BEEBIBLOGI: Meie beebi juba 10-kuune

Esiteks, kõik, kes arvavad, et oma tütre kutsumine Printsessiks on imal ja absoluutselt öäk!, nendega ma natukene nõustun. Tegelikkuses sai see paika pandud väikese irooniaga, kuna printsessilik pole meie beebi teps mitte. Kahjuks seda irooniat enam keegi ei mäleta ja minust on saanud see kanaemme, kes oma võsukest nii ideaalseks peab, et teda lausa Printsessiks kutsub.
Vabandan kõigi ees, kes on pidanud oma okserefleksi alla suruma mu postitusi lugedes. Parandame selle vea ja kutsume teda edaspidi lihtsalt beebiks.
Võtke heaks :)

Siin ta siis on, meie kümnekuune beebi!

Vanus: 10 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 72 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,5 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 4 (viies on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: pruunikasrohelised
Uued oskused:

Seisab ca 10 sekundit ilma toeta püsti, kõnnib täiskasvanul kätest kinni hoides. 

Oskab lusikaga endale toitu suhu panna (kui selleks parasjagu tuju on, muidugi mõista). 

Viskab palli. Enamasti meie koerale, kes selle tema juurde tagasi veeretab. Niimoodi võivad lausa kümneid minuteid mängida. Need on need hetked, mil ma katsun siva vetsus ära käia :D

Üldiselt meie beebist:

Varasemast rahulikust ning pigem laisast beebist on saanud püsimatu ja närviline rahmeldaja. Ausõna! Tema süles hoidmine on sama lihtne, kui varvastega pudingu söömine. 

Päeval teeb 2-3 uinakut, mis kõik kestavad ca 30 minutit. Vahel harva, kui ta on väga unine, võib üks uinak venida ka tunniajaseks, kuid pikemaks kindlasti mitte. 

Mõnel päeval magab ta vaid korra ja siis ka ainult tunnikese. 

Ämm naiivselt arvas, et siis ta jääb äkki varem ööunne. Ei. Ei jää. 

Aga magab hommikul kauem? Ei, ei maga.

Lamavasse asendisse saab käru panna siis, kui ta juba sügavalt magab

Ööunne jääb ca 20:30 ja ärkab 7:20 ja seda olenemata sellest, kui väsinud ja magamata ta päeval on olnud.

Iseloomult on meie beebi kohutavalt kange ja häälekas.

Kui veel paar kuud tagasi ei olnud beebiga poodlemas käimine mingi probleem, siis nüüd on see pea võimatu.

Seoses dieedi ja trenni intensiivistumisega on mu püksid hakanud mulle suureks jääma. Ilma naljata, mu püksid kukuvad kõndides alla. Ma koguaeg sikutan neid ülepoole ja ma kujutan ette, kui nõme see kõrvaltvaatajale paistab. Piinlik on. 

Mõtlesin ükspäev, et lähen käin sipsniuhti Eedenis Lindexis ära ja ostan kasvõi ühe paarigi parajaid pükse. 

Beebi kärus magama ei jäänud, sahmis ja vingerdas seal. Kui olin poes suutnud meeldivad püksid välja valida ning suundusin riietuskabiini poole, läks tõeline trall lahti. 

Laps lihtsalt karjus. Ei nutnud, ei mingeid pisaraid, vaid kiunus. Pikalt lihtsalt "öööööäääääääää", "mememememememeeeeeeeeeee". 

Oeh.

Kuna ilma proovimata ma pükse osta ei julge, kuna mul on perse ja kintsud ilmselgelt vale koha peal (elukogemus näitab), siis mõtlesin, et tõstan beebi kärust välja ja võtan endaga kabiini kaasa.

Hakkan siis last välja tõstma ja see pistab veel kõvemini karjuma. Ise samal ajal keerutas ja väänas ennast nigu vihmauss,

Tal on haiglane huvi igasugu kinnituste ja klambrite vastu ja ta oli parasjagu oma käru turvarihmade kinnitust häkkimas, kui mina teda ebaviisakalt sülle krabama hakkasin.

Okey.

Katsusin last rahustada ja panin ta kärru tagasi, aga meie imeline beebi oli selleks ajaks endast juba nii väljas, et karjus veel kõvemini. Ma kahlustan, et esimese korruse Maksimarketi lihaleti teenindaja oli ka suurest hirmust kangestunud, kui ta seda kisa kuulis.

See trall toimus siis kuskil minuti vältel Lindexi riietuskabiinide ees.

Otsustasin, et lepin sellega, et mu kannikas püksist pidevalt välja tükib ning ei osta endale ühtegi paari pükse. Vähemal mitte koos beebiga.

Viisin püksid tagasi oma stangele ning kõndisin mossis näoga poest välja.

Elu paratamatused.

Kahjuks ei ole meie beebi selline pirtsakas ainult poodides, vaid ka kodus.

Viimane nädal on ta minu meelest ainult karjunud.

Mitte nutnud, vaid lihtsalt virisenud.

Pildil suur venna ilmselgelt sillas, et õekene seisab :)

Kuna ta on avastamas kõndimise imesid, siis on ju vaja koguaeg jalgadel olla, kuid üksi ta veel ei oska. See tähendab seda, et mina olen suure osa oma päevast kummargil ja jalutan meie imikut mööda neljatoalist korterit. 

Vahepeal ta muidugi avastab midagi fantastilist, mida ta tahab kangesti suhu pista, nagu näiteks venna Legod või emme kooliasjad. Oma suurt tahtmist väljendab ta fraasiga "õh". Kui kohe talle soovitud eset ei ulatata, siis läheb see õh lõpuks maru valjuks. Kui ma üritan ta tähelepanu mujale suunata, siis järgneb kisa. 

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suuremalt jaolt on ta siis vait, kui mina talle asju ulatan. Kui ma aga otsustan, et ma nüüd taha näiteks vetsus käia või endale süüa teha, siis on taaskord pahameel.

See kiunumine ajab mu närvid õhtuks nii turri, et iga asi tundub ärritav.

Eile käisime Raekojas linnapea käest hõbedat skoorimas (Lusikapidu) ja minu meelest oli meie plika ainukene nii püsimatu hing. Istuda üldse ei tahtnud. Muudkui kakkus mu nimetissõrmi, et ma temaga mööda saali jalutaksin. Saal paraku oli rahvast täis ja liikumine raskendatud. Rääkimata sellest, et me ilmselt häirisime teisi pidulisi. 

Ma oleks võinud muidugi peale lusika kättesaamist koju minna, aga ma tahtsin ikka linnapeaga pilti ka teha, mis tähendas seda, et ma pidin ootama, kuniks kõigil lusikad käes on.

Vabandan kõigi ees, keda meie beebi siplemine ja sõelumine häiris. Mis sa teed, kui laps pudelis kah paigal ei püsi.

Ja söömine. Oeh, see söömine.

Söögiisu käib meie beebil täiesti periooditi külas. Viimased kolm päeva on mulle jäänud mulje, et ta sööks ainult venna tuppa peidetud magusat või siis rinnapiima.
Hommikune pudrutegu on rohkem selleks, et emme saaks köögis midagi teha. Sisse läheb sellest umbes pool ampsu.
Tal on kõht tühi küll, aga püreed ja putru ei taha. Äärmisel juhul läheb alla mõni lihapüree või siis emme toit. Katsun teha kõik oma toidud sellised, et saaks beebile ka ampsu pakkuda, aga vahest tahaks midagi vürtsikat või rõvedalt sukrurikast kah, eksju.
Võimalik, et isutus ja tissiarmmastus on teda painamas seetõttu, et tal on hetkel nohu ja ka üks hammas lõikumas. Aga tegelikkuses ei ole ma ka selles kindel.
Praegu tundub igatahes, et keskkoolini on ta mul rinnalaps.

Elu on mulle andnud ühe parajalt keerulise ilmakodaniku kasvatada. Esimese lapsega ei anna võrreldagi.

Blogima on ka üha raskem jõuda, kuna eelnevalt blogimiseks kulutatud beebi unetunnid kuluvad nüüd kohustusliku kirjanduse ja matemaatika peale.

Seda postitust olen nüüdseks kirjutanud umbes üheksas osas.

20 minutit tagasi tehtud pilt

Kirjutan paar lauset ära ja tuleb beebiga tegeleda. Kui beebi magama jääb, siis mõtlen, et panen ruttu pesu pesema ja maksan maksud ära ja siis blogin. Kui ma olen eelneva kirjutise läbi jõudnud lugeda, et saaks sama mõttega edasi kirjutada, kostub tagatoast juba nuttu ja tuleb minna beebiga tegelema.

Kes nüüd loeb ja mõtleb, et kus mees siis on, see võib teadmiseks võtta, et ta käib tööl :)
Need hetked, mil abikaasa on kodus, kasutan ma ära näiteks jõusaalis käimiseks või enda pesemiseks. Elagu!

Noh, sai lõpuks valmis see postitus. Ilmselt on ta natukene segane, kuna ma ise olen ka parasjagu natukene segane, aga elate üle.

Ma nüüd lähen katsun ühe tee teha, sest beebi tudub. Äkki jõuan isegi tee ära juua enne, kui beebi ärkab. Pöidlad pihus!