21,1 kilomeetrit - tehtud!

7. oktoobril kella 11-st kella 13:15ni jooksin mina oma esimest poolmaratoni.

Hommik algas suhteliselt kaootiliselt.

Tavaliselt söön ma enne jooksuüritusi hommikuks putru, kuid sel korral olin unustanud helbeid juurde osta ning pidin näruste võileibadega leppima.
Kogu hommik läks üldse nii kiiresti ja sahmides, et ma kartsin, et kõik vajalik jääb kaasa võtmata. Pidin kiirustama ja mõtted olid hajevil.
Nimelt oli mu poja klassil perematk Vapramäele, kuhu ei mina ega ka mu abikaasa minna ei saanud. Saatsime poja koos ämmaga hoopis, kuna abikaasa jäi ju beebivalvesse ja mina jooksin
.
Oeh.

Kell 8 oli äratus, panin koolipoisi matkakoti kokku, tegin võileivad, jõin kohvi ja kell 9:30 juba startisime rongijaama. Saatsin poja ämmaga rongile ja lasin abikaasal end Kaubamaja parklasse sõidutada. Sealt vantsisin edasi Enervit'i telgi juurde, kus pidime jooksusõbraga kokku saama.
Väljas oli räigelt külm. Olin selga pannud ainult õhukese pikkade käistega jooksusärgi ja k/s jope. Kätel ja kõrvadel oli ikka maru külm. Trükkisin veel emale telefonis, et räigelt külm on, pangu paksult riidesse. Ema läks mul kell 14 kepikõnnile.

Kõhus keeras. Selline liblikate kokkutuleku tunne oli. Kogunevat rahvamassi vaadates tahtis nutt peale tulla. Ma olin seal ju täitsa üksi ja kuidagi nukker hakkas...

Õnneks leidsin suhteliselt kiiresti üles oma jooksusõbra.

Käisime veel end välikäimlates kergendamas (tollel hetkel olid nad veel täitsa buenod) ja lasime endast enne starti veel mõned pildid klõpsida.
Mina kugistasin sisse ka Enervit'i pakist saadud energiabatooni. Maitses hää!

Enne starti

Stardis sättisime end 2:00 õhupalli lähedusse. Me olime need aeglased. Viimane ajavahemik, mis üldse ette antud oli, oli 2-3 tundi :D
Krt. Ma veel olin enne starti enesekindel, et ma ju päris tubli jooksja tegelt :D
Jee, rait!

Aga see selleks.

Start venis nagu ikka, kui oled rahvamassi tagumises otsas.

Esimesed 10 kilomeetrit läksid väga lihtsalt ja kiiresti. Päriselt.
Tõusudel katsusime esimestest mööda saada ja oma positsiooni parandada. Olime terve jooksu vältel siiski ühed viimased.
Ilmselt on asi selles, et poolmaratoni päris ilma jooksupõhjata ei tulda ja tase on päris muljetavaldav. Mina näiteks olin väga üllatunud, et ma teistest nii maha jäin.

Kui 10 km täis sai, siis vaatasin kella ja ennustasin umbkaudset finishiaega.
Läksime jooksma eesmärgiga 2:25, kuid poole jooksu pealt oli kindel, et nii kaua meil ei lähe.
Ütlesin Jooksusõbrale, et sellise tempoga tuleb alla 2:20e aeg.
Saime sellest indu juurde ja ei lasnud tempol langeda.

Teeninduspunktides võtsin juua. Kas spordijooki, vett või siis mõlemat.

Jooksusõbral tuli see kurikuulus "sein" ette kuskil 13. kilomeetri peal. Katsusin ta tuju üleval hoida, kuid olime mõlemad juba piisavalt väsinud, mistõttu väga pikalt lobisema ei kippunud.

Minul saab villand tavaliselt kuskil 17. kilomeetri paiku. Otsustasin seda ennetada ning 14+ kilomeetril võtsin sisse Enervit'i sidrunimaitselise geeli.
Siinkohal oleks ilmselt paslik tänada ja kiita Enerviti meeskonda - geel oli meeldiva maitsega, täpselt parajalt vedel ning pakendit oli jooksupealt kerge avada.
Pigistasin kogu geelipaki kohe suhu tühjaks, viskasin pakendi teel paiknevasse prügikasti ja jooks võis jätkuda.

17.ndal kilomeetril tundsin, kuidas ind hakkab kaduma ja tuju läheb järjest lehvemaks. Sein, mis sein.
Selline allaandmise tunne tekib korraks.
Õnneks oli geelist nii palju abi, et keha ja jalad ei väsinud. Energiat oli ja paistis jätkuvat vabalt ka finishini.
Ilmselt just tänu sobival ajal manustatud energiageelile.

Sain oma seinast üle ja katsusin ka Jooksusõpra natukene oma jutuga turgutada.
Ausõna - ta vist natukene vihkas mind sel hetkel :D

Foto: Adam Illingworth

Kui lõpuks jõudsime viimase kilomeetrini ning ees ootas veel maailma jõhkraim tõus, oli minu tuju taas hea ja mäkke jooksin võrdlemisi reipalt.
Jooksusõber jäi sel hetkel minust natukene maha. Mitte palju, nii paarkümmend sekundit.

Tõus ületatud, ei olnudki enam muud, kui lõpuspurt üle elada ja medal vastu võtta.

Lõpuspurdil 

Nägin raja ääres paari tuttavat kaasa elamas ja andis jõudu juurde küll. Vaatasin kella - 2:13. Oh, vast jõuan enne 2:15, siis oleks ju eriti super esimeseks poolmaratoniks.

Katsusin jalgadega koostööd teha ja sammu veelgi kiirendada, kuid mida pole, seda pole.

Finishisse jõudsin 2:15:04!

Jooksusõber lõpetas pool minutit peale mind.

Kella andmed
Distants: 20,78 km (ametlik 21,1 km)
Aeg: 2:14:52 (ametlik 2:15:04)
Tempo: 6:29 min/km
Pulss: 150 bpm (max 202 bpm), ma tegelikult arvan, et kell pani segast, kuna tunne oli nii 170-kanti
Kalorikulu: 1577 kcal

Tegime medalitega veel ühe pildi ja läksime kumbki oma teed.

Nüüd aga minu poolmaratoni hädad alles algasid.

Jooks ise ei olnud minu jaoks teab mis raske. Päriselt. Mul ei olnud võhm otsas ja mu jalad kandsid mind kenasti.

AGA.

Ma sain aru, et midagi on nihu, kui ma osaletajele jagatud kapsasuppi süüa ei suutnud.
Mina, kes ma söö  KÕIKE. Ausõna, mulle ei torka pähe ühtegi asja, mida ma ei söö.
Esimene amps suppi ajas kohutavalt iiveldama. Mõtlesin, et venitan enne natukene ja proovin siis uuesti.
No, ei läinud alla. Ka morssi ei tahtnud. Isegi vesi ajas südame läikima.
Kuidagi surusin supi ikkagi alla, kuna ma ei osanud sellega muud pihta hakata.
Morsi valasin maha ja leiva, saiakese ja Gefiluse joogijogurti pistsin kotti.

Kui koju jõudsin, hakkas pea valutama.

Vastik.
Môtlesin, et lähen viskan mõneks ajaks pikali, aga selgus, et mu abikaasa oli lubanud tööle appi minna ja ma pidi  hoopis oma nõudliku imikuga jagelema hakkama.
Te ei kujuta ette, kui tige ma oma mehe peale olin.

Õnneks tuli mu õde mulle õhtul külla ning võttis mõneks ajaks beebi kantseldamise enda peale.
Mina lamasin lihtsalt diivanil ja katsusin mitte magama jääda.
Sõin kooki ja juustupulki ja iiveldus andis natukene järele, kuid meeletu uni ja peavalu jäid.

Kell 20 saatsin õe ära ja läksin oma beebit magama panema. Vajusin koos temaga meie suurde voodisse ja jäin magama.
Olin peale jooksu pesemata, täisriietes ja kasimata hammastega.

Kella 23-paiku tuli mu suurem laps mind otsima, kuna ma tavaliselt ikka kamandan tema hiljemalt 21:30 hambaid pesema ja magama.
Ta küsis vaikselt: "Emme, kas sa jääd magama?"
Ma ei saanud sel hetkel maailmast veel sotti, kuna uni oli nii sügav olnud, kuid vabandasin ja ütlesin, et ma olen väga unine. Mingu voodisse.

Järgmine selgushetk oli hommikul kell 7, mil minu kõrvale magama jäänud imik süüa tahtis.

Järgmisel päeval ei olnud väsimusest enam märkigi ja käisime päeval veel väikesel jooksu- ja välijõusaali tiirul.
Lihased on natukene tundlikud küll, kuid Kayla kava üheksanda nädala jalapäevaga ei anna võrreldagi :D

Poolmaratoni distants tundub täpselt selline paras. Ses suhtes, et mul ei ole enam küll tunnet, et ma nüüd midagi erilist tegin. Kõigi maratonide kõrval olen ma nüüd kuidagi mannetu siin oma poolmaratoni soigumisega :)
Ma enne ikka arvasin, et mul on kohe uhke olla peale jooksu, aga tegelikult ei ole.

Maratoni ma sellest hoolimata plaani ei võta.
Kui ma juba peale poolikut ära ähvaradan surra, siis mis veel peale maratoni oleks. Oksendaksin sisikonna välja?

Ei, maratonimõtted triivisid nüüd minust veelgi kaugemale, poolikut tahan aga kindlasti veel joosta.



Targemad võivad kaasa rääkida, miks mul nii paha hakkas? Kas kellelgi on veel nii olnud?