Esimene raamat on see Saleduse Saladused hõivatud inimesele. Seal räägitakse sellest, kuidas töö ja pere kõrvalt leida aega ja võimalusi, et kaalu langetada.
Minu viga ongi vist selles, et ma ei ole enam algaja. Ma pole kaalulangetuse alguses, ma olen lõpus. Finiš paistab juba. Raamatus on toodud lihtsad nipid et a'la asenda sai sepikuga ja käi rohkem jala. Aga lõpus on ikka toodud mingi dieet, millega siis umbe kiiresti saledaks saad. Lisaks soovituslik trennigraafik - iga päev teed trenni ja pühapäeval võid korra hinge tõmmata. Tänan ei.
Üldiselt ei midagi uut ega huvitavat. Mõte ikka sama - söö õigeid asju ja liigu rohkem. Dieedi menüüsse ma isegi ei süvenenud, sest mulle ei istu sellised ettekirjutatud söögikorrad teps mitte.

Teiseks lugesin raamatut "Need toidud aitavad kaalust maha võtta". See raamat peaks nüüd rääkima ennekuulmatust ja täiesti uuest lähenemisest toidule. Ilma kaloreid lugemata ja toiduportsjone vähendamata peaks kaal linnutiivul leebet tõmbama. Sissejuhatus on maru pikk ja pidevalt kordub mõte, et ärge enne ei öelge, kui olete seda toitumist kolm nädalat proovinud. Ja, kuhu see jutt siis lõpuks välja viis - taimetoitlus! Põhimõtteliselt räägib raamat sellest, kuidas kõiksugune loomne toit on igati pähh ja mitte inimesele loodud. Muna, kala, kana ja kõik loomad - PÄHH!
Ideeliselt peaks inimene sööma ainult taimi ja enamasti koosneb menüü süsivesikutest, mida keha ei suuda rasvaks muuta, kuna süsivesikute töötlemiseks kulub juba nii palju energiat. Taimetoidust saadavad kalorid ei ole sama väärtusega, mis lihast, kalast, munast või piimatoodetest saadavad kalorid.
Samuti ei tohiks inimene tarbida õli. Kõik rasvad on väga pahad. KÕIK. Ainult rasvast suudab keha endale lihtsalt rasva kasvatada.
Jutt tundub iseenesest loogiline, aga ma paratamatult suhtun nii äärmuslikesse asjadesse ülima ettevaatlikkusega.
Raamatu lõpus on toodud ka mõningad levinumad retseptid, kus liha on asendatud taimetoiduga.
Retseptid on väga huvitavad ja ma kavatsen need läbi proovida.

Lõppkokkuvõttest peale kahe raamatu lugemist pean ma ennast ikka maru targaks eideks, kuna olen ise siiani hakkama saanud ilma toitumiskavade ja spordisaalideta.

Take that! Minu koonerdav elustiil on selle kõik võimalikuks teinud. Aitäh elu, et mu peast nii vaeseks kasvatasid :)

See, et ma ennast raamatutest targemaks pean viis mind nii kaugele, et alates eilsest olen uuel teekonnal.

Algab uus projekt - kann pekist priiks!
Olen nimelt kaalulangetusest tüdinenud ja regulaarne kaalumine tundub nii tüütu. Kaalunumber on kah juba täitsa enamvähem. Nüüd tahaks asja nii kaugele viia, et ma ennast igas rõivas hästi tunneksin. Enamasti olen ma enda arvates maru ronitav redel, aga ima riieteta on asi endiselt veidi nukker.
Ajendatuna Malluka suurest "avaldame oma pekid" kampaaniast pildistasin ennast ka üle piiiiiika piiiika aja bikiinides. Kavatsen iga kuu alguses uued pildid teha ja jälgida, kuidas keha muutub.
Keskendun just alakehale ja teen ülepäeviti erinevaid koduseid trenne vana hea juutuubi vahendusel.
Eile alustasin tugeva HIIT tüüpi trenniga. 20 minutit lõõtsutamist, higi ja ehk veidi pisaraidki. Täna hommikul andis tuhar endast märku küll.

Aga pika jutu lõpetuseks siis minu ENNE pildid projektis kann pekist priiks.

Võehh. Ennast bikiinides seljatagant vaadata on ikka valus. Silmad jooksevad nurkadest veresegust vett. Aia!

Aga nagu te näete, siis ma olen oma juuksed ära värvinud. Ise olen maru sillas oma uuest värvist.

Lasen teil siis ka uut ja ilusat riietes mind vaadata. Sähke!

Peale trenni. Põsed õhetavad.

Praeguseks saigi kõik. Püsige motiveeritud y'all! ;)


Mann

Tagasilöökidest

Nukker olen täna kuidagi.
Ma tegelikult tean küll, milles asi on - ma hakkan jälle paksuks minema.
Augusti kuust saadik ei ole ma mitte ühtegi grammi oma kaalu allapoole saanud. Lausa vastupidi - ma olen kilo-kaks juurde võtnud.
Kui siiamaani läks see kaal ludinal ja päevakaloraaž püsis kenasti õigetes piirides, siis nüüd on mul isud, ma tahan õhtuti magusat ja ma jooks KOGU AEG veini või õlut. Ja see õhtune magus - ega siis ühest-kahest kommist piisa.

Samas, kui ma asja teisest küljest vaatan, siis ma olen kogu aeg aktiivne. Samuti olen ma oma elustiili viimase poole aastaga meeletult muutnud.

* Ma ei sõida enam autoga (välja arvatud siis, kui teise linna sõidame).
* Ma käin jala tööl.
* Ma käin kaks korda nädalas jooksmas.
* Ma teen vähemalt kaks korda nädalas intervall-treeningut (7-minute workout x 2).
* Ma kõnnin iga päev oma 10 000 sammu täis.
* Ma toitun teadlikult ( va õhtud, mil ma sööksin kogu universumi magusa ära).

Kuidas on see võimalik, et kaal enam ei lange? Oeh.

Eks ma tegelikult näen, et mu keha on palju muutunud ja ma näen tõepoolest juba väga hea välja. Noh, võrreldes eelnevaga.
Tõestusmaterjal -
Mina kaalulangetuse esimese kuu lõpus ja nüüd

Kurta pole ju otseselt millegi üle, eks?
Krt, aga tahaks selle eesmärkkaalu ikkagi kätte saada. Eesmärgiks on siiani 64 kg. Sinna on 4 kilo veel minna. Ainult 4. See ei saa ju kontimurdev olla, kui 15 juba kaotatud on.
Tundub, et hakkan oma motivatsiooni taaskord üles leidma. Ma tunnen ennast jälle natukene pahasti ja paksu ja laisana. Niimoodi ma oma esialgse kaalulangetusega pihta hakkasingi - ma tundsin ennast halvasti.
Ma vahel tunnen, et ma olen kole. Täitsa ausalt. Ja mulle ei meeldi olla kole (ilmselt mingid kooliaja traumad).

Et mitte enam nii kole olla, siis olen taaskord 1700 kcal päevakaloraažiga dieedil. Makrod katsun kenasti tasakaalu saada ja liigutan ennast vähemalt 4 korda nädalas. Samuti tarbin alkoholi vaid ühel päeval nädalas ning joon päevas 2 liitrit puhast vett.
Niimoodi need eelnevad kilod kaotatud said, laseme siis samas vaimus edasi.

Abiks on mu oma no-name aktiivsusmonitor, MyFitnessPal äpp ja uus analüüskaal.

Trenniga kavatsen tegeleda täpselt enesetunde järgi. Kui ikka ei jõua, siis ei tee.
 Hetkel on mul selline tunne, et vaba aega ei olegi. Töölt koju, lapsele söök ette, natuke koristad, jooksma, koju, pessu ja magama. Ja läheb hommikul uue hooga. Vahel peab hinge ka tõmbama. Olen ennast suhteliselt ära väsitanud ja mingi hetk olin omadega jumala läbi. Nagu orav rattas. Nüüd võtan trenniga veidi vabamalt, aga katsun toitumisega puudujäägid tasa teha.

Eks me näeme, kas läheb õnneks või mitte. Need viimased 4 kilo tuleb ju kuidagi maha saada, Kurat võtaks!

Ma ei tea, kui paljud on asjaga kursis, aga meil on plaanis millalgi saada ka teine laps (üks seitsmeaastane mugul meil juba on). Oleks ideaalne, kui enne uut last saaksin ideaalkaalu kätte ja siis saaksin rahus paisuda ja pale rasedust pisarsilmis oma endist kaalu taga ajada :D :D Urraaa!

Eks näis muidugi, kas ja millal see teine mugul üldse tulla tahab, kuna tsükkel on nii sassi löödud selle kaalulangetusega. Eks rasvaprotsent on oluliselt langenud ja see omakorda mõjutab kõike, mis naisest naise teeb.

Mõned pildid ka.

Õhtusöök - täisteratortilla, kanasink ja laktoosivaba hapukoor. Keerasin pärast rulli ka.

Külmade jooksuõhtute varustus

Hetkel lõpetan oma hala ja vean oma koleda tagumendi lebosse. Puhkama peab ju ka!

Tsaukaplauka!

Mann

Viimased hapupiimased

Mann kaalub vahelduva eduga hetkel 67-68 kg. Veel 7 kuud tagasi oli selleks numbriks 82. Pikkust jumala poolt antud 173 cm.
Ma olen seega veidi enam, kui poole aastaga kaotanud oma kehalt 14-15 kilo iseennast :) Kogu protsess oli iseenesest lihtne, teekond ise põnev ning kogemusterohke.

Nüüd on aga mingi bleh!!

Ei lähe see asi enam. Ärge saage minust valesti aru - ma olen endiselt täiega aktiivne ja toitun tervislikult, ma lihtsalt ei viitsi enam kaalu langetada. Kaalu langetamiseks tuleb tekitada kaloridefitsiit kuskil 500 kalorit päevas. Minu jaoks tähendab see ranget 1600 -1700 kcal toidukogust. IGA PÄEV.  Mitteaktiivsel päeval võiks isegi vähem olla seda toitu, muidu kaalulangust ei tule. Samas, kui ma seda järgiksin, siis oleksid tulemused suhteliselt kiired tulema. Ma olen niimoodi ju, jumala eest, juba 15 kilo kaotanud.

                                                                          ENNE

2014 aasta suvi aka ENNE pilt

                                                                          JA PÄRAST

2015 aasta september

Ideaalkaaluks pean ma enda puhul 63-64 kg. Ainult 3-4 kg oleks veel vaja kaotada! Ainult 4! Miks ma ei suuda?
No ei ole seda motivatsiooni enam. On motivatsioon mitte enam paksemaks minna, aga kaalulangetamise mott on täiesti kadunud.

Kui ma kaalu langetama hakkasin, siis olin oma enesekindlusega suhteliselt põhjas. Ma tundsin ennast halvasti, riided ei istunud seljas, end hommikul pesuväel peeglist vaadates ei olnud ma asjaga üldse rahul Ma tundsin ennast oma kehas halvasti.

Nüüd on aga asjalood täiesti teised. Ma olen iseendast suhteliselt vaimustuses. Keha muutub endiselt iga nädalaga, lihtsalt kaalunumber ei muutu. Ma jaksan iga nädalaga rohkem, mu keha muutub tahkemaks, riideid hoiavad teistmoodi seljas.
Aga see õnnetu kaal - vot see kaal ei lange.

Ma ei teagi nüüd, mida endaga ette võtta.

On kaks varianti -
1. lasen asjal olla ning lepin olukorraga, et 67 kg on see "minu kaal" ja elan oma aktiivset elu edasi.
2. võtan oktoobri kuus ennast uuesti rangelt käsile ning jälgin piinliku täpsusega oma päeva kaloraaži.

Ma hetkel olen veel kahevahel. Samas, ma tean, et ma oleksin endale väga tänulik, kui ma suudaksin need viimased õnnetud 4 kilo maha raputada.

Siinkohal ma hõikan siis asja välja - Mann võtab oktoobris ennast käsile ning katsub novembri alguseks olla kahe kilo võrra kergem, kui praegu. Seega, novembrikuu esimene kaalumine võiks olla 65-koma-midagi.
Davai! Teeme ära!

Ja nüüd veel natukene pilte minu praegusest edevast minast.

Heh, piltide taustaks on seksikalt kuivavad riided ning tegemata voodi. Ei ole mul seda edevat peegliselfi tegemise nurka. Peab vist midagi ette võtma :)

Aga praeguseks kõik.

Olge muhedad!

Mann