Kaalulangetajast trenniblogijaks

Leidsin juhuslikult kolatoast oma vana välise kõvaketta üles ning avastasin sealt palju vanu pilte. Mulle jõudis äkitselt kohale, kui palju mu elu viimase kolme aastaga muutunud on.

Annangi siinkohal ka teile väikese ülevaate oma senisest arengust.


Kui ma oma kaalulangetusega 2015 aasta alguses pihta hakkasin, siis olid paljud skeptilised. Isegi mu parim sõbranna tunnistas, et ta huviga vaatab, kauaks mul seda motivatsiooni jagub.
Ennegi ju nähtud, et ma luban, et söön salatit, loobun magusast ja käin ülepäeviti jooksmas.


Enne 2015-aasta algust olin ma dieeti pidanud ja jooksmas käinud pea igal kevadel alates esimese lapse sünnist (see imeline sündmus oli aset leidnud aastal 2008).
Olin ma tol ajal selline rõõmsameelne noor naine. Ülekaaluline, kuid rõõmus :)

2008 suvi

Eesmärgid olid alati vinged ja esimesel dieedinädalal olin alati ülitubli. Teisel nädalal lubasin endale juba natukene magusat ka ja kolmandal nädalal ei olnud enam mingit motivatsiooni end jooksmagi  sundida.
Nii need ülekilod alles jäid ja iga aastaga üha mugavamalt end sisse seadsid.

2011 suvi

Kuna ma olin tolleks ajaks juba õnnelikus abielus ja mul oli laps, siis ma leidsin, et mu välimus ei ole nii oluline.
Ma tegelikult valetan. Ma arvasin, et välimus on ikka täiega oluline ja et mina olen ju ometigi sünnitanud naise kohta veel maru kobe. Ma kuidagi arvasin, et laps on justkui kõigele sobilikuks vabanduseks. Stiilis: "... aga ma ju sünnitasin!" Noh, viis aastat peale lapse sündi ei ole vist enam viisakas kõike lapse süüks ajada, mis?

Mingi hetk käis mul aga peab klõks ja mulle jõudis kohale, et elu lõpuni ma selline olla ei tahaks. Ma tahan midagi muud.
See õllearmastajast juustusõber ei ole see, kes ma tahaksin elu lõpuni olla. Seda enam, et senine elustiil oli hakanud juba mu välimusele kehvasti mõjuma. Mulle tundus, et ma olin iga pildi peal justkui padja näoga või siis jõhkralt väsinud. Ilma meigita ei kannatanud üldse olla.

Aasta 2012

2013 aasta lõpp

2013 aasta lõpp

Kui me 2015 aasta alguses Tartusse kolisime (enne elasime 10 km linnast väljas) otsustasin, et see on on minu uus algus. Ma olen Tartus teine inimene, kui ma olin olnud maal.
Tartus olen ma tugev, terve, ilus ja sportlik.

Ma tegelikult olen end alati pigem sportlikuks pidanud. Ma pole iial olnud see naiselik või õrn tütarlaps, alati ikka see pigem poisilik ja tugev.

Otsustasin ennast käsile võtta ja viiesajandat korda dieediga pihta hakata. Sel korral oli erinevus aga selles, et ma hakkasin oma dieedimuresid blogisse kirja panema. Esialgu oli see selline salajane ja privaatne blogi, aga mingil hetkel tegin ta avalikuks ning lasin ka võõrad lugema.
See oli siis 2015. aasta märtsis.

Kaal langes ludinal ja minu enesehinnang tõusis iga kaotatud kiloga.

Neile, kes kaalulangetust edasi lükkavad, ütlen ma julgustuseks, et esimese poole aastaga sain ma lahti 14-st üleliigsest kilost. Sealjuures ei käinud ma kusagil rühmatrennis, ei känud jõusaalis, ei jälginud toitumiskava. Ma lihtsalt piirasin oma kaloraaži ja liikusin rohkem. 14 kilo kadus nigu niuhti.

Peale seda hakkasin ma aga oma keha välimusele rohkem tähelepanu pöörama ning hakkasin teadlikumalt treenima.

2015 aasta sügiseks olin saavutanud enda jaoks juba igati aktsepteeritava vormi.

2015 aasta suvi

2016. aasta alguses jäin ma lapseootele ning seda aastat võib pidada justkui vahepausiks. Kaalu ma ei langetanud ja trenni tegin vaid nii palju, et terve püsida. Mingit edasiminekut füüsilise vormi kohapealt ei toimunud.

2016 suvi

2017 aasta veeburaris hakkasin taas trennidega pihta. Beebi oli selleks ajaks juba kolmekuune ning mina sünnitusest täielikult taastunud. Liitusin spordiklubiga ning hakkasin käima jõusaalis.

arglik riietusruumi selfie

Pean tunnistama, et alles nüüd hakkas mu keha tegelik transformatsioon.
Ma olin enne ikka täitsa lulli löönud seal kodus.
Tunne oli vähemalt küll selline, kuna peale igat jõusaalitrenni valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.

Praegu olen ma omadega sellises punktis, kus ma ilma trennita enam ei saa. Mul tekib meeletu igatsus, kui ma trenni teha ei saa.
Olen sel nädalal vaikselt võtnud, kuna mul on/oli põskkoopapõletik ja et uuel nädalal täie tervise juures olla, peab keha saama puhkust, et haigusega võidelda.

Ma tunnen täiega oma väsinud ja tudisevatest lihastest puudust.
Tuhar tahab kükke ja kõht tahab mägironijaid. See magus lihasvalu on nii mõnus lihtsalt, et ilma selleta ei oska olla.
Ma loodan, et teised trenni-, tervise-ja spordiblogijad on samasugused imelikud :D Muidu on küll veidi piinlik.

Aga, kuhu ma oma pika ja natukene laialivalguva postitusega jõuda tahtsin on see, et ma olen jõudnud tõdemuseni, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi vaid on trenniblogi.


Lugejatel vast ei ole vahet, aga minu enda jaoks on see väga suur samm. Ma olen alati pidanud end ikka natukene liiga algajaks, natukene liiga saamatuks, natukene liiga suureks/paksuks või vormituks.

Nüüd tunnen aga, et ma julgen ennast trenniblogijaks nimetada. Trenni ma teen, blogin ka - trenniblogi! :)

Hurraaa!

Kaalulangetusega mingil määral tegelen ikka, kuna see ideaalkaal tuleb ju kätte saada, aga see kahe kilo kaotamine ei ole enam teab mis kaalulangetus.


Loodan, et teil oli mõnus minuga koos minevikus sobrada. Minul on lausa uhke vaadata, kui pika maa ma olen tulnud.




Edasi saab minna ainult paremaks :)

Kaks nädalat kuputamist - mõõdud ja pildid

No, tere! Kes tahab tselluliiti näha?
Tulite igatahes õigesse kohta.

Eile õhtul sai siis kaks nädalat mööda sellest, kui ma kuppe kasutama hakkasin.
Kuputan nägu, kõhtu, tagumikku ja reisi.

kupud.ee

Täna hommikul mõõtsin ja pildistasin ennast suhteliselt närvilisena, kuna kartsin jubedalt, et mitte midagi pole muutunud.

Nägu kuputasin 2-3 korda nädalas, seega kokku olen näo peal kuppe kasutanud vaid 5 korda. Oleks tahtnud isegi rohkem kuputada, aga aega jääb igas päevas natukene puudu. See on see kahe lapse ema raske elusaatus, ei saa isegi rahus kuputada.

Näo juures ma ise otseselt mingeid suuri muutusi veel ei märka. Jah, jume tundub olevat natukene parem ning päev peale kuputamist on näonahk selline rõõsa ja ühtlasem. Pildid muutust väga hästi edasi ei anna, aga ma pildistan kahe nädala pärast uuesti. Äkki siis :)

Peale kahte nädalat näokupu kasutamist

Kõige rohkem ootasin ja lootsin saada oma kintsud natukene ilusamaks. Eesmärk oli kuputada jalgu igal õhtul, kuid lapsed ja elu tuli vahele, seega jäi paar õhtut vahele.Nnädalas 5-6 korda sai ikka kuputatud. Sai kuppudega kaasa ka kaks pudelit õli ning esimene pudel on juba otsakorral :) Palju pinda, noh.

Aga asja juurde. Pildid muutusest:

Kokku kaotasin kahe nädalaga oma kehalt 7 cm pekki.

Puusaümbermõõt enne 100 cm - pärast 97 cm
Reie ülemine osa enne 58,5 cm - pärast 58 cm
Reie keskosa enne 54 cm - pärast 53 cm
Põlv enne 42,5 cm - pärast 42 cm

Keskkoht enne 73 cm - pärast 72 cm
Naba enne 80 cm - pärast 79 cm

Kuna kupud.ee lehel on kirjas, et muutust on näha olenevalt inimesest 2-4 nädalaga, siis kuputan nüüd veel kaks nädalat ja teen siis uued pildid.
Praegustel piltidel ei paista suurt vahet olevat, aga endal on küll siledam ja siredam tunne :) Tegelt ka.
Lisaks on see meeletu lahmakas kints hakanud väiksemaks jääma.

Eesmärgiks on suveks saada põlvetselluliidist lahti, et julgeks lühikesi pükse kanda. Ilmselt aitaks see ka kaasa, kui ma natukene oma toitumist korrigeeriksin, aga see nädal on mul lapse, mehe ja õe sünnipäevad, seega peab see toitumine uue nädalani ootama.
Loll pidi see olema, kes vabandusi ei leia. Õnneks ma pole loll ;)

Vapralt edasi!

Hurraa!


Mariliis

Kas sa häbened oma keha?

Istusin täna teleka ees ja mugisin miskit head (ja tervislikku, tegelt ka), kui tuli mingi saate reklaam TLC pealt, kus naine ütles, et ta häbeneb oma keha. Ma, nagu ikka, kohe kommenteerima, et mis sa ikka häbened, sisemine ilu loeb. Niisama ilgun kaasa alati igasugustele asjadele ilma, et ma sügavamalt asjasse süübiks.
Aga siis, kui ma olin selle välja öelnud, hakkasin ise ka mõtlema. Kas MINA olen oma kehaga rahul?

Tahaks kohe vastata, et muidugi olen! Vaata, kui suure töö ma ära olen teinud. Paraku on asi aga nii, et ma natukene häbenen küll. Koduste ees ei häbene, aga näiteks kuskile basseinipeole ma küll bikiinides ei läheks. Isegi lühikestes pükstes ei läheks. Samuti ei jääks ma meeleldi bikiinides ühegi pildi peale, mida kusagil avalikult jagatakse.

Raudselt nüüd mõtlete, et blogis ma ju jagan igasugu poolalasti pilte. Noh, siia blogisse peab keegi ikka ekstra neid vaatama tulema. Lisaks on nende piltide ümber palju teksti ja laisemad piilurid ei viitsi süveneda ja ei tule lihtsalt sellepärast siia, et minu koledat ihu bikiinides näha.
Ma väga tahaks, et neid piilureid ikka rohkem tuleks, sest ma saaks oma blogi statistikat veidi paremaks :) :) Aga näed, ei tule!

Nägin ka mingit mustvalget pilti sügavamõttelise tsitaadiga, et treeni, kuna sa armastad oma keha, mitte vihkad või miskit sellist.

Vovohh, just see sama -

Ega ma ei vihkagi oma keha. Ma olen kuramuse uhke selle üle, mis ma olen suutnud endaga ära teha.
Kaks aastat tagasi ma võisin ainult unistada, et ma millalgi selline välja näen.

2014

2014 (vähemalt on mitu lõuga)

2014

2017

2017

Ega ma ei häbenegi seda, milline ma välja näen. Ma häbenen seda, millise jälje mu senine vale elustiil on mu kehale jätnud. 

Ma olen üle kere venitusarme täis, mu kintsud, tagumik ja sääred on tselluliidised ja rippuvad. Ma saaksin vabalt oma kintsunahaga endale tuult lehvitada. Mu meelest on seda välja veninud armilist nahka seal niiiiiiiiii palju. 

Toon ühe näite ka kohe.

Siin on pilt, kus ma olin endaga jube rahul juba. See oli 2015 aasta suvel, kui ma olin paastudieediga suutnud oma kaalu 67,4 kg-ni viia (alustasin 82 pealt). Ma jooksin ülepäeviti hommikuti 10 km, ma tegin kodus trenni, ma lugesin kaloreid. Mässasin ikka mõnuga, aga nahk, see nahk ja see tselluliit. Oeh.

2015 juuli

Siin on näha ka jalgadel olevad venitusarmid. Need on kohe reite ülemises servas, põlveõndlas ja isegi põlvest veidi ülevalpool. Mu jalad/kintsud on suhteliselt üleni armidega kaetud. See nahk on seal seoses sellega ka väga rippuv ja selline inetu. Kõndides käib lipa-lopa, kahe kintsu vahel käib selline plaksutav hääl, kui kiiruga trepist alla kõndida. Iu! Not so sexy, mis?

Kõhul on ka korralikud triibud, seega ilmselgelt ma oma alakõhtu päris trimmi ei saagi, kuna nahk jääb ikka lopendama. 

Oeh. Näete nüüd. Selline õnnetu on see seis.

Ma olen praeguse enda üle väga uhke ja ma ei häbene seda, mis ma oma kehaga olen suutnud ära teha. Küll aga häbenen ma seda, et ma varem ei suutnud näha ja aru saada, et mu eluviis teeb mind koledaks. 

Peaks tatoveerima endale tagumikule "...see pole veel midagi. Oleks te mind kolm aastat tagasi näinud."

Ma häbenen, kuna tean, et teised ei tea, kui palju ma vaeva olen näinud. Nad ei tea, et see ongi minu "ilus keha". See ongi see, milleks ma olen palju vaeva näinud. 

See on nagu võlgade maksmisega. Maksad ja maksad ja maksad, aga lõpuks saad heal juhul nulli omadega. Tahaks plussis olla. Tahaks olla parem, kui ma tavapäraselt olen, aga selle asemel ma katsun ennast omaenda kaevatud august välja tuua. 

Ma ei ole väga heas vormis. Ma ei ole lihaseline, ma ei ole sale.  Ma olen tavaline. Ei ole paks, ei ole peenike. Aga see, töö mis tavaliseks saamiseks tehtud on, on meeletu. Selle üle olen ma küll uhke!

Ma olen uhke, et ma suutsin ennast kätte võtta ja oma elustiili muuta. Seda ei saa keegi mult ära võtta.

Oma keha häbenen aga ikka veidikene. Võtame selle peale :)

2015 august

Kuidas teiega on? Olete nii mugavad oma kehas, et avalikus kohas nabapluuside ja lühikeste seelikutega käimine on nohu?

Päev Fitlapiga vol 2

Kuna ma olen endiselt lodev ja tahan natukene ikka kaalu ka allapoole saada, siis otsustasime Regiinaga taas teha oma kehale korraliku kavapäeva. Me mõlemad oleme nüüd vapralt Fitlap'i kava järgi katsunud toituda. Toon mõningad toidud ka teile näiteks.

Tegelikkuses on postituse mõte see, et ma ikka kõik toidukorrad üles pildistaksin ja ausalt nii ka sööksin. Blogisse valetada on kuidagi raskem, kui niisama varjata, et tegelikult sõid kommi. Ma nagu kardan, et kui siia välja kirjutan ja siis mu abikaasa loeb ja kommenteerib, et "kuule, a sa sõid ju seal kooki ka" vms, siis ma vajuksin häbist maa alla :) :)

Hakkame siis aga julgelt hommikusöögist pihta.

*********************************************************************************            
Hommikuks kodujuust maitsestamata jogurti, mee ja puuviljaga. Mina valisin sel korral ühe pirni. Peale puistasin pannil õlita röstitud päevalilleseemneid. Kõrvale jõin musta teed.

Hommikusöök kell 7:30

*********************************************************************************
Lõunaks oli taas (värske) kartul ahjuporgandi ja mahlase kanafileega

Lõunasöök kell 13:00

*********************************************************************************

Õhtuks bataadi-hakklihapada 

Pannil küpsemas veisehakkliha, sibul, bataat ja suvikõrvits, lisasin veel 3,5 sl pastakastet

Väga suur portsjon sai, kõrvale roheline tee. Õhtusööki sõin kell 18:00

*********************************************************************************

Hiline õhtusöök sink ja puuvili (ma valisin mango)

92 grammi suitsusinki ja 125 grammi mangot. Sõin kell 21:00

Päeva esimene pool oli sel korral kuidagi maru raske. Hommikusöök oli njämm, aga juba kuskil tunnike-kaks hiljem olin ma nii näljas, et kõht korises ja selline õõnes mulksumine käis. Täitsa ebameeldiv oli. Lõunasöök kadus täitsa mutiauku, olin kuidagi näljane veel peale lõunasööki. Õnneks on sellistel kordadel hea haarata veidi vabavara köögivilju (kuni 400 grammi on lubatud teatud köögivilju juurde süüa). Mina valisin pool paprikat. Oleks terve söönud, aga laps tahtis ka :)
Seekordne õhtusöök on minu uus lemmik retsept Fitlapis. No niiiiii maitsev ja toitev. Kuna mul jäi hakkliha veel alles, siis teen homme ka. Njommm! :)

Hetkel lõpetasin just oma hilise õhtusöögi ja kõht kurjam on tegelikult kuidagi tühi ikka veel. See mango ja sink ei teinud väga midagi mu kõhule. Võtan veel veidi paprikat (käisin poes vahepeal)


Muide, võtsin endal laktoosivabade retseptide linnukese maha, kuna Regiina rääkis mulle ulmejutte, kui häid asju seal süüa saab, aga mulle kui laktoositalumatule ei pakuta neid. Osasid piimatooteid saab kenasti asendada nii, et kaloraaž ei tõuse ja makrod püsivad ka enam-vähem. Lisaks ei tee üks pisikene törts laktoosi nii suurt kurja miskit, et ma ei võiks mingit koorest pastat süüa vms.

Homme katsun ka enam-vähem kavas püsida, kuna kolmapäeval on mul suurema lapse sünnipäev ja siis ei ole mul mahti ega tahtmist Fitlapitada, aga pühapäeval tahaks ju sale olla :)

Olge muhedad!


Mariliis

Kaalumine 23.04

See nädal on tundunud pikk. Kuidagi lausa maru pikk. Kalendris ka kohe 7 päeva ja puha :) :) :)

Heh.

Kuna on pühapäev, siis kaalusin ennast taaskord.

Eelmise pühapäeva kaal oli 68,7 kg, täna hommikul näitas kaal 67,8 kg. Nädalaga kaotatud 900 grammi. Pikkust 172/173 cm.

Välja näen selline:

Kehaga võib juba hakata rahule jääma. Isegi tissid on väiksemaks jäänud ja ma ei näe enam välja nigu lüpsilehm. Inimese tunne kohe :)

Aga väike kokkuvõte minu nädala trennidest ka:
E - jalutuskäik 11 km
T - jalutuskäik 7 km
K - Lindil jooks 4,4 km + jõusaal 50 min
N - kõnsidin 12 km
R - pika jooksu päev - 14,2 km jooksu
L - puhkepäev. Käisime šoppamas :)
P - jooks lindil u 6 km + jõusaal 45 min

Lisaks igapäevaselt 7 min kõhulihastele Ele väljakutse raames. (Krt, millesse ma end mässinud olen) :)

Jalutasin 30 km, jooksin/jooksen 24,2 km, jõusaali 1,5 tundi.

Trenne on sel nädalal vähe olnud, nagu ka näha. Jõusaali jõudsin kolmapäeval ja lähen nüüd täna lõunaks. Õues jooksin ühe korra ja mitte ka kõige pikemat distantsi. Jalutamistega on kah nigelamalt, kui varem.
Ma ise arvan, et asi on selles, et ma hakkasin nüüd osaliselt seda Fitlapi kava järgima. Fakt on see, et kaalu langetab õige toitumine, mitte trenn. Nädala keskel muide sain oma seniajani madalaima kaalu kätte, milleks oli 67,5 kg. See oli siis, kui olime Regiinaga kenasti terve päevakese 100% kava järgi söönud. Kui nägin, et nii kergesti see toitumisega käibki, siis ega väga enam ei punni läbi lörtsi ja vihma 15 km kõndida. Teen rahulikud 12 km ära ja olen endaga rahul.

Selle kava järgmisega on nii, et hommikul ärgates on plaan ikka kenasti kava järgi süüa, kuid keset päeva kipub alati midagi juthuma. Eile näiteks läksin õhtul hoopis õele külla, kus tegin talle Fitlapi retseptidest seda taevalikku šokolaadikooki. Lisaks koogile näksisime muidugi ka muud manti, seega alates õhtusöögist oli kava järgimine mokas.
Täna alustasin kenasti kava järgi Maksiköögi Tatra-kanaroaga, aga enne haarasin peotäie pähkleid. Ei teagi miks. Sest nad olid lihtsalt seal olemas(?)

Igatahes, ma leian, et 900 grammi nädalaga on ülisuper tulemus. Eriti, kui arvetsada seda, et ma pidevalt sohki teen ja kavas ei püsi. See Fitlap tundub täitsa asjalik asi :)

Mõned toidupildid ka, mis Fitlapi järgi sel nädalal söödud on:

Oa-singisalat

Kanafilee ahjukartulite ja porgandiga

Kodujuust mee, kaneeli ja päevalilleseemnetega. Peale veidi mangot

Kanafilee ahjuporganditega

Ae, Regiina? Teeme esmaspäeva jälle 100% kavasse?

Peab ikka hakkama üha rohkem neid sajaprotsendi päevi tegema. Ma ju näen, et see mõjub mu kaalule hästi. Täna lubasin ämma juurde õhtusöögile minna, seega täna ei mängi välja (ei häbene ka).

Aga praeguseks minu poolt kõik.

Olge saledad!


Mariliis