Kuidas sa nii palju jõuad?

Ega nalja pole. The struggle is real.

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et trennide, beebi ja kooli kõrvalt on päris raske näiteks koristamiseks ja kokkamiseks aega leida.
Mitte, et ma väga üritaks koristamiseks aega leida . . .

"Ma lihtsalt panen need kamapallid siia, siis on hea võtta..."

Minu päev algab kuskil kell 7, mil ma ärkan, et oma kolmanda klassi poiss kooli saata. Beebi ärkab kella 7:30 paiku. Enne seda üritan ma enda hommikusöögiga ühele poole saada, kuid alati ei vea välja.


Vahel söön ma hommikusööki pea 2 tundi, kuna beebi tahab igale poole jalutada ja vajab minu toetavaid nimetissõrmi.
Kui hommikusöök söödud, siis üritan endale teha ka veel ühe tassi teed, et natukene sooja ka saada.

Selleks hetkeks on kell saanud harilikult juba 9 ja beebile tuleb puder/püree/näputoit ette anda.
Seoses viienda hamba tulekuga on beebi söögiisu selline, nagu ta on, seega teinekord pakun ma ühe söögikorra ajal kõiki eelmainituid.

Näputoit - kookosõlis praetud kartulid

Kui beebil söödud, siis enamasti läheme välja jalutama ja esmast uinakut tegema. See toimub nii 10-11 paiku. See on see kellaaeg, mil ma ka tavaliselt jooksma lähen.

Jooksutiirult tulles

Kuna meil on ka koer, siis ma harilikult teen nii, et võtan esialgu koera ka kaasa ja jalutan temaga ümber maja mõnda aega, siis viin ta tuppa ja lähen ainult beebiga jalutama/jooksma.
Tundub iseenesest lihtne, aga kui arvestada asjaolu, et ma elan viiendal korrusel, siis pikapeale tüütab see treppidest edasi-tagasi marssimine ära. Beebi ühes käes, beebitarvete kott teises käes ja koera jalutusrihm seal, kuhu parasjagu mahub.

Kui me jalutamast/jooksmast tagasi jõuame, siis olen ma harilikult maru näljane. Selleks ajaks on kell saanud juba 13:00.

Kui olen jooksmas käinud, siis terve mõistus ütleb, et peaks ennast pesema ka. Heh. Jee rait!
Pesta ennast küll kuidagi ei õnnestu, kuna beebile tundub, et see voolav vesi seal vannitoas on üks õudus. Isegi, kui ta seisab kohe minu kõrval, kui ma ennast pesen, siis ta nutab nii hüsteeriliselt, et kogu see asi ei ole seda väärt.
Enamasti puhastan niiske salvrätiga higisemad piirkonnad üle ja häbenen käisesse, et ma siuke siga olen. Pesema jõuan harilikult alles siis, kui beebi on ööunne jäänud.
Muide, ma tean usaldusväärsest allikast, et ma pole ainus imelik, kes peale sportimist beebi kõrvalt ennast pestud ei saa - meid on veel ;)
Vahemärkusena lisan, et ma ei haise #justsayin 

Peale seda teen kiiruga endale miskit süüa, kuid pean sealjuures arvestama, et seda sama toitu sobiks ka beebile pakkuda, sest tal on käsi koguaeg püsti ja muudkui "õh" ja "õh". Kui ma talle miskit "ette ei viska", siis ei ole lihtsalt võimalik süüa.
Endal söödud, siis pakun ka beebile veel püreed/putru/näputoitu. Peale sööki katsun meeleheitlikult täislagastatud köögi ka ära koristada, kuid iga kord see ei õnnestu.
Kui väike diktaator tahab ikka tagatubadesse seiklema minna, siis ei saa ka mina köögis passida. Miks, küsite?
Noh, sest neiu roomab poole koridori peale välja ja hakkab siis hüüdma: "emmemmemeeee!" ja nii senikaua, kuni ma tema juurde lähen. Kui ma kuskil seitsme hüüdmise peale kohale ei lähe, siis on kisa ja ta tuju on mitmeks tunniks rikutud.

Umbes sellel ajal saabub koolist ka suur venna. Kuna ma olen ka tema ema (ma tean, eks), siis katsun ka pojale natukene tähelepanu pöörata. Uurin, kuidas koolis läks, mis õppida jäi, kas ta miskit süüa tahab.
Seda viimast küsin ma küll rohkem moe pärast, kuna ma tean, et mu laps sööks ainult friikartuleid või pitsat, aga üritama ju peab.

Veel kuu aega tagasi asusin ma peale koolilapse saabumist taas kööki süüa valmistama, aga nüüd on ka selliseid päevi, mil poja saab ise endale muna praetud või võileivad tehtud.

Kell on selleks hetkeks ootamatult saanud 15:00.

Kui mul on koolipäev, siis hakkan ma end kooli sättima. Kella 16st kella 19:30ni olen kodust ära. Beebit valvab lapsehoidja.

Kui mul ei ole koolipäev, siis käin enamasti toidupoes, teen sooja söögi valmis ja vihun toas natukene trenni teha.
Ja see trenni tegemine ei ole ka selline lihtne värk, et panen trenniriided selga ja teengi. Ma pean jälgima, mis tujus see beebi on. Kui tema pole nõus omaette mängima, siis ei ole mingit trenni tegemist. Vahel on ka nii, et ma juba alustan trenniga, selg juba higine ja trennituju sees ja äkitselt käib neiul mingi plõks ja ta lihtsalt kisab, kuni ma ta sülle võtan.
Kõiki harjutusi paraku beebi süles teha ei saa, seega pean vahel ka kogu ürituse katki jätma.
Ma ei tea, kas ma pean veel eraldi mainima, et peale trenni pesta ei saa? Igatahes - ei saa.

Fotopommm!

Kell 19:30 vannitan beebi, söödan ja panen ta magama. Siis lähen uurin, kas suuremal lapsel on koolitükid tehtud.
Kella 20-paiku saabub töölt koju abikaasa. Soojendan talle päeval tehtud toitu, muljetame päevast ja ongi aeg magama minna.
Voodis katsun veel natukene õppida või kohustulikku kirjandust lugeda ning Facebook'i, Blogger'i ja Instagram'i üle vaadata.

Blogimiseks leian aega kõikide nende tegevuste vahepeal. Mõnikord teeb beebi hommikul esimese une hoopis toas ja ma mõnuga persetan terve selle aja ja ei liiguta lillegi. Olengi lihtsalt bloggeris ja blogin või vahin niisama internetis ringi. Kvaliteetaeg.

Ahjaa, kuus vähemalt korra käin ma ka õhtul üksinda kinos. Panen beebi tuttu, jätan abikaasa valvesse ja lähen naudin mitte kellegi eest vastutamist ning vahin suure nacho hunniku taga mõnda õudukat või muud mitte-multifilmi. Ahhhh, õnnis aeg.
Muide, film, mida ma vaatan, ei oma suurt tähtsust. Ma lähen kinno igatahes. Ka siis, kui ma ei taha tegelikult ühtegi kavas olevatest filmidest näha.
Mõte loeb.

Kokkuvõtteks võin öelda, et rahmeldamist on palju ja sellist paigalseismist/istumist ei ole pea üldse. Vahel ma tunnen natukene puudust sellest, et ma sain mõnda saadet otsast lõpuni vaadata. Enam seda luksust ei ole.

Ometi on kõik tehtav ning minu päevaplaani mahub mõnikord ka jõusaal, sõbrannadega kohtumised ja poodlemine. Pole nii hullu midagi.

Elu on ilus!