Jooksuhooaja lõpp

Novembrijooks on juba selle nädala lõpus ja ma ei ole viimasel kahel nädalal jooksma jõudnudki.
Esiteks oli koolivaheaeg ja mul oli võimalik lausa kolmel korral nädalas jõusaali minna. Sellist võimalust ei saa ju ometi käest lasta. Siis tulid külmad ilmad ja mu põlv hakkas endast märku andma, mistõttu otsustasin talle natukene puhkust anda.

Noh, laupäeval käisin jooksutiirul, kuid kord  nädalas ei ole kindlasti piisav, et enda jooksuvormi hoida või isegi parandada.

Novembrijooksule erilist aega taga ajama ei lähe ja ilmselt peale seda on minu jooksud selleks hooajaks ka joostud.
Öeldakse küll, et talvel on isegi mõnusam joosta, kui suvel, aga ilma sobiliku talvevarustuseta ei ole talvel jooksmine kuigi turvaline/mugav. Mu praegused jooksutossud ei saa libedaga kindlasti hakkama ja ma pole veel leidnud endale sobiliku hinnaga talvejooksujalatseid. Sobiv hind = kuni 50 €. Kuna jooksmine ei ole minu jaoks suurima tähtsusega, siis ei ole ma ka nõus selle peale liialt raha kulutama. Ma pigem jooksen jõusaalis lindil ja ootan kevadet, et siis suure rõõmu ja jooksuigatsusega uue hooajaga pihta hakata.

Kuna jooksma jõuan ma nüüd järjest harvem, siis peaks tegelikkuses ju midagi asemele leidma. Midagi, mis pakuks enam vähem sama suurt koormust, kui 10 kilomeetri jooksmine.

Mul on kodus olemas ellipstrenažöör (või siis crosstrainer), aga ma enam väga ei viitsi seda vändata. Igav on kodus.
Mõtlesin, et äkki peakski oma kodust treeningvarustust täiendama ja selle koduse treeningu ikkagi tõsisemalt ette võtma.
Hetkel on mul olemas võimlemismatt, võimlemispall, 2 kg hantlid, hüppenöör ja ellipstrenažöör. Juurde tahaks 5 kg hantleid ja võimlemiskumme.

Ma peaks endale kohe konkreetse treeningplaani valmis mõtlema, et ei oleks nii lihtne edasi lükata või lausa vahele jätta neid trenne. A'la stiilis: "E- tuhar ja jalad, K - kõht ja käed, R- üldfüüsiline".

Muidugi käin ma eelisjärjekorras siiski jõusaalis, kuid sellega on täpselt nii, et mõni nädal saan ma sinna ühel korral, mõnel nädalal lausa kolm korda. Kõik sõltub abikaasa plaanidest ja töögraafikust.
Siis olekski nagu hea, kui oleks kodune plaan ka olemas, millest kõrvalehiilimiseks ei ole mingeid vabandusi.
No, tõsiselt. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust, miks ma EI SAAKS kodus ise trenni teha.
Kui ma just meeletult haige pole. See vabandab välja küll.

Kes nüüd mõtleb, et kuidas ma tean, milliseid harjutusi kodus teha, siis võtke teadmiseks, et internetiavarused on erinevaid treeningvideosid täis.
Ma olen nüüdseks juba pea kaks aastat kodus ise trenni teinud, lisaks olen veel erinevatelt tuttavatelt ja treeneritelt erinevaid harjutusi juurde saanud, millest ma kokku kombineeringi just endale sobilikud rutiinid.
Üks mu lemmikuid on Alexa Jean Brown, keda ma jälgin Instagramis. Ta postitab sinna lühivideosid, mille järgi on imelihtne end ise kodus liigutada. Videotes on enamasti 4 erinevat harjutust ning postituse kommentaarides kirjas, kui mitu kordus ja kui mitu seeriat tuleks teha. Enamasti on kordusi 12 ja seeriaid 4.

Kuna mul on ka erinevat treeningvarustust koju tekkima hakanud, siis ma ka näiteks otsin Youtube'ist erinevaid videosid erinevate kehaosade treenimiseks.



Mõned näited: 


Võimlemispalliga kõhulihastele - 

Kogu keha fitnesspalli ja hantlitega  -

Võimlemiskummiga alakeha  -

Veel ideid tuharale -

Hantlitega kogu keha treening  -

Ühesõnaga, ideid ja juhiseid on küll ja veel. Algaja võiks esialgu mõned näidised läbi teha ning hiljem juba endale ise sobivatest harjutustest mõnusa kava kokku panna.

Kui mul trennituju ei ole, siis ma näiteks teengi ainult neid harjutusi, mis mulle meeldivad. Parem, kui mitte midagi, eksju.



Ma vaatan, et ma ei ole siia blogisse viimasel ajal just väga tihti jõudnud. Mul lihtsalt ei ole sellist hetke, mil ma saaks rahus maha istuda ja oma mõtteid koguda, et need siis mõistlikus järjestuses siia kirja panna. Kui ma muidu blogisin õhtul, kui beebi oli magama jäänud, siis nüüd kipub mu õhtu lõppema sealsamas beebit uinutades. Ma lihtsalt jään ise enne magama, kui beebi :)
Ja kui ma suudangi end ärkvel hoida, siis ma enamasti loen voodis raamatut sel ajal, kui beebi end ööunne vähkreb. Püsti ma end enam peale seda ajada ei viitsi ja arvuti (see üks ja ainus) on meie peres suures toas. Seda seetõttu, et meie koolipoiss internetis puhta rumalusi teha ei saaks ning karvaste onude küüsi ei satuks :D

Aga okey :) Katsun mitte nii pikka vahet enam jätta, muidu unustate mu üldse ära.


Senikaua võite muljetada, kuidas teie suhtute kodusesse treeningusse. Kas jagub motivatsiooni, et ise kodus trenni teha või eelistate pigem rühmatrenne, jõusaali, jooksmist?

21,1 kilomeetrit - tehtud!

7. oktoobril kella 11-st kella 13:15ni jooksin mina oma esimest poolmaratoni.

Hommik algas suhteliselt kaootiliselt.

Tavaliselt söön ma enne jooksuüritusi hommikuks putru, kuid sel korral olin unustanud helbeid juurde osta ning pidin näruste võileibadega leppima.
Kogu hommik läks üldse nii kiiresti ja sahmides, et ma kartsin, et kõik vajalik jääb kaasa võtmata. Pidin kiirustama ja mõtted olid hajevil.
Nimelt oli mu poja klassil perematk Vapramäele, kuhu ei mina ega ka mu abikaasa minna ei saanud. Saatsime poja koos ämmaga hoopis, kuna abikaasa jäi ju beebivalvesse ja mina jooksin
.
Oeh.

Kell 8 oli äratus, panin koolipoisi matkakoti kokku, tegin võileivad, jõin kohvi ja kell 9:30 juba startisime rongijaama. Saatsin poja ämmaga rongile ja lasin abikaasal end Kaubamaja parklasse sõidutada. Sealt vantsisin edasi Enervit'i telgi juurde, kus pidime jooksusõbraga kokku saama.
Väljas oli räigelt külm. Olin selga pannud ainult õhukese pikkade käistega jooksusärgi ja k/s jope. Kätel ja kõrvadel oli ikka maru külm. Trükkisin veel emale telefonis, et räigelt külm on, pangu paksult riidesse. Ema läks mul kell 14 kepikõnnile.

Kõhus keeras. Selline liblikate kokkutuleku tunne oli. Kogunevat rahvamassi vaadates tahtis nutt peale tulla. Ma olin seal ju täitsa üksi ja kuidagi nukker hakkas...

Õnneks leidsin suhteliselt kiiresti üles oma jooksusõbra.

Käisime veel end välikäimlates kergendamas (tollel hetkel olid nad veel täitsa buenod) ja lasime endast enne starti veel mõned pildid klõpsida.
Mina kugistasin sisse ka Enervit'i pakist saadud energiabatooni. Maitses hää!

Enne starti

Stardis sättisime end 2:00 õhupalli lähedusse. Me olime need aeglased. Viimane ajavahemik, mis üldse ette antud oli, oli 2-3 tundi :D
Krt. Ma veel olin enne starti enesekindel, et ma ju päris tubli jooksja tegelt :D
Jee, rait!

Aga see selleks.

Start venis nagu ikka, kui oled rahvamassi tagumises otsas.

Esimesed 10 kilomeetrit läksid väga lihtsalt ja kiiresti. Päriselt.
Tõusudel katsusime esimestest mööda saada ja oma positsiooni parandada. Olime terve jooksu vältel siiski ühed viimased.
Ilmselt on asi selles, et poolmaratoni päris ilma jooksupõhjata ei tulda ja tase on päris muljetavaldav. Mina näiteks olin väga üllatunud, et ma teistest nii maha jäin.

Kui 10 km täis sai, siis vaatasin kella ja ennustasin umbkaudset finishiaega.
Läksime jooksma eesmärgiga 2:25, kuid poole jooksu pealt oli kindel, et nii kaua meil ei lähe.
Ütlesin Jooksusõbrale, et sellise tempoga tuleb alla 2:20e aeg.
Saime sellest indu juurde ja ei lasnud tempol langeda.

Teeninduspunktides võtsin juua. Kas spordijooki, vett või siis mõlemat.

Jooksusõbral tuli see kurikuulus "sein" ette kuskil 13. kilomeetri peal. Katsusin ta tuju üleval hoida, kuid olime mõlemad juba piisavalt väsinud, mistõttu väga pikalt lobisema ei kippunud.

Minul saab villand tavaliselt kuskil 17. kilomeetri paiku. Otsustasin seda ennetada ning 14+ kilomeetril võtsin sisse Enervit'i sidrunimaitselise geeli.
Siinkohal oleks ilmselt paslik tänada ja kiita Enerviti meeskonda - geel oli meeldiva maitsega, täpselt parajalt vedel ning pakendit oli jooksupealt kerge avada.
Pigistasin kogu geelipaki kohe suhu tühjaks, viskasin pakendi teel paiknevasse prügikasti ja jooks võis jätkuda.

17.ndal kilomeetril tundsin, kuidas ind hakkab kaduma ja tuju läheb järjest lehvemaks. Sein, mis sein.
Selline allaandmise tunne tekib korraks.
Õnneks oli geelist nii palju abi, et keha ja jalad ei väsinud. Energiat oli ja paistis jätkuvat vabalt ka finishini.
Ilmselt just tänu sobival ajal manustatud energiageelile.

Sain oma seinast üle ja katsusin ka Jooksusõpra natukene oma jutuga turgutada.
Ausõna - ta vist natukene vihkas mind sel hetkel :D

Foto: Adam Illingworth

Kui lõpuks jõudsime viimase kilomeetrini ning ees ootas veel maailma jõhkraim tõus, oli minu tuju taas hea ja mäkke jooksin võrdlemisi reipalt.
Jooksusõber jäi sel hetkel minust natukene maha. Mitte palju, nii paarkümmend sekundit.

Tõus ületatud, ei olnudki enam muud, kui lõpuspurt üle elada ja medal vastu võtta.

Lõpuspurdil 

Nägin raja ääres paari tuttavat kaasa elamas ja andis jõudu juurde küll. Vaatasin kella - 2:13. Oh, vast jõuan enne 2:15, siis oleks ju eriti super esimeseks poolmaratoniks.

Katsusin jalgadega koostööd teha ja sammu veelgi kiirendada, kuid mida pole, seda pole.

Finishisse jõudsin 2:15:04!

Jooksusõber lõpetas pool minutit peale mind.

Kella andmed
Distants: 20,78 km (ametlik 21,1 km)
Aeg: 2:14:52 (ametlik 2:15:04)
Tempo: 6:29 min/km
Pulss: 150 bpm (max 202 bpm), ma tegelikult arvan, et kell pani segast, kuna tunne oli nii 170-kanti
Kalorikulu: 1577 kcal

Tegime medalitega veel ühe pildi ja läksime kumbki oma teed.

Nüüd aga minu poolmaratoni hädad alles algasid.

Jooks ise ei olnud minu jaoks teab mis raske. Päriselt. Mul ei olnud võhm otsas ja mu jalad kandsid mind kenasti.

AGA.

Ma sain aru, et midagi on nihu, kui ma osaletajele jagatud kapsasuppi süüa ei suutnud.
Mina, kes ma söö  KÕIKE. Ausõna, mulle ei torka pähe ühtegi asja, mida ma ei söö.
Esimene amps suppi ajas kohutavalt iiveldama. Mõtlesin, et venitan enne natukene ja proovin siis uuesti.
No, ei läinud alla. Ka morssi ei tahtnud. Isegi vesi ajas südame läikima.
Kuidagi surusin supi ikkagi alla, kuna ma ei osanud sellega muud pihta hakata.
Morsi valasin maha ja leiva, saiakese ja Gefiluse joogijogurti pistsin kotti.

Kui koju jõudsin, hakkas pea valutama.

Vastik.
Môtlesin, et lähen viskan mõneks ajaks pikali, aga selgus, et mu abikaasa oli lubanud tööle appi minna ja ma pidi  hoopis oma nõudliku imikuga jagelema hakkama.
Te ei kujuta ette, kui tige ma oma mehe peale olin.

Õnneks tuli mu õde mulle õhtul külla ning võttis mõneks ajaks beebi kantseldamise enda peale.
Mina lamasin lihtsalt diivanil ja katsusin mitte magama jääda.
Sõin kooki ja juustupulki ja iiveldus andis natukene järele, kuid meeletu uni ja peavalu jäid.

Kell 20 saatsin õe ära ja läksin oma beebit magama panema. Vajusin koos temaga meie suurde voodisse ja jäin magama.
Olin peale jooksu pesemata, täisriietes ja kasimata hammastega.

Kella 23-paiku tuli mu suurem laps mind otsima, kuna ma tavaliselt ikka kamandan tema hiljemalt 21:30 hambaid pesema ja magama.
Ta küsis vaikselt: "Emme, kas sa jääd magama?"
Ma ei saanud sel hetkel maailmast veel sotti, kuna uni oli nii sügav olnud, kuid vabandasin ja ütlesin, et ma olen väga unine. Mingu voodisse.

Järgmine selgushetk oli hommikul kell 7, mil minu kõrvale magama jäänud imik süüa tahtis.

Järgmisel päeval ei olnud väsimusest enam märkigi ja käisime päeval veel väikesel jooksu- ja välijõusaali tiirul.
Lihased on natukene tundlikud küll, kuid Kayla kava üheksanda nädala jalapäevaga ei anna võrreldagi :D

Poolmaratoni distants tundub täpselt selline paras. Ses suhtes, et mul ei ole enam küll tunnet, et ma nüüd midagi erilist tegin. Kõigi maratonide kõrval olen ma nüüd kuidagi mannetu siin oma poolmaratoni soigumisega :)
Ma enne ikka arvasin, et mul on kohe uhke olla peale jooksu, aga tegelikult ei ole.

Maratoni ma sellest hoolimata plaani ei võta.
Kui ma juba peale poolikut ära ähvaradan surra, siis mis veel peale maratoni oleks. Oksendaksin sisikonna välja?

Ei, maratonimõtted triivisid nüüd minust veelgi kaugemale, poolikut tahan aga kindlasti veel joosta.



Targemad võivad kaasa rääkida, miks mul nii paha hakkas? Kas kellelgi on veel nii olnud?

Kopp on ees

Meie imelisel imikul tuleb juba seitsekümmend triljonit aastat neljas hammas. Tänu sellele ta lihtsalt istuks mul kogu aeg süles. Kui sülle ei saa, siis ta nutab ikka sellise kire ja volüümiga, nagu oleks keegi reaalselt rulluiskudega üle ta sõrmede sõitnud. Ikka sügavalt südamest tuleb see nutt.

Eriti lõõgastav on see nutt siis, kui mul on kange pissihäda. Nagu, tegelt, beebi? Tegelt?

Võtan ta vannituppa kaasa ja panen põrandale, vean muidugi rõõmsa hunniku mänguasju ka kaasa. Tema muudkui röögib kopse välja. Võtan sülle - vaikus.

Oleks siis nii hästi, et võtangi ta sülle ja asi ants. Pffft. Looda sa. Kui sülle saab, siis puurib kiiruga ümbritsevaid põnevaid esemeid ja hakkab neid kõiki korraga endale tahtma. Käsi püsti ja muudkui õh ja õh. Ma ikka meeleheitlikult üritan talle igasugu asju näppu susata, et ta ometi tasa oleks, aga nii, kui ühe asja annan, tahab ta juba teist. Mul saavad lihtsalt käed otsa. Siis mõtlen geniaalselt, et toetan ta korra maha ja annan siis need asjad. KÕIK need asjad, aga siis ta jälle nutab.

Mu pea ähvardab lõhkeda. Eile olin sunnitud lausa valuvaigistit võtma, kuna pea täitsa uugas otsas.

Tänane öö oli kah paras põrgu. Öösiti ta mul enam ei söö ja viimane nädal on olnud lausa nii luksuslik, et ta jääb magama kell 20:30 ja esimest korda teeb häält alles 6-e paiku. Eilne öö oli aga paras horror. Esiteks, ta nuttis  terve päeva, siis jäi ta alles kell 23:00 magama ja ärkas iga kahe tunni tagant alates 00:30-st. Võehhh! Mingi nelja paiku tuli vist pikem paus sisse, aga kell 6 nuttis jälle ja siis ma lõpuks andsin talle ka tissi. Siis magas veel kaks tundi ja kaheksast oleme üleval. Einoh, hurrraa.
Abikaasa oli ka mugavalt kella 20-ni tööl. Kuradi puhkaja, ma ütlen :D

Nii palju on aga positiivset, et tänaseks on õudne hammas end igemest välja ajanud ja loodetavasti tuleb tänane öö natukene kergem.

Lisaks sellele, et mu titenutu karikas on üle ääre hakanud ajama, on mul ka trennist ja jooksmisest kopp nii ees. Mingi meeletu tüdimus on peal.
See Kayla kava läheb iga päevaga järjest raskemaks ja mingit trennirõõmu enam ei ole. Miks ma pooleli ei jäta, küsite? Noh, sest ma olen kümme friiking nädalat juba vastu pidanud ja ainult kaks on veel jäänud. See ajaks mind veel rohkem auku, kui ma sellega ka hakkama ei saaks.
Jooksmisest on ka nii villand juba. Muidu vast polekski, aga kuna imik enam kärus väga üle poole tunni ei maga, siis olen ma terve jooksu aja nagu valvel ja vaatan, et ega ta väga tigedaks ei saa seal kärus. Tal hakkab ju igav. Võib olla, kui saaks joostes omi mõtteid mõelda ja eemale kodustest kohustustest, oleks jooksmine meeldivam, aga hetkel on küll täitsa vastumeelne juba.

Kolmapäeval käisin oma jooksusõbraga tiirul ja see oli küll mõnus. Nii hea seltskonna nimel võin ma ju mõned kilomeetrid joosta ka.

Kuidas mu dieet läheb?
Noh, tundub, et sellega on praegu kõik okey.
Olen nagu teadlikumalt toituma hakanud.
Kui enne võtsin ikka mõne koogi või saiakese ka, kui poes käisin, siis nüüd katsun ikka tervislikke magustoite valida ja söön ka oluliselt rohkem juurvilju ja puuvilju. Nälga mul ei ole ja vastavalt enesetundele luban mõnikord natukene rohkem, kui 1700 kcal päevas. Üritan selle kaloraaži ikka alla 2000 hoida, kuid näiteks pika jooksu päeval ei plaani küll ainult 1700-ga hakkama saada.

Ma ise olen jumalast rahul selle otsusega, et toitumine kriitiliselt üle vaadata, kuid tundub, et osad lugejad peavad seda enesepiinamiseks.

Ma mõistan, et ma ei ole ilmselt oma senistest valikutest väga täpselt rääkinud ja te arvate, et kõik on niigi hästi, aga ma sõin enne ikka liiga palju ja liiga valesti.
Ei, rämpstoitu ma väga ei armasta, aga poolfabrikaadid - njämm!
Tavaline hommikusöök oli neli viilu sepikut, mõnus kiht taluvõid, sink, juust ja kurgiviil. Kõrvale kruus musta kohvi. Ja siis midagi magusat ju ka :) Enamasti oli selleks koogilõik või kaks, mõnikord šokolaad, mõnikord sefiir šokolaadis. Vahel pool pakki mingeid kaloririkkaid küpsiseid.
Hommikusöögist sain teinekord pea 1000 kalorit. Normaalne teie meelest?
Minu meelest pole.

Mida rohkem ma trenni tegin, seda rohkem ma tahtsin magusat. Ja sõin ka. Nii palju, kui tahtsin. Enamasti maiustasin õhtuti, kui beebi oli magama pandud. Istusin poole ööni arvutis ja sõin magusat.
Imestan siiani, et ma sajakilone pole.

Enne ei julgenud väga dieeditada ka, kuna beebi põhitoit oli ikkagi rinnapiim ja selline äkiline kaloraaži vähendamine võib rinnapiima kogust oluliselt mõjutada. Nüüd on õnneks Printsess juba suhteliselt segatoiduline ja piim on rohkem nagu vahepala. Seetõttu julgesingi kaloraaži nii palju vähendada ja endise 2300- pealt 1700-peale tõmmata. Ja nagu ma ka ütlesin, et see 1700 ei ole nii rangelt paigas. Vastavalt aktiivsusele.

Samuti võtsin vähemaks õhtust näksimist. Ei saa öelda, et seda üldse ei oleks, aga oluliselt vähem, kui varem.

Ja see kaalunumbri kiun. Kommenteeritakse sellise alatooniga, nagu ma näljutaksin end ja olen otsapidi juba alakaaluline. Kallis lugeja, minu kehamassiindeks ei ole alakaalule isegi mitte lähedal. See on oluliselt rohkem sinna ülekaalulisuse poole. Mu rasvaprotsent on nibin-nabin normaalne. Mõni kilo juurde võtta ja mu rasvaprotsent on juba üle normi. Saate aru, jah?
Mul on sedatüüpi keha, mis talletab kogu rasva tagumikku ja reitesse. Need on need osad minust, mida ma meeleldi kellelegi ei näita. Seal on ikka vohav tsellulism lahti. Päriselt ka.
Ma väldin selliste piltide üles panekut, kus mu kintsud ikka maru kohutavad välja näevad, aga see ei tähenda, et seda ei ole.

Siin väike screenshot mu videote väljavõttest.

esitan tõendi A

Saate aru, jah? Ma ei ole "niigi juba väga heas vormis".  Vormini on veel mõningane maa minna.

Esitan tõendi B

ähh, siit pole hästi näha

Küsite, mis see neli kilo kaalulangetust mulle enam annab? Noh, loodetavasti saan ma sellest üleliigsest rasvast lahti, mis end mu tagumikule on elama seadnud.

Kuidas see teie meelest siis peaks käima?

Ainult trenniga kaalu ei langeta, kallid kommenteerijad. Trenniga sa kulutad kaloreid ning kui suudad neid mitte tagasi süüa, siis kaal langeb. Vormid keha kuju kauniks küll, aga kaalu ainult trenniga ei langeta.

Arvatakse, et mu dieet on liiga ekstreemne. Päriselt? 1700 kcal on liiga ekstreemne?
Ma reaalselt olen näinud küll neid kuklani tõusvaid kulme, kui ma ütlen, et mu dieet on 1700 kcal. Enamasti öeldakse selle peale, et vau! päris palju saab siis ikka dieedi ajal süüa.
Sama oli selle Fitlap'i kavaga. Ma panin pildid üles koos kogustega ja inimesed vaatasin, et pühajeesus - nii suured kogused ja nii palju saab süüa. Ma olin seajuures näljasurma suremas.
1700 ei ole ekstreemselt väike kaloraaž. Ma EI NÄLJUTA ennast. Ma ei ole anoreksia lävel. Ma armastan süüa ja praegune dieet on selleks, et ma lihtsalt vähe koomale tõmbaksin oma maiustamist ja rämpsu söömist.
Mul on kergem end kontrollida, kui ma olen iseendale lubanud, et ma söön nii ja nii palju. Kaalulangetus on muidugi eriliselt mõnus boonus ja loodetavasti saan ma sel aastal oma eesmärkkaalu kätte.

Lisan siia juurde veel, et Herbalife'is soovitati mul lausa 59-ni oma kaalu langetada. Nii pidi ilus olema minu 173-e sentimeetrise pikkuse juures :) Tädike veel mainis, et ma ilmselt kooliajal olingi sellises kaalus. Eip. Ei olnud. Mina ei kujuta end sellises kaalus ettegi ja ei plaani sinnani ka kaalu langetada.

Aga nüüd ärkas beebikene üles ja tahab muidugi koos minuga blogida. Jess. Tõmban otsad kokku.

Õh! 

Jagage palun motivatsiooni ja ärge olge vastikud oma "appi, nii jõhker dieet!" kommentaaridega. Tšillääks.

Ahjaa, ja tulge homme ühistrenni ka. Pliis. 

Nädala kokkuvõte ja esimene jooks uue käruga

Olen oma masendusega kaevatud sügavast august hakanud vaikselt välja ronima.

Jooksmisega oli sel nädalal jätkuvalt natukene pahasti, kuid nüüd uue käruga peaks olukord oluliselt paranema.

Jätkasin Kayla Itsines'i Bikini Body kavaga ja tehtud sai juba viies nädal. Kokku on seda õudust lausa 12 nädalat, seega üle poole veel minna.

Nii palju oskan märkuseks öelda, et see Kayla kava teeb kehaga imelisi asju. Kaal mul väga ei muutu, kuna toitumine on endiselt selline, nagu ta on, aga keha tahkus on küll juba uuel tasemel. Ma joostes lausa tunnen, et mul on lihased. Päriselt.

Kaalust nii palju, et kaal kõigub jätkuvalt 67,2 ja 68,0 vahel. Sõltub reaalselt sellest, kui hilja ma eelmisel õhtul sõin. Olen täitsa rahul, kuigi ideaaliks võetud 64 kg on veel mõne kilo kaugusel. Loodan, et kui laps enam rinda ei saa, siis saan paastupäevadega asja korda. Hetkel paastuda ei julge, kuna piim võib täitsa ära kaduda.

Nädala trennid:
E: Kayla kava jalad -  29 minutit ja 236 kcal. Keskmine pulss 128, max 158.
T: Puhkasin, jalutasin beebiga 6 km.
K: Kayla kava käed ja kõht - 32 minutit ja 140 kcal. Keskmine pulss 99, max 135.
N: Puhkasin, jalutasin beebiga 12 km.
R: Jooks 5 km ajaga 34:41, kaloreid 395, keskmine pulss 152. Lisaks Kayla kava kõht ja kardio - 31 minutit ja 202 kcal. Keskmine pulss 125, max 158.
L: Puhkus, jalutasin beebiga 11 km.
P: Esimene jooks uue käruga! 11 km ajaga 1h 10min. Keskmine pulss 155, kalorikulu 834 kcal.

Kokku jooksin 16 km, jõutrenni 1 tund ja 32 min.

Tegelikkuses oleksin tahtnud veel joosta, kuid vorm ei ole enam see, mis ta oli. Viimase nädala-kahega on toimunud päris korralik taandareng. Ilmselt oli natukene asi ka selles, et eile oli väljas lauspäike ja 22 kraadi sooja. Palav oli. Pulss ronis kohe alguses nii üles ja alla enam naljalt ei läinud.

Jooksin mööda Emajõe äärt kulgevat kergliiklusrada, millel on paar päris korralikku tõusu. Viimane neist enne Salvestit, kohe linnapiiri ääres. Seal näitas pulsikell lausa müstilist 198-t. Ise arvan, et ta pani veits pange, aga mine sa tea. Oma enesetundest tulenevalt jooksin seekord vaid 11 kilomeetrit.

Kärust ka.
Ahh, ta ikka meeldib mulle täitsa. Ta on nii kerge, kuid samas kindel. Ei oska seda kuidagi paremini selgitada.
Kerge on ta selles mõttes, et ma vedasin käru viiendalt korruselt niimoodi alla, et beebi oli ühes käes ja käru teises. Ta on suur, aga kerge. Ja raam ei logise kuidagi. Nagu oleks ühes tükis.
Printsessil ei ole ka käru vastu mitte midagi. Jäi kenasti kohe magama, kui jooksma hakkasin, ärkas pool tundi hiljem ja tšillis rahulikult kuni jooksu lõpuni. Isegi rihmad ei paistnud teda väga ärritavat. Talle muidu üldiselt ei meeldi kusagil niimoodi kinni olla. Turvahäll on pahas tujus Printsessile justkui piinapink. Viskab sinna pannes end vibusse, et keegi jumala eest rihmasid kinni ei saaks panna. Jooksukärus rihmadega probleemi polnud.

Annan X-Lander X-runile kaheksa punkti kümnest. Miinuseks lühike kaarvari ja topsihoidja puudumine. Õnneks on mõlemad miinused võimalik likvideerida ostes juurde organisaatori sangale ja universaalse päikesevarju.

Ahjaaa, see küljele kakkumine ka. Noh, ütleme nii, et käru kakub tõesti veidi paremale. Keskmiselt nii 10 sentimeetrit 100 meetri kohta.
Guugeldasin "sümptomeid" ja sain päris mitu nippi, mida proovida. Vean end täna Printsessiga jalutama ja katsun paika timmida. Hoidke mulle pöidlaid :)


Kui kellelgi on kogemusi kolmerattalise käru esiratta timmimisega, siis võib julgelt kaasa rääkida. 

Tegin video. Imelik sai :) Võtke heaks!

Peale laupäevast EBA üritust olen ma jälle rohkem ja rohkem blogimisest vaimustuses.
Mäletan, et esimesel aastal ma pidasin blogimist selliseks piinlikuks hobiks.Noh, et seda teevad need inimesed, kellel on kuskil elus midagi nihu läinud ja nad siis elavad ennast niimoodi välja. :D
Nüüd on blogimisest saanud aga üks päris vinge hobi ja ma teen seda üha suurema rõõmuga.

Mõniaeg tagasi jagas Regiina oma trennivideot. Või noh, sellist väikest klipikest sellest, kuidas nad sõbrannaga koos trenni teevad.
Mulle täiega meeldis ja ma mõtlesin, et äkki minu lugejad ka mõistatavad vahel, et kuidas see glamuurne trenniblogija trennielu siis käib. Haaah! Glamuurist on asi absoluutselt kaugel, aga lõbus on enamjaolt küll.

Täna sattus nii, et läksin peale pikka nädalavahetust lõõgastavale jooksule, aga väljas otsustas täiega sadama hakata, mistõttu heitsin pika jooksu plaanid peast ja otsustasin teha 5-6 km ja siis rahmeldada välijõusaalis. Sain endale ka Kayla Itsines'i kava ja hakkan tänasest siis 28 päevaga endale bikiinikeha treenima.

Poole jooksu pealt hakkas mul igav, sest jooksusõpra ei olnud :( seega otsustasin proovida ennast filmida.

Üpris piinlik on see üritus. Ma olen nii imelik. Ma räägin nii veidralt. Spordiriietes ja meikimata olen ma lisaks veel kole ka.

Aga selline see video siis sai.

Vaadake ja nautige :D

Kas selline asi on teile meelelahutuslik? Kas võiks veel ennast filmida?


Lähen nüüd natukene häbenen silmi peast, tulen siis lugema, mis teie arvate ja lähen uuesti häbenema. Ja siis olen ilmselt chill :)

Filmimiseni!


Mariliis

Kuidas ma endale jooksusõbra sain

Ma olen peaaegu 30, mul on kaks last, kellest üks on puhta rinnalaps veel, ma ei ole väga rikas ja mu ainsateks hobideks on kaalulangetus ja blogimine. Jep, arvasite ära - mul ei ole sõpru! :D

Parandan ennast nüüd - pardonks Kadri, Triin, Helena ja Kai - mul ei ole Tartus ühtegi sõpra.
Kõik minu sõbrad on kuidagi kummaliselt hakanud Tartust ära kolima. Hakka või ennast süüdlaseks pidama...hmmm....

Kõige lähedasem asi sõbrale on mu õde, kes irooniliselt elab ka 10 km Tartust väljas ja, kes just präegast meeletult karjäärivärki teeb ja mind puhta unarusse on jätnud. Niu-niu.

Novembribeebide grupist Facebookis sain endale paar jalutamiskaaslast, kellega vahest ikka imikuid tuulutamas käime, aga muidu olen sõbratu, mis sõbratu.

Muidugi tahaks kellegagi koos trenni teha ja kiruda, kui paksud me ikka oleme ja kui ilusad me x-aastat tagasi olime. Ja kuidas kuhugi ei jõua ja midagi ei saa teha, kuna laps on veel väike ja mees on pidevalt tööl ja nii edasi ja nii edasi.

Juhtus aga ükspäev selline kummaline lugu, et keegi kirjutas mulle Instagramis. Minu jaoks suhteliselt võõras asi, et keegi Instagrami kirjutab. Normaalsed inimesed kirjutavad ikka Facebook'i või saadavad e-maili.
Kirjutas üks näitsik Tartust, kes on minuga sarnases kaalus, tal on minu lapsega enamvähem samaealine tütar ja ta käib käruga jooksmas. Kirjutas mulle, et loeb mu blogi ja tuleks minuga koos jooksma mõnikord.

Ohhooo! Selline maru konkreetne ettepanek tehti kohe. Mees mul kõrvalt kohe, et raudselt on mingi karvane Vasja, kes tahab mind luhale tirida ja minuga lapsi teha. Või lihtsalt vaadata, kuna ma olen nii ilus (abikaasa peab ju meelitama - meil on leping).

Muidugi oli natukene veider, et keegi kohe niimoodi peale lendab ja ei tahagi minust paljaid pilte, aga ma olin tähelepanust nii meelitatud lihtsalt. Keegi loeb mu blogi ja äksjuali tahab minuga kokku saada! Woohoo - ma tundun internetis lahe!
 Ma muidugi stalkisin ka kohe nii palju, kui sain ja tundus, et tegu on siiski naisterahvaga. Võtsin julguse kokku ja läksin kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta, et kärudega mõned kilomeetrid joosta ja juttu puhkuda.

Sinna kõndides mõtlesin peas triljon mõtet, et äkki me ei tunne üksteist ära, äkki ta ei tule, äkki tegi nalja ja nüüd naerab kodus, kui loll ja naiivne see Mariliis ikka on :) Nagu oleks kohtingule läinud, noh. "Ei tea, kas ma meeldin talle."

Õnneks olen ma blogisse endast igasuguses seisus pilte toppinud, seega infarkti ei tohiks ta saada, kui mind jooksuriietes ja meikimata näeb, eksju?

Õnneks lehvitas jooksusõber juba kaugelt, kui mind nägi. Phew! Ei teinudki tünga.

Mingit eelmängu me ei teinud, vaid asusime kohe asja juurde. Tegime sooja, panime kellad tööle ja hakkasime jooksma. Ma isegi ei mäleta enam, millest me selle tunnikese lobisesime, aga aeg läks igatahes maru kiiresti.
Mulle muidu väga ei meeldi teistega koos joosta, kuna ma tunnen ennast alati aeglase ja paksuna. Õnneks on uus jooksusõber minuga suhteliselt sama "suur" ja sama aeglane :) Ma isegi olen natukene kiirem :D Tegelt ka!

Esimene jooks läks seega kenasti ja jooksu lõpuks lobisesime nagu vanad semud. Eks kohati oli natukene veider ka, kuna me ei teadnud üksteisest suurt midagi. Tema ilmselt teab minust rohkem, kuna mina ju blogin oma elust niivõrd kuivõrd palju, aga tema kohta teadsin ainult eesnime ja seda, et tal on laps.


Nagu blogijale kombeks, siis tegime peale jooksu ikka pilti ka.

Jooksime 10 km ajaga 1:13, keskmine pulss oli 149 bpm. Eks see lobisemine ole see pulsi tõstja, aga esimese korra kohta käis kah.

Peale seda oleme veel ühe korra jooksmas käinud. Läbisime 13 km ajaga 1:43, keskmine pulss 132 bpm. Oleksime napilt isegi 15 km ette võtnud, aga jooksusõber ei ole nii pikka maad varem jooksnud, mistõttu otsustasime distantsi järk-järgult pikendada, mitte kohe ennast tapma hakata.

Tegime teiselgi korral ikka kenasti pilti ka.

Noh, mis ma oskan öelda - ei olnudki karvane Vasja. Täitsa kena neiu oli :)
Ja päris minu masti neiu ka. Selles mõttes, et ei ole selline kõhna, kes viriseb, et ta on paks ja valus liduja, kes jookseb keskmiselt 5 min/km ja kiunub, et on aeglane.

Selline täpselt paras!

Saame mõlemad kiruda, kuidas kintsupekk lopendab ja ei jõua kiiresti joosta :D Lisaks viskame nalja, kuidas meie bikiinid selgapressimise hirmus sahtlipõhjas värisevad, kui ilmad soojemaks lubavad minna. Selline tütarlaps! Selliseid on rohkem vaja.

Meie tutvus piirdub küll ainult koos sportimisega, kuid on väga vabastav vahel nö teise endaga koos aega veeta. Ma ei pea muretsema, et mu kõnepruuk talle ei sobi või, et ma liiga aeglane olen või liiga saamatu. Tänks, eit! Tänks, et eksisteerid :)

Kokkuvõttes võin öelda, et jooksuringid on seoses uue jooksusõbra leidmisega oluliselt meeldivamaks muutunud. Nüüd tuleb ainult loota, et see ilus asi kestab ja ta a) minust paremaks ei hakka; b) minust ära ei tüdine või c) ära ei koli.

Kuidas teiega on. Kas eelistate üksi sportida või teete seda kellegagi koos?

35. Tartu Jooksumaraton

Kuhu see aeg küll kaob. Alles oli pühapäev, ma olin väsinud ja sõitsin Elvast kodupoole, et saaks kooki süüa ja endaga rahul olla ja - poof! - ongi juba kolmapäev.

Tahtsin muidugi kohe ju muljetada Tartu Jooksumaratoni muljeid, aga pole lihtsalt mahti saanud.
Siin need muljed siis lõpuks on.

Ütlen kohe ära, et tegelikkuses oleksin ma tahtnud nüüd juba joosta 23 km distantsil, kuid tundsin, et ma pole veel valmis. Registreerisin end 10 kilomeetri jooksule ja otsustasin minna jooksu nautima.

Ilm oli selline kummaline, et jube raske oli otsustada, mida selga panna. Ideaalis oleksin ma läinud poolpikkade retuuside ja ilma käisteta jooksusärgiga, kuid ilmateade näitas keskmist sõrme ja lubas külma ilma. Panin pikad retuusid ja lühikeste käistega jooksusärgi.

Pildil emaga. P.S. ta väidab, et ta pole lühike, mina olen lihtsalt pikk

Kell 11 pakkisime oma kompsud kokku ja hakkasime Elva poole sõitma.
Kohale jõudsime 11:40, näitasime parkimispileti ette ja parkisime auto ära.
Võtsime Printsessile kaasa ka suurte ratastega vankri, millega igapäevaselt jalutamas käin. Muidu on meil autos turvahälli rattad, aga seal maastikul nendega väga ei liigu.

Plaan oli laps soojas autos rinnapiima täis tankida ja siis kärru tuttu panna. Issi pidi metsavahel senikaua jalutama, kuni emme jookseb. Reaalsus oli aga selline, et Printsess ei tahtnud süüa. Eelmisest söögikorrast oli möödas 1,5 tundi ja jooksu stardini oli ka tunnike. Otsustasime, et ootame pool tunnikest auto juures ja siis proovin uuesti süüa pakkuda. Pffft. Pool tundi hiljem polnud olukord sugugi parem - endiselt keerati pea ära ja suruti huuled kriipsuks. Ei olnud nälga.

Noup, not hungry!

Tegin peas kiire arvutuse, et selleks hetkeks oli laps juba 2 tundi söömata. Stardini oli veel pool tundi pluss jooksmisele kuluv 1 tund. Oeh. Läheb napikaks. Hoiatasin meest ka, et olgu valmis last süles kandes lohutama.

Enne starti sai ära seistud ka traditsioonilises vetsujärjekorras, kus tõdesime emaga mõlemad, et kuramuse külm on. Mul ei olnud jooksujakki ka kaasas, vaid olin t-särgile peale visanud oma nahktagi, millega ju ometi jooksma ei lähe. Lootsime, et hiljem rajal higistades ei pane külma tähele.

Stardis suundusin grupi juurde, kelle eeldatav lõpuaeg on 56 min - 1t 6 min. Teadsin, et kiiremini ma kindlasti ei jookse, kuna mu senine 10 km rekord on 57min ja selle ma jooksin suhteliselt laugel rajal linnatänavatel.

Soojendus tehtud ja kõlaski stardipauk.

Kuna jooksjaid oli palju, siis esimesed kilomeetrid olid suhteliselt aeglased. Inimestest tekkis korralik tropp, edasi liikumine toimus teosammul. Tänu aeglasele algusele ei tõmmanud ma ennast liiga kiire stardiga kinni ja kogu jooks oli selle võrra kergem. Ma tegelikult kujutasin ette, et seda rada on raskem joosta. Ma olen seda kaks aastat tagasi keppidega kõndinud ja küngastest üles saamine oli võrdlemisi raske.

Joogipunktides ma seisma ei jäänud, kuna ma pole harjunud nii väikese distantsi peal jooma ega sööma. Kui oleks janu olnud, siis oleksin vett võtnud ilmselt.

Raske hakkas kusagil kaheksandal kilomeetril korra, kuna tuli üks pikem ja järsem tõus, millest ma üles joosta rassisin ja pulsi asjatult kõrgele ajasin. Peale seda tõusu ei saanud pulssi enam kuidagi alla ja jooksin võrdlemisi punase näoga lõpuni välja. Sinnamaani oli selline mõnus kulgemine olnud.

Viimase kilomeetri katsusin isegi natukene kiirust lisada, tsipa tuli välja ka.

Keskmine pulss 155 bpm, max pulss 174 bpm.

Foto: Ramon Reimets

Finišis olin korraks täitsa räbal, aga taastusin kiiresti. Mees arvas, et ma ei näe üldse väsinud välja. Ma olevat imelik. Haaah! Eks näis, mis peale poolmaratoni saama hakkab. Siis äkki nutan.

Ametlikuks ajaks sain 59:48
Naistest 175-s koht, oma vanuseklassis 75-s.

Medal kaelas, imik abikaasaga üles leitud, läksime sööma. Minu rõõmuks ei olnudki Printsess veel näljast hinge heitmas, vaid magas veel mõni aeg kenasti oma vankris.

Ma sõin supi ja saiakese ära ja tõttasin metsavahele vaiksemat nurka otsima, kus saaks vastärganud lapsele miskit süüa pakkuda. Väljas oli jätkuvalt jahe, aga võtsin lapsele paksu teki peale ja sain metsas kännul istudes asja aetud.

Siis ootasime ära ka minu ema, kes lõpetas kepikõnni ajaga 1:32. Oma vanuseklassis koht 23. Mu meelest päris tubli tulemus! Hurraaa!

Sporditädid

Vapper lapsehoidja ka 

Edasi suundusime Otepääle sööma, et saaks vaikses keskkonnas maha istuda, keha kinnitada ja muljetada.
Jep, ma sõin seal ka veel ühe salati ja magustoiduks pannkoogi meega. Mis tegelikult ei olnud väga hea mõte, kuna Printsess sai meest päris koleda lööbe :) Upsti!

Selline see kolmekümne viies Tartu Jooksumaraton siis saigi. Emaga lubasime järgmisel aastal 23 km stardis olla. Mina jooksmas ja tema ikka kepikõnnil. Hõikan selle siin välja, siis on piinlik taganeda, eksju :)

Kaalumine 16.04

Kuna ma olen nüüd oma madalseisust üle saanud ning leppinud selle kurva tõsiasjaga, et iga päev kilode viisi kommi süües EI SAA kaalu langetada, siis käisin täna ametlikult ka kaalul ära.

Viimati kaalusin ennast 02.04 ja siis näitas kaal 69,5 kg.

Täna hommikune kaal 68,7 kg. Kahe nädalaga kaotatud 800 grammi.

Välja nägin selline -

korralik padjakas käib asja juurde. Hommik ju :)

Ma ütleks, et tegemist on päris korraliku langusega. Ma olin rasedaks jäädes 69,2 kg raske, seega olen nüüd ametlikult kergem, kui ma olin enne rasedust.
Samas üle-eelmisel suvel sain korraks kätte ka oma tipu, milleks oli 67,4 kg. Loodan sel aasta sellest veel allapoole saada. Eks näis muidugi, kuidas see asi reaalis välja nägema hakkab, aga plaan on olemas.

Nädala aktiivsusest ka:

E - pikk aeglane jooks 13,65 km/1h41m, keskmine pulss 149
T - jalutuskäik 8 km
K - jalutuskäik 9 km
N - lindil jooks 4,23 km/31 min, keskmine pulss 128, lisaks sõudmine 2 km/10 min ja jõusaal 40 min
R - puhkepäev, jalutuskäik 6 km
L - pikk aeglane jooks 17 km/2h8min, keskmine pulss 140
P - plaanin jõusaali minna :)

Kokku kõndisin 23 km, jooksin õues 30,65 km, lindil 4,3 km, jõusaali 48 min (lisaks tänane 45 min)

Pilte sellest nädalast:

selline vaade avaneb jooksu ajal

peale jooksu pilti kah

kodune outfit #okulaarid

õnnelik ja veidi väsinud peale 17 km jooksu

Beebiblogist
Paar päeva tagasi läks lukku ka küsitlus, kas ma võiksin blogis eraldi kajastada ka beebiteemat. Lõpptulemus oli selline, et 84% vastanutest sooviks lugeda küll, kuidas üks pisikene printsess ennast üleval peab. Kaks inimest ei taha mitte mingil juhul titemajandusest midagi kuulda ja kahel oli ükstaskõik, kas kirjutan või mitte.


Seega ... (trummipõrin)... hakkan täna-homme pihta ka titemajanduse kirja panemisega. Ei ole kindel, kuidas ma seda täpsemalt tegema hakkan, aga kuna neiu saab täna just viie kuu vanuseks, siis tähtpäeva puhul teen ühe postituse, kuhu panen kirja ta parameetrid ja senised oskused. Siis on endal tulevikus hea meenutada, miuke see pisikene punn oli :)

Raporteerin ka kava järgimist - hommikuks sõin omletti kanafileega, kuid ei suutnud vastu panna ja võtsin magustoiduks 3 pisikest šokolaadimuna piparmündiga. Need on päriselt üpris tillukesed #sorry

Homme pean aga kava jälle 100 protsenti järgima, kuna tegime Regiinaga taas sellise kokkuleppe. See aitab järjepeal püsida. Tänks, naine!

Praeguseks kõik. Ma lähen panen oma jõusaali koti kokku ja katsun abikaasa üles ajada.

Olge mõnsad!


Mariliis

6. Parkmetsa jooks

Eile toimus Tartus Sanatooriumi parkmetsas (Politseimaja vastas) juba kuues Parkmetsa jooks. Mina osalesin Parkmetsa jooksul esimest korda. Lubasin endale küll millalgi, et vähemalt Tartus toimuvatest jooksuüritustest võtan igal juhul osa, kuid miskipärast oli see Parkmetsa jooks minust eelnevatel aastatel mööda läinud.
Sel korral oli muide mu ema see, kes mulle seda üritust meelde tuletas. Tema on saanud mingi kummalise liikumispisiku külge. Ta muidu väga pikki maid ei kõnni, aga kohe, kui kusagilt paistab mõni vinge jooksu/kõnniüritus, siis ajab selja sirgu ja puusad soojaks ning on platsis. Ei tea, mis hullus teda nüüd tabanud on :)
Minule sobib, sest mul on vähemalt igale üritusele kaaslane olemas. Järgmine kord näeb meid koos siplemas juba Tartu Jooksumaratonil 7.mai.2017.

numbrid paika...

..enne starti mõni pilt...

...ja jooksma!!

Distantsiks oli 7 km, rada kulges enamasti mööda asfaltteid, kuid mingi lõik oli ka läbi pargi/metsa.
Ilm oli jooksuks päris ideaalne. Isegi oleks võinud vähem päikest olla, kuna mina suutsin oma põsesarnad ja nina päris ära kõrvetada. Selle jooksujaki oleks tahtnud peale viiendat kilomeetrid metsa alla visata, aga mul oli seal number küljes, seega jäi see nali ära.

Jooks ise oli suhteliselt raske. Ma pole ammu "kiiresti" jooksnud. Noh, ses suhtes, et ma teen oma pikki jookse tempoga 7:30/km ja saalis lindil jooksen max 6 min/km. Ma laon endale võhmapõhja alla. Sel jooksul sain aga keskmiseks tempoks 5:48/km. Mõne jaoks on see jumala suva ja saab sellise kiirusega tagurpidi ja silmad kinni ka hakkama, aga minu jaoks on see kiire.
Keskmine pulss oli 166 lööki minutis.

Stardis kippusin natukene kiirustama, kuna reaalselt jäi selline tunne, et 99,76% jooksjatest läks minust kohe mööda. Kujutasin oma peas ette, et ma üksinda longin kusagil lõpus, finiš on juba sulgemisel ja ma oma punase peedinäoga vajun läbi surma sinna jahedale maapinnale. Õnneks päris nii hullusti ei läinud :)

Joogipunktis otsustasin vett juua. Mitte seetõttu, et mul janu oleks olnud, vaid mul oli vaja korraks aeg maha võtta ja pulss allapoole saada. Suutsin ennast nii üles kerida esimeste kilomeetritega.
Peale joogipausi võtsin kaks kilomeetrit vaiksemalt (tempo 6:10/km) ja siis viimasel kilomeetril andsin jälle hagu.

Lõpptulemuseks kella järgi 39:47 ja ametliku ajana sai kirja 39:41.
Koht 354 (569st)
Naistest 118 (287st)
Oma vanusegrupis 52 (104st)

Siuke harju keskmine.

Ma tegelikult ise jäin täitsa rahule oma jooksuga. Ega ma kiiremini polekski jõudnud joosta. Noh, ma ikka vabandan ennast sellega, et veel neli ja pool kuud tagasi olin ma sajaga rase :) lisaks pole ju ammu niimoodi joosta saanud.

Natukene pilte kah!

Pildid napsasin www.stuudio.eu/ lehelt.
Fotograafideks Kristjan Kivistik, Viktor Tund

Ausõna, ma näen ikka päris kohutav välja. Peab mingid seksikad jooksuriided muretsema. Ma tundun 142 kilone ja natukene vanem, kui ma tegelikult olen (nii 30 aastat vanem).

Aga mõnusat vaatamist ja näpuga näitamist/pihku itsitamist. Mina joostes:

Peale jooksu sai suppi, teed ja lihapirukat. Mina ootasin ema ka ära, kes tegi kõnnil uhke 1:01 aja, ja selleks ajaks oli supp natukene juba jahtuda jõudnud. Ei olnud nii mõnus see supilürpimine, kui ma lootsin, aga kõhu sai täis.

Minu pisikene preili ja abikaasa olid terve jooksu aja raja ääres ning elasid kaasa. Nad on mul ikka vahvad :)

Titabeebi magas turvahällis

Kes veel laupäeval jooksmas käis? Kuidas läks? Jooksumaratonile tulete?



Mariliis