6. Parkmetsa jooks

Eile toimus Tartus Sanatooriumi parkmetsas (Politseimaja vastas) juba kuues Parkmetsa jooks. Mina osalesin Parkmetsa jooksul esimest korda. Lubasin endale küll millalgi, et vähemalt Tartus toimuvatest jooksuüritustest võtan igal juhul osa, kuid miskipärast oli see Parkmetsa jooks minust eelnevatel aastatel mööda läinud.
Sel korral oli muide mu ema see, kes mulle seda üritust meelde tuletas. Tema on saanud mingi kummalise liikumispisiku külge. Ta muidu väga pikki maid ei kõnni, aga kohe, kui kusagilt paistab mõni vinge jooksu/kõnniüritus, siis ajab selja sirgu ja puusad soojaks ning on platsis. Ei tea, mis hullus teda nüüd tabanud on :)
Minule sobib, sest mul on vähemalt igale üritusele kaaslane olemas. Järgmine kord näeb meid koos siplemas juba Tartu Jooksumaratonil 7.mai.2017.

numbrid paika...

..enne starti mõni pilt...

...ja jooksma!!

Distantsiks oli 7 km, rada kulges enamasti mööda asfaltteid, kuid mingi lõik oli ka läbi pargi/metsa.
Ilm oli jooksuks päris ideaalne. Isegi oleks võinud vähem päikest olla, kuna mina suutsin oma põsesarnad ja nina päris ära kõrvetada. Selle jooksujaki oleks tahtnud peale viiendat kilomeetrid metsa alla visata, aga mul oli seal number küljes, seega jäi see nali ära.

Jooks ise oli suhteliselt raske. Ma pole ammu "kiiresti" jooksnud. Noh, ses suhtes, et ma teen oma pikki jookse tempoga 7:30/km ja saalis lindil jooksen max 6 min/km. Ma laon endale võhmapõhja alla. Sel jooksul sain aga keskmiseks tempoks 5:48/km. Mõne jaoks on see jumala suva ja saab sellise kiirusega tagurpidi ja silmad kinni ka hakkama, aga minu jaoks on see kiire.
Keskmine pulss oli 166 lööki minutis.

Stardis kippusin natukene kiirustama, kuna reaalselt jäi selline tunne, et 99,76% jooksjatest läks minust kohe mööda. Kujutasin oma peas ette, et ma üksinda longin kusagil lõpus, finiš on juba sulgemisel ja ma oma punase peedinäoga vajun läbi surma sinna jahedale maapinnale. Õnneks päris nii hullusti ei läinud :)

Joogipunktis otsustasin vett juua. Mitte seetõttu, et mul janu oleks olnud, vaid mul oli vaja korraks aeg maha võtta ja pulss allapoole saada. Suutsin ennast nii üles kerida esimeste kilomeetritega.
Peale joogipausi võtsin kaks kilomeetrit vaiksemalt (tempo 6:10/km) ja siis viimasel kilomeetril andsin jälle hagu.

Lõpptulemuseks kella järgi 39:47 ja ametliku ajana sai kirja 39:41.
Koht 354 (569st)
Naistest 118 (287st)
Oma vanusegrupis 52 (104st)

Siuke harju keskmine.

Ma tegelikult ise jäin täitsa rahule oma jooksuga. Ega ma kiiremini polekski jõudnud joosta. Noh, ma ikka vabandan ennast sellega, et veel neli ja pool kuud tagasi olin ma sajaga rase :) lisaks pole ju ammu niimoodi joosta saanud.

Natukene pilte kah!

Pildid napsasin www.stuudio.eu/ lehelt.
Fotograafideks Kristjan Kivistik, Viktor Tund

Ausõna, ma näen ikka päris kohutav välja. Peab mingid seksikad jooksuriided muretsema. Ma tundun 142 kilone ja natukene vanem, kui ma tegelikult olen (nii 30 aastat vanem).

Aga mõnusat vaatamist ja näpuga näitamist/pihku itsitamist. Mina joostes:

Peale jooksu sai suppi, teed ja lihapirukat. Mina ootasin ema ka ära, kes tegi kõnnil uhke 1:01 aja, ja selleks ajaks oli supp natukene juba jahtuda jõudnud. Ei olnud nii mõnus see supilürpimine, kui ma lootsin, aga kõhu sai täis.

Minu pisikene preili ja abikaasa olid terve jooksu aja raja ääres ning elasid kaasa. Nad on mul ikka vahvad :)

Titabeebi magas turvahällis

Kes veel laupäeval jooksmas käis? Kuidas läks? Jooksumaratonile tulete?



Mariliis