Kas sa häbened oma keha?

Istusin täna teleka ees ja mugisin miskit head (ja tervislikku, tegelt ka), kui tuli mingi saate reklaam TLC pealt, kus naine ütles, et ta häbeneb oma keha. Ma, nagu ikka, kohe kommenteerima, et mis sa ikka häbened, sisemine ilu loeb. Niisama ilgun kaasa alati igasugustele asjadele ilma, et ma sügavamalt asjasse süübiks.
Aga siis, kui ma olin selle välja öelnud, hakkasin ise ka mõtlema. Kas MINA olen oma kehaga rahul?

Tahaks kohe vastata, et muidugi olen! Vaata, kui suure töö ma ära olen teinud. Paraku on asi aga nii, et ma natukene häbenen küll. Koduste ees ei häbene, aga näiteks kuskile basseinipeole ma küll bikiinides ei läheks. Isegi lühikestes pükstes ei läheks. Samuti ei jääks ma meeleldi bikiinides ühegi pildi peale, mida kusagil avalikult jagatakse.

Raudselt nüüd mõtlete, et blogis ma ju jagan igasugu poolalasti pilte. Noh, siia blogisse peab keegi ikka ekstra neid vaatama tulema. Lisaks on nende piltide ümber palju teksti ja laisemad piilurid ei viitsi süveneda ja ei tule lihtsalt sellepärast siia, et minu koledat ihu bikiinides näha.
Ma väga tahaks, et neid piilureid ikka rohkem tuleks, sest ma saaks oma blogi statistikat veidi paremaks :) :) Aga näed, ei tule!

Nägin ka mingit mustvalget pilti sügavamõttelise tsitaadiga, et treeni, kuna sa armastad oma keha, mitte vihkad või miskit sellist.

Vovohh, just see sama -

Ega ma ei vihkagi oma keha. Ma olen kuramuse uhke selle üle, mis ma olen suutnud endaga ära teha.
Kaks aastat tagasi ma võisin ainult unistada, et ma millalgi selline välja näen.

2014

2014 (vähemalt on mitu lõuga)

2014

2017

2017

Ega ma ei häbenegi seda, milline ma välja näen. Ma häbenen seda, millise jälje mu senine vale elustiil on mu kehale jätnud. 

Ma olen üle kere venitusarme täis, mu kintsud, tagumik ja sääred on tselluliidised ja rippuvad. Ma saaksin vabalt oma kintsunahaga endale tuult lehvitada. Mu meelest on seda välja veninud armilist nahka seal niiiiiiiiii palju. 

Toon ühe näite ka kohe.

Siin on pilt, kus ma olin endaga jube rahul juba. See oli 2015 aasta suvel, kui ma olin paastudieediga suutnud oma kaalu 67,4 kg-ni viia (alustasin 82 pealt). Ma jooksin ülepäeviti hommikuti 10 km, ma tegin kodus trenni, ma lugesin kaloreid. Mässasin ikka mõnuga, aga nahk, see nahk ja see tselluliit. Oeh.

2015 juuli

Siin on näha ka jalgadel olevad venitusarmid. Need on kohe reite ülemises servas, põlveõndlas ja isegi põlvest veidi ülevalpool. Mu jalad/kintsud on suhteliselt üleni armidega kaetud. See nahk on seal seoses sellega ka väga rippuv ja selline inetu. Kõndides käib lipa-lopa, kahe kintsu vahel käib selline plaksutav hääl, kui kiiruga trepist alla kõndida. Iu! Not so sexy, mis?

Kõhul on ka korralikud triibud, seega ilmselgelt ma oma alakõhtu päris trimmi ei saagi, kuna nahk jääb ikka lopendama. 

Oeh. Näete nüüd. Selline õnnetu on see seis.

Ma olen praeguse enda üle väga uhke ja ma ei häbene seda, mis ma oma kehaga olen suutnud ära teha. Küll aga häbenen ma seda, et ma varem ei suutnud näha ja aru saada, et mu eluviis teeb mind koledaks. 

Peaks tatoveerima endale tagumikule "...see pole veel midagi. Oleks te mind kolm aastat tagasi näinud."

Ma häbenen, kuna tean, et teised ei tea, kui palju ma vaeva olen näinud. Nad ei tea, et see ongi minu "ilus keha". See ongi see, milleks ma olen palju vaeva näinud. 

See on nagu võlgade maksmisega. Maksad ja maksad ja maksad, aga lõpuks saad heal juhul nulli omadega. Tahaks plussis olla. Tahaks olla parem, kui ma tavapäraselt olen, aga selle asemel ma katsun ennast omaenda kaevatud august välja tuua. 

Ma ei ole väga heas vormis. Ma ei ole lihaseline, ma ei ole sale.  Ma olen tavaline. Ei ole paks, ei ole peenike. Aga see, töö mis tavaliseks saamiseks tehtud on, on meeletu. Selle üle olen ma küll uhke!

Ma olen uhke, et ma suutsin ennast kätte võtta ja oma elustiili muuta. Seda ei saa keegi mult ära võtta.

Oma keha häbenen aga ikka veidikene. Võtame selle peale :)

2015 august

Kuidas teiega on? Olete nii mugavad oma kehas, et avalikus kohas nabapluuside ja lühikeste seelikutega käimine on nohu?