Ei julge jõusaali minna? Mine ikka!

Olen nüüdseks vahelduva eduga 8 kuud jõusaalis käinud. Suvel oli kaks kuud pausi ja sügisel on kooliskäimise tõttu natukene harvemaks jäänud, kuid korra nädalas jõuan Arcticusse ikka.

Mäletan, kuidas ma veel kaks aastat tagasi ei olnud nõus jõusaali oma jalgagi tõstma. Küll ma kirusin, et kallis on või tegin maha neid jõusaali-tibisid, kes käivad seal ainult oma keha näitamas ja nii edasi. Tegelikkuses oli asi selles, et ma ise  ei julgenud minna ja olin natukene kade nende peale, kelle jaoks see mingeid probleeme ei tekitanud.

Tänasel päeval ma tänan rasedusjärgset Mariliisi, kes kartis lodevaks jääda ning seetõttu astus välja oma mugavustsoonist ning pöördus eratreeneri poole.
Ma olin küll enne rasedust omast arust päris heas vormis ja sain kenasti ka ise hakkama, kuid ma pean tunnistama, et jõusaaliga on kogu värk ikka oluliselt lihtsam ja kiirem.

Kes nüüd mõtleb, et trenni tegemine on niiiiiiiii tüütu ja iial ei lähe vabatahtlikult ennast piinama, siis teadke, et kui te kuskil kaks-kolm nädalat ennast sunnite, siis saab sellest juba selline harjumus, et ilma ei oska enam kuidagi olla. Päriselt!

Kuidas ennast motiveerida trenni minema?

Noh, naisterahvale annab motivatsiooni enamasti šoppamine. Mina soovitan enese motiveerimiseks endale ilusad trenniriided soetada. Äkki isegi pulsikell või kõrvaklapid. Ka uus fäänsi joogipudel võib abiks olla. Räägin omast kogemusest.

Nii lamedalt, kui see ka ei kõla, siis ilmselt motiveerib veidi ka see, et saad endast spordiklubi riietusruumis pilti teha ja check-in'i teha häšštäägiga #minaviitsin või muud sellist megaimalat.
Töötab!

Lisaks saad sa peale jõusaali sõbrannadele/mehele "kurta", kuidas mõni kehaosa on trennist nii kange ja seeläbi kiitust norida. Harilikult kiidavad sõbrannad takka, et sa oled ikka nii tubli ja nemad tahaksid ka jõusaali jõuda, aga ... (ja järgnevad suvalised vabandused). Sina võid sealjuures end tubli ja eeskujulikuna tunda.

Kindlasti teeb trenn sulle ka head ja aitab kaalu langetada, aga kui sa oled niigi mugav inimene, siis ainult sellest motivatsiooniks ei piisa.

Annan siinkohal ka natukene soovitusi häbelikele ja algajatele jõusaali külastajatele. Need ilmselt ei ühti üldtuntud soovitustega, kuid mul on kama. Mina ei saanud abi nendest "ära karda abi paluda" ja "ole julge" soovitustest. Kardan ikka abi paluda ja ei ole julge. Lööge või maha.

Kuidas häbelik algaja peaks jõusaali minnes käituma?

Kui trenni/jõusaali minek jääb selle taha, et te pole varem käinud ja kardate, et ei oska seal midagi teha, siis ma kinnitan, et paraku on teil õigus. Mina ei oleks üksi osanud jõusaalis midagi teha peale enda lolliks tegemise.

Stiilinäide:

Enne jõusaali käisin kõigi soovitusel (sest rühmatrennis on algajal palju julgem??!!) ära ka rühmatrennis, kus ma suutsin endal margi maani teha. Rohkem pole ma oma jalga rühmatrennidesse tõstnud. Öelge, mis te ütlete, aga ühest negatiivsest kogemusest mulle piisas. Seega, mina rühmatrennist hirmudest üle saamiseks abi ei saanud ja ei soovita seda ka teistele häbelikele.

Küll aga sain ma abi spordiklubi pakutavast tasuta treneri konsultatsioonist. Seda pakutakse uue klubiga liitumisel kõigile ja seda minu meelest igal pool, olenemata klubist. Kes varem pole jõusaalis käinud, sellel ma soovitan KINDLASTI see ära kasutada.
Treener enamasti küsib, mille vastu huvi on ja siis ütlegi, et tahaksid jõusaali erinevate masinatega tutvust teha. Treener näitab põhilised aparaadid ära, kuid kõiki ta paraku selle tasuta konsultatsiooni ajal ei jõua näidata. Alustuseks piisab aga sellestki.

Kui esmane tiir koos treeneriga jõusaalis tehtud, siis esimestel kordadel üksi jõusaali minnes soovitan nende masinate juurde jääda, mille kasutamises sa kindel oled. Küll aga soovitan jälgida teisi külastajaid ning seda, kuidas nemad mingeid masinaid kasutavad. Kui harjumuspärased masinad juba käpas, siis proovi iga kord mõnda uut masinat, mille kasutamist sa oled näinud ja jälginud.
Eks peab olema ka natukene kriitiline ning oskama vahet teha kogenud kasutajal ja samasugusel algajal nagu sa isegi.

Muidugi soovitavad kõik kogenud jõusaalikad, et mine ikka küsi teiste käest või treeneri käest, kes parasjagu nö saalivalves on, kuid kui te olete vähegi nii häbelikud, kui mina, siis seda ei tee te ka raha eest mitte. Mina ei suuda minna võõra abi küsima, öelge mis tahate. Ei suuda. Ei lähe!

Kindlasti tuleb kasuks ka see, kui sul on mõni sõber/sõbranna, kes on jõusaalis natukene kogenum ja saad end temaga kaasa sokutada. Koos on kindlasti julgem. Minul seda luksust kahjuks polnud, aga näed, jäin ellu.

Praeguseks on jõusaal minu jaoks nagu maiuspala. Puhkus. Lõõgastus. Ja see, et mu keha järjest vingem välja näeb, on ainult boonuseks.
See tunne, mis sind valdab, kui värisevate jalgadega peale jalapäeva jõusaali treppides alla üritad minna - mmmmmmm. Mõnsaaaa.
Harilikult lähen ma peale trenni veel ka sauna ja lõõgastun seal mõnikümmend minutit. Ahhh, õnnistus.

P.S. see masin, mis mind napilt nutma ajas eelmisel korral, sellega sain ma nüüd sõbraks. Masin oli sel korral minu pikkuse jaoks parajalt seadistatud ning sain mõnuga tuharale valu anda. Tegin seekord pilti ka. Näete, see -

Ma tahaksin enne selle aasta lõppu ka ühe lugeja endaga Tartu Arctic Sporti kaasa võtta, aga ma pean veel välja mõtlema, kuidas kogu see protsess välja võiks näha. 

Kas üldse oleks huvi sellise asja vastu?

Vaikselt kasvab üle pea . . .

Stress.
Stress on jõudnud minuni ja on hakanud vaikselt mu positiivsest ja rõõmsameelsest meelestatusest läbi närima.

Vaikselt- vaikselt saab kõigest villand. Järjest vähem tahan ma suhelda, järjest vähem viitsin teha asju, mis mulle mingit otsest kasu ei too.
Tahaks lihtsalt olla.

Millest selline meeletu stress?

Noh, koolis on esimesed arvestused, kuna esimene õppetsükkel hakkab otsa saama.

Matemaatikat põen ma kõige rohkem. Tehtud ta sai, aga hiljem klassikaaslastega vastuseid arutades selgus tõsiasi, et viimane ülesanne (kolmest) läks mul veits nihu.
Oeh. Ma ise olin veel maru enesekindel, kuna tunnis olen nagu kõigega hakkama saanud.

Siis oli eesti keeles arvestus. Tulemust veel ei tea, kuid minu kirjastiil on siin blogides maru nigelaks muutunud. Laisaks. Eks näis, mis hinde saan.

Teisipäeval tuleb inglise keeles arvestus. Noh, ma olen omast arust ilge inglise keele boss, kuid minu inglise keel on natukene liiga mõjutatud filmidest ja Youtube'ist. Ameerikalik ja liiga mugav.

Kui ma matemaatika arvestuseks õppida üritasin, otsustas mu beebi, et ta ei maga korraga rohkem, kui 15 minutit. Mu närvid olid täiega krussis. Ei jõudnud teemasse süvenedagi, kui juba pidin lõpetama.
Arvestusele läksingi õppimata ja lootsin oma heale mälule. Tulemuse saan vast uuel nädalal.

Lisaks koolistressile ja sellele, et kooliks õppida pole võimalik, panin ma end kuu aega tagasi kirja Tartu Ülikooli e-kursusele "Õiguse alused", mis peaks idee poolest andma mulle aimu, kas õigusteadus on mulle sobilik eriala või mitte.
E-kursus on võrdlemisi mahuka lugemisvaraga, lisaks on igas moodulis (iga nädal) vaja vaadata paar videoloengut ja siis sooritada nädala teemade põhjal koostatud test.
Keskenduda teaduslikule tekstile pole beebi kõrvalt väga võimalik. Täna lugesin Euroopa Inimõiguste Kohtu kohta koostatud õppeteksti pea tund aega. Vahel olin ma lause lõpus juba suutnud unustada, millega lause algas. Tekst oli 13 lehekülge pikk ja mulle tundus, et see ei saagi läbi.
Lõpuks palusin suuremal lapsel veidi beebiga mängida, et saaksin selle mooduliga ühele poole, kuna esmaspäevast tuleb juba uus teema peale.

Noh, ja kogu selle õppimise kõrvalt tuleb ju trenni ka teha.
Jõusaali jõudsin eile sel kuu esimest korda. Otsustasin, et annan ruharale ja jalgadele sellist valu, et ikka on antud.
Nagu Kaisa Abner kirjutas, et kui sa suudad peale teatud jalamasinate kasutamist jõusaalist kindla jalaga välja astuda, siis tegid sa midagi valesti :D
Noh, mina tudistasin peale trenni Arcticu trepist alla reaalse hirmuga ninuli kukkuda. Jalg värises all umbes nagu siis, kui jalad on pikast istumisest ära surnud. Lippadi-lappadi tahtis põlv järele anda. Mõnus tunne.

Ahjaa, kui keegi näeb kuskil gym fail'ides videot minust jõusaalis, siis andke mulle ka teada. Ma nimelt suutsin ennast vist veidi lolliks teha jõusaalis. 
Ma tegin jalapäeva või siis pigem alakeha, kuna tuhar sai ka ikka vatti.
Kuna mulle koostatud jõusaalikavad on mõlemad mõeldud kogu kehale, siis otsustasin, et teen nendest kavadest jalgadele mõeldud harjutusi ja siis proovin mõnda uut masinat ka.

Ma kunagi olin näinud, kuidas üks kauni tuharaga näitsik kasutas mulle siiani tundmatut masinat. Umbes nagu antud videos alates 0:27

... aga Arcticus ei ole neid küünarnuki tugesid ja selle lükatava toru asemel on plaat.
Noh, ma arvasin, et kui raske see ikka olla saab, see masina kasutamine, noh.

Üritasin enda jalgu siis sinna plaadi ja selle lauakese vahele mahutada ja ma lõin esiteks oma põlve täiega ära. Ja ma lihtsalt ei mahtunud sinna vahele.
Krt. Mõtlesin siis, et äkki kuskil on mingi nupukene, millega saab plaadi eemale? Siis ei suutnud ma välja mõelda, kuhu ma selle teise jala peaksin panema. Panin siis maha. Seisin ühe jala peal püsti, toetasin kõhu sinna lauakesele ja hakkasin jalga taha suruma. Krt, liiga palju raskust sai. Peale nelja kordust olin juba võhmal. Võtsin raskust vähemaks.
Tundsin, kuidas ma hingeldasin.
Ma kahjuks ei kuulnud, kui hirmsaid hääli ma seal masinal tegin, kuna mul olid kõrvaklapid peas, kuid ma kujutan ette, et see sarnanes sünnitavale hülgele.
Seda seetõttu, et ühel hetkel ma avastasin, et kõik mehed jõusaalis vaatavad mind. Ma ei tea, miks! Ausõna!
Ma niigi olin suhteliselt paanikas selle masina juures ja need veel vahtisid kah! Krt. Olin sekundiga näost punane.
Katsusin manada pähe näo, et keegi just kirjutas mulle telefoni miskit, millele ma KOHE vastama pean, võtsin telefoni pihku ja kukkusin guugeldama, kuidas siukse masinaga ümber tuleb käia.

Ei leidnud ÜHTEGI pilti ega videot. Appi!

Mehed ikka vaatasid. Mitte ei jõllitanud, aga niimoodi ikka korra vaatasid, siis pöörasid pea ära ja siis jälle vaatasid. Miks? Appikene. Piinlik.



Kange olen ma ju ka, lisaks sellele, et ma natukene loll olen. Ei andnud alla.
Katsusin ennast uuesti masina otsa saada. Põlved ikka ei mahtunud plaadi ja laua vahele. Surusin jõuga end sinna.
Sain end enam vähem paika ja hakkasin siis harjutustega pihta, kui avastasin, et see tugi, millele ma põlve toetasin, on natukene liiga kõrge ja jalga algasendisse tagasi tuues lõin ma põlve niiiiii valusasti vastu seda pinki, et ma mõmisesin valust. Siuke jõhker sinikas on seal nüüd. Võeh.
Tegin kummalegi tuharale 3*12 kordust ja kõndisin silmad maas järgmise masinani.

Mul on kange plaan järgmisel korral natukene täpsemalt seda masinat uurida. Loodetavasti pole peale minu mitte kedagi jõusaalis. Üksinda on vähe julgem endal marki täis teha, saan rahus omaette häbeneda.

Ahjaa, kui juba kurtmiseks läks, siis meie beebi ei maga enam. Lihtsalt ei maga.
Eile jäi ta ööunne alles kell 23:20 ja ärkas otseloomulikult ikka kell 7. Ma pidin õppima õhtul, kui beebi on magama jäänud. Arvake, kas ma kell 12 öösel jaksasin veel õppida? Noup! Kukkusin voodisse ja magasin sekundiga.
Jalad on ka epileerimata. Ma olen varsti nagu Lumeinimene :(
Nuuks.

Ma pean reaalselt paluma mehel vaba päeva võtta, et ma saaks epileerida, natukene koristada ja kooliasjadega tegeleda. Elagu mu elu!

Ahjaa, ma ju olen lisaks kõigele ka stressisööja. Täna ma istusin lihtsalt beebiga mängumatil, kodune lohvakas t-särk seljas ja sõin pilgutamata 235 grammi martsipani. Pärast võtsin veel jäätist peale.
Ma ei tea, mis minust niimoodi saab.

Oeh.

Saatke palun veidi jaksu ja motivatsiooni siiapoole.

Nädala trennide kokkuvõte

Ma pole ammu ühtegi kaalumispostitust teinud ja pole nagu oma trennidest ka midagi enam kirjutanud.
See ei tähenda aga üldse seda, et ma nüüd oma kanni laiaks istun ja üldse oma kaalu peale enam ei mõtle.

Mõtlesin, et teen üle pika aja kasvõi enda jaoks ühe kokkuvõtte möödunud nädalast.

Minu jooksusõber on hetkel Pärnus ja sel nädalal pidin täitsa üksi hakkama saama. Tõbras selline :D
Muide, kui oled harjunud ikka seltsis trenni tegema, siis esimesed korrad üksi olid ikka maru kentsakad.

Esmaspäev: jooksin 6,5 km, aeg 44:50, keskmine tempo 6:53 min/km, keskmine pulss 148 bpm, kalorikulu 499 kcal. Peale seda Kayla Itsines kava esimese nädala esmaspäev, millest tegin ka video.

Teisipäev: Puhkepäev, Kayla kava kohaselt kõndisin tunnikese.

Kolmapäev: Pikk madala pulsiga jooks 13,15 km, aeg 1:33, keskmine tempo 7:09 min/km, keskmine pulss 144 bpm.
Lisaks Kayla kava esimese nädala kolmas päev. Aeg 30 minutit, kalorikulu 229 kcal, keskmine pulss 132 bpm (max 143 - need kuramuse kosmonaudid!)

Neljapäev: Käisin jõusaalis. Soojenduseks tegin 20 minutit climberil, edasi jõuharjutused kogu kerele. Salaja filmisin ennast ka nendel masinatel, kus käed vabad olid :)
Pulsikella jätsin koju, seega kalorikulu ei tea.

Reede: Puhkepäev. Jalutasin Printsessiga poolteist tundi.

Laupäev: Kayla Itsines kava 30 minutit, lisaks harjutused kõhule ja seljale.

Pühapäev: kiirem trett jõusaalis. Soojendus taaskord ronimismasinal 15 min, lisaks jõuharjutused kogu kerele. Kokku ajaliselt 1:15.

Kaal on mul endiselt kõikunud 67,5 ja 68,0 vahel (pikkust 173 cm). Minule sobib väga hästi.

Mul vahel tuleb küll peale selline "ah, teeks ikka seda dieedivärki veel" tuju, aga see kaob harilikult kohe, kui abikaasa koju tuleb ja poest miskit head toob.
Hetkel näitab kaal minu jaoks "Mariliis sa oled kaunis" kaalu ja sellega seoses on kadunud igasugune motivatsioon dieeti pidada.

Ma teen selle Kayla kava lõpuni ja vaatan, kas saan need jalad ja tagumiku natukene eeskujulikumaks. Nii palju on küll muutunud, et nüüd ma juba tunnen, et mul on seal tuhara piirkonnas isegi mingid lihased. Muidu oli tuim ja vedel mass mingit ollust seal lihtsalt.

Tegelikkuses pean ma nüüd ennast kokku võtma ja kehaanalüüsis ära käima. Ma olen puhtalt viitsimatusest seda siiani edasi lükanud. Oleks vist viimane aeg oma rasv ja lihased ära mõõta, eks.
Siis oleks hea peale Kayla kava lõppu võrrelda ja tulemuste üle uhke olla . . . või looteasendis nutta.



Kuidas teistel suvised treeningud lähevad? Olete sama aktiivsed või aktiivsemad? Või hoopis puhkate?

Kuus kuud peale sünnitust elu parimas vormis?

Ma tean in fact, et on lugejaid, kes ootavad kõige rohkem just mu iganädalast kaalumise postitust.
On ju põnev teada, kui palju keegi kaalub ja, kui saamatud nad on oma kaalu langetamises.
Minu eelmine pühapäevane kaalumine jäi ära, kuna oli Jooksumaraton ja siis tuli juba kiirem aeg peale.
Pühapäeval ma seega ennast ei kaalunudki, kuna hommikul oli muudki teha.
Esmaspäeval ei kaalunud seetõttu, et ma olin pühapäevasest Tartu Jooksumaratoni järellainest  kooki täis ja kõht punnitas mõnuga üle püksivärvli. Sain aru, et 97 prossa koogist pesistes veel seal. Ei tahtnud oma tuju rikkuda, seega kaalule ei astunud.

Kolmapäeval sain lõpuks aru, et ma pole ennast päris pikka aega juba kaalunud ja oleks aeg see hirmus asi ära teha. Seda enam, et pühapäevane kaalumise postituski veel tegemata.

Annan siis teile ka teada, mis värk oli.

Viimati kaalusin end pea 2 nädalat tagasi 30.04 ja kaal näitas 68,5 kg. 



10.05 kaalusin ma 66,9 kg!!! See teeb kahe nädalaga miinus 1,6 kilogrammi!!! Wattahelll!

Eks sealt umbes 700 grammi võib olla puhtalt koogijäägid, mis mul eelmise kaalumise ajal veel keres olid, aga ikkagi. Ma pole nii vähe kaalunud MITTE KUNAGI. Einoh, ilmselt millalgi kooli ajal ehk kaalusin nii vähe, kuigi ma ei mäleta. Ikka on olnud nii 68-69 kg ja hiljem peale esimest last siis 80 kg.

Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Tegin kaalust kohe pilti, siis ronisin maha ja kaalusin uuesti. Ja nii mitu korda. Ma arvasin, et kaalul on midagi viga. Kolmandal korral näitas lausa 66,6 kg.

Ma olin nigu laps jõuluõhtul. Pigistasin õnnest käed rusikasse ja tammusin ühest toast teise. Ei osanud ära olla kuidagi. Siis mõtlesin, et vaataks, kas peegelpilt ka ilusam on. Viskasin bikiinid selga ja kukkusin klõpsima.

Vahemärkus: endast piltide tegemine on kaalulangetuse juures minu meelest üks olulisemaid asju. Peegelpilt ei valeta ja seal muutuse nägemine teeb tuju päris pikaks ajaks heaks.

Jagan oma meeletuid klõpse nüüd teiega ka:

Kohe peale kaalumist klõpsitud pildid

Peale jõusaali

Päev peale kaalumist

Ma olin endast nii vaimustuses. Päriselt ka.Kõik need, kes siin küsisid, et kas siis, kui kaalunumber madalam on, siis tunned ennast paremini? Jah! Ma tunnen ennast suurepäraselt!
Ma tunnen ,et see kaua ihaldatud 65 kg on kohe-kohe käes. Ma tunnen, et ma olen midagi saavutanud. Ma tunnen, et ma olen ilusam.

Tegelt ka!

Ma ei jõua suve ära oodata, kuna kavatsen massiivselt lühikesi pükse ja seelikuid osta. Ja neid kanda ka :D

Kui keegi oleks mulle raseduse ajal öelnud, et ma olen kuus kuud peale sünnitust paremas vormis, kui ma olin enne rasedust, siis ma ilmselt poleks neid uskunud. Ja selle vormi all ei mõtle ma ainult seda kaalunumbrit. Mu keha on tahke. Okey, kintsud vajavad veel tööd, aga kuputamine on olukorda juba oluliselt paremaks teinud. Ma ei põe enam oma keha pärast, kuna ma tunnen, et on lootust päris vingeks see asi tuunida.

Võimalik, et tegemist on ajutise entusiasmi ja positiivsusega, aga hetkel on küll tunne, et ma võiksin maailma valitsema minna. Kaalulangetaja tunne on kohe.

Muuseas, see ilusam kaalunumber on ka nii palju minu mõtlemisele mõjunud, et mul ei ole enam nii meeletuid isusid. Ma olen emotsionaalne sööja, seega kurvastades tahan ma midagi head süüa.
Nüüd tahan ma aga muudkui kodust välja värske õhu kätte või šoppama või niisama ennast näitama minna. Söömine ei tule kohe meeldegi.

Ahjaa, üks asi, mis sellele näljatunde vähendamisele on kaasa aidanud, on tarbitava valgukoguse suurendamine. Peale seda, kui hommikusöögiks hakkasin kohupiimapastat või muna sööma, tunnen ma ennast palju paremini. Süsivesikud teevad mind näljaseks. Rohkem valku, naised!

Oot, ma tegin endast veel pilte :) Noh, sest ma olen nüüd ilus.

Tegelikkuses hakkasin ma toas Printsessiga koos väikest trenni tegema ja proovisin endale selga sõbranna kingitud sportrinnahoidjat. Noh, see rinnahoidja on S suurus ja minu tissid vist hetkel veel S suuruse alla ei käi (häšštääg imetamine), aga antud kopsukad on nii kiftid, et pressisin endale ikka selga. Ja nad täitsa sobisid mulle, seega klõpsisin veel pilte teha.

Spordikopsukad üll ...

... haara sobivad raskused ....

... ja võimlemine alga nüüd!

Pamela Marilisson

Vabandage mu armilist kõhtu, seda parandab vaid haud.

Oeh, nüüd sai palju pilte, aga kuna tegemist on minu blogiga, siis ma ei vabanda ka :) Pildid on mõnusad. Kesse ikka juturaamatut ilma piltideta viitsib lugeda, onju.


Olge vinged!


Mariliis

Kuu aega jõusaalindust

Appi, juba on märtsi keskpaik! Mis ajaga juhtus?!

Avastasin endalegi üllatuseks, et ma olen suht märkamatult juba terve kuu maksnud sportimise eest. Mina, kes ma pidasin seda suurimaks raha raiskamiseks, sest kodus saab ju ka ennast liigutada. Jooksmine ja jalutamine on ju puhta tasuta.
Mis ma oskan öelda. Kas ma arvan, et see oli õige otsus?
Jah! Kindlasti!

Selle kuu aja jooksul jõudsin spordiklubisse 16 korda. Tegin üle aasta algust ka jooksmisega (lindil) ning tegin esimest korda jõutreeningut päris ehtsatel jõusaali masinatel. Hell jeee!

Nagu ma ka arvasin, siis ise ma ei oleks selle jõusaalindusega hakkama saanud. Ilma treeneri abita siis. Mul polnud aimugi, millised masinad milliseid lihasgruppe treenivad. Millises järjekorras oleks mõistlik neil higistada ning kui palju. Liiga palju küsimusi, eks?

Ma siiani vahel ikka näen, kuidas tullakse jõusaali, jalutatakse jõusaalis ringi ja siis otsustatakse mõnele masinale istuda. Vahel ei sätita isegi masinat enda pikkuse järgi paika, ei muudeta raskusi ega miskit. Siis rebitakse silm punnis neli kordust ära, ohatakse ja pühitakse laupa ja minnakse järgmisele masinale. Üks neiu istus minu kõrvale masinale valet pidi peale, siis otsis tükk aega kohta, kust tõmmata, ei leidnud ja loobus. Ma katsusin muiet tagasi hoida.
Ma ise oleksin ju täpselt samasugune olnud, kui ma oleks üksi alustanud, seega naerda ei ole ilus. See aga näitab seda, et päris esimest korda võiks jõusaalis ikka keegi teadjam kaasas olla.

Rühmatrennidest nii palju, et sinna ma üldse väga ei kipu. Ei saa öelda, et see esimene kord oleks mu ära ehmatanud vms, ma lihtsalt ei armasta koos suure massiga riietusruumis viibida.
Jõusaali sätin ennast ka enamasti siis, kui ühtegi rühmatrenni algamas või lõppemas pole.

Ma olen eluga hetkel tegelikult väga rahul. Keha võtab vaikselt tahkemat vormi, kaal langeb ja enesetunne on parem kui varem.

Üha rohkem saan aru nendest, kes jõusaalis või riietusruumis endast pilte teevad. Peale korralikku trenni tundub, et sa oled nii ilus ja peenike. Siis tahaks ju seda ilu kuidagi ka jäädvustada. Paraku ei ole mul nii palju julgust, et paluda kellelgi teisel endast jõusaalis pilte teha, seega katsun kah kuidagi märkamatult peegli ees mõned pildid klõpsida.
Noh, sest kui pilti pole, siis seda ei juhtunud, eksju?

Minu uhked jõuksi klõpsud ka. Et oleks ikka maksimaalselt piinlik ja nõme:

Jah, on küll häbi, aga ei tunne :D

Sai selline natukene sisutühi postitus, aga ma lihtsalt tahtsin ära märkida, et MA KÄIN JÕUSAALIS! Haaah!

Aga okey, olge muhedad.


Mariliis

Kaalumine 05.03

Kiire nädal taaskord seljataga ja kaalulgi käidud. Anna siis teile ka teada, mis numbreid ta näitas.

Eelmise nädala kaal 70,0 kg, eile hommikul kaal 69,9 kg. Kaotatud nädalaga vaid 100 grammi.

Tunnistan ausalt, et mingist dieedipidamisest ei ole viimastel nädalatel juttugi olnud. Ka täna ei ole ma päris kindel, kas viitsin MyFitnessPali oma suutäied kirja panna. Eelmise nädala kaalulangust vaadates võiks ju arvata, et viitsin :)

Miskipärast ei ole see kaalunumber mulle enam nii oluline. Jah, ideaalis ma kaaluksin 65 kg, aga fakt on see, et ma ei kaalunud nii vähe ka enne rasedust ja siis olin ma endaga tegelikult väga rahul.
Suurim motivaator on ikka enda nägemine peeglist. Eriti, kui päike paistab ja sa oled pesu väel. Siis olen ma kõige hirmsam :D :D Kõik vead on näha.

Trennidega olen ma enda meelest täitsa sina peal.

E - intervalljooks lindil 5,7 km +
jõusaalis kava nr 1;  jalapress 3*15, põlvede kõverdamine masinal 3*15, reite lähendamine 3*15, rinnalt surumine 3*15, tõmbed taha (õla-seljalihased) 3*15, kehatüve painutus masinal 3*15, põlvede tõsted pingil (kõhulihastele) 3*10, ülakeha tõsted pingil (pmst tavalised istessetõusud) 3*15.

T - 7,2 km jalutuskäiku, Polar 15 000 sammu

K - jooks lindil 30 min 4,7 km +
jõusaalis kava 2; väljaasted ette-taha (vahepeal jalga maha ei pane=KILLER) 3*16+16, puusatõsted ühel jalal 3*12+12, kätekõverdused stepipingil 3*15, tõmbed alla masinal (ülakeha) 3*15, surumine alla masinal (tiitseps) 3*15, Põlvede tõmbed kägarduses 10x + ülakehatõsted selili 10x *3, plank 2*45 sek, külgplank 2*20+20.

N - jalutuskäik 9,3 km, Polar 19 142 sammu

R - intervalljooks lindil 6,1 km, 45 min. Jõusaalis kava 1.

L - jalutuskäik 12,76 km, Polar samme 23 370

P - jalutuskäik 10,36 km, Polar samme 20 517

Sel korral mingit suuremat söögiorgiat ei korraldanud, küll aga hakkasin otsast läbi küpetama/katsetama kokaraamatut "Magusaga Kaalust Alla".

Antud raamatu üheks autoriks on meie oma kaalulangetusblogi pidaja Helena.
Plaan on järjest kõik antud raamatu magustoidud läbi proovida. Mees lubas truult katsejäneseks olla.
Tänaseks on järele proovitud 2 kooki - peedi-šokolaadikook

 ja rukkileiva-mustikakook.

Abikaasale meeldis see mustikakook rohkem, aga minu süda kuulub peedikoogile. Tahan juba uuesti teha toda, aga veel paljud retseptid tahavad enne läbi katsetamist. Järgmiseks on saiavorm :) Ei jõua ära oodata.

Teate, selle jõusaalis käimisega olen ma suutnud uuesti trenni tegemist nautima hakata. Jõusaali minek on nagu preemia või meelelahutus, mitte kohustus. Loodan, et see tunne nii pea ära ei kao. Kindlasti on oma roll ka sellel mõnusal saunal ;)

Olge aktiivsed!


Mariliis