Kaalulangetajast trenniblogijaks

Leidsin juhuslikult kolatoast oma vana välise kõvaketta üles ning avastasin sealt palju vanu pilte. Mulle jõudis äkitselt kohale, kui palju mu elu viimase kolme aastaga muutunud on.

Annangi siinkohal ka teile väikese ülevaate oma senisest arengust.


Kui ma oma kaalulangetusega 2015 aasta alguses pihta hakkasin, siis olid paljud skeptilised. Isegi mu parim sõbranna tunnistas, et ta huviga vaatab, kauaks mul seda motivatsiooni jagub.
Ennegi ju nähtud, et ma luban, et söön salatit, loobun magusast ja käin ülepäeviti jooksmas.


Enne 2015-aasta algust olin ma dieeti pidanud ja jooksmas käinud pea igal kevadel alates esimese lapse sünnist (see imeline sündmus oli aset leidnud aastal 2008).
Olin ma tol ajal selline rõõmsameelne noor naine. Ülekaaluline, kuid rõõmus :)

2008 suvi

Eesmärgid olid alati vinged ja esimesel dieedinädalal olin alati ülitubli. Teisel nädalal lubasin endale juba natukene magusat ka ja kolmandal nädalal ei olnud enam mingit motivatsiooni end jooksmagi  sundida.
Nii need ülekilod alles jäid ja iga aastaga üha mugavamalt end sisse seadsid.

2011 suvi

Kuna ma olin tolleks ajaks juba õnnelikus abielus ja mul oli laps, siis ma leidsin, et mu välimus ei ole nii oluline.
Ma tegelikult valetan. Ma arvasin, et välimus on ikka täiega oluline ja et mina olen ju ometigi sünnitanud naise kohta veel maru kobe. Ma kuidagi arvasin, et laps on justkui kõigele sobilikuks vabanduseks. Stiilis: "... aga ma ju sünnitasin!" Noh, viis aastat peale lapse sündi ei ole vist enam viisakas kõike lapse süüks ajada, mis?

Mingi hetk käis mul aga peab klõks ja mulle jõudis kohale, et elu lõpuni ma selline olla ei tahaks. Ma tahan midagi muud.
See õllearmastajast juustusõber ei ole see, kes ma tahaksin elu lõpuni olla. Seda enam, et senine elustiil oli hakanud juba mu välimusele kehvasti mõjuma. Mulle tundus, et ma olin iga pildi peal justkui padja näoga või siis jõhkralt väsinud. Ilma meigita ei kannatanud üldse olla.

Aasta 2012

2013 aasta lõpp

2013 aasta lõpp

Kui me 2015 aasta alguses Tartusse kolisime (enne elasime 10 km linnast väljas) otsustasin, et see on on minu uus algus. Ma olen Tartus teine inimene, kui ma olin olnud maal.
Tartus olen ma tugev, terve, ilus ja sportlik.

Ma tegelikult olen end alati pigem sportlikuks pidanud. Ma pole iial olnud see naiselik või õrn tütarlaps, alati ikka see pigem poisilik ja tugev.

Otsustasin ennast käsile võtta ja viiesajandat korda dieediga pihta hakata. Sel korral oli erinevus aga selles, et ma hakkasin oma dieedimuresid blogisse kirja panema. Esialgu oli see selline salajane ja privaatne blogi, aga mingil hetkel tegin ta avalikuks ning lasin ka võõrad lugema.
See oli siis 2015. aasta märtsis.

Kaal langes ludinal ja minu enesehinnang tõusis iga kaotatud kiloga.

Neile, kes kaalulangetust edasi lükkavad, ütlen ma julgustuseks, et esimese poole aastaga sain ma lahti 14-st üleliigsest kilost. Sealjuures ei käinud ma kusagil rühmatrennis, ei känud jõusaalis, ei jälginud toitumiskava. Ma lihtsalt piirasin oma kaloraaži ja liikusin rohkem. 14 kilo kadus nigu niuhti.

Peale seda hakkasin ma aga oma keha välimusele rohkem tähelepanu pöörama ning hakkasin teadlikumalt treenima.

2015 aasta sügiseks olin saavutanud enda jaoks juba igati aktsepteeritava vormi.

2015 aasta suvi

2016. aasta alguses jäin ma lapseootele ning seda aastat võib pidada justkui vahepausiks. Kaalu ma ei langetanud ja trenni tegin vaid nii palju, et terve püsida. Mingit edasiminekut füüsilise vormi kohapealt ei toimunud.

2016 suvi

2017 aasta veeburaris hakkasin taas trennidega pihta. Beebi oli selleks ajaks juba kolmekuune ning mina sünnitusest täielikult taastunud. Liitusin spordiklubiga ning hakkasin käima jõusaalis.

arglik riietusruumi selfie

Pean tunnistama, et alles nüüd hakkas mu keha tegelik transformatsioon.
Ma olin enne ikka täitsa lulli löönud seal kodus.
Tunne oli vähemalt küll selline, kuna peale igat jõusaalitrenni valutasid lihased, mille olemasolust ma isegi teadlik polnud.

Praegu olen ma omadega sellises punktis, kus ma ilma trennita enam ei saa. Mul tekib meeletu igatsus, kui ma trenni teha ei saa.
Olen sel nädalal vaikselt võtnud, kuna mul on/oli põskkoopapõletik ja et uuel nädalal täie tervise juures olla, peab keha saama puhkust, et haigusega võidelda.

Ma tunnen täiega oma väsinud ja tudisevatest lihastest puudust.
Tuhar tahab kükke ja kõht tahab mägironijaid. See magus lihasvalu on nii mõnus lihtsalt, et ilma selleta ei oska olla.
Ma loodan, et teised trenni-, tervise-ja spordiblogijad on samasugused imelikud :D Muidu on küll veidi piinlik.

Aga, kuhu ma oma pika ja natukene laialivalguva postitusega jõuda tahtsin on see, et ma olen jõudnud tõdemuseni, et mu blogi ei ole enam kaalulangetusblogi vaid on trenniblogi.


Lugejatel vast ei ole vahet, aga minu enda jaoks on see väga suur samm. Ma olen alati pidanud end ikka natukene liiga algajaks, natukene liiga saamatuks, natukene liiga suureks/paksuks või vormituks.

Nüüd tunnen aga, et ma julgen ennast trenniblogijaks nimetada. Trenni ma teen, blogin ka - trenniblogi! :)

Hurraaa!

Kaalulangetusega mingil määral tegelen ikka, kuna see ideaalkaal tuleb ju kätte saada, aga see kahe kilo kaotamine ei ole enam teab mis kaalulangetus.


Loodan, et teil oli mõnus minuga koos minevikus sobrada. Minul on lausa uhke vaadata, kui pika maa ma olen tulnud.




Edasi saab minna ainult paremaks :)

Elust ja olust - palju pilte

Nii palju oleks muljetada, aga ei jõua kõike jooksvalt kirja panna. Siis tekib selline olukord, et ei tule enam seda kirjutamistuhinat peale ja äkitselt - poof! - ongi kaks kuud möödas ja sa ei mäletagi enam, mida sa kirjutada tahtsid :)

Heh. Mul on ilmselgelt mingi probleem.

Katsun siis kusagilt pihta hakata ja natukene oma elust ja olust kirja panna. Selline tunne, nagu poleks kuid juba bloginud, kuigi tegelikkuses on vist ainult nädalake viimasest postitusest möödas.

Iiiiiiiigatahes . . .

Esmaspäevast olin jälle trennilainel ja startisin Kayla kava kuuenda nädalaga. Regiina juba hoiatas ette, et nüüd läheb jõhkraks, pangu ma oma tagumik valmis. Ta ei valetanud. Tagumik mäletab siiani selle nädala õudusi.

Võtan lühidalt oma teguderohke nädala kokku -

Esmaspäeval:

• Pidi olema ühistrenn lugejatega, kuid kedagi ei tulnud, seega jooksin soojenduseks 5,88 km ajaga 38:39, tempo 6:35 min/km, pulss 147 bpm
• Kayla kava käed ja kõht ajagab 32:33, pulss 118 bpm

Tahtsin graatsiliselt hüpata, aga näe, mis välja tuli

Oeh, need kõhulihased

Teisipäeval:

• Käisime Printsessiga Cinamonis beebikinos ja õhtul jalutamas. Trenni ei teinud.

Kolmapäeval:

• Jooksin 4,46 km ajaga 30:46, tempo 6:53 min/km, pulss 145 bpm
• Kayla kava kõht ja kardio ajaga 30:42, pulss 123 bpm

Neljapäeval:

• Sõitsime perega Lätti, ööbisime kaks ööd Riias. Peatusime neljatärnihotellis Rixwell Elefant. Hotelliga jäime igati rahule. Toas oli kolm üheinimesevoodit ja lisaks siis beebivoodi. Tuba oli väga maitsekalt sisustatud, seinal oli lameekraaniga televiisor, toas levis võrdlemisi kiire wifi.

  

  Sain kah punasele vaibale 

  
  
  
  
  

  

  Poja valis oma voodi välja

  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Hotell asus kesklinnast ja vanalinnast võrdlemisi kaugel. Kui ma hotelli broneerisin, siis tundus mulle, et sinna on ainult natukene vaja jalutada. Tegelikkuses oli linna saamiseks vaja kõndida üle kolme ülipika silla. Esimesel sillal oli kõnnitee täpselt sama lai, kui meie käru rattad. Väikene vääratus ja me oleks Printsessiga autoteele kukkunud. Päris pingeline oli see sillaületus. 
  

Järgmisel päeval läksime autoga linna ja jalutasime kesklinnas 4 tunnikest ringi. Riia vanalinn on hingematvalt ilus ja ma oleks suurima rõõmuga seal veel tunde ringi vaadanud, aga minu suureks üllatuseks selgus, et mõlemad mu mehed (poeg ja abikaasa) ei jaksa väga palju kõndida. 

Noh, minu kaitseks nii palju, et me ei kõndinud neli tundi järjest. Me ikka lõunatasime ka ja šoppasime/seisime poeriiulite vahel rumala näoga. Ausõna, ma mõtlesin, et ma saadan oma poisid kohe kusagile treeninglaagrisse. Kurjam küll! :D 

Lihtsalt venisid mul seljataga. Mees veel kirus, et pidi ta endast noorema naise võtma :D :D 

Laps muidugi ähvardas kohe ja sealsamas maha surra. Lisaks ähvardasid ta jalad lihtsalt küljest kukkuda. Lõpuks poeg lihtsalt rääkis oma jalgadega: "ärge valutage, kõnnime, lihtsalt kõnnime veel ja veel ja veel..." :D

Toomkirik

per se

Praegu tundub jah naljakas, aga kujutage ette, et te tahate vinge arhitektuuriga tutvuda ja mingid lihtsalt kiunuvad sul kõrval. Oeh. Ma ei jõudnud isegi šoppama, kuna mehed olid juba veidi näost ära ja ma ei tahtnud ka nende reisi ära rikkuda. 

Minul oli aga jaksu küll ja veel ning tagasi hotelli jõudes otsustasin üles otsida hotelli jõusaali. 

Olin kenasti trenniriided kaasa pakkinud, lisaks ostsin Olimpia kaubanduskeskuse SportsDirectist endale 5,50 eest uue trennipluusi. Tosse muidugi kaasa ei võtnud, kuid õnneks olid mul mu kõndimise tennised kaasas. 

Jõusaal oli pisike, kuid täiesti piisav minu Kayla kava jaoks.

Reedel:

• Soojenduseks 10 minutit jooksu hotelli jõusaalis lindil, siis Kayla kava jalad ja kardio, lõdvestuseks 10 minutit velotrenažööril. Oeh, seekordne Kayla oli jõhker. Ma üks hetk lihtsalt istusin jõusaali põrandale maha ja katsusin oma hingamise normi saada. Reaalselt tekkis korra paanika, et ma lämbun lihtsalt ära. Õnneks oli jõusaalis ka veeaparaat olemas, kust ma siis endale turgutuseks vett võtsin. Mul on muide tänase päevani tagumik nii hell, et igas poosis istuda ei tahagi. Need jalapäevad Kayla kavas on mu surm. Aga pepu hakkab nende tagajärjel ka vaikselt vormi võtma. 

Reedel käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses šoppamas ja poisid muidugi olid jumalast laibad juba. Ma lubasin koju jõudes kohe Aliexpressist neile mõlemale aktiivsusmonitorid osta, et saaks nende päevast aktiivsust monitoorida. No, ei ole normaalne, et nad nii siva ära väsivad. Pean sellega nüüd tegelema hakkama :) Liigume rohkem!

Laupäeva õhtul tulime juba Eestisse tagasi, kuna abikaasa pidi täna tööle minema. 

Printsess muide pidas end terve reisi aja väga hästi üleval. Ei mingit jorinat, ei mingit üleväsimust.  

Magas kenasti hotellitoas oma voodis, sõi, jõi jooksu pealt kõike, mida anti ja oli rõõmus ja rõõsa.

Riias õppisin ma kuidagi ootamatult oma keha rohkem armastama. Ma tundusin endale isegi täitsa vormis juba. Kandsin julgelt lühikest seelikut või lühikesi pükse. Ei lasnud end oma venitusarmilistest kintsudest üldse häirida. Las lopendavad siis, ma ise vähemalt tean, et selle naha all on jumala vonksud jalad. 

Lätti võtsime kaasa kingituseks saadud jooksukäru, kuna jalutuskäru on meil müügis ja ma isegi naiivselt lootsin, et äkki jõuan Riias jooksmagi.

Noh, jooksma ei jõudnud esiteks juba ajaliselt, aga tegelikkuses on Riias need teed ikka päris nukras seisukorras, seega ei kutsunudki väga käruga jooksma. 

Käru paremale kakkumisest sain ka lahti. Sättisin seda esiratast natukene teise nurga alla ja enam ei kaku kummalegi poole. Ideaalne käru. Oleks see kaarvari ainult pikem :)

Nonii, saite nüüd enam vähem järje peale, et kus ma olen olnud ja mida teinud.

Plaanin muide teha augustis ühe Endomondo väljakutse. Kirjutan sellest oma blogi Facebook'i lehel ka. Hoidke silm ja kõrv lahti. Kellel neid mitu, võib ka kõik lahti hoida ;)

Nädala trennide kokkuvõte

Ma pole ammu ühtegi kaalumispostitust teinud ja pole nagu oma trennidest ka midagi enam kirjutanud.
See ei tähenda aga üldse seda, et ma nüüd oma kanni laiaks istun ja üldse oma kaalu peale enam ei mõtle.

Mõtlesin, et teen üle pika aja kasvõi enda jaoks ühe kokkuvõtte möödunud nädalast.

Minu jooksusõber on hetkel Pärnus ja sel nädalal pidin täitsa üksi hakkama saama. Tõbras selline :D
Muide, kui oled harjunud ikka seltsis trenni tegema, siis esimesed korrad üksi olid ikka maru kentsakad.

Esmaspäev: jooksin 6,5 km, aeg 44:50, keskmine tempo 6:53 min/km, keskmine pulss 148 bpm, kalorikulu 499 kcal. Peale seda Kayla Itsines kava esimese nädala esmaspäev, millest tegin ka video.

Teisipäev: Puhkepäev, Kayla kava kohaselt kõndisin tunnikese.

Kolmapäev: Pikk madala pulsiga jooks 13,15 km, aeg 1:33, keskmine tempo 7:09 min/km, keskmine pulss 144 bpm.
Lisaks Kayla kava esimese nädala kolmas päev. Aeg 30 minutit, kalorikulu 229 kcal, keskmine pulss 132 bpm (max 143 - need kuramuse kosmonaudid!)

Neljapäev: Käisin jõusaalis. Soojenduseks tegin 20 minutit climberil, edasi jõuharjutused kogu kerele. Salaja filmisin ennast ka nendel masinatel, kus käed vabad olid :)
Pulsikella jätsin koju, seega kalorikulu ei tea.

Reede: Puhkepäev. Jalutasin Printsessiga poolteist tundi.

Laupäev: Kayla Itsines kava 30 minutit, lisaks harjutused kõhule ja seljale.

Pühapäev: kiirem trett jõusaalis. Soojendus taaskord ronimismasinal 15 min, lisaks jõuharjutused kogu kerele. Kokku ajaliselt 1:15.

Kaal on mul endiselt kõikunud 67,5 ja 68,0 vahel (pikkust 173 cm). Minule sobib väga hästi.

Mul vahel tuleb küll peale selline "ah, teeks ikka seda dieedivärki veel" tuju, aga see kaob harilikult kohe, kui abikaasa koju tuleb ja poest miskit head toob.
Hetkel näitab kaal minu jaoks "Mariliis sa oled kaunis" kaalu ja sellega seoses on kadunud igasugune motivatsioon dieeti pidada.

Ma teen selle Kayla kava lõpuni ja vaatan, kas saan need jalad ja tagumiku natukene eeskujulikumaks. Nii palju on küll muutunud, et nüüd ma juba tunnen, et mul on seal tuhara piirkonnas isegi mingid lihased. Muidu oli tuim ja vedel mass mingit ollust seal lihtsalt.

Tegelikkuses pean ma nüüd ennast kokku võtma ja kehaanalüüsis ära käima. Ma olen puhtalt viitsimatusest seda siiani edasi lükanud. Oleks vist viimane aeg oma rasv ja lihased ära mõõta, eks.
Siis oleks hea peale Kayla kava lõppu võrrelda ja tulemuste üle uhke olla . . . või looteasendis nutta.



Kuidas teistel suvised treeningud lähevad? Olete sama aktiivsed või aktiivsemad? Või hoopis puhkate?

Kuus kuud peale sünnitust elu parimas vormis?

Ma tean in fact, et on lugejaid, kes ootavad kõige rohkem just mu iganädalast kaalumise postitust.
On ju põnev teada, kui palju keegi kaalub ja, kui saamatud nad on oma kaalu langetamises.
Minu eelmine pühapäevane kaalumine jäi ära, kuna oli Jooksumaraton ja siis tuli juba kiirem aeg peale.
Pühapäeval ma seega ennast ei kaalunudki, kuna hommikul oli muudki teha.
Esmaspäeval ei kaalunud seetõttu, et ma olin pühapäevasest Tartu Jooksumaratoni järellainest  kooki täis ja kõht punnitas mõnuga üle püksivärvli. Sain aru, et 97 prossa koogist pesistes veel seal. Ei tahtnud oma tuju rikkuda, seega kaalule ei astunud.

Kolmapäeval sain lõpuks aru, et ma pole ennast päris pikka aega juba kaalunud ja oleks aeg see hirmus asi ära teha. Seda enam, et pühapäevane kaalumise postituski veel tegemata.

Annan siis teile ka teada, mis värk oli.

Viimati kaalusin end pea 2 nädalat tagasi 30.04 ja kaal näitas 68,5 kg. 



10.05 kaalusin ma 66,9 kg!!! See teeb kahe nädalaga miinus 1,6 kilogrammi!!! Wattahelll!

Eks sealt umbes 700 grammi võib olla puhtalt koogijäägid, mis mul eelmise kaalumise ajal veel keres olid, aga ikkagi. Ma pole nii vähe kaalunud MITTE KUNAGI. Einoh, ilmselt millalgi kooli ajal ehk kaalusin nii vähe, kuigi ma ei mäleta. Ikka on olnud nii 68-69 kg ja hiljem peale esimest last siis 80 kg.

Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Tegin kaalust kohe pilti, siis ronisin maha ja kaalusin uuesti. Ja nii mitu korda. Ma arvasin, et kaalul on midagi viga. Kolmandal korral näitas lausa 66,6 kg.

Ma olin nigu laps jõuluõhtul. Pigistasin õnnest käed rusikasse ja tammusin ühest toast teise. Ei osanud ära olla kuidagi. Siis mõtlesin, et vaataks, kas peegelpilt ka ilusam on. Viskasin bikiinid selga ja kukkusin klõpsima.

Vahemärkus: endast piltide tegemine on kaalulangetuse juures minu meelest üks olulisemaid asju. Peegelpilt ei valeta ja seal muutuse nägemine teeb tuju päris pikaks ajaks heaks.

Jagan oma meeletuid klõpse nüüd teiega ka:

Kohe peale kaalumist klõpsitud pildid

Peale jõusaali

Päev peale kaalumist

Ma olin endast nii vaimustuses. Päriselt ka.Kõik need, kes siin küsisid, et kas siis, kui kaalunumber madalam on, siis tunned ennast paremini? Jah! Ma tunnen ennast suurepäraselt!
Ma tunnen ,et see kaua ihaldatud 65 kg on kohe-kohe käes. Ma tunnen, et ma olen midagi saavutanud. Ma tunnen, et ma olen ilusam.

Tegelt ka!

Ma ei jõua suve ära oodata, kuna kavatsen massiivselt lühikesi pükse ja seelikuid osta. Ja neid kanda ka :D

Kui keegi oleks mulle raseduse ajal öelnud, et ma olen kuus kuud peale sünnitust paremas vormis, kui ma olin enne rasedust, siis ma ilmselt poleks neid uskunud. Ja selle vormi all ei mõtle ma ainult seda kaalunumbrit. Mu keha on tahke. Okey, kintsud vajavad veel tööd, aga kuputamine on olukorda juba oluliselt paremaks teinud. Ma ei põe enam oma keha pärast, kuna ma tunnen, et on lootust päris vingeks see asi tuunida.

Võimalik, et tegemist on ajutise entusiasmi ja positiivsusega, aga hetkel on küll tunne, et ma võiksin maailma valitsema minna. Kaalulangetaja tunne on kohe.

Muuseas, see ilusam kaalunumber on ka nii palju minu mõtlemisele mõjunud, et mul ei ole enam nii meeletuid isusid. Ma olen emotsionaalne sööja, seega kurvastades tahan ma midagi head süüa.
Nüüd tahan ma aga muudkui kodust välja värske õhu kätte või šoppama või niisama ennast näitama minna. Söömine ei tule kohe meeldegi.

Ahjaa, üks asi, mis sellele näljatunde vähendamisele on kaasa aidanud, on tarbitava valgukoguse suurendamine. Peale seda, kui hommikusöögiks hakkasin kohupiimapastat või muna sööma, tunnen ma ennast palju paremini. Süsivesikud teevad mind näljaseks. Rohkem valku, naised!

Oot, ma tegin endast veel pilte :) Noh, sest ma olen nüüd ilus.

Tegelikkuses hakkasin ma toas Printsessiga koos väikest trenni tegema ja proovisin endale selga sõbranna kingitud sportrinnahoidjat. Noh, see rinnahoidja on S suurus ja minu tissid vist hetkel veel S suuruse alla ei käi (häšštääg imetamine), aga antud kopsukad on nii kiftid, et pressisin endale ikka selga. Ja nad täitsa sobisid mulle, seega klõpsisin veel pilte teha.

Spordikopsukad üll ...

... haara sobivad raskused ....

... ja võimlemine alga nüüd!

Pamela Marilisson

Vabandage mu armilist kõhtu, seda parandab vaid haud.

Oeh, nüüd sai palju pilte, aga kuna tegemist on minu blogiga, siis ma ei vabanda ka :) Pildid on mõnusad. Kesse ikka juturaamatut ilma piltideta viitsib lugeda, onju.


Olge vinged!


Mariliis