BEEBIBLOGI: Appi, need kärud!

Ma ostsin lapsele uue käru.

Punkt.

Lõpetaks meeleldi siin kogu postituse ära, kuna mul on liiiiga palju öelda kogu selle kärumajanduse kohta. Postitus võib kilomeetriseks kujuneda.

Aga katsun kusagilt pihta hakata ja lühidalt teha.

Kui ma veel pallikene olin ja Printsess minu kõhus aega veetis, siis ostsime kasutatud Roan Marita Prestige'i. Ikka valge ja kunstnahast, nagu tol hetkel kombeks oli.
Käru valisin lihtsalt esmase meeldimise järgi. Väga mingit taustauuringut ei teinud ja teisi variante ka ei uurinud. Kui nägin ja meeldis, siis otsustasingi, et selle ostame.
Kogu muusika.

Roan Marita 

Käisin vankrit tagatoas ikka vahest kiigutamas ja mõtlesin heldimusega, et varsti magab seal sees meie pisikene punnikene. Nohiseb ja on muidu mõnus.
Olin rahul.

Läks aga mõni aeg mööda, Printsess kolis kõhust väljapoole, lumi sulas ära ja üha rohkem ja rohkem tundsin ma, et oleksin enne ostu pidanud rohkem erinevate kärude kohta uurima.

Asi polnud üldse selles, et see Roan Marita oleks ebamugav või kuskilt katki või midagi sellist. Ei. Tundus lihtsalt, et seda peetakse selleks "odavaks poolakaks" ja pole üldse mingi vinge sõiduvahend.
Vaeste inimeste käru :)
Mina veel olin õhinas, onju. Täitsa rumal :)

Kuna ma kahjuks ei ole kaasa saanud seda naisterahvaste tüüpomadust "tahan kõike osta, maksku, mis maksab", siis ei raatsinud korralikku ja minu jaoks ilusat käru lihtsalt maine pärast ka välja vahetada. Olgu pealegi poolakas - mulle meeldib!
Kärutasin rahus oma poolakaga edasi.

Siis hakkasin jooksmas käima. Kui ma oleks saanud 20 senti iga kord, kui keegi küsis "noh, ostad nüüd jooksukäru, jah", siis oleks mul praeguseks väga palju sente.

Ei, ma ei ostnud jooksukäru. Nood isendid maksavad maru palju ja tol ajal neljakuuse Printsessi jaoks tundusid näoga sõidusuunas kärud veel natukene liiga vara ja kahte käru ma omada ei raatsiks. Nagu seisev rahahunnik :D

 Mulle meeldis, et Roanis oli ta nagu oma mugavas õuevoodikeses. Õõtsus oma valges pesakeses minuga kaasa, kui ma jooksin. Roani rattad on suured ja veerevad hästi, seega ei osanud ma ka spetsiaalsest jooksukärust puudust tunda.

Seega, ei, jooksukäru ma ei ostnud.

Kui Printsess sai seitsmekuuseks, vahetasime Roani vankrikorvi istumisosa vastu ja Printsess sai nagu suur tüdruk kärus istuda ja ringi vaadata.

Vaatab ringi

Kärus oli palju ruumi ja tundus päris mugav istmikualune.
Miinuseks oli see, et see istumisosa ei käi päris lamavasse asendisse. Mingi väikene kalle jääb ikka ja mulle tundus, et käru hubasus kadus täielikult. Ei olnud enam tema õuevoodike, vaid oli lihtsalt transpordivahend, kuhu ta suurest väsimusest ära kukub. Nagu purjus inimesed taksos.

Unine Printsess istumisosas

Meie novembribeebide grupis oli aga pihta hakanud mingi suuremat sorti käruvahetus. Isegi mitte vahetus vaid uute kärude soetamine.
Osteti lisaks suurele kärule juurde kergkäru või lausa käruD.
Põhjendusi oli igasuguseid, aga põhiliselt just seetõttu, et mõni käru oli lihtsalt nii ilus või mõne käru keegi "lihtsalt pidi saama, muidu sureb".

Noh, uue nänni ekstaas.

Kummaline, kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma ei teagi, miks inimesed oma kärud välja vahetavad. Eks ikka miski jääb kripeldama ja tahaks ikka uut ja ägedamat.

Minul hakkas ka siis kripeldama, et äkki peaks ka uurima, milliseid kärusid need popid inimesed siis ostavad. Noh, et oma vaese poolaka mainest lahti saada ja ka lahedate seltskonda sulanduda.

Oeh.

Liitusin Facebook'is sellise grupiga nagu "KäruSõltlased".

Ohsapühapüss!

Inimesed loobivad siia-sinna mingeid käru nimetusi. Mõni veel täpsustab mudelit ja viskab vabalt kaheksakümnesilbilisi mudelinimetusi. Kärudel võib olla reaalselt vaid mingi käepideme tooni vahe ja juba on uus nimi!
Huuh! Appi!
Mida?

Okey. Mina, va võhik, vaatan peale - kõik ju ühesugused!
Absoluutselt ei jaganud biiti.
Mis neil kärudel vahet on?

Okey. Hinga.

Võtsin endale lausa ühe õhtupooliku ja katsusin lugeda neid postitusi. Natukene sain omast arust pildi selgemaks.
Uus popp värk on Joie. Kõigil on. Ja muidugi Baby Jogger. Odavamad variandid on mini ja mingi mikrominibeebitita või midagi. Mingi muu väikse sünonüüm, noh.
Need on ka KÕIGIL.
Ja kõik on niiiiiiiiiiiiiiiiiiii rahul (lugeda silmi pööritades).

Ma ei tea. Ma vaatasin ja näevad suhteliselt tavalised välja. Nagu need kärud, mida sa kusagil "Sõbralt Sõbrale" laonurgas marineerimas näed. Sellised . . . tavalised.

Ja siis on muidugi vana hea veteran Emmaljunga. Nood hakkavad juba ära vajuma muide. Uued popid pressivad turule.

Edasi on juba mingid nö rikaste kärud, mille ilma lisadeta variandid maksavad 1000-euro kanti pluss transport. Ja Eestis neid muidugi väga saada pole ja kõik absoluutselt ju tellivad välismaalt. Ega nad rumalad ei ole (taaskord lugeda silmi pööritades).

Ma ausalt ei hakanud isegi süvenema neisse väga. Rikkad lugejad saavad neid kaeda näiteks SIIT ja SIIT.

Kindlasti on neid triljoneid veel, aga andestage, mu pea ei ole prügikast ja ma ei suuda meelde jätta kõiki neid nimesid.

See toob mu selle kõige suurema hämmingu juurde - kuidas, kurat, need sajad ja sajad naised teavad, milline on see vinge käru.
Kust te teate, ah?
Kas emad tõepoolest istuvadki tunde ja tunde internetis, guugeldavad "parim käru ever" ja siis võrdlevad erinevaid isendeid?
Tegelt?
Seal grupis on isegi selline asi kombeks, et käiakse teiste ägedaid kärusid katsumas ja proovimas. Noh, et teada, milline on parim. Ja siis nii kärutatakse 4752 käru läbi, jäetakse kõigi nimed, mudelid ja omadused meelde ja siis ostsutatakse.

Pühajeesusmaria!

Ma täiesti päriselt ei suuda mõista, kuidas saavad emad nii palju erinevatest kärudest teada?

Kuidas? Miks? Kust see aeg? Kust need teadmised?

Mul pole õrna aimugi, mis käruga keegi kusagil sõidab. Ma ei oska linnapeal liigeldes nimetada vastutulevate kärude marke (kui see neile just hiiglama suurelt peale pole kirjutatud).

Oeh. Kas mina olen imelik?

Aga pika jutu kokkuvõtteks - ma ostsin uue käru.

Kuna ma usun kirglikult taaskasutamisse, siis ostsin käru Buduaari turult 150-euroga.
Vaatasin, mis ma vaatasin ja sirvisin ka neid nö poppe variante ja ei tundnud mingit erilist "oh, seda tahaks" tunnet.
Lõpuks leidsin sellise isendi - Phil & Teds Smart Lux

Hind oli sobiv ja välimus ka sümpaatne.

Minu soetatud isend on kahe lapse poolt läbi istutud, kuid müüja väidete kohaselt väga vähe kasutatud.
Tegime diili ära reedel ja täna käisin Cargos kärul järel.

Noh, ütleme nii, et ma olen natukene pettunud.
Esiteks on üks tagumine rehv räigelt kulunud. Ma lugesin foorumist, et neil on see tüüpviga. Kumm maru kehva ja mõnel peab kumm vastu vaid ca 6 kuud.
Okey. Elan üle, vahetan välja. Tellisin juba Amazonist uue.
Aga siis see muu värk. Noh, toas on temaga manööverdada küll maru kerge ja ta näeb vinge välja ka, aga väljas on teda oluliselt raskem lükata, kui Roanit. Rattad ju palju väiksemad.
Ma veel naiivselt lootsin, et joostes on nüüd kurve lihtsam võtta. Jee rait! Ilmselt on pulss tuhat nelisada ja ma suren iga tõusu peal.

Ma olin alguses täitsa pettunud ja mõtlesin, et krt, ma müün maha. Jään oma Roani juurde.
Aga siis tegin Printsessiga ühe pikema otsa toidupoodi ja sain käruga täitsa sõbraks. Jah, lükata on teda raskem, aga ta sõidab kenasti ja Printsessile meeldib seal sees. Ta on nagu rahulikum seal. Ilmselt natukene ka seetõttu, et uus ja huvitav on.

Miinuseks veel see, et käruga ei ole kaasas suurt beebitarvete kotti, nagu on Roanil.
Siis on veel see turvakaar seal ees liiga kõrge ja Printsess ei näe sealt üle ja peab ennast nagu küüru laskma, et sealt alt piiluda. Õnneks saab seda ära võtta ja nii me täna sõitsimegi.

Käru käepide ka nagu logiseb. Noh, nagu kruvid natukene lõdvalt või midagi. Aga pole kruvisid :D :D
Muidu on raam korralik ja näha, et ongi vähe kasutatud. Puhas on ka.

Mis mulle selle käru juures aga väga meeldib on see, et ta käib lihtsalt kahe klõksuga istumisosast vankrikorviks. Kui Printsess magama jäi, siis tegin jalgade osa korviks ja ta tudus seal nii mõnusasti. Oma pesa tunne tuli jälle peale.

Võtsin teise jalutuskäigu ajal mehe ka kaasa käru testima. Temaga oli samamoodi, et alguses oli nagu nurinat kuulda. Me oleme selle Roaniga nii harjunud ja nägime Smart Luxis ainult negatiivset.
Poest tagasitulles oli mees aga oluliselt leebunud ja arvas, et võib käru alles jätta küll. Käib kah.
Pole tal häda midagi.

Ilmselt oleks uuena ostetud käru parem ja ma saaksin ka populaarsena tunda end, kuid mul on nagu mingi kiiks sellega, et ei taha teiste moodi olla. Kui ma jõuan sinna ise, siis jah, aga ma ei tahaks lasta end sellest mõjutada, et kõigil teistel ju on.
Lisaks on mul rahast meeletult kahju.

See aeg, mil laps kärus sõidab, on nii lühike. Ta ei mäleta sellest midagi. See ei tee teda targemaks, tervemaks ega ka rõõmsamaks, kui tal on kallis käru.
Seda teeb armastus ja hool ja seda mu Printsessil jagub. Kama see käru!

Lugejad, mille järgi teie lapsele käru valisite?

BEEBIBLOGI: Seitsmekuune Printsess

Meie imeline imik sai eile juba seitse kuud vanaks. Oleks paslik jälle väike vahekokkuvõte teha sellest imikuga elust ning preilna oskused maha märkida.

Vanus: 7 kuud (sündis 16.11.2016)
Pikkus: umbes 70 cm (sünd 48 cm)
Kaal: 10,2 kg (sünd 3070 grammi)
Silmad: hallikasrohelised
Juuksed: pruunid
Rõivasuurus: 74
Sööb: hommikuks putru puuviljapüreega, lõunaks juurviljapüreed lihaga ja ülejäänud ajast endiselt rinnapiima peal;

Oskused: keerab üle mõlema õla nii seljalt kõhule kui ka tagasi. Roomab, istub kindlalt, kuid päris ise istuma veel ei aja. Õppis paar nädalat tagasi kõhuli magamise ära ja nüüd tudubki enamasti ööuned kõhuli;

Lemmikud: meie koer Tommi, pallid ja emme kõrvarõngad;

Üldine seikukord: hoolimata esialgsest paanikast, et laps ei taha mitte kunagi ühtegi püreed sööma hakata, on lapsest tänaseks saanud suure isuga sööja. Hetkel vist jätkuvalt kasvatab oma hambaid, seega on ta natukene pirtsakas. 
Kaalu on tal ka endiselt maru palju. Tegu on võrdlemisi priske printsessiga. Loodetavasti kaob enamus volte teismeeaks ära. 

Uhke tähtpäeva puhul vahetasime oma Roan'i käru vankrikorvi istumisosa vastu ja Printsess saab nüüd vabamalt õues jalutamas käies maailma uudistada.
Vankrikorv oli küll hubasem ja seal sees oli tal justkui oma pesa, kuid viimasel ajal ei taha Printsess enam väga pikalt kärus magada, seega ei ole see hubasus enam nii oluline. Lisaks on väljas juba nii soe, et ei pea last tekkide sisse mässima, vaid ongi parem, kui tuul vabamalt läbi käib.

Müüsin maha ka meie kobaka söögitooli Peg Perego Tatamia.

Tatamia oli ideaalne selleks ajaks, mil laps ei istunud veel ise ning oli vaja ta enda lähedal hoida, kui ma näiteks süüa tegin või koristasin. Tatamia käib nimelt lamavasse asendisse ning on kasutatav alates sünnist. Meil ta oligi rohkem lamamistoolina kasutuses. Nüüd söögitoolina tundus ta aga maru kobakas ja tema puhastamine oli trenn omaette. Nii palju voldikesi ja vahesid, kuhu püree sai pugeda. Kui tooli lõpuks puhtaks sain, siis oli juba aeg uueks söögikorraks ja läks jälle sama trall lahti. Ma lausa ärritusin, kui laps püreed tooli sisse hõõrus, kuna ma teadsin, et seda on sealt ilge jama kätte saada.
Esialgu olin ma kindel, et ma ostan endale Britton Fika. Lootuses soodukat saada kirjutasin ka Brittoni esindajale ja pakkusin koostööd. Paraku mina nende jaoks atraktiivne ei ole, seega esialgu jäi koostöö ära.
Kuna ma olen võrdlemisi säästliku mõtteviisiga naisterahvas, siis mõtlesin, et vaatan, mida järelturul kah saada on. Fikat seal ei ole, kuna tegemist on võrdlemisi uue mudeliga. Lootsin leida midagi sellist, mis mulle välimuselt meeldib ja mida on lihtne puhastada.

Valituks osutus söögitool Svan.

http://site.pishposhbaby.com/blog/2012/01/26/the-new-svan-signet-high-chair/

Printsess oli oma uues toolis täitsa rahulolev, kuigi mul endal oli küll alguses hirm, et meie priske plika ei mahu lihtsalt sinna tooli :) Õnneks on see kandiku kaugus reguleeritav, seega mahutab tool ka veidi priskemad lapsed kenasti ära.

Nüüd peaks mõneks ajaks suured ostud tehtud olema. Järgmine ost on ilmselt kolmerattaline ratas ja selle ostame vast siis, kui Printsess on umbes poolteist aastat vana. Järgmisel suvel siis.

Kergkäru ma ostma ei hakka, kuna ei näe selleks vajadust. Meie Roan Marita on minu jalutusradadele ideaalne vanker. Käin ju Anne kanali luhal koeraga ja vankriga jalutamas ja sealt on isegi meie hiiglaslike ratastega raske läbi saada.
Meil tegelikult on olemas ka Quinny Zapp, mille jalgu me hetkel turvahälli ratastena kasutame. Too ei käi aga lamavasse asendisse, seega kasutame toda siis, kui laps on juba veidi vanem.

Millised söögitoolid teie lastel on? 
Millal panite lapse istumisosasse? Kas soetasite suure vankri asemele ka kergkäru? Millise?

Muljetage kaasa, koos on lõbusam!

Käruost

Pühapäeval saime lõpuks ära ostetud lapsevankri.

Arvasin küll, et selle ostuga ootan septembri lõpuni vähemalt, aga läks seekord nii, et kannatust ei jätkunud nii kauaks.

Kuna kuskil nädal-kaks tagasi suutsime perekondlikult paika panna, et soovime ilmselt Roan Maritat ja ilmselt nahast või tekstiil/nahk verisooni, siis hakkasime juba kuulutusi sirvima. Kuna antud mudelit oli erinevates portaalides päris palju üleval, siis mõtlesime, et oh, kui aeg õige, siis ostame.
Mingi hetk ütles mees, et kui juba kindel variant välja valitud, siis võiks varakult ära osta, et saaks kulusid ühtlasemalt kuude peale jaotada.

Davai. Mõeldud-tehtud. Hakkasin siis käru ostma.

Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, siis paraku nii lihtsalt see asi ei läinud. Kuulutusi oli küll mitmeid, aga enamus kärudest olid juba müüdud. Osadel oli juba vaatamisjärjekord ja osad müüjad pole siiani mulle tagasi kirjutanud. Telefoninumbrit pole kuulutustel juures olnud.

Olime juba natukene käega löönud ja otsustasime oodata, äkki tuleb edaspidi mõni kuulutus juurde ja jõuame esimesena reageerida.

Nii läkski, et reedel tööl olles logisin end vahel Buduaari sisse ja panin otsingusse märksõna "roan" ja vaatasin, kas mõni kuulutus on juurde tulnud. Kuskil lõuna paiku nägin, et oli lisatud üks uus kuulutus. Tolleks ajaks oli kuulutus üleval olnud kuskil 40 minutit ja kuulutuse juures oli toodud ka telefoninumber. Ega ma kaua ei mõelnud, vaid helistasin kohe, leppisin vaatamise aja kokku ja palusin veel, et ta kellelegi teisele ära ei lubaks, kuna meie ostusoov oli päris kindel.

Niimoodi me siis pühapäeval lõuna paiku kogu perega Võrru kärutretile läksimegi.

Tagasiteel. Tagaistmel jalutuskäru iste.

Müüja ise oli üliarmas tütarlaps. Näitas ette, kuidas käru kokku käib jne jne.

Käru ise on alla aasta kasutuses olnud ja uuena ostetud. Piisavalt kaua kasutatud, et esimesed vead välja tuleksid.
Noh, eks see hele (kunst)nahk on selline, et natukene määrdub kindlasti ja kogub tolmu, aga lapiga saab puhtaks. Mingit vakstulõhna küljes ei olnud, suuri vigu me ei märganud ja nii me ta enda Jeep'i pagasnikusse viskasimegi. Maksin tütarlapsele 250 eurot peo peale ja tulime rõõmsalt tulema.

Koju jõudes olime kõik maru elevil, kui käru autost välja võtsime. Kõik tahtsid sõidutada. :) Nagu väikesed lapsed, ma ütlen.

A, miks me ei või, eksole.

Mees pani vankrikorvi raamile ja rallimine võis alata.
Esimesena sai rallida meie poja. Tema läks kohe maja taha liivakastide ja murututtide vahele. Päris muljetavaldavalt lendas käru üle takistuste ja mügarike ja 8-aastane sai kenasti ka manööverdamisega hakkama. Vedrustus on ikka ülipro. Vanker ise on üllatavalt kerge. Paistab välimuse järgi olevat ikka raskemapoolne käru, aga polnud hullu midagi.

Poja tegi paar tiiru ümber majataguse mänguplatsi ja siis sai rooli ka emme.

Täiega sobib mu tennistega

Ma olin ikka vähe praktilisem ja vaatasin üle ka kaasa pandud putukavõrgu ja vihmakile. Kõik on kenasti sanga küljes olevas ilusas kotikeses olemas.

Miinustest tooksin välja selle, et kaarvari võiks käia natukene madalamale ja õmblused lähevad ilmselt õige varsti hallikaskollaseks. Samas, hallikaskollane lisabki veidi kontrasti, eksju :)
Samuti oleksin ma eelistanud mustade ratastega versiooni, aga eks neid saab ilmselt osta, kui olemasolevad väga rõvedaks lähevad. Esialgu jätame need.

Muidu oleme kõik käruga väga rahul. Laps siiani ikka sõidab sellega toas. Temaga on võrdlemisi lihtne manööverdada, kui kedagi sees pole. Eks see muutub, kui peab arvestama ka väikese põnniga, keda ei tohi kärust välja visata :D

Täpsustuseks veel nii palju, et me igapäevaselt käru viiendale vedama ei hakka. Plaan on vähemalt raam jätta esimesel korrusel asuvasse vaheruumi, mis käib lukku. Seal seisab meil praegugi ühe lapse vanker. Korvi vedamise kohapealt teen otsuse jooksvalt. Kui vaja, siis vean üles, kui saab ilma, siis ei vea.

Ja nii saigi see kõige suurem ja tähtsam ost ära tehtud. Ülejäänu ei ole enam nii huvitav ja suurejooneline. Mis sa sellest turvahälliostust ikka vaimustud. Kama, milline ta välja näeb.

Nüüd samas tuleb mulle meelde, miks ma ei tahtnud väga varakult titeasju valmis osta - nüüd ei jõua ära oodata, millal saab kellegi sinna sisse panna. Tahaks ju kohe kasutama hakata, aga meie suur poiss sinna enam ei mahu.

Plaanin ülejäänud suuremad ostud jätta ikka dekreedi ajaks. Dekreet jään ma 16.september.
Samal päeval peaksime saama ka kinnituse lapse soole. Eks näis, kas lubab endiselt tütart, või on tütrekene läbinud kasvuspurdi ning hankinud endale poisile omased tunnused.

Käru iseenesest oligi eelnevalt just poisi kasutada, seega sobib vajadusel ka meesterahvale. Sinine lehvikene külge ja ajab asja ära küll :)


Tänan tähelepanu eest!


Mariliis (juba 29+5)

Kärufrustratsioon

"Let's do this baby thing" faas on täistuurid sisse saanud. Mann istub lõuna ajal, enne tööd, peale tööd  (krt isegi töö ajal vahel) ninapidi internetis ja otsib soodsaid titeasju.

Kõige suurem mure oli mul sellega, et ma ei suutnud otsustada, millist lapsevankrit ma tahan. Mul oli veits suva.
Mingi hetk hakkasid tuttavad ja kolleegid mulle oma seisma jäänud kärusid pakkuma ja ma muidugi vaatasin kõik pakkumised üle. Seoses sellega sai mulle ka selgeks, mida ma tegelikult tahaksin ja, mis mulle meeldib.
Olge tänatud, mu armsad kolleegid :)

Selgeks sai see, et ma eelistaksin pigem heledat tooni vankrit. Samuti ei ole ma vaimustuses keerlevatest ratastest. Tahaksin ka, et vankrikorv oleks võimalikult kõrgel, mis tähendab seda, et eeldatavasti peaks olema kärul eraldi istumisosa ja vankrikorv.

Käisime siis nii muuseas Lõunakeskuses olles läbi sealsest BabyLand'ist, kuna seal on päris mitmeid kärusid katsumiseks välja pandud. Katsuda meile meeldib (if you know what I mean).
Mulle jäi koheselt silma üks ilus Roan Marita, ja otseloomulikult praeguse trendi kohaselt valge ja kunstnahast.

Pilt lehelt 101lapsevanrit.ee

 

Sest muidu sa ei ole oma last armastav ema, kui sul pole valget nahast vankrit. Saite aru, jah?

Nali naljaks, aga mulle tõesti meeldis see Roan.
Kuna ma olen aga natukene kooner ja uuest peast käru osta ei raatsi, siis jätsime käru endale meelde (panime kõrva taha) ja kodus hakkasin siis internetis erinevaid müügiportaale läbi kammima.

Leidsin esimese ropsuga kohe Buduaarist kaks tükki, Okidokist ühe ja kuskilt vist veel ühe. Kirjutasin Buduaari omadele kohe, teised jätsin ootele, et ma kõiki müüjaid jalgele ei ajaks, kui esimeselt ilmselt kohe ära võtan. Kõik ju täitsa ilus, mis? Ma juba rõõmustasin, et heh, nii lihtsalt käiski.

Jaaaaaaaaaa siis hakkas jebimine pihta.

Buduaarist üks müüja kohe vastas, et ma olen juba mitmes sooviavaldaja ja ta näitab enne teistele ära ja, kui alles jääb, siis annab teada.
Noh, ei ole siiani andnud.

Üks müüja saatis lisapildid, aga andis teada, et kärul on juba üks soovija olemas ja vaatama saab minna alles uuel nädalal.

Kolmas müüja mulle ei vastanudki ja päev hiljem vaatasin, et kuulutus ei ole enam aktiivne. Ilmselt müüdud.

Okidoki müüja pole mulle vastanud, kirjutasin talle eile hommikul.

Okey. meeleheide.

Leidsin siis Viljandimaal veel ühe ilusa Roani ja kirjutasin kohe talle ka. Kuulutus oli lisatud 25.08 (täna on 26.08), seega olin suhteliselt optimistlik, et see käru tulebki lähipäevil minuga koju.
Tutkit!
Müüja oli väga kiire vastaja (tänud sulle), aga andis teada, et kaks inimest on enne mind juba soovi avaldanud.

 



Nagu, mismõttes?!

Praeguseks on asi võtnud juba tragikoomilise suuna. Kuidas saab nii olla, et ühte konkreetset käru tuleb üle Eesti tikutulega taga ajada. Ma tahaks kellelegi oma raha ära anda. Kas keegi tahab? Anyone? Vastu võtaks ühe käru.

Idee poolest pole see käru ka uuest peast nii üüratult kallis, aga kuna järelturul on ta ikka hea 200 € soodsam, siis minu käsi paraku ei tõuse seda täishinda maksma. Kindlasti mitte.
Mõelge, kui palju muud  titenänni selle raha eest saab. Nagu, a lot!

Siin ma nüüd siis olen. Näpud sügelevad ja tahaks titeasju osta, aga universum töötab minu vastu.
Õnneks ma pole hormonaalne ega midagi, onja.

 Leidsin lisaks maritale ühe enam vähem samaväärse käru, millel polnud veel ühtegi tahtjat - Roan Rialto. Ikka valge ja nahast, eksole. Pidime täna vaatamagi minema, aga kõhus oli selline kurbus, et miks ma pean pean leppima enam vähem õige käruga. Ei peagi!
Otsustasime vaatamisest loobuda ning anda võimaluse mõnele kindlale tahtjale.
Seega olen endiselt kärutu, aga katsun säilitada rahuliku meele ning lihtsalt silmad käruturul lahti hoida.

Panin paari Facebook'i gruppi juba ka ostusoovi üles. Äkki näkkab.

Huh. Saingi südamelt ära.

Kui kellelgi on kodus seismas üks minu nõudmistele vastav vanker, siis ära unusta endast märku anda ;)

Mina katsun elu helgema külje üles leida ja mitte sattuda masendusse. Kui muud üle ei jää, siis võtan ajutiselt mõne tasuta vankri Taaskasutus Tartus grupist ja ostan kasvõi pärast lapse sündi selle õige :)

Seniks vaadake rõõmsat mind.
Nimelt saatsid kolm ülitoredat autojuhti (töötan logistikuna) mulle enda poolt "väikese" kingituse tööjuurde. See tuli mulle nii suure üllatusena, et ma punastasin pärast mingi tunnikese.
Meil on siin tööjuures üks ülimalt mõnus seltkond. Nagu üks suur pere.

Aitäh!

Praeguseks kõik.

Kütke siia siis odavaid vankreid, eks. Ja saatke head karmat ;)



Mariliis (juba 29+ 2)