Vaikselt kasvab üle pea . . .

Stress.
Stress on jõudnud minuni ja on hakanud vaikselt mu positiivsest ja rõõmsameelsest meelestatusest läbi närima.

Vaikselt- vaikselt saab kõigest villand. Järjest vähem tahan ma suhelda, järjest vähem viitsin teha asju, mis mulle mingit otsest kasu ei too.
Tahaks lihtsalt olla.

Millest selline meeletu stress?

Noh, koolis on esimesed arvestused, kuna esimene õppetsükkel hakkab otsa saama.

Matemaatikat põen ma kõige rohkem. Tehtud ta sai, aga hiljem klassikaaslastega vastuseid arutades selgus tõsiasi, et viimane ülesanne (kolmest) läks mul veits nihu.
Oeh. Ma ise olin veel maru enesekindel, kuna tunnis olen nagu kõigega hakkama saanud.

Siis oli eesti keeles arvestus. Tulemust veel ei tea, kuid minu kirjastiil on siin blogides maru nigelaks muutunud. Laisaks. Eks näis, mis hinde saan.

Teisipäeval tuleb inglise keeles arvestus. Noh, ma olen omast arust ilge inglise keele boss, kuid minu inglise keel on natukene liiga mõjutatud filmidest ja Youtube'ist. Ameerikalik ja liiga mugav.

Kui ma matemaatika arvestuseks õppida üritasin, otsustas mu beebi, et ta ei maga korraga rohkem, kui 15 minutit. Mu närvid olid täiega krussis. Ei jõudnud teemasse süvenedagi, kui juba pidin lõpetama.
Arvestusele läksingi õppimata ja lootsin oma heale mälule. Tulemuse saan vast uuel nädalal.

Lisaks koolistressile ja sellele, et kooliks õppida pole võimalik, panin ma end kuu aega tagasi kirja Tartu Ülikooli e-kursusele "Õiguse alused", mis peaks idee poolest andma mulle aimu, kas õigusteadus on mulle sobilik eriala või mitte.
E-kursus on võrdlemisi mahuka lugemisvaraga, lisaks on igas moodulis (iga nädal) vaja vaadata paar videoloengut ja siis sooritada nädala teemade põhjal koostatud test.
Keskenduda teaduslikule tekstile pole beebi kõrvalt väga võimalik. Täna lugesin Euroopa Inimõiguste Kohtu kohta koostatud õppeteksti pea tund aega. Vahel olin ma lause lõpus juba suutnud unustada, millega lause algas. Tekst oli 13 lehekülge pikk ja mulle tundus, et see ei saagi läbi.
Lõpuks palusin suuremal lapsel veidi beebiga mängida, et saaksin selle mooduliga ühele poole, kuna esmaspäevast tuleb juba uus teema peale.

Noh, ja kogu selle õppimise kõrvalt tuleb ju trenni ka teha.
Jõusaali jõudsin eile sel kuu esimest korda. Otsustasin, et annan ruharale ja jalgadele sellist valu, et ikka on antud.
Nagu Kaisa Abner kirjutas, et kui sa suudad peale teatud jalamasinate kasutamist jõusaalist kindla jalaga välja astuda, siis tegid sa midagi valesti :D
Noh, mina tudistasin peale trenni Arcticu trepist alla reaalse hirmuga ninuli kukkuda. Jalg värises all umbes nagu siis, kui jalad on pikast istumisest ära surnud. Lippadi-lappadi tahtis põlv järele anda. Mõnus tunne.

Ahjaa, kui keegi näeb kuskil gym fail'ides videot minust jõusaalis, siis andke mulle ka teada. Ma nimelt suutsin ennast vist veidi lolliks teha jõusaalis. 
Ma tegin jalapäeva või siis pigem alakeha, kuna tuhar sai ka ikka vatti.
Kuna mulle koostatud jõusaalikavad on mõlemad mõeldud kogu kehale, siis otsustasin, et teen nendest kavadest jalgadele mõeldud harjutusi ja siis proovin mõnda uut masinat ka.

Ma kunagi olin näinud, kuidas üks kauni tuharaga näitsik kasutas mulle siiani tundmatut masinat. Umbes nagu antud videos alates 0:27

... aga Arcticus ei ole neid küünarnuki tugesid ja selle lükatava toru asemel on plaat.
Noh, ma arvasin, et kui raske see ikka olla saab, see masina kasutamine, noh.

Üritasin enda jalgu siis sinna plaadi ja selle lauakese vahele mahutada ja ma lõin esiteks oma põlve täiega ära. Ja ma lihtsalt ei mahtunud sinna vahele.
Krt. Mõtlesin siis, et äkki kuskil on mingi nupukene, millega saab plaadi eemale? Siis ei suutnud ma välja mõelda, kuhu ma selle teise jala peaksin panema. Panin siis maha. Seisin ühe jala peal püsti, toetasin kõhu sinna lauakesele ja hakkasin jalga taha suruma. Krt, liiga palju raskust sai. Peale nelja kordust olin juba võhmal. Võtsin raskust vähemaks.
Tundsin, kuidas ma hingeldasin.
Ma kahjuks ei kuulnud, kui hirmsaid hääli ma seal masinal tegin, kuna mul olid kõrvaklapid peas, kuid ma kujutan ette, et see sarnanes sünnitavale hülgele.
Seda seetõttu, et ühel hetkel ma avastasin, et kõik mehed jõusaalis vaatavad mind. Ma ei tea, miks! Ausõna!
Ma niigi olin suhteliselt paanikas selle masina juures ja need veel vahtisid kah! Krt. Olin sekundiga näost punane.
Katsusin manada pähe näo, et keegi just kirjutas mulle telefoni miskit, millele ma KOHE vastama pean, võtsin telefoni pihku ja kukkusin guugeldama, kuidas siukse masinaga ümber tuleb käia.

Ei leidnud ÜHTEGI pilti ega videot. Appi!

Mehed ikka vaatasid. Mitte ei jõllitanud, aga niimoodi ikka korra vaatasid, siis pöörasid pea ära ja siis jälle vaatasid. Miks? Appikene. Piinlik.



Kange olen ma ju ka, lisaks sellele, et ma natukene loll olen. Ei andnud alla.
Katsusin ennast uuesti masina otsa saada. Põlved ikka ei mahtunud plaadi ja laua vahele. Surusin jõuga end sinna.
Sain end enam vähem paika ja hakkasin siis harjutustega pihta, kui avastasin, et see tugi, millele ma põlve toetasin, on natukene liiga kõrge ja jalga algasendisse tagasi tuues lõin ma põlve niiiiii valusasti vastu seda pinki, et ma mõmisesin valust. Siuke jõhker sinikas on seal nüüd. Võeh.
Tegin kummalegi tuharale 3*12 kordust ja kõndisin silmad maas järgmise masinani.

Mul on kange plaan järgmisel korral natukene täpsemalt seda masinat uurida. Loodetavasti pole peale minu mitte kedagi jõusaalis. Üksinda on vähe julgem endal marki täis teha, saan rahus omaette häbeneda.

Ahjaa, kui juba kurtmiseks läks, siis meie beebi ei maga enam. Lihtsalt ei maga.
Eile jäi ta ööunne alles kell 23:20 ja ärkas otseloomulikult ikka kell 7. Ma pidin õppima õhtul, kui beebi on magama jäänud. Arvake, kas ma kell 12 öösel jaksasin veel õppida? Noup! Kukkusin voodisse ja magasin sekundiga.
Jalad on ka epileerimata. Ma olen varsti nagu Lumeinimene :(
Nuuks.

Ma pean reaalselt paluma mehel vaba päeva võtta, et ma saaks epileerida, natukene koristada ja kooliasjadega tegeleda. Elagu mu elu!

Ahjaa, ma ju olen lisaks kõigele ka stressisööja. Täna ma istusin lihtsalt beebiga mängumatil, kodune lohvakas t-särk seljas ja sõin pilgutamata 235 grammi martsipani. Pärast võtsin veel jäätist peale.
Ma ei tea, mis minust niimoodi saab.

Oeh.

Saatke palun veidi jaksu ja motivatsiooni siiapoole.