BEEBIBLOGI: Oot, a mis lapsele ikkagi selliste ilmadega selga panna?

Seda küsimust esitatakse erinevates beebigruppides ja foorumites juba sellest ajast, mil ma oma esimest last ootasin. See oli 9 aastat tagasi.
Ja ma pole siiani asja käppa saanud!

Olin just enam vähem selgeks saanud, kuidas laps pluss kümnega riidesse panna, kui juba tuli tali ja ma olen taas totaalses segaduses. 

Pluss kümnega oli beebil seljas lühikeste varrukatega bodi, retuusid, dressipluus ja õhukesed sokid. Peal voodriga k/s kombekas, peas kahekordne puuvillane müts+kapuuts, käes õhukeses kindad ja jalas k/s saapad. 

Kärus oli istumise alla pandud lambavill. Kui ta magama jäi, siis panin jalakatte ka tuule eest kaitseks peale.

Lapsel ei olnud palav. Vahel olid käed isegi külmad, siis panin järgmisel päeval paksud kindad kätte. 

Okey. Mõtlesin, et pole siin mingit teadust. Loogiliselt tuleb mõelda.

Rumal mina, eks.

Kõmdi! Sügisesoe kadus kus kurat ja väljas läks külmaks.

Meie hommikuse jalutuskäigu ajal kella 11 paiku on väljas keskmiselt -2 kuni 0 kraadi. Ükspäev oli isegi -5.

Jooksutiirul pluss kahega 

Panin siis lapsele natukene rohkem riideid selga. 

Seekord läksid kombeka alla samad riided, mis varem, aga pealmiseks kihiks talvekombekas. Selline kohev sulekombekas. Pähe tuuletõkkemüts, jalga paksud Hummeli talvekapukad ja kätte õhukesed kindad ja keerasin kombeka käiseotsad peale. Käised on neiule veidi pikad ka, seega käed on päris sügaval käises.

Hummeli kapukad, Lassie kindad, fliiskindad, müts, paksud sokid

Kärus taaskord istumisaluseks lambavill ja peale panin Roani jalakatte.

Jalutasime tunnikese, laps magas kärus terve aja ja tuppa jõudes olid lapse jalad ja käed jääkülmad. 

Ma ei tee nalja. Täiesti jäised!

Ma flippisin vähe ära.

Järgmisel päeval läksime välja ja ma panin lapsele kapukate alla paksud froteesokid, lisaks panin  paksud kindad ja käiseotsad keerasin peale. 

Sel korral panin vankrisse lambavillase soojakoti, mille tõmbasin lapsele ninani kinni, kui ta magama jäi. Tuule eest kaitseks panin peale ka jalakatte.

Arvake, kas lapse jalad ja käed olid külmad?

Jap. Külmad. Mitte nii jäised, kui eelmisel korral, aga ikkagi täiesti külmad. 

Ahhhh!

Ma olin täitsa nõutu. 

Kirusin mehele, et krt ma ei oska last riidesse panna. Mees hämas midagi vastu, a ta on veel hullem lammas, kui mina, seega ma väga ta pobinasse ei süvenenud.

Mõtlesin, et pean ilmselt villased sokid jalga panema lapsele. Kinnaste kohapealt olen endiselt nõutu. 

Läksin siis Facebooki, et kõiksugustest imelistest ostu-müügi gruppidest lapsele vähe asjalikku talvevarustust hankida.
Mulle jäi aga silma mingi postitus, kus keegi oli uhkusega oma talvevarustust näidanud ja pildil oli rõõmus laps kärus soojakoti sees.
Ja all kommentaarides tehti maha, et laps talvekombekaga soojakotis. Pidi lapse ära hautama seal sees. Üks veel pistis vahele, et mis te siis veel päris külmaga teete.

Einoh, ma mõistan muret. Ma kah ei tea, mis minu imikust päris külmaga saama hakkab. See aga ei tähenda, et ei tohiks jumala eest enne krõbedamaid miinuskraade oma last soojakotti panna. Mu imik oleks kopsupõletikus juba ilmselt. Kui lapsel on ikka külm, siis ma panen või kaks soojakotti talle ümber.

Oeh. Nõutu olen. Päriselt.

Ostsin beebile Facebookist meriinovillase bodi, püksid ja sokid. Kinnastega ei teagi, mis saab. Samas olen ka natukene mures, mis nendest jalatsitest saab. Hummeli talve kapukad jäävad õhukeseks, peaks uusi talvesaapaid vaatama.

Keha ja pea on lapsel alati soojas olnud, seega kombeka ja mütsiga muret pole.


Kallid lugejad ja väikelaste vanemad, muljetage!
Mis teie lastel miinus kahega seljas on? Kas käed-jalad püsivad soojad?

BEEBIBLOGI: Meie beebi juba 10-kuune

Esiteks, kõik, kes arvavad, et oma tütre kutsumine Printsessiks on imal ja absoluutselt öäk!, nendega ma natukene nõustun. Tegelikkuses sai see paika pandud väikese irooniaga, kuna printsessilik pole meie beebi teps mitte. Kahjuks seda irooniat enam keegi ei mäleta ja minust on saanud see kanaemme, kes oma võsukest nii ideaalseks peab, et teda lausa Printsessiks kutsub.
Vabandan kõigi ees, kes on pidanud oma okserefleksi alla suruma mu postitusi lugedes. Parandame selle vea ja kutsume teda edaspidi lihtsalt beebiks.
Võtke heaks :)

Siin ta siis on, meie kümnekuune beebi!

Vanus: 10 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 72 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,5 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 4 (viies on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: pruunikasrohelised
Uued oskused:

Seisab ca 10 sekundit ilma toeta püsti, kõnnib täiskasvanul kätest kinni hoides. 

Oskab lusikaga endale toitu suhu panna (kui selleks parasjagu tuju on, muidugi mõista). 

Viskab palli. Enamasti meie koerale, kes selle tema juurde tagasi veeretab. Niimoodi võivad lausa kümneid minuteid mängida. Need on need hetked, mil ma katsun siva vetsus ära käia :D

Üldiselt meie beebist:

Varasemast rahulikust ning pigem laisast beebist on saanud püsimatu ja närviline rahmeldaja. Ausõna! Tema süles hoidmine on sama lihtne, kui varvastega pudingu söömine. 

Päeval teeb 2-3 uinakut, mis kõik kestavad ca 30 minutit. Vahel harva, kui ta on väga unine, võib üks uinak venida ka tunniajaseks, kuid pikemaks kindlasti mitte. 

Mõnel päeval magab ta vaid korra ja siis ka ainult tunnikese. 

Ämm naiivselt arvas, et siis ta jääb äkki varem ööunne. Ei. Ei jää. 

Aga magab hommikul kauem? Ei, ei maga.

Lamavasse asendisse saab käru panna siis, kui ta juba sügavalt magab

Ööunne jääb ca 20:30 ja ärkab 7:20 ja seda olenemata sellest, kui väsinud ja magamata ta päeval on olnud.

Iseloomult on meie beebi kohutavalt kange ja häälekas.

Kui veel paar kuud tagasi ei olnud beebiga poodlemas käimine mingi probleem, siis nüüd on see pea võimatu.

Seoses dieedi ja trenni intensiivistumisega on mu püksid hakanud mulle suureks jääma. Ilma naljata, mu püksid kukuvad kõndides alla. Ma koguaeg sikutan neid ülepoole ja ma kujutan ette, kui nõme see kõrvaltvaatajale paistab. Piinlik on. 

Mõtlesin ükspäev, et lähen käin sipsniuhti Eedenis Lindexis ära ja ostan kasvõi ühe paarigi parajaid pükse. 

Beebi kärus magama ei jäänud, sahmis ja vingerdas seal. Kui olin poes suutnud meeldivad püksid välja valida ning suundusin riietuskabiini poole, läks tõeline trall lahti. 

Laps lihtsalt karjus. Ei nutnud, ei mingeid pisaraid, vaid kiunus. Pikalt lihtsalt "öööööäääääääää", "mememememememeeeeeeeeeee". 

Oeh.

Kuna ilma proovimata ma pükse osta ei julge, kuna mul on perse ja kintsud ilmselgelt vale koha peal (elukogemus näitab), siis mõtlesin, et tõstan beebi kärust välja ja võtan endaga kabiini kaasa.

Hakkan siis last välja tõstma ja see pistab veel kõvemini karjuma. Ise samal ajal keerutas ja väänas ennast nigu vihmauss,

Tal on haiglane huvi igasugu kinnituste ja klambrite vastu ja ta oli parasjagu oma käru turvarihmade kinnitust häkkimas, kui mina teda ebaviisakalt sülle krabama hakkasin.

Okey.

Katsusin last rahustada ja panin ta kärru tagasi, aga meie imeline beebi oli selleks ajaks endast juba nii väljas, et karjus veel kõvemini. Ma kahlustan, et esimese korruse Maksimarketi lihaleti teenindaja oli ka suurest hirmust kangestunud, kui ta seda kisa kuulis.

See trall toimus siis kuskil minuti vältel Lindexi riietuskabiinide ees.

Otsustasin, et lepin sellega, et mu kannikas püksist pidevalt välja tükib ning ei osta endale ühtegi paari pükse. Vähemal mitte koos beebiga.

Viisin püksid tagasi oma stangele ning kõndisin mossis näoga poest välja.

Elu paratamatused.

Kahjuks ei ole meie beebi selline pirtsakas ainult poodides, vaid ka kodus.

Viimane nädal on ta minu meelest ainult karjunud.

Mitte nutnud, vaid lihtsalt virisenud.

Pildil suur venna ilmselgelt sillas, et õekene seisab :)

Kuna ta on avastamas kõndimise imesid, siis on ju vaja koguaeg jalgadel olla, kuid üksi ta veel ei oska. See tähendab seda, et mina olen suure osa oma päevast kummargil ja jalutan meie imikut mööda neljatoalist korterit. 

Vahepeal ta muidugi avastab midagi fantastilist, mida ta tahab kangesti suhu pista, nagu näiteks venna Legod või emme kooliasjad. Oma suurt tahtmist väljendab ta fraasiga "õh". Kui kohe talle soovitud eset ei ulatata, siis läheb see õh lõpuks maru valjuks. Kui ma üritan ta tähelepanu mujale suunata, siis järgneb kisa. 

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis suuremalt jaolt on ta siis vait, kui mina talle asju ulatan. Kui ma aga otsustan, et ma nüüd taha näiteks vetsus käia või endale süüa teha, siis on taaskord pahameel.

See kiunumine ajab mu närvid õhtuks nii turri, et iga asi tundub ärritav.

Eile käisime Raekojas linnapea käest hõbedat skoorimas (Lusikapidu) ja minu meelest oli meie plika ainukene nii püsimatu hing. Istuda üldse ei tahtnud. Muudkui kakkus mu nimetissõrmi, et ma temaga mööda saali jalutaksin. Saal paraku oli rahvast täis ja liikumine raskendatud. Rääkimata sellest, et me ilmselt häirisime teisi pidulisi. 

Ma oleks võinud muidugi peale lusika kättesaamist koju minna, aga ma tahtsin ikka linnapeaga pilti ka teha, mis tähendas seda, et ma pidin ootama, kuniks kõigil lusikad käes on.

Vabandan kõigi ees, keda meie beebi siplemine ja sõelumine häiris. Mis sa teed, kui laps pudelis kah paigal ei püsi.

Ja söömine. Oeh, see söömine.

Söögiisu käib meie beebil täiesti periooditi külas. Viimased kolm päeva on mulle jäänud mulje, et ta sööks ainult venna tuppa peidetud magusat või siis rinnapiima.
Hommikune pudrutegu on rohkem selleks, et emme saaks köögis midagi teha. Sisse läheb sellest umbes pool ampsu.
Tal on kõht tühi küll, aga püreed ja putru ei taha. Äärmisel juhul läheb alla mõni lihapüree või siis emme toit. Katsun teha kõik oma toidud sellised, et saaks beebile ka ampsu pakkuda, aga vahest tahaks midagi vürtsikat või rõvedalt sukrurikast kah, eksju.
Võimalik, et isutus ja tissiarmmastus on teda painamas seetõttu, et tal on hetkel nohu ja ka üks hammas lõikumas. Aga tegelikkuses ei ole ma ka selles kindel.
Praegu tundub igatahes, et keskkoolini on ta mul rinnalaps.

Elu on mulle andnud ühe parajalt keerulise ilmakodaniku kasvatada. Esimese lapsega ei anna võrreldagi.

Blogima on ka üha raskem jõuda, kuna eelnevalt blogimiseks kulutatud beebi unetunnid kuluvad nüüd kohustusliku kirjanduse ja matemaatika peale.

Seda postitust olen nüüdseks kirjutanud umbes üheksas osas.

20 minutit tagasi tehtud pilt

Kirjutan paar lauset ära ja tuleb beebiga tegeleda. Kui beebi magama jääb, siis mõtlen, et panen ruttu pesu pesema ja maksan maksud ära ja siis blogin. Kui ma olen eelneva kirjutise läbi jõudnud lugeda, et saaks sama mõttega edasi kirjutada, kostub tagatoast juba nuttu ja tuleb minna beebiga tegelema.

Kes nüüd loeb ja mõtleb, et kus mees siis on, see võib teadmiseks võtta, et ta käib tööl :)
Need hetked, mil abikaasa on kodus, kasutan ma ära näiteks jõusaalis käimiseks või enda pesemiseks. Elagu!

Noh, sai lõpuks valmis see postitus. Ilmselt on ta natukene segane, kuna ma ise olen ka parasjagu natukene segane, aga elate üle.

Ma nüüd lähen katsun ühe tee teha, sest beebi tudub. Äkki jõuan isegi tee ära juua enne, kui beebi ärkab. Pöidlad pihus!

BEEBIBLOGI: Meie beebil on nüüd hoidja

Püsilugejad ilmselt juba teavad, et ma kavatsen 2018 aasta kevadel sooritada uuesti oma riigikeksamid, et siis sügisest kõrgkooli sisse astuda. Selleks asusin eksternina õppima Tartu Täiskasvanute gümnaasiumis, kus käin kuulamas/vaatamas matemaatika, eesti keele ja inglise keele tunde, et eksamiteks valmistuda. Arvestusi ma tegema ei pea ning hindeid mulle ei panda, kuna 12 klassi on mul juba läbitud ja lõpetatud.

Tunnid toimuvad õhtusel ajal ja äripäeviti. Töö kõrvalt oleks ju lausa ideaalne seal käia, kuid kuna mul on kodus üks nõudlik üheksakuune plika, siis on asjad natukene keerulisemad.

Mu abikaasa käib kahes kohas tööl ning üks on graafiku alusel ja teine on puhta öine töö, mistõttu ei saa ta iga nädal beebiga kodus olla, kuniks mina õppimas olen. Korra mõtlesin, et ma siis osades tundides lihtsalt ei käi, aga see kuramuse matemaatika on gümnaasiumis ikka parajalt keeruline, seega tahaksin võimalikult palju siiski kohapeal käia.

Mulle on silma jäänud, et paljudel ei ole vähimatki probleemi hoidjate leidmisega ja terve suguvõsa lendab vile peale kohale ning on valmis mis tahes vanuses lapsi kantseldama. Minul sellist luksust pole. Lähedal elab küll mehe perekond - vanemad ja õde, kuid ei ole mõeldav, et nad oma viimsegi vaba aja meie imikule pühendavad. Nad käivad täiskohaga tööl ning mul ei ole isegi südant neilt sellist asja paluda. Ses suhtes, et mina näiteks ei tahaks peale tööd kohe kella 21ni kellegi imikut hoida. Korra nädalas veel, aga oma aeg peab ju ka inimestele jääma.

See eellugu venib nüüd veidi pikaks, ma vabandan :)

Lühidalt - alguses otsisin hoidjat oma tuttavate seast Facebookis, kuid kuna keegi ei reageerinud, siis postitasin kuulutuse gruppi "Lapsehoidjad Tartus".

Soovijaid oli minu üllatuseks lausa üle kümne. Palusin potentsiaalsetel hoidjatel end paari sõnaga kirjeldada ning lisada ka oma tunnitasu soovi.
Mõni kiri oli juba nii lühike ja nagu äkiline stiilis "saan hoida reedel". Ei mingit "tere" ega "head aega", lihtsalt plärts ja kõik. Sellised kandsin kohe maha.
Meeldivaid kandidaate oli tegelikult päris palju, aga üks noor Tartu koolitüdruk jäi mulle kuidagi eriti erksalt meelde ja nii me ta endale täna külla kutsusimegi.

Tegime sellise vabas vormis töövestluse moodi asja. Pakkusin küpsiseid ja teed ja ajasime juttu.
Hoidjaneiu oli väga soe ja armas. Printsess naeratas talle kohe rõõmsalt.

Ajasime rahajutud ära ning rääkisime ära, mida kumbki osapool teiselt ootab ja siia otsustasime ka väikese katse teha. Jätsime Printsessi hoidjaga kahekesi ja ise läksime abikaasaga koera jalutama.

Kui ukse enda seljatagant kinni tõmbasime, siis kuulsime, kuidas beebi nutma hakkas. Oeh. Ema süda jättis kaks lööki vahele. Tagasi tuppa me siiski ei läinud.
Jalutasime koeraga maja ees nii 5-10 minutit, ma kibelesin kiirelt tuppa tagasi, kuid teadsin, et pean lapsehoidjale natukene aega ka andma, et nad saaksid meie beebiga rohkem tuttavaks.

Kui tuppa jõudsime, ei olnud nutvast lapsest enam märkigi ja nad mängisin kenasti suures toas põrandal. Printsess pakkus hoidjale kenasti oma mänguasju ja muudkui õh-itas.

Ma tundsin end uue hoidja seltsis ka väga mugavalt ning mulle ei jäänud midagi nagu kripeldama. Sisetunne ütles, et kõik on ok.

Kivi langes kohe südamelt ja ma teadsin, et lapsehoidja on leitud.

Noor hoidja on ise selline julge ja hakkaja. Ei karda nutvat last, kakaseid mähkmeid ega ka lapse magama panemist. Kõigega saab hakkama :) Lohutas mind, et ma ei muretseks ja lapsed enamasti lõpetavad nutu juba minutid peale ema lahkumist. Rahustas minu kenasti maha oma jutuga. Lisaks elab ta meile väga lähedal, seega saab tormata kohale ka väiksema etteteatamise peale.

Homme ongi tal meie juures esimene pikem hoidmine, kuna minul on õhtul kool ja abikaasa on tööl. Õnneks on mul suurem laps ka hoidmise ajal kodus ning saab vajadusel aidata ja nõu anda, kui noor hoidjapreili hätta peaks jääma.

Huh! Läks lihtsalt see lapsehoidja valimine. Loodetavasti sujub meie koostöö kenasti ning saan äkki mõni õhtu isegi abikaasaga koos kinno mindud. Mine meid hulle tea.

Kesse tulema pidi?

Aaaaaa, lapsehoidja! :)

Kui vanalt teie oma lapse võõra hoolde julgesite jätta? Kas olete üldse lapsehoidja teenuseid kasutanud? Kes teie lapsi hoiab?

BEEBIBLOGI: Üheksakuune Printsess

Hip-hip-hurrraaa! Printsess on väljaspool olnud sama kaua, kui ta oli seespool.
Okey, ma saan ise ka aru, et see pole väga nunnu, aga näed, tuli selline lause. Ei hakka ära ka kustutama :)

Võtan taaskord kokku meie imelise imiku eelneva elukuu.

                                                                   Printsess 

Vanus: 9 kuud (sünd 16.11.2016)
Pikkus: 69,5 cm (nünd 48 cm)
Kaal: 9,9 kg (sünd 3070g)
Hambaid: 3,5 (neljas on kohe-kohe lõikumas)
Juuksed: olemas! punakaspruunid
Silmad: rohelised
Uued oskused: Käputab juba mõnda aega, aga nüüd ajab ennast julgelt ka igale poole püsti. Kui kuu alguses pidi toetuspind olema kindel, siis nüüd piisab toeks ka näiteks meie koerast või mõnest pehmest mänguasjast. Selili enam üldse ei olda. Magab ka kõhuli ja sekundiga suudab end istuma/toe najale seisma ajada. Eriti kiiresti käib see öösel, kui peab magama.
Õppis rõngaid pulga otsa ajama (noh, need mänguasjad) ja uueks teemaks on kõik korgid ja kaaned pealt võtta ja tagasi panna. Ja nii sadu kordi, kuniks ta ära väsib ja asjaga enam hakkama ei saa. Siis ta muidugi protesteerib häälekalt. Stepslitest kakub ka kõik juhtmed välja. Noh, kui paned oma telefoni laadima kusagile, siis võid kindel olla, et kui ta vähegi ulatab, siis ei ole su telefon ka tunde hiljem end täis suutnud laadida.

"Emme ajab udujuttu!"

Juba 5 päeva/ööd on meil käsil võõrutamine öisest söömisest.
Vahel kippus see öine söömine ikka maru käest minema ja ta võis mõnel ööl süüa isegi 4-5 korda. Mitu tundi siis üldse magamiseks jääb? Pfft.
Otsustasin, et teen südame kõvaks ja võõrutan ära. Tegelikkuses ei ole ta öösel näljane, see söömine, mis ta korraldas, oli rohkem nagu moe pärast. Igavusest.

Esimesel ööl ärkas ta kell 23:40 ja 03:00. Kell 23:40 andsin talle veel rinda, kuna olin ise üleval ja ma kartsin, et muidu ei pea ta hommikuni vastu. Kell 03:00 ma enam rinda ei pakkunud. Võtsin ta sülle, kussutasin, paitasin ja niisama imetlesin, kui imeline ta ikka on. Süles oli ta väga rahulik, kuid silmad olid lahti. Ca 5 minutit kussutasin ja panin siis võrevoodisse tagasi. Siis tuli kohe ilge nutt. Tegin pai ja ümisesin, kuid röökis ikka nigu ratta peal. Võtsin jälle sülle, kussutasin ja panin tagasi. Nii hea 4-5 korda, kuniks ta enam hüsteeriliselt ei nutnud. Ta nuuksus ikka ja virises ja silmad olid punnis peas. Ajas end püsti ja siis kukkus istukile ja muudkui jorises. Istusin voodi kõrvale maha ja ootasin. 40 minutit jouras ja jäi magama.
Teisel ööl kordus pea minutipealt esimese öö stsenaarium. Kell 3 ärkas, nuttis, jäi magama.
Kolmandal ööl läks asi tiba käest ära. Ärkas jälle kell 3, aga jouras ja nuttis nii kaua. et lõpuks olime üleval lausa 2 tundi!!! Oeh. Olin hommikul paras laip. Jäi nagu magama, aga nuuksus ennast jälle ärkvele. Niimoodi vahelduva eduga siis kaks tundi jutti. Kella 5-st saime magama ja kell 7 oli äratus.
Neljas öö oli luksus! Oleme Haapsalus, kus rentisime paariks ööks maja. Printsess magas võõras toas, võõras voodis ja võõra voodipesuga. Ometi läks ta õhtul kell 20:45 magama ja järgmine vääks tuli alles hommikul 6:51! Magas terve öö! Hurrrraaaa! See on meie esimene öö, mil ta ärganud pole. Ma magasin nii sügavalt ja nii pikalt, et ärgates olid mul mõlemad käed ära surnud :D Olin nigu marionett :D Vehiksin ja loopisin oma käsi, et saaksin minna ja Printsessi võrevoodist välja tõsta. Süldikätega ei saa ju.
Viies öö  möödus taaskord Haapsalus. Magama läks 20:30 ja ärkas öösel kell 5:25. Õnneks ilma nututa. Kussutasin süles ca 5 minutit ja panin siis voodisse tagasi. Vaikus. Hmmm? Printsess tõusis istukile ja vaatas mind silmad punnis. Ma vaatasin vastu. Nothing! Ei nuttu ei und. Oeh.
Võtsin uuesti sülle, paitasin ja panin uuesti voodisse. Seekord jäi kenasti külili ja lõpuks jäi täitsa ise magama. EI mingit nuttu. Kokku madistasin 35 minutit, aga seekord täitsa vaikselt. Huh! Eks näis, milliseks tänane öö kujuneb, aga mu ootused on päris kõrged.

Hapsallu sõidu jaoks tegime selle suure lükke ka ära, et kolisime Printsessi ümber turvatooli. Ostsime Concord Reverso tooli (kirjutasin sellest SIIN), mis on kuni neljanda eluaastani seljaga sõidusuunas kasutamiseks. Noh, ta ei käigi näoga sõidusuunas. Selles suhtes suurt vahet pole, et preili peab ikka seljaga juhi poole ilsuma, aga tool on vähe kõrgem ja vaade on sealt ikka oluliselt parem. Printsess ise on tooliga rahul. Meie ka, kuna ei pea selle tüütu turvavööga mässama. Tool kinnitub autosse isofix kinnituste abil, seega ei ole vaja turvavööd ümber tooli vedada. Meie Jeep'il on erakordselt lühikesed turvavööd kah. Hälli ümber mahtus nibin-nabin.

Ega mul rohkem midagi tarka polegi kirjutada. Printsess on meil üks imeline beebi. Me vahel mehega ikka vaatame teda toimetamas ja ohkame uhkusest ja armastusest. Siis vaatame üksteisele otsa justkui kinnitades, et jep, päris ilusa lapsega saime ühele poole.

Hetkel me veel puhkame Haapsalus ja ma pole trenni ÜLDSE teinud. Söön kõike ja põen ohtrat tsellulismi.
Haapsalus on ilus. Nagu mängulinn. Vanalinnas on majad nii madalad ja värvilised, nagu oleks kusagil teemapargis või miskit. Hästi nunnu.

Haapsalu rannapromenaad 

Pubitamas

Haapsalu piiskoplinnus

Nutikamad võivad aimata, mis Printsessi nimi on :) (ei ole Rendsburg)

Kuidas teistel beebidel läheb? Kas keegi on veel öisest söötmisest võõrutanud? Või on laps ise võõrdunud?

BEEBIBLOGI: Ikka veel imetad?

Printsess on tänaseks umbes 8,5 kuud vana. Ma lausa meelega kiusaks lapsekaugeid inimesi ja paneks siia ta vanuse ka nädalates, aga kuna ma peast seda ei tea, siis tundub arvutamine natukene liiga suur töö :D

Lisatoitu annan beebile kaks-kolm korda päevas. Olenevalt sellest, kuidas aega on. Mõnikord oleme me nii kaua õues, et tuppa jõudes on juba vannitamise aeg ja peale vanni ma enam lisatoitu ei anna. Tiss suhu ja magab :)

Olen viimasel ajal täheldanud, et kõrvalseisjatele tundub meie Printsess juba "suur laps" ning üha enam küsitakse, et ega ta enam rinda ei saa.
Nagu, mismõttes?
Muidugi saab!

Nimetage mind vanakooli kanaemmeks, aga mina tean sellist tava, et esimene aasta on must have ja edasi on vastavalt lapse vajadusele. Kas polnud see nii?

Sattusin lugema paari aasta tagust intervjuud imetamisnõustaja Merit Oidermaga.
Tsiteerin: "Maailma Terviseorganisatsioon WHO ja UNICEF soovitavad last imetada vähemalt esimesel ja ema valmisolekul ka teisel eluaastal ning kauemgi. Imetamisnõustaja selgitas, et rinnapiima kasulikus ei vähene lapse vanusega, kõik hea jääb rinnapiima alles. Rinnapiim võib näiteks olla ka ainukeseks õlekõrreks kui laps on haige ega söö-joo midagi. Rinnapiim sisaldab kõrgel määral proteiine, vitamiine, mineraale, rasvhappeid ja antikehi. Miks mitte kõike seda kasuliku lapsele võimaldada."
allikas:
http://www.teadlikvanem.ee/kogenud-imetamisnoustaja-imetamise-lopetamise-otsus-voiks-tugineda-vaid-ema-ja-lapse-vajadustele-ning-mitte-umbritsevate-inimeste-arvamustele/

Rinnapiim on lapsele nagu vitamiin, ravim, turgutus. Rinnapiim on lapsele üleni õige. Ma ei oskagi seda sõnastada, sellepärast ma siin suvalt mingeid sõnu lahmingi. Rinnapiim on mõeldud looduse poolt sinu beebile nagu lehmapiim on mõeldud vasikatele (jep, ma ei usu, et laps peaks piiramatult lehmapiima jooma, kuna "see on nii kasulik". Me pole vasikad!).

Mina annan rinda lapse vajadusest lähtuvalt. Kui laps tahab, siis ma annan.

Kuidas ma aru saan, et laps just rinda tahab?
Heh, noh, meie neiul on selline armas komme oma ninaga mu kaela ja nägu hõõruma hakata. Vahel ta hammustab ka oma kahe väikse hambaga mind õlast või käsivarrest. Niimoodi armsalt.
Mõnikord saab ta näiteks haiget või tal on hammaste tulekust maru kehva olla ja siis rahuneb ta kõige kiiremini just rinnal. Öelge, mis te ütlete, aga minu meelest vajab kaheksakuune imik veel nii palju hellust, kui torust tuleb.
Ei, ma ei kanna teda süles päevad läbi ja ma ei istu ainult lapsega koos ja ei pluti-plutita, aga kui lapsel on valus või hirm, siis ma tahan olla tema jaoks olemas. Imetamine tundub olevat kõige efektiivsem rohi igasuguse kurvameelsuse vastu. Milleks seda lapsele keelata?

Meie beebigrupis on täitsa teema praegu üleval, kuidas emad on imetamise lõpetanud ning nüüd annavad lapsele RPA-d (rinnapiimaasendaja, lehmapiima baasil).
Põhjenduseks on toodud seda, et ta nüüd magab terve öö ärkamata või, et laps ei saa rinnapiimast enam kõhtu täis.

Noh, ammm, jah. Kõhtu ta vist nagu enam ei peagi sellest täis saama, selleks anname me igasugu plöginaid neile.

Te olete kõik väga toredad (novembrikad), aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi oma suud kinni hoida.
Arvate, et laps ärkab öösel seetõttu, et tal on kõht tühi? Äkki tal on hirmus, näeb halba und või tahab lihtsalt kinnitust, et emme on ikka olemas ja ei ole kusagile läinud? Äkki ta lihtsalt tahab hellust. Ja siis söödetakse lapsel kõht lehmapiimasegust täis ja rõõmustatakse, et oh, lapse organism ei jaksa seda piima seedida ja tänu sellele ta magab kauem. Jeeee!
Noh, ilmselt pole asi nii hirmus, aga ikkagi. Ma mõistan neid inimesi, kelle laps ärkab iga öö üles. Ärkamine on ikka see, kus laps teeb silmad lahti ja tahab mängida. Magama ei jää, tee või tina. Okey. Aga ma ei usu, et see ärkamine on seetõttu, et rinnapiim ei sobi lapsele? Tegelt ka! Ja, kuidas see laps siis magama saadakse? Pudeliga?

Tsiteerin taaskord: "Oiderma sõnul lõpetavad emad imetamise sageli seetõttu, et on väsinud või näiteks soovivad, et laps magaks terve öö. ,,Siinkohal peab kindlasti endale aru andma, et võõrutamine ei pruugi lahendada antud probleeme,” kinnitas Oiderma. ,,Näiteks enamik väikelapsi tõusevad öösel üles ja vajavad vanema abi magama jäämisel. Kui laps enam rinda ei saa, tuleb teda rahustada muul viisil.”"

Lisaks, kui sa enne aastat lapse rinnast võõrutad, siis pead sa rinnapiima millegagi asendama. Mitte päris "millegagi" tegelikult, vaid ikka rinnapiimaasendajaga. Rinnapiimaasendaja on lehmapiima baasil valmistatud piimasegu, kuhu lisatakse erinevaid lapsele vajalikke ühendeid ja vitamiine. Väga väikest osa nendest.
Vaadake kasvõi silmailuks seda võrdlust rinnapiima ja RPA koostisest -
http://doublethink.us.com/paala/wp-content/uploads/2012/11/whats-in-breastmilk-poster-canada.jpg

Lisaks on RPA kokku segamine ju oluliselt aeganõudvam, kui oma tissi pluusi seest välja võtmine. Või pole? Kus see õnnetu laps senikaua on, kes just lohutust vajab? Nutab?

Kuna peale pooleaastaseks saamist ei soovitata enam lapsele vedelikke lutipudelist pakkuda, siis peaks teoreetiliselt see RPA olema ju kruusis/tassis.
Kas tõepoolest mõni ema annab oma beebile RPA-d kruusist? Kogu 200-midagi milliliitrit? (vabandan, ma ei tea palju laps piima peab jooma, meie oma saab tissitäie)

Kui ma nüüd seda teksti loen, siis ma mõistan, et emad, kes on ostustanud erinevatel põhjustel oma lapse rinnast võõrutada juba varases imikueas, natukene vihkavad mind. Sorry.

Ei maksa kohe vihkama hakata, oleme sõbrad edasi. Ma olen sisuliselt mittekeegi, minu arvamus ei ole kuld, kuid minu blogis ma just seda sama va oma arvamust ju väljendangi.
Lihtsalt, RPA tundub igatepidi vähem okey, kui on rinnapiim. Miks antakse RPA-d lapsele lihtsalt sellepärast, et äkki ta magab terve öö?

Ma tunnistan, et olen ka ise mõelnud, et elu oleks palju lihtsam, kui ta pudelist RPA-d võtaks. Saaks ju mina nii palju rohkem vabadust. Teisel hetkel saan ma aru, et selline mõtlemine on natukene isekas ja minu beebi on beebi vaid väga lühikest aega. Mina olen ema, ma olen täiskasvanu, mina vastutan selle pisikese ime eest.

Kui emme tahab rahus süüa teha

Sinna mu kõrvaklapid läksidki

Printsess

Siis, kui hambad teevad liiga

Printsess sööb öö jooksul endiselt kaks korda. Minu jaoks ei ole see isegi mainimist väärt. Ainuke hetk, mil ma olen sunnitud mõtlema, et see äkki ei ole okey, on siis, kui keegi teine üllatunult küsib, kas ta ikka veel sööb öösel.  Jah. Sööb.
Kuskil kell 1 ja kell 4. Ei, mul ei ole raske üles tõusta, 10 minutit beebiga koos lamada ja siis ta tagasi viia. Ei, ma ei ole hommikul väsinud. Minu jaoks ei ole öine söötmine probleem. See tundub nii loomulik, et ma ei pane seda tähelegi. Vastupidi - ma lausa naudin neid hetki, mil see magav nohisev beebi mul kaisus on.
Ma ei ole hommikul väsinud, ma ei ole päeval unine. Tõtt öelda olin ma tööl käies oluliselt unisem, kui ma hommikul ärkasin. Praegune kodune elu on paras puhkus, titt on imeline ja magada saab korralikult.

Seega vastuseks kõigile küsijatele - jah, minu laps saab endiselt rinda. Ei, ma ei arva, et see on imelik. Pigem arvan ma, et on imelik, kui selles vanuses laps EI saa rinda.

Kui laps ise keeldub rinnast ja eelistab tahket toitu, siis on kõik timm. Ega oma tisse ei pea lapsele peale suruma :) Onju :) Ma lihtsalt ei leia, et on okey oma mugavusest alla-aastasele beebile RPA-d anda.

 Kannatage ära see aasta, jumal hoidku! See on teie beebi. Pisikene ime. Kohelge teda vastavalt.

Musiiiii

Aga ma nüüd tõttan imetama. Olge muhedad ja ärge siis kurjustage :)

Kaheksakuune Printsess + Bambo Nature mähkmeloos

Ja ongi juba kuu möödas ning Printsess on sirgunud veelgi tublimaks ja kaunimaks tütarlapseks.
Võtan taaskord kokku seljataha jäänud kuu ning panen kirja Printsessi oskused.

Vanus: 8 kuud (sündis 16.11.2016)
Pikkus: jätkuvalt umbes 70 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 9,8 kg (sünd 3070 grammi)
Silmad: hallikasrohelised, nüüdseks on juba rohkem seda rohelist seal sees
Juuksed: pruunid

Hambaid: juba 2
Rõivasuurus: 74
Sööb: vist liiga vähe? Hommikul putru, lõunaks juurviljapüree lihaga ja ülejäänud ajast veel rp peal. Mulle muide tundub, et ta on veidi näljane, aga ta nagu ei võta väga lisatoitu enam. Dieedil vist.

Talle muide magusad püreed ja pudrud ei lähe üldse peale, lihapüreed see-eest lähevad ludinal.

Oskused: See kuu on olnud põnev kuu, kuna Printsess on nii palju arenenud. Esiteks kasvatas ta endale jaanipäevaks korraga kaks hammast suhu. Nüüd pistab maasikaid nii, et silm punnis. Kaks päeva enne kaheksakuuseks saamist hakkas ta lõpuks ka käputama. Läheb ise kenasti istuma, tõmbab end asjade najal põlvedele ja katsub juba püsti ajada. 

Kärus sõidab näoga sõidusuunas, kuna emme kubeme vahtimine tüütas uudishimuliku preili lõpuks ära. Muudkui kräunus kärus. 

Autos istub endiselt turvahällis. Ruumi on küll ja veel.

Lemmikud: maasikad, kõiksugu väikesed asjad, mida maast leiab, vesi, loomad

Üldine seikukord: Ööund on hästi magama hakanud. Jääb kenasti õhtuti kell 20:00 magama. Annan veel enne uinumist rinda ja siis tõstan ta enda voodisse. Seal ta sahmerdab veidi ja jääb ilma kisata täitsa ise magama. Luksus. Ei ole enam mingit võimlemist ja kussutamist ja tissitamist. 

Ärkab ka öösiti järjest vähem. Kui muidu sõi öösel nii 3 korda, siis eile näiteks sõi ainult ühe korra kell 4 hommikul. Äratus on iga päev kell 7:20.

Päevauned on aga jumalast horroris. Teeb korraga vast kuskil 30 minutit und ja nii kolm korda päevas. Vanasti lasi kärutades ikka hea 2-3 tundi magusat und, nüüd on peale poolt tundi silm lahti ja enam magama ei jää.

Lisatoiduga on ka pirtsutama hakanud. Vanasti läks kõik sisse, mis ette anti. Nüüd keerab pea ära ja üritab ennast söögitoolist välja vingerdada. Õudus. 

Kasvuspurt vist jälle :D

Aga nüüd räägime natukene asjast ka.

Seoses sellega, et Printsess suudab end juba igatepidi väänata, püsti ajada ja vedelaks teha, siis on järjest raskem talle mähkmeid jalga saada.

Phäh, mis jalga - jalast äragi on raske saada.

Oleme hakanud nüüd soodukaga ka erinevaid püksmähkmeid proovima. Ühed head ja soodsad on Pampersi omad. Printsessile kenasti sobivad, kuna nad on pehmed ja ei sooni kintsudesse.

Suur oli aga minu üllatus, kui sain teada, et meie lemmikuid Bambo Nature mähkmeid on nüüd ka püksmähkmete kujul saada. Ohhoooo!

Ma veel katsetada pole jõudnud, aga kuna teipmähkmed on väga hingavad, kerged ja ebameeldiva lõhnata, siis usun, et need püksmähkmed kuidagi alla ei jää.

Et vingeid ökomähkmeid ise ka järgi proovida, siis võtke teadmiseks, et Bambo Nature mähkmed on Coop'i kauplustes ja E-poes kampaaniahinnaga perioodil 19.07-01.08. 

Kes ökomähkmetest lugu peab, see läheb vaatab üle! :)

Tartus on kampaaniamähkmed saadaval Maksimarketites ja Coopi kauplustes Lembitus, Ujulas ja Kivilinnas.

Kes ainult minu kiitmise peale Bambo Nature mähkmeid kohe ostma ei torma, aga hirmsasti tahaks proovida, nende vahel loosin välja ühe paki nr 5 püksmähkmeid ja paki niiskeid salvrätte.

Loosis osalemiseks anna kommentaarides teada, mis mähkmetes teie imelised imikud hetkel ringi patseerivad. Miks?

Võitja selgub juba järgmisel kolmapäeval 26.07.2017.

BEEBIBLOGI: Beebiga laulupeole? Jah!

Juba pikalt on see postitus draft'is istunud, kuna lihtsalt pole olnud mahti lõpuni kirjutada.
Pea nädal juba laulupeost möödas, kuid postitan siiski, kuna ilmselt on veel selliseid beebiemmesid, kes tahaksid tulevikus laulupeole minna, aga ei tea, kui mugav seal beebiga on.

Siin siis meie kogemus.

Mu Viljandis elav sõbranna oli laulupeole minemas, kuna ta tütar oli kooriga osalemas ja palus emal igaks juhuks julgestama minna. Noh, kui on väga kräpp ilm või midagi veel hullemat :)
Ega seda päälinna tea, seal võib kõike juhtuda :)

Sõbranna kutsus mind ka kaasa, sest muidu tal seal üksi igav.
Mul parasjagu igav ja mõtlesin, et laulupeol tahaks küll ära käia, seega olin käpp. Ma kooli ajal laulupeole ei jõudnudki.

Mida lähemale see laulupidu aga jõudis, seda hirmsam mul hakkas.

Esiteks pidin ma oma imikuga sõitma Tartust Viljandise sõbranna juurde, sealt edasi Tallinnasse. Juba see tundus paras katsumus.
Tallinnasse pidime minema päev varem, et lapsele päev väga pikk ei oleks, seega tuleb ka magada hotellis. Oeh. Kas ta seal üldse magab? Äkki röögib terve aja? Äkki on palav? Kuidas ma talle püreesid seal annan? Öine toitmine?

Ja lõpuks ka see laulupeo enda osa. Noh, rongkäik algab kell 9:30 ja plaanisime seda ka vaatama minna ja omasid toetama. Laulupidu algab kell 14:00 ja lõppeb kell 20:00. Sinna vahele mahub meeletult söögikordi ja mähkmevahetusi. Kuidas need välja hakkavad nägema? Sama lugu on uinakutega.

Pffft!

Asi lõppes sellega, et päev enne laulupidu olin napilt sõbrannale kirjutamas, et ma ei tule. Mingi kergem paanika oli peal.
Kirjutamiseni ma ei jõudnudki, kuna asjatamist oli palju ja ma lihtsalt kukkusin magama mingi hetk.

Laupäeval kell 10:30 startisime Tarust Viljandi poole. Viljandis puhkasime veidi sõbranna juures, andsin talle lihapüreed ning sõitsime edasi Tallinna poole. Vahepeal käisime poes ja ostsime lutte juurde, kuna Tartust kaasa võetud kahest lutist oli alles vaid üks.

sõit Tallinnasse

Lutishoppingu peatus

Tallinnasse jõudes parkisime auto hotelli juurde ära ja tegime check-in'i ära.
Sõbranna mees on siukene tähtis mees, kellel igasugu kasulikke boonuseid igal pool, seega ööbisime Olümpia hotellis business class'is. No, tuba oli ikka ülimega! Ausalt!
Ma polegi nii uhkes hotellitoas viibinud vist. Ruumi oli küll ja veel.  Meil oli kaks 1,2 m laiust voodist ja lisaks siis veel beebivoodi.
Suur vannituba ja piisavalt põrandapinda, et Printsess maas mässata saaks.

Laupäeva õhtul käisime veel jalutamas ja vaatasime üle Solarise keskuse ja Viru keskuse. Ostsime Zarast igaks juhuks paar soojemat kampsunilaadset asja juurde, et külmas Eestimaa suves ellu jääda ja sõime Lidos ühe kõhutäie.

Olümpias käisime enne ööund veel spas last väsitamas. Bassein on seal võrdlemisi jaheda veega, aga saime hakkama. Neiu isegi ei protesteerinud väga. Pärast käisime saunas soojas.

Kell 21 oli Printsess omadega jumalast saabas. Panin talle tuduriided selga, toitsin ära ja tõstsin reisivoodisse. Õnneks jäi ta kenasti magama ja öösel sõi tavapäraselt 2 korda. Hommikune äratus oli kell 8.

hotellis

head ööd

Pühapäeval Printsessi esimese uinaku ajal kella 10-paiku käisime ka laulupeo rongkäiku vaatamas.

Peale rongkäiku käisime hotellis söömas ja asju võtmas, et check out teha ja siis suundusime juba lauluväljaku poole.

Kella 13:30 paiku hakkasime hotellist jalutama ja kohale jõudsime ca 14:10 paiku. Piletid olid meil eelnevalt juba ostetud, seega võtsime koha sisse värava suunas liikuvas järjekorras. Mass oli meeletu, aga sisse saime üllatavalt kiiresti.

Esialgu panime oma tekid maha puude alla muru peale ja kuulasime esimese satsi laule ära seal istudes. Sealt väga hästi ei näinud ega kuulnud kahjuks, seega liikusime terve peo ajal ringi, et paremini näha.

Ühendkooride ajaks istusime maha kõlari lähedusse ja nii, et nägime ka kaare alla. Beebiga oleks ilmselt olnud parem, kui kõlar oleks natukene kaugemal asetsenud, kuid kuna laulda oli tolleks ajaks veel ca 5 laulu, siis ei hakanud me enam ringi siblima. 

Laulupeol oli beebiemmedele püsti pandud ka beebitelk, kus sai mähkmeid vahetada, imetada ja lihtsalt lasta lastel vaiba peal mängida. Telk asus laulukaare taga pressitelgiga sama katuse all.
Kui mina sinna jõudsin, siis oli pool vaibast mingil põhjusel läbimärg ja ma pidin napilt oma jalad kringliks külmetama seal. Aga söödetud ja mähitud sain seal kenasti.
Osad emmed istusidki lihtsalt vaiba ääres maas ja lasid lastel madistada ja mängida vaiba peal.

Kahel korral imetasin nö avalikus ruumis sall õlgadel ja ühel korral andsil tuubist putru.

maiustasime beebiküpsiste ja maasikatega

sõbrannaga miilustamas

söögipaus!

Kärudest võtsin kaasa meie suure Roani, kuna sellel on suured rattad ja lapsel on seal mugav magada. Õnneks mahtus käru kenasti sõbranna auto pagasnikusse ära.
Kohapeal oleks väikese käruga muidugi ruumi rohkem olnud, kuid ega see pinnas seal lauluväljakul väga väikestele ratastele sobilik poleks olnud.

Kui Printsessil uneaeg tuli, siis läksime laulukaare taha parki jalutama. Seal olid erinevad müügiletid ja toidumüüjad ning sinna laulu väga ei kostnud.
Uinakud jäid Printsessil küll võrdlemisi lühikesteks, kuid vähemalt said tehtud. Magas vast 30 minutit korraga.

Lauluväljakul olime kokku siis umbes 7 tundi.

Peo lõpus jalutasime tagasi hotelli juurde, kuna olime sinna oma auto jätnud. Sinna oli 4,5 kilomeetrit. Kell oli ka juba päris palju ja ma lootsin, et Printsess jääb juba kärus magama.
Nii hästi kahjuks ei läinud ja neiu vahtis silm punnis üleval, kuni me kell 22:05 auto juurde jõudsime.
Autos tegime kiire söögipausi ja mähkmevahetuse ja hakkasime Viljandi poole sõitma.

Autos jäi ta peale kergemat "võtkemindometisülle" nutuhoogu magama. Siis jõudis mulle endale ka see meeletu väsimus kohale. Silm vajus kinni täiega.

Printsess oli ülitubli ja ei tekitanud lisastressi oma kohalolekuga üldse. Väsitav oli aga kogu see üritus siiski. Kogu see rahvamass ja see sagin ja järjekorrad. Mina olin esmaspäevaks paras laip.

Mõtlesin, et nüüd ma küll vedelen paar päeva, aga siis tuli meelde, et ma lubasin esmaspäeva õhtul ühistrenni teha.

Ega midagi. Pakkisime Viljandis oma asjad kokku ja sõitsime Tartu poole tagasi, kus ma kell 17:30 viisin läbi juba teise ühistrenni lugejatega! (ilgelt vinge oli, muide)

Väsimus andis endast veel kuni kolmapäevani märku, kuid ma ütlen ausalt, et iga eestlane peaks vähemalt korra elus laulupeol ära käima.
Laulupeos on midagi maagilist. Midagi sellist, mida sõnadega seletada ei oska, kuid tekitab sooja tunde ja teeb tuju tükiks ajaks heaks.

Mina olen uhkusega eestlane ja ei sooviks kusagil mujal oma lapsi kasvatada, kui Eestis. Mina jään, igatahes! :)

Kas keegi lugejatest käis veel beebiga laulupeol? Kuidas läks?


P.S. kaasa võetud viiest lutist oli Tartusse tagasi jõudes alles vaid üks :D :D Tellisin lutiketi :) 

BEEBIBLOGI: Seitsmekuune Printsess

Meie imeline imik sai eile juba seitse kuud vanaks. Oleks paslik jälle väike vahekokkuvõte teha sellest imikuga elust ning preilna oskused maha märkida.

Vanus: 7 kuud (sündis 16.11.2016)
Pikkus: umbes 70 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,2 kg (sünd 3070 grammi)
Silmad: hallikasrohelised
Juuksed: pruunid
Rõivasuurus: 74
Sööb: hommikuks putru puuviljapüreega, lõunaks juurviljapüreed lihaga ja ülejäänud ajast endiselt rinnapiima peal;

Oskused: keerab üle mõlema õla nii seljalt kõhule kui ka tagasi. Roomab, istub kindlalt, kuid päris ise istuma veel ei aja. Õppis paar nädalat tagasi kõhuli magamise ära ja nüüd tudubki enamasti ööuned kõhuli;

Lemmikud: meie koer Tommi, pallid ja emme kõrvarõngad;

Üldine seikukord: hoolimata esialgsest paanikast, et laps ei taha mitte kunagi ühtegi püreed sööma hakata, on lapsest tänaseks saanud suure isuga sööja. Hetkel vist jätkuvalt kasvatab oma hambaid, seega on ta natukene pirtsakas. 
Kaalu on tal ka endiselt maru palju. Tegu on võrdlemisi priske printsessiga. Loodetavasti kaob enamus volte teismeeaks ära. 

Uhke tähtpäeva puhul vahetasime oma Roan'i käru vankrikorvi istumisosa vastu ja Printsess saab nüüd vabamalt õues jalutamas käies maailma uudistada.
Vankrikorv oli küll hubasem ja seal sees oli tal justkui oma pesa, kuid viimasel ajal ei taha Printsess enam väga pikalt kärus magada, seega ei ole see hubasus enam nii oluline. Lisaks on väljas juba nii soe, et ei pea last tekkide sisse mässima, vaid ongi parem, kui tuul vabamalt läbi käib.

Müüsin maha ka meie kobaka söögitooli Peg Perego Tatamia.

Tatamia oli ideaalne selleks ajaks, mil laps ei istunud veel ise ning oli vaja ta enda lähedal hoida, kui ma näiteks süüa tegin või koristasin. Tatamia käib nimelt lamavasse asendisse ning on kasutatav alates sünnist. Meil ta oligi rohkem lamamistoolina kasutuses. Nüüd söögitoolina tundus ta aga maru kobakas ja tema puhastamine oli trenn omaette. Nii palju voldikesi ja vahesid, kuhu püree sai pugeda. Kui tooli lõpuks puhtaks sain, siis oli juba aeg uueks söögikorraks ja läks jälle sama trall lahti. Ma lausa ärritusin, kui laps püreed tooli sisse hõõrus, kuna ma teadsin, et seda on sealt ilge jama kätte saada.
Esialgu olin ma kindel, et ma ostan endale Britton Fika. Lootuses soodukat saada kirjutasin ka Brittoni esindajale ja pakkusin koostööd. Paraku mina nende jaoks atraktiivne ei ole, seega esialgu jäi koostöö ära.
Kuna ma olen võrdlemisi säästliku mõtteviisiga naisterahvas, siis mõtlesin, et vaatan, mida järelturul kah saada on. Fikat seal ei ole, kuna tegemist on võrdlemisi uue mudeliga. Lootsin leida midagi sellist, mis mulle välimuselt meeldib ja mida on lihtne puhastada.

Valituks osutus söögitool Svan.

http://site.pishposhbaby.com/blog/2012/01/26/the-new-svan-signet-high-chair/

Printsess oli oma uues toolis täitsa rahulolev, kuigi mul endal oli küll alguses hirm, et meie priske plika ei mahu lihtsalt sinna tooli :) Õnneks on see kandiku kaugus reguleeritav, seega mahutab tool ka veidi priskemad lapsed kenasti ära.

Nüüd peaks mõneks ajaks suured ostud tehtud olema. Järgmine ost on ilmselt kolmerattaline ratas ja selle ostame vast siis, kui Printsess on umbes poolteist aastat vana. Järgmisel suvel siis.

Kergkäru ma ostma ei hakka, kuna ei näe selleks vajadust. Meie Roan Marita on minu jalutusradadele ideaalne vanker. Käin ju Anne kanali luhal koeraga ja vankriga jalutamas ja sealt on isegi meie hiiglaslike ratastega raske läbi saada.
Meil tegelikult on olemas ka Quinny Zapp, mille jalgu me hetkel turvahälli ratastena kasutame. Too ei käi aga lamavasse asendisse, seega kasutame toda siis, kui laps on juba veidi vanem.

Millised söögitoolid teie lastel on? 
Millal panite lapse istumisosasse? Kas soetasite suure vankri asemele ka kergkäru? Millise?

Muljetage kaasa, koos on lõbusam!