Mõtisklusi enne esimest ametlikku poolmaratoni

Juba homme, 7.oktoober kell 11:00 Tartu Raekoja platsis antakse start poolmaratoni distantsile. 21,1 kilomeetrit puhast jooksulusti. Loodetavasti.

Stardis on lisaks minule ka president Kersti Kaljulaid. Me oleme sellised ühte masti naised, noh :D :D
Oeh, ma natukene vist solvan selle lausega meie presidenti, aga ta paistab hea huumorisoonega, mistõttu ma usun, et ta andestab mulle.

Mulle jõudis täna kohale, et ma ei ole tegelikult ÜLDSE valmistunud selleks poolmaratoniks. Kui ma loen näiteks Marise või Helena või Viigi blogi, siis nende kõrval olen ma eriti hakkamasaamatu.

Esiteks, mis ma selga panen?

Eile õhtul vaatasin oma segamini riidekapis meeleheitliku pilguga ringi, et leida retuusid, mis jalas püsiksid.
Mina ei tea, mis pull on, aga retuusid on hakanud joostes alla vajuma. Ei tea, kas asi on nendest meeletutes kükkides, mis on mu kannikad vähe väiksemaks ja tahkemaks vorminud või siis hoopis nendes kommides, mis mu kintsud paksemaks on teinud.
Iiiiigatahes.
Otsisin ja tuhlasin ja leidsin ühed suhteliselt mittemidagiütlevad H&Mi mustad retuusid.
Oh. Kann püsib püksis. Need võtan.
Siis otsisin välja käisteta jooksusärgi ja pikkade käistega jooksusärgi. Kui on jahe ja tuuline, panen jooksumaika alla, kui on soojem ja päikseline, siis panen ainult sportrinnahoidja ja pikkade käistega pluusi.

Nii. Riided valmis.

Geelid?

Tean, et teoreetiliselt on igati võimalik ilma oma geelideta see 21,1 kilomeetrit läbida, aga MA JU TAHAN geele kah katsetada #tahankaägeolla
Ma lihtsalt tean, et alates seitsmeteistkümnendast kilomeetrist saab mul jaks otsa.
Kui ma oma esimese mitteametliku poolmaratoni jooksin, siis hakkasid kõik kohad valutama, kui 16,4 kilomeetrit sai joostud. Ma mõtlesin, et mu puusad ei kanna mind enam. Väsimus tuli ja siiber sai. See oleks see hetk, kus kasvõi platseeboefekti tarbeks oleks mõistlik üks geel sisse imeda.
Jõudsin kahjuks proovida vaid kahte geeli. Nimesid enam ei mäleta, aga Prismast ostsin.
Mõlemad olid okeyd. Tuleb välja, et ma pole väga pirtsakas.
Tahtsin kindlasti SiS geelid ära katsetada, aga jäin haigeks ning ei jõudnud enam pikale jooksule, mille käigus neid katsetada.
Tellisin viimases hädas selle Tartu Linnamaratoni energiapaketi, mida sai piiratud aja jooksul soetada vaid seitsme euro eest.

www.enervit.ee

Võtan kaks geeli kaasa ja panen need oma pisikesse kõhukotti #stiilnemutt #kõhukotidteevadcomebacki
Enervit'i geele ma varem testinud pole, seeg saan vaid loota, et need mul põhja alt ära ei löö :D :D hahahahahahaaa!
Noh, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?
Okey, ärge vastake sellele küsimusele :D

Nii. Mis veel?

Ahjaa - pane pulsikell laadima! (teen kohe ära)

Oma numbri tõin täna ära, et ei peaks homme seal infotelgi juures trügima.

Puhanud olen ka piisavalt. Vist? Olen sel nädalal teinud 3x jõutrenni, kuid jooksma kahjuks ei ole jõudnud. Eile oli plaan minna, aga just siis tuli mingi jõhkram tuul ja vihm ja mul hakkas beebist kahju ja ei hakanud teda välja vedama.

Ajaline eesmärk?

Noh, meie presidendist jään ma kaugele maha. Ta selline 1:45 kanti jooksja, ma ikka oluliselt kehvemas vormis ja alla kahe tunni aega püüdma ei lähegi.
Minu eesmärk on lõpetada ajaga kuni 2:25. Kui ei tule, siis ei tule, aga stardis lähen sellesse tempogruppi.

Väikene ärevus on sees küll. Ei teagi miks. Jooks nagu jooks ikka.

Ma olen täna muide suhteliselt magamata, kuna meie imeline beebi jäi eile öösel alles kell 23:15 magama, ärkas kell 1;48, siis uuesti 2:35 ja siis uuesti nelja paiku. Kell 6 küsis süüa ja mul oli kell 7:00 äratus, et suurem laps kooli saata.

Ma tegin hommikukohvi silmad kinni. Päriselt.
No, ei suutnud neid lahti kangutada.
Ka praegu kipub uni silma.

Kes siin tahab jälle soovitada, et maga koos lapsega, see võib lahkelt selle kommentaari enda teada jätta.
Meie laps magab korraga max 30 minutit. Ma ei jõua selle aja sees korralikult padjalegi ilastama hakata, kui juba keegi kuskil vääksuma hakkab. See tundub juba eos nii ärritav, et ma parem ei hakkaks "koos lapsega magama".
Meie peres see ei toimi.

Ja abikaasa jätkuvalt käib tööl, kui mõtlete, et "issand, miks siis isa lapsega ei tegele?"

Siin ma nüüd siis olen. Täiesti ettevalmistamata, ilmselt s*itun end keset jooksu täis (võõrad geelid, noh), püksid ei püsi ka ilmselt jalas ja lisaks on mulle lõua peale tekkinud miski vinnilaadne olend. Oumaigaad!
Ma saan elu lõpuni vahtida Sportfotost pilte oma esimesest poolmaratonist ja hiiglaslikust vinnist #elagumuelu

Tegelikult on kõik hästi ja see vinn vist ei olegi vinn vaid hoopis meie neiu küünejälg, aga ikkagi.

Eks ma naiivselt loodan, et beebi täna öösel magab ilma probleemideta ja homme ma ärkan ilusa ja puhanuna ja jooksen poolmaratonil ka enda jaoks üllatavalt hea aja.
Tundub täiesti võimalik, eksju.

Oeh.

Kohtumiseni homme Linnamaratonil!