Vaikselt kasvab üle pea . . .

Stress.
Stress on jõudnud minuni ja on hakanud vaikselt mu positiivsest ja rõõmsameelsest meelestatusest läbi närima.

Vaikselt- vaikselt saab kõigest villand. Järjest vähem tahan ma suhelda, järjest vähem viitsin teha asju, mis mulle mingit otsest kasu ei too.
Tahaks lihtsalt olla.

Millest selline meeletu stress?

Noh, koolis on esimesed arvestused, kuna esimene õppetsükkel hakkab otsa saama.

Matemaatikat põen ma kõige rohkem. Tehtud ta sai, aga hiljem klassikaaslastega vastuseid arutades selgus tõsiasi, et viimane ülesanne (kolmest) läks mul veits nihu.
Oeh. Ma ise olin veel maru enesekindel, kuna tunnis olen nagu kõigega hakkama saanud.

Siis oli eesti keeles arvestus. Tulemust veel ei tea, kuid minu kirjastiil on siin blogides maru nigelaks muutunud. Laisaks. Eks näis, mis hinde saan.

Teisipäeval tuleb inglise keeles arvestus. Noh, ma olen omast arust ilge inglise keele boss, kuid minu inglise keel on natukene liiga mõjutatud filmidest ja Youtube'ist. Ameerikalik ja liiga mugav.

Kui ma matemaatika arvestuseks õppida üritasin, otsustas mu beebi, et ta ei maga korraga rohkem, kui 15 minutit. Mu närvid olid täiega krussis. Ei jõudnud teemasse süvenedagi, kui juba pidin lõpetama.
Arvestusele läksingi õppimata ja lootsin oma heale mälule. Tulemuse saan vast uuel nädalal.

Lisaks koolistressile ja sellele, et kooliks õppida pole võimalik, panin ma end kuu aega tagasi kirja Tartu Ülikooli e-kursusele "Õiguse alused", mis peaks idee poolest andma mulle aimu, kas õigusteadus on mulle sobilik eriala või mitte.
E-kursus on võrdlemisi mahuka lugemisvaraga, lisaks on igas moodulis (iga nädal) vaja vaadata paar videoloengut ja siis sooritada nädala teemade põhjal koostatud test.
Keskenduda teaduslikule tekstile pole beebi kõrvalt väga võimalik. Täna lugesin Euroopa Inimõiguste Kohtu kohta koostatud õppeteksti pea tund aega. Vahel olin ma lause lõpus juba suutnud unustada, millega lause algas. Tekst oli 13 lehekülge pikk ja mulle tundus, et see ei saagi läbi.
Lõpuks palusin suuremal lapsel veidi beebiga mängida, et saaksin selle mooduliga ühele poole, kuna esmaspäevast tuleb juba uus teema peale.

Noh, ja kogu selle õppimise kõrvalt tuleb ju trenni ka teha.
Jõusaali jõudsin eile sel kuu esimest korda. Otsustasin, et annan ruharale ja jalgadele sellist valu, et ikka on antud.
Nagu Kaisa Abner kirjutas, et kui sa suudad peale teatud jalamasinate kasutamist jõusaalist kindla jalaga välja astuda, siis tegid sa midagi valesti :D
Noh, mina tudistasin peale trenni Arcticu trepist alla reaalse hirmuga ninuli kukkuda. Jalg värises all umbes nagu siis, kui jalad on pikast istumisest ära surnud. Lippadi-lappadi tahtis põlv järele anda. Mõnus tunne.

Ahjaa, kui keegi näeb kuskil gym fail'ides videot minust jõusaalis, siis andke mulle ka teada. Ma nimelt suutsin ennast vist veidi lolliks teha jõusaalis. 
Ma tegin jalapäeva või siis pigem alakeha, kuna tuhar sai ka ikka vatti.
Kuna mulle koostatud jõusaalikavad on mõlemad mõeldud kogu kehale, siis otsustasin, et teen nendest kavadest jalgadele mõeldud harjutusi ja siis proovin mõnda uut masinat ka.

Ma kunagi olin näinud, kuidas üks kauni tuharaga näitsik kasutas mulle siiani tundmatut masinat. Umbes nagu antud videos alates 0:27

... aga Arcticus ei ole neid küünarnuki tugesid ja selle lükatava toru asemel on plaat.
Noh, ma arvasin, et kui raske see ikka olla saab, see masina kasutamine, noh.

Üritasin enda jalgu siis sinna plaadi ja selle lauakese vahele mahutada ja ma lõin esiteks oma põlve täiega ära. Ja ma lihtsalt ei mahtunud sinna vahele.
Krt. Mõtlesin siis, et äkki kuskil on mingi nupukene, millega saab plaadi eemale? Siis ei suutnud ma välja mõelda, kuhu ma selle teise jala peaksin panema. Panin siis maha. Seisin ühe jala peal püsti, toetasin kõhu sinna lauakesele ja hakkasin jalga taha suruma. Krt, liiga palju raskust sai. Peale nelja kordust olin juba võhmal. Võtsin raskust vähemaks.
Tundsin, kuidas ma hingeldasin.
Ma kahjuks ei kuulnud, kui hirmsaid hääli ma seal masinal tegin, kuna mul olid kõrvaklapid peas, kuid ma kujutan ette, et see sarnanes sünnitavale hülgele.
Seda seetõttu, et ühel hetkel ma avastasin, et kõik mehed jõusaalis vaatavad mind. Ma ei tea, miks! Ausõna!
Ma niigi olin suhteliselt paanikas selle masina juures ja need veel vahtisid kah! Krt. Olin sekundiga näost punane.
Katsusin manada pähe näo, et keegi just kirjutas mulle telefoni miskit, millele ma KOHE vastama pean, võtsin telefoni pihku ja kukkusin guugeldama, kuidas siukse masinaga ümber tuleb käia.

Ei leidnud ÜHTEGI pilti ega videot. Appi!

Mehed ikka vaatasid. Mitte ei jõllitanud, aga niimoodi ikka korra vaatasid, siis pöörasid pea ära ja siis jälle vaatasid. Miks? Appikene. Piinlik.



Kange olen ma ju ka, lisaks sellele, et ma natukene loll olen. Ei andnud alla.
Katsusin ennast uuesti masina otsa saada. Põlved ikka ei mahtunud plaadi ja laua vahele. Surusin jõuga end sinna.
Sain end enam vähem paika ja hakkasin siis harjutustega pihta, kui avastasin, et see tugi, millele ma põlve toetasin, on natukene liiga kõrge ja jalga algasendisse tagasi tuues lõin ma põlve niiiiii valusasti vastu seda pinki, et ma mõmisesin valust. Siuke jõhker sinikas on seal nüüd. Võeh.
Tegin kummalegi tuharale 3*12 kordust ja kõndisin silmad maas järgmise masinani.

Mul on kange plaan järgmisel korral natukene täpsemalt seda masinat uurida. Loodetavasti pole peale minu mitte kedagi jõusaalis. Üksinda on vähe julgem endal marki täis teha, saan rahus omaette häbeneda.

Ahjaa, kui juba kurtmiseks läks, siis meie beebi ei maga enam. Lihtsalt ei maga.
Eile jäi ta ööunne alles kell 23:20 ja ärkas otseloomulikult ikka kell 7. Ma pidin õppima õhtul, kui beebi on magama jäänud. Arvake, kas ma kell 12 öösel jaksasin veel õppida? Noup! Kukkusin voodisse ja magasin sekundiga.
Jalad on ka epileerimata. Ma olen varsti nagu Lumeinimene :(
Nuuks.

Ma pean reaalselt paluma mehel vaba päeva võtta, et ma saaks epileerida, natukene koristada ja kooliasjadega tegeleda. Elagu mu elu!

Ahjaa, ma ju olen lisaks kõigele ka stressisööja. Täna ma istusin lihtsalt beebiga mängumatil, kodune lohvakas t-särk seljas ja sõin pilgutamata 235 grammi martsipani. Pärast võtsin veel jäätist peale.
Ma ei tea, mis minust niimoodi saab.

Oeh.

Saatke palun veidi jaksu ja motivatsiooni siiapoole.

Täiskasvanuna koolipinki nühkimas

Tänaseks olen ma edukalt üle elanud oma esimese koolinädala Tartu Täiskasvanute gümnaasiumis. Käin eesti keele, inglise keele ja matemaatika tundides riigieksamiteks õppimas.
Idee kohaselt võiksin ma minna ka tuimalt lihtsalt kooli nimekirjas riigieksameid sooritama, kuid kuna ma ei mäleta ausalt gümnaasiumi matemaatikast mitte essugi, siis kulub see kooliaasta mulle igati ära.

Kui ma neljandal septembril üle kümne aasta oma esimesse koolitundi läksin, siis olid liblikad kõhus küll.
Mäletan, et ma ei teadnud, kuhu istuda võib.
Teised õpilased olid enamasti juba omavahel tuttavad ning kaks gümnaasiumiklassi koos läbi käinud, seega olid kõigil juba oma pinginaabrid välja kujunenud. Istutigi enamasti kohe kahekesti ja mina töllakas siis seisin seal ja ei julgenud esiti kusagile istuda. Lõpuks võtsin istet kõige esimeses reas, kuna arvasin, et sinna keegi väga istuda ei taha ja ma saan rahumeeli oma kurvas üksinduses vaikselt käisesse häbeneda.
Ei teagi, kas õnneks või kahjuks istus minu kõrvale üks vaikse olekuga noormees.
Tal tegelikult ei jäänud lihtsalt muud üle, kuna klass oli viimse istepingini täis saanud. Vaesekene.

Algas esimene koolitund. Matemaatika (dõn-dõn-dõn-dõnnnnnn).
Õnneks on sellest aastast TTG-s selline kord, et õppeaasta alguses on kolm nädalat kordamist, mille käigus siis tuletatakse terve gümnaasiumi tähtsamaid tarkusi meelde.

Jumal olgu tänatud. Kui ma oleks pidanud otse imetamise ja mäkhmete vahetamise kõrvalt teoreemide juurde hüppama, siis ma oleks ilmselt suurest hirmust sealt koolist jalga lasnud. Päriselt.
Õnneks alustati peast arvutamise, tasapinnaliste kujundite ümbermõõtude ja pindaladega. Nendes olin ma päris äss ja tundsin end kohe natukene paremi. Vana hea Pythagorase teoreem a ruut pluss bee ruut võrdub tsee ruut.
Kuna mingi liikumine seal hallolluses ikka toimub, siis on lootust, et saan ka need teoreemid käppa.

Teiseks tunniks oli inglise keel, kus me esiti pidime ainult ühe neljaleheküljelise testi tegema, et nad saaksid meid kahte gruppi jaotada. Mina, ofkoors, olen tugevamate grupis. Skoorisin 122,5 punkti 124-st. Tegin kaks õigekirja viga (üks puhtalt hooletusest).

Kui Matemaatika ja inglise keel on hetkel lausa kahel päeval nädalas, siis näiteks eesti keel on ainult ühel.
Eesti keeles sain esimeses tutvustavas tunnis teada, milline nägi välja eelmise aasta riigikeksam, kui palju punkte said eelmisel aastal TTG lõpetanud õpilased ning pidime endale vaikselt paika panema enda punktilise eesmärgi.
Noh, mina omal ajal sain eesti keele eksamil kõigest 68 punkti. Ma TEAN, et ma olen rohkemaks võimeline. Kuna TTG lõpetanute seas oli eelmisel aastal kõige kõrgem punktisumma 81, siis selle ma endale eesmärgiks võtsingi. Ideaalis saaksin muidugi rohkem, kuid eks see eksam võib närvidega trikke teha ja mine sa tea, äkki ei saa sedagi kätte. Pöidlad pihus igatahes.

Saime ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, millest esimene on mul juba poole peal - Jaan Krossi "Keisri hull".

Ma pole nii ammu ilukirjanduslikku teksti lugenud, et hing lausa laulab sees, kui loen.
Viimasel aastal olen pidanud piirduma selliste kirjanduslike meistriteostega nagu "Rasedus. Sünnitus. Vastsündinu", "Näputoit" ja "Võimelmine beebiga" :D

Minu esialgsed hirmud seoses õppimisega on hakanud kaduma. Ma ei ole pooltki nii rumal, kui ma arvasin. Jumal tänatud, eksole :)

Muide, kui üldiselt arvatakse, et Täiskasvanute gümnaasiumis õpivad valdavalt need, kes on lihtsalt nii rumalad, et omal ajal ei saanud kooliga hakkama, siis siinkohal pean ütlema, et enamus õpilasi paistab vastupidiselt olema lausa targad. Ilmselt on elu mingeid vimkasid visanud, mistõttu on kool pooleli jäänud. Puhtalt kõva pea ja ja madala intelligentsi kaela seda ajada ei saa.

Ma olen oma klassis siiani vist ainult nelja inimesega juhtunud rääkima, seega ei saa väita, et kõik on ülimalt toredad ja sõbralikud, kuid need neli on siiani olnud küll väga sõbralikud.
Ja õpetajad on ka ülimalt toetavad. Nad nagu kohe tahavad, et sul hästi läheks. Ma tunnen, kuidas õpetajatel on huvi mind õpetada. Lisaks on nad heatujulised ja sõbralikud. Kõik tehakse sulle nii lihtsaks, kui vähegi võimalik.

Tegelikult on äge. Kool on äge.
Täiskasvanuna on see õppimine ka kuidagi teise kaaluga. Sa tahad aru saada, sa tahad asjad endale selgeks teha. Kui keskkooli ajal sai kontrolltöödeks õpitud nii, et läbi saaks, siis nüüd on mul eesmärk asjad selgeks saada.
Nii on täitsa mõnus õppida.

Okey, ma tegelikult saan aru, et minul on veidi lihtsam, kui teistel klassikaaslastel, kuna mina käin ainult kolmes aines ja ma ei pea arvestusi tegema, kuna hindeid mulle ei panda, aga ikkagi.

Praegusel hetkel on mul tunnid esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval, kuid see peaks muutuma, kui kordamisega ühel pool oleme ainekursused pihta hakkavad.
Loodetavasti jääb koormus enam vähem samaks, kui praegu.

Huh. Aasta pärast olen ma ideaalis juba kusagil kõrgkooli hingekirjas. Põnna-põnna :)


Loodan, et minu jutt natukene julgustab neid, kes on samuti mõelnud tagasi kooli minna. Olgu siis keskkooli lõpetama, eksameid tegema või edasi õppima.
Tasub mõelda, et mis on see kõige hullem asi, mis juhtuda saab?

Edu ja jaksu kõigile, kes kusagil õppimas on!