Tänaseks olen ma edukalt üle elanud oma esimese koolinädala Tartu Täiskasvanute gümnaasiumis. Käin eesti keele, inglise keele ja matemaatika tundides riigieksamiteks õppimas.
Idee kohaselt võiksin ma minna ka tuimalt lihtsalt kooli nimekirjas riigieksameid sooritama, kuid kuna ma ei mäleta ausalt gümnaasiumi matemaatikast mitte essugi, siis kulub see kooliaasta mulle igati ära.
Kui ma neljandal septembril üle kümne aasta oma esimesse koolitundi läksin, siis olid liblikad kõhus küll.
Mäletan, et ma ei teadnud, kuhu istuda võib.
Teised õpilased olid enamasti juba omavahel tuttavad ning kaks gümnaasiumiklassi koos läbi käinud, seega olid kõigil juba oma pinginaabrid välja kujunenud. Istutigi enamasti kohe kahekesti ja mina töllakas siis seisin seal ja ei julgenud esiti kusagile istuda. Lõpuks võtsin istet kõige esimeses reas, kuna arvasin, et sinna keegi väga istuda ei taha ja ma saan rahumeeli oma kurvas üksinduses vaikselt käisesse häbeneda.
Ei teagi, kas õnneks või kahjuks istus minu kõrvale üks vaikse olekuga noormees.
Tal tegelikult ei jäänud lihtsalt muud üle, kuna klass oli viimse istepingini täis saanud. Vaesekene.
Algas esimene koolitund. Matemaatika (dõn-dõn-dõn-dõnnnnnn).
Õnneks on sellest aastast TTG-s selline kord, et õppeaasta alguses on kolm nädalat kordamist, mille käigus siis tuletatakse terve gümnaasiumi tähtsamaid tarkusi meelde.
Jumal olgu tänatud. Kui ma oleks pidanud otse imetamise ja mäkhmete vahetamise kõrvalt teoreemide juurde hüppama, siis ma oleks ilmselt suurest hirmust sealt koolist jalga lasnud. Päriselt.
Õnneks alustati peast arvutamise, tasapinnaliste kujundite ümbermõõtude ja pindaladega. Nendes olin ma päris äss ja tundsin end kohe natukene paremi. Vana hea Pythagorase teoreem a ruut pluss bee ruut võrdub tsee ruut.
Kuna mingi liikumine seal hallolluses ikka toimub, siis on lootust, et saan ka need teoreemid käppa.
Teiseks tunniks oli inglise keel, kus me esiti pidime ainult ühe neljaleheküljelise testi tegema, et nad saaksid meid kahte gruppi jaotada. Mina, ofkoors, olen tugevamate grupis. Skoorisin 122,5 punkti 124-st. Tegin kaks õigekirja viga (üks puhtalt hooletusest).
Kui Matemaatika ja inglise keel on hetkel lausa kahel päeval nädalas, siis näiteks eesti keel on ainult ühel.
Eesti keeles sain esimeses tutvustavas tunnis teada, milline nägi välja eelmise aasta riigikeksam, kui palju punkte said eelmisel aastal TTG lõpetanud õpilased ning pidime endale vaikselt paika panema enda punktilise eesmärgi.
Noh, mina omal ajal sain eesti keele eksamil kõigest 68 punkti. Ma TEAN, et ma olen rohkemaks võimeline. Kuna TTG lõpetanute seas oli eelmisel aastal kõige kõrgem punktisumma 81, siis selle ma endale eesmärgiks võtsingi. Ideaalis saaksin muidugi rohkem, kuid eks see eksam võib närvidega trikke teha ja mine sa tea, äkki ei saa sedagi kätte. Pöidlad pihus igatahes.
Saime ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, millest esimene on mul juba poole peal - Jaan Krossi "Keisri hull".
Ma pole nii ammu ilukirjanduslikku teksti lugenud, et hing lausa laulab sees, kui loen.
Viimasel aastal olen pidanud piirduma selliste kirjanduslike meistriteostega nagu "Rasedus. Sünnitus. Vastsündinu", "Näputoit" ja "Võimelmine beebiga" :D
Minu esialgsed hirmud seoses õppimisega on hakanud kaduma. Ma ei ole pooltki nii rumal, kui ma arvasin. Jumal tänatud, eksole :)
Muide, kui üldiselt arvatakse, et Täiskasvanute gümnaasiumis õpivad valdavalt need, kes on lihtsalt nii rumalad, et omal ajal ei saanud kooliga hakkama, siis siinkohal pean ütlema, et enamus õpilasi paistab vastupidiselt olema lausa targad. Ilmselt on elu mingeid vimkasid visanud, mistõttu on kool pooleli jäänud. Puhtalt kõva pea ja ja madala intelligentsi kaela seda ajada ei saa.
Ma olen oma klassis siiani vist ainult nelja inimesega juhtunud rääkima, seega ei saa väita, et kõik on ülimalt toredad ja sõbralikud, kuid need neli on siiani olnud küll väga sõbralikud.
Ja õpetajad on ka ülimalt toetavad. Nad nagu kohe tahavad, et sul hästi läheks. Ma tunnen, kuidas õpetajatel on huvi mind õpetada. Lisaks on nad heatujulised ja sõbralikud. Kõik tehakse sulle nii lihtsaks, kui vähegi võimalik.
Tegelikult on äge. Kool on äge.
Täiskasvanuna on see õppimine ka kuidagi teise kaaluga. Sa tahad aru saada, sa tahad asjad endale selgeks teha. Kui keskkooli ajal sai kontrolltöödeks õpitud nii, et läbi saaks, siis nüüd on mul eesmärk asjad selgeks saada.
Nii on täitsa mõnus õppida.
Okey, ma tegelikult saan aru, et minul on veidi lihtsam, kui teistel klassikaaslastel, kuna mina käin ainult kolmes aines ja ma ei pea arvestusi tegema, kuna hindeid mulle ei panda, aga ikkagi.
Praegusel hetkel on mul tunnid esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval, kuid see peaks muutuma, kui kordamisega ühel pool oleme ainekursused pihta hakkavad.
Loodetavasti jääb koormus enam vähem samaks, kui praegu.
Huh. Aasta pärast olen ma ideaalis juba kusagil kõrgkooli hingekirjas. Põnna-põnna :)
Loodan, et minu jutt natukene julgustab neid, kes on samuti mõelnud tagasi kooli minna. Olgu siis keskkooli lõpetama, eksameid tegema või edasi õppima.
Tasub mõelda, et mis on see kõige hullem asi, mis juhtuda saab?
Edu ja jaksu kõigile, kes kusagil õppimas on!
Idee kohaselt võiksin ma minna ka tuimalt lihtsalt kooli nimekirjas riigieksameid sooritama, kuid kuna ma ei mäleta ausalt gümnaasiumi matemaatikast mitte essugi, siis kulub see kooliaasta mulle igati ära.
Kui ma neljandal septembril üle kümne aasta oma esimesse koolitundi läksin, siis olid liblikad kõhus küll.
Mäletan, et ma ei teadnud, kuhu istuda võib.
Teised õpilased olid enamasti juba omavahel tuttavad ning kaks gümnaasiumiklassi koos läbi käinud, seega olid kõigil juba oma pinginaabrid välja kujunenud. Istutigi enamasti kohe kahekesti ja mina töllakas siis seisin seal ja ei julgenud esiti kusagile istuda. Lõpuks võtsin istet kõige esimeses reas, kuna arvasin, et sinna keegi väga istuda ei taha ja ma saan rahumeeli oma kurvas üksinduses vaikselt käisesse häbeneda.
Ei teagi, kas õnneks või kahjuks istus minu kõrvale üks vaikse olekuga noormees.
Tal tegelikult ei jäänud lihtsalt muud üle, kuna klass oli viimse istepingini täis saanud. Vaesekene.
Algas esimene koolitund. Matemaatika (dõn-dõn-dõn-dõnnnnnn).
Õnneks on sellest aastast TTG-s selline kord, et õppeaasta alguses on kolm nädalat kordamist, mille käigus siis tuletatakse terve gümnaasiumi tähtsamaid tarkusi meelde.
Jumal olgu tänatud. Kui ma oleks pidanud otse imetamise ja mäkhmete vahetamise kõrvalt teoreemide juurde hüppama, siis ma oleks ilmselt suurest hirmust sealt koolist jalga lasnud. Päriselt.
Õnneks alustati peast arvutamise, tasapinnaliste kujundite ümbermõõtude ja pindaladega. Nendes olin ma päris äss ja tundsin end kohe natukene paremi. Vana hea Pythagorase teoreem a ruut pluss bee ruut võrdub tsee ruut.
Kuna mingi liikumine seal hallolluses ikka toimub, siis on lootust, et saan ka need teoreemid käppa.
Teiseks tunniks oli inglise keel, kus me esiti pidime ainult ühe neljaleheküljelise testi tegema, et nad saaksid meid kahte gruppi jaotada. Mina, ofkoors, olen tugevamate grupis. Skoorisin 122,5 punkti 124-st. Tegin kaks õigekirja viga (üks puhtalt hooletusest).
Kui Matemaatika ja inglise keel on hetkel lausa kahel päeval nädalas, siis näiteks eesti keel on ainult ühel.
Eesti keeles sain esimeses tutvustavas tunnis teada, milline nägi välja eelmise aasta riigikeksam, kui palju punkte said eelmisel aastal TTG lõpetanud õpilased ning pidime endale vaikselt paika panema enda punktilise eesmärgi.
Noh, mina omal ajal sain eesti keele eksamil kõigest 68 punkti. Ma TEAN, et ma olen rohkemaks võimeline. Kuna TTG lõpetanute seas oli eelmisel aastal kõige kõrgem punktisumma 81, siis selle ma endale eesmärgiks võtsingi. Ideaalis saaksin muidugi rohkem, kuid eks see eksam võib närvidega trikke teha ja mine sa tea, äkki ei saa sedagi kätte. Pöidlad pihus igatahes.
Saime ka kohustusliku kirjanduse nimekirja, millest esimene on mul juba poole peal - Jaan Krossi "Keisri hull".
Ma pole nii ammu ilukirjanduslikku teksti lugenud, et hing lausa laulab sees, kui loen.
Viimasel aastal olen pidanud piirduma selliste kirjanduslike meistriteostega nagu "Rasedus. Sünnitus. Vastsündinu", "Näputoit" ja "Võimelmine beebiga" :D
Minu esialgsed hirmud seoses õppimisega on hakanud kaduma. Ma ei ole pooltki nii rumal, kui ma arvasin. Jumal tänatud, eksole :)
Muide, kui üldiselt arvatakse, et Täiskasvanute gümnaasiumis õpivad valdavalt need, kes on lihtsalt nii rumalad, et omal ajal ei saanud kooliga hakkama, siis siinkohal pean ütlema, et enamus õpilasi paistab vastupidiselt olema lausa targad. Ilmselt on elu mingeid vimkasid visanud, mistõttu on kool pooleli jäänud. Puhtalt kõva pea ja ja madala intelligentsi kaela seda ajada ei saa.
Ma olen oma klassis siiani vist ainult nelja inimesega juhtunud rääkima, seega ei saa väita, et kõik on ülimalt toredad ja sõbralikud, kuid need neli on siiani olnud küll väga sõbralikud.
Ja õpetajad on ka ülimalt toetavad. Nad nagu kohe tahavad, et sul hästi läheks. Ma tunnen, kuidas õpetajatel on huvi mind õpetada. Lisaks on nad heatujulised ja sõbralikud. Kõik tehakse sulle nii lihtsaks, kui vähegi võimalik.
Tegelikult on äge. Kool on äge.
Täiskasvanuna on see õppimine ka kuidagi teise kaaluga. Sa tahad aru saada, sa tahad asjad endale selgeks teha. Kui keskkooli ajal sai kontrolltöödeks õpitud nii, et läbi saaks, siis nüüd on mul eesmärk asjad selgeks saada.
Nii on täitsa mõnus õppida.
Okey, ma tegelikult saan aru, et minul on veidi lihtsam, kui teistel klassikaaslastel, kuna mina käin ainult kolmes aines ja ma ei pea arvestusi tegema, kuna hindeid mulle ei panda, aga ikkagi.
Praegusel hetkel on mul tunnid esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval, kuid see peaks muutuma, kui kordamisega ühel pool oleme ainekursused pihta hakkavad.
Loodetavasti jääb koormus enam vähem samaks, kui praegu.
Huh. Aasta pärast olen ma ideaalis juba kusagil kõrgkooli hingekirjas. Põnna-põnna :)
Loodan, et minu jutt natukene julgustab neid, kes on samuti mõelnud tagasi kooli minna. Olgu siis keskkooli lõpetama, eksameid tegema või edasi õppima.
Tasub mõelda, et mis on see kõige hullem asi, mis juhtuda saab?
Edu ja jaksu kõigile, kes kusagil õppimas on!
Õppimisega on see asi, et see on tore täpselt niikaua, kuni sa tead, milleks sa seda teed, vahet pole, kas põhikool, gümnaasium, kutsekool, kõrgkool.... Sattusin ka õhtukasse. Lõpetasin selle peamiselt selleks, et lihtsalt haridus kätte saada. Lõpupoole tekkis muidugi hasart headest tulemustest jne. Eksamid muidugi nii hästi ei läinud, kui oleks tahtnud, aga sain edasi bakasse, suht lampi asja õppima. Algul jälle hirm, kuid ka seal innustasid head tulemused edasi rühkima. Baka viimane kursus aga murdis mu. Lihtsalt oli tunne ,et pea enam järsku ei salvesta mittemidagi. Keskendumisraskuse, ebakindlus, teadmatus, miks ma üldse õpin seda, mida õpin jne. Lõpetasin siiski baka kuidagimoodi ära. Vahetasin veidi eriala ja kooli ja läksin magistrisse. Täielik põrumine. Ei pidanud poolt aastatki vastu. Et mis saab olla kõige hullem, mis juhtub? Mul juhtus nii, et pidin tegema ettekande. Tavaline asi tänapäeval. Mul aga esinemispaanika täielik. Ja ma ei tea mis kõik veel sinna juurde. Peedistati mind seal auditooriumi ees päris hirmsasti. Õppejõud vikas veel puid alla ja ridade vahelt võis välja lugeda, et minusugustel (kes ei tea miks nad magistris on) pole sellisesse õppesse asja. Värisesin nagu haavaleht. Kogu mu enesekindlus oli kui haihtunud. Peale toda juhtumit kadus igasugune soov koolis käia. Noh, nagunii olin viimased 1,5 aastat juba hambad ristis virelenud, mitte õpingutest rõõmu tundnud. Siiani on olnud tunne, et kardan tagasi kooli minna, isegi kui tahaksmiskit uut õppida. Kardan seda läbikukkumise tunnet. Lõpuks muidugi, mis ikka juhtub, kui ebaõnnestungi. Elu läheb ikka edasi. Lihtsalt natuke mark on. Õhtukast aga ainult positiivsed muljed. Õpetajad, nõustajad on nii toredad ja toetavad. Minu ajal oli seal muidugi mingeid selliseid ka, kes käisid seal oma lapsepõlve pikendamas, tundides lollitamas jne. Aga ega need sealgi lõpuks ei püsinud. Hoiti ja püüti aidata neidki, aga jah, kui inimene ise ikka ei taha, siis väevõimuga ka õppima ei sunni. Ise loodan kunagi ka eksamitulemusi parandada ja hoopis midagi etemat õppima asuda. Tubli, et selle tee ette võtsid! Edukaid õpinguid ja loen huviga neist, sinu koolijuhtumitest ja mõtetest edaspidi ka :)
VastaKustutaJah, tunnistan, et minagi veidi pelgan, et lähen õppima eriala, mis mulle tegelikult väga huvi ei paku. See avatud ülikooli ehk kaugõppe erialade valik ei ole teab mis huvitav. Pärnu kolledžis on üks eriala, mis tundub huvitav, aga Pärnus kohal käia väikese lapse kõrvalt tundub ka maru korraldamine. Oeh. Ma loodan, et eksamid lähevad hästi ja suudan ka eriala suveka välja mõelda. Kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et eksamid lähevad kohutavalt ja ma ei lähe edasi õppima. Eks ta kehvakene oleks, aga pole ka maailmalõpp. Siis tuleb kasvõi tasulisse õppesse minna vms. Küll ma miskit välja mõtlen. Ja sullegi rõõmsat meelt ja edu!
KustutaSa oskad päris innustav ja lohutav olla :) Nii hea. Ma usun küll, et eksamid lähevad sul pigem ikka hästi, ehkki närv ja kahtlused on mõistetavad. Eksamite puhul kruvib alati pinget see, et need on aja peale. Kui ülikoolis on aeg eksamiteks enamasti piisav, siis keskkoolis...ma ei tea. Mäletan, et kirjutasin nii, et pastakas tossas ja lõpetasin kirjandi nii, et tädi ootas mu kõrval ja teatas, et 10 sekundit veel. Küll ei liikunud mõte, kui liikuma hakkas, sai neid liiga palju, et mingi ilus ümar jutt kirja panna jne. Vahepeal on eesti keele eksam aga üldse muutunud. Seal peab vist lausa mitu kirjatükki välja võluma. Kirjandite puhul oli põhistress see, et raamatutsitaate pidi pähe tuupima ja neid oma teemase osavalt põimima. Mulle tundus ja tundub see siiani mõttetu. A jah, mida ma ka tean. Võibolla on see praegune eestikeele eksam lihtsam, kui lihtalt kirjutada üks kirjand..... Küll ma siis kunagi kevadel loen :D
KustutaEks ma vaatasin ka neid eelmise aasta eksameid ja võttis natukene jahedaks küll. Jutt mul jookseb, aga sellise kirjastiili ja oletustega, nagu siin blogis, ma paraku kirjandit ei kirjuta. Ma isegi ei tea, kas ma enam tõsist teksti oskan kirjutada :D
KustutaKevadel näeme jah!