Kaalulangetajast trenniblogijaks

Leidsin juhuslikult kolatoast oma vana välise kõvaketta üles ning avastasin sealt palju vanu pilte. Mulle jõudis äkitselt kohale, kui palju mu elu viimase kolme aastaga muutunud on.

Annangi siinkohal ka teile väikese ülevaate oma senisest arengust.


Kui ma oma kaalulangetusega 2015 aasta alguses pihta hakkasin, siis olid paljud skeptilised. Isegi mu parim sõbranna tunnistas, et ta huviga vaatab, kauaks mul seda motivatsiooni jagub.
Ennegi ju nähtud, et ma luban, et söön salatit, loobun magusast ja käin ülepäeviti jooksmas.


Enne 2015-aasta algust olin ma dieeti pidanud ja jooksmas käinud pea igal kevadel alates esimese lapse sünnist (see imeline sündmus oli aset leidnud aastal 2008).
Olin ma tol ajal selline rõõmsameelne noor naine. Ülekaaluline, kuid rõõmus :)

2008 suvi

Eesmärgid olid alati vinged ja esimesel dieedinädalal olin alati ülitubli. Teisel nädalal lubasin endale juba natukene magusat ka ja kolmandal nädalal ei olnud enam mingit motivatsiooni end jooksmagi  sundida.
Nii need ülekilod alles jäid ja iga aastaga üha mugavamalt end sisse seadsid.

2011 suvi

Kuna ma olin tolleks ajaks juba õnnelikus abielus ja mul oli laps, siis ma leidsin, et mu välimus ei ole nii oluline.
Ma tegelikult valetan. Ma arvasin, et välimus on ikka täiega oluline ja et mina olen ju ometigi sünnitanud naise kohta veel maru kobe. Ma kuidagi arvasin, et laps on justkui kõigele sobilikuks vabanduseks. Stiilis: "... aga ma ju sünnitasin!" Noh, viis aastat peale lapse sündi ei ole vist enam viisakas kõike lapse süüks ajada, mis?

Mingi hetk käis mul aga peab klõks ja mulle jõudis kohale, et elu lõpuni ma selline olla ei tahaks. Ma tahan midagi muud.
See õllearmastajast juustusõber ei ole see, kes ma tahaksin elu lõpuni olla. Seda enam, et senine elustiil oli hakanud juba mu välimusele kehvasti mõjuma. Mulle tundus, et ma olin iga pildi peal justkui padja näoga või siis jõhkralt väsinud. Ilma meigita ei kannatanud üldse olla.

Aasta 2012

2013 aasta lõpp

2013 aasta lõpp

Kui me 2015 aasta alguses Tartusse kolisime (enne elasime 10 km linnast väljas) otsustasin, et see on on minu uus algus. Ma olen Tartus teine inimene, kui ma olin olnud maal.
Tartus olen ma tugev, terve, ilus ja sportlik.

Ma tegelikult olen end alati pigem sportlikuks pidanud. Ma pole iial olnud see naiselik või õrn tütarlaps, alati ikka see pigem poisilik ja tugev.

Otsustasin ennast käsile võtta ja viiesajandat korda dieediga pihta hakata. Sel korral oli erinevus aga selles, et ma hakkasin oma dieedimuresid blogisse kirja panema. Esialgu oli see selline salajane ja privaatne blogi, aga mingil hetkel tegin ta avalikuks ning lasin ka võõrad lugema.
See oli siis 2015. aasta märtsis.

Kaal langes ludinal ja minu enesehinnang tõusis iga kaotatud kiloga.

Neile, kes kaalulangetust edasi lükkavad, ütlen ma julgustuseks, et esimese poole aastaga sain ma lahti 14-st üleliigsest kilost. Sealjuures ei käinud ma kusagil rühmatrennis, ei känud jõusaalis, ei jälginud toitumiskava. Ma lihtsalt piirasin oma kaloraaži ja liikusin rohkem. 14 kilo kadus nigu niuhti.

Peale seda hakkasin ma aga oma keha välimusele rohkem tähelepanu pöörama ning hakkasin teadlikumalt treenima.

2015 aasta sügiseks olin saavutanud enda jaoks juba igati aktsepteeritava vormi.

2015 aasta suvi

2016. aasta alguses jäin ma lapseootele ning seda aastat võib pidada justkui vahepausiks. Kaalu ma ei langetanud ja trenni tegin vaid nii palju, et terve püsida. Mingit edasiminekut füüsilise vormi kohapealt ei toimunud.

2016 suvi

2017 aasta veeburaris hakkasin taas trennidega pihta. Beebi oli selleks ajaks juba kolmekuune ning mina sünnitusest täielikult taastunud. Liitusin spordiklubiga ning hakkasin käima jõusaalis.

arglik riietusruumi selfie

Pean tunnistama, et alles nüüd hakkas mu keha tegelik transformatsioon.
Ma olin enne ikka täitsa lulli löönud seal kodus.
Tunne oli vähemalt küll selline, kuna peale igat jõusaalitrenni valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.

Praegu olen ma omadega sellises punktis, kus ma ilma trennita enam ei saa. Mul tekib meeletu igatsus, kui ma trenni teha ei saa.
Olen sel nädalal vaikselt võtnud, kuna mul on/oli põskkoopapõletik ja et uuel nädalal täie tervise juures olla, peab keha saama puhkust, et haigusega võidelda.

Ma tunnen täiega oma väsinud ja tudisevatest lihastest puudust.
Tuhar tahab kükke ja kõht tahab mägironijaid. See magus lihasvalu on nii mõnus lihtsalt, et ilma selleta ei oska olla.
Ma loodan, et teised trenni-, tervise-ja spordiblogijad on samasugused imelikud :D Muidu on küll veidi piinlik.

Aga, kuhu ma oma pika ja natukene laialivalguva postitusega jõuda tahtsin on see, et ma olen jõudnud tõdemuseni, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi vaid on trenniblogi.


Lugejatel vast ei ole vahet, aga minu enda jaoks on see väga suur samm. Ma olen alati pidanud end ikka natukene liiga algajaks, natukene liiga saamatuks, natukene liiga suureks/paksuks või vormituks.

Nüüd tunnen aga, et ma julgen ennast trenniblogijaks nimetada. Trenni ma teen, blogin ka - trenniblogi! :)

Hurraaa!

Kaalulangetusega mingil määral tegelen ikka, kuna see ideaalkaal tuleb ju kätte saada, aga see kahe kilo kaotamine ei ole enam teab mis kaalulangetus.


Loodan, et teil oli mõnus minuga koos minevikus sobrada. Minul on lausa uhke vaadata, kui pika maa ma olen tulnud.




Edasi saab minna ainult paremaks :)

Kaalumine 18.07

Asume kohe asja juurde.

Eelmise nädala kaal 67,4 kg, selle nädala kaal 67,4 kg. Kaotatud 0 kg.
Pikkus endisel 173 cm, seega KMI 22,52
Kaal seega muutunud pole, kuid ümbermõõdud olid seekord üpris palju muutunud. Hurraa! Äkki vihased-lihased? :)

Ütlen ausalt, et ka ise märkasin eile peale hommikust jooksu, et keha on kuidagi tahkem. Rohkem nurki ja jäsemeid tundub olevat. Saate aru? Rohkem kehaosi. Ei ole jalad, torso ja pea :) On sääred, põlved, reied, tagumik, puusad, kõht, keskkoht, õlad, käsivarred... palju kohti on nüüd :)

Ka tuttavatelt olen hakanud tagasisidet saama, et ma olen nii teistsugune. Teate, ma ausalt veel kusagil kuu-kaks tagasi arvasin, et mu kaalulangust ei ole väga märgata, kui ma riides olen. Olen arvanud, et ega ma vanasti nii suur ju polnud. Olen alati olnud enda arvates pigem tavaline, keskmise kehaehitusega. Paks ei ole ju olnud? Või olen? Kas tagaselja rääkides öeldi minu kohta "tead küll, see paksem/volüümikam/suurem neiu"??? Mulle jõuab see alles nüüd kohale, et suure tõenäosusega see nii oligi. Ma olin ikka vedel, tüsedam neiu. Priske, kui võib öelda.

Üks kolleeg rääkis, kuidas ta oma sõpradele ikka räägib, kuidas tööjuures üks neiu nii suure muudatuse tegi. Tema pakkus, et 20 kilo olen vähemalt kaotanud. Muutus olevat nii kardinaalne, nagu teine inimene oleks.
Nii mulle kohale jõudiski, et ma ilmselt olin mingi hetk täitsa paks! Ei oskagi öelda, mis emotsioonid mind valdasid. Ühest küljest olin väga rõõmus, uhke ja tundsin ennast ülihästi. Ilusana tundsin ennast, kui aru sain, kui palju ma muutunud olen. Teisest küljest - mis minust siis enne arvati? Võehhh! Raske mõeldagi.
A vähemalt on mul hea iseloom, eks? :) :)

Pfffftttttt. Paksunaljad on alati naljakad :) Imelik.

Kuna mulle endale jubedalt meeldib teiste pilte vaadata, kus muutused näha on, siis katsusin ka teile mõningad maiustused kokku panna. Järgnevad siis mõningad pildiseeriad minu muutusest. Mõnusat vaatamist.

Ülekaaluline on paha olla. Katsuge mitte ennast nii käest lasta, ausalt, ma tean, millest ma räägin.
Nüüd aga ka uuema aja pilte. Sest ma olen jätkuvalt veidi edev.

Nii palju siis edevast minust. Pildid, pildid, pildid :) Enamustel on mul padjakas, kuna jooksen nüüd hommikuti ja enamjaolt pildistan ka hommikuti. Sorry!

Selle nädala trennist ka natuke.

-E kell 5:10 jooks 10,11 kilomeetrit. Jooksin enda rekordi 10 kilomeetrit ajaga 1 h 1 minut!!!!!! Mu eesmärk sai täidetud. Mu suur soov oli saada kümne kilomeetri aeg alla 1:05-e. Tehtud!

-K kell 5:20 10,3 kilomeetrit ajaga 1 tund 3 minutit. Ka väga hästi. Lisaks siplesin Anne kanali välijõusaalis kümmekond minutit.

-R kell 5:20 jooksin 9,2 kilomeetrit, aga Endomondo tõbrik kaotas esimesed 12 minutit ära (esimesed 2 kilomeetrit). Lisaks tegin kodus lihastrenni ca 15 minutit.

Selline siis oligi see nädal trenni ja emotsioonide kohapealt. Söömine on endiselt natukene kaos, kuna ei suuda hernestest, murelitest ja maasikatest kuidagi lahti öelda :) Te suudaksite? 

Plaan on puhkuse ajal puhata ka mõistust ning toitumisele natukene rohkem vabadust anda. Peale puhkust on asi asi täiega on!

Hihiiii!

Tänaseks kõik. Olge mõnusad!

Mann

Kaalumine 12.07 ja pilte minevikust

Vabandan, et alles nüüd oma kaalumisest kirjutan, aga olen olnud väga-väga hõivatud sel nädalavahetusel. Reedel-laupäeval olid tööandja suvepäevad, laupäeval tuli mu ema külla ja käisime koos Hansapäevadel. Pühapäeval käisime kinos ja askeldasin oma uue peniga (jep, ema jättis ühe oma koera kutsikatest meile. Kui hakkama ei saa, siis anname tagasi :P ) Seega blogima jõudsin alles peale tänast tööpäeva, ehk siis praegu.
Asume siis kohe asja juurde.
Eelmise nädala kaal 67,8 kg, selle nädala kaal 67,4 kg, kaotatud nädalaga 400 grammi.

Mõõdud sellised  -

Trenni poolest on nädal olnud laisk.
Esmaspäeval käisin hommikul jooksmas. Jooksin 10,22 km

Neljapäeval jooksin 9,5 kilomeetrit.

Reedel olid suvepäevad, kus mängisin jalgpalli, toolijalgpalli, viskasin luuda ja tantsisin :)

 Muidu käisin ikka jalgrattaga tööl ja korra päeva jooksul ka kodus lõunal, seega 8-9 kilomeetrit jalgrattasõitu ka iga päev.
Toitumine oli aga täielik kaos sel nädalal :P Enamus päevi sai ikka kirja pandud ja silm peal hoitud ning isegi napilt alla 1700 kcal päevas tarbitud, aga oli ka 2-3 päeva, kus läks asi käest ära.

See, mu kallid lapsed, on jäätis

Kaalulangetajana ei ole hea sellele nädalale tagasi vaadata, samas noore elujõulise neiuna (opsti!) on rõõmu küll :D

Ja nüüd jälle natukene šokiteraapiat. Õrnasilmsed lugejad võivad ohtra verejooksu hirmus silmad kinni panna.
Leidsin posu fotosid, mille olen endast teinud umbes-täpselt aasta tagasi. Siis ma omast arust ka salenesin. Võtsin vist isegi mingi 2-3 kilo alla paari kuuga :) Aga ise olin hirmus uhke tookord. Klõpsisin muudkui oma voltidest pildikesi. Ja siin nad siis nüüd on. Meeldivat vaatamist (ei soovita enne süüa).
Mariliisi salenemine aasta tagasi!
juuli 2014

Ja muidugi, mu lemmik pilt mu jalgadest. Kes ei tea, siis mu suurimaks murekohaks on mu jalad ja põlved. Kunagi, kui ma salenemist alustasin, siis lubasin endale, et ma enne ei lõpeta, kui mu põlved enamvähem vaadatavad on ja ma saan endale lühikesed püksid jalga ajada.
Kes nüüd arvab, et ah, kui hullud nad enne ikka olla said, nende jaoks on siin üks võrdluspilt. Esimene pilt on tehtud 06.07.2014 ja teine pilt on tehtud nädal tagasi, seega samuti 06.07.2015. Kahe pildi vahe on täpselt 1 aasta.

Vaesekesed, ehmatasite nüüd päris ära?  :) :) :)

Panen siia siis veel ühe hirmutava pildi minust nüüd, aga ilma meigita ja padjakaga. Mees arvas, et ma olen hommikul ärgates nii nunnu.

Noh, vähemalt pole põlved enam tselluliidised, eks? :) :) :)

Veel veidi pilte ja siis tänaseks õhtal.

Kandsin uusi kingi sisse :) :) Muidu roosad sokid jätan ikka koju :P

No nii. Sai teid nüüd ehmatatud küll. Võtke heaks :) Paksukeste pilte on alati hea vaadata, siis tekib tunne, et oh, ma polegi nii hull. Pole tänu väärt!

Ma nüüd aga lahkun tänaseks Teie meeldivast seltskonnast ning elan veidi oma elu :)

Blogimiseni!

Mann