Käruost

Pühapäeval saime lõpuks ära ostetud lapsevankri.

Arvasin küll, et selle ostuga ootan septembri lõpuni vähemalt, aga läks seekord nii, et kannatust ei jätkunud nii kauaks.

Kuna kuskil nädal-kaks tagasi suutsime perekondlikult paika panna, et soovime ilmselt Roan Maritat ja ilmselt nahast või tekstiil/nahk verisooni, siis hakkasime juba kuulutusi sirvima. Kuna antud mudelit oli erinevates portaalides päris palju üleval, siis mõtlesime, et oh, kui aeg õige, siis ostame.
Mingi hetk ütles mees, et kui juba kindel variant välja valitud, siis võiks varakult ära osta, et saaks kulusid ühtlasemalt kuude peale jaotada.

Davai. Mõeldud-tehtud. Hakkasin siis käru ostma.

Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, siis paraku nii lihtsalt see asi ei läinud. Kuulutusi oli küll mitmeid, aga enamus kärudest olid juba müüdud. Osadel oli juba vaatamisjärjekord ja osad müüjad pole siiani mulle tagasi kirjutanud. Telefoninumbrit pole kuulutustel juures olnud.

Olime juba natukene käega löönud ja otsustasime oodata, äkki tuleb edaspidi mõni kuulutus juurde ja jõuame esimesena reageerida.

Nii läkski, et reedel tööl olles logisin end vahel Buduaari sisse ja panin otsingusse märksõna "roan" ja vaatasin, kas mõni kuulutus on juurde tulnud. Kuskil lõuna paiku nägin, et oli lisatud üks uus kuulutus. Tolleks ajaks oli kuulutus üleval olnud kuskil 40 minutit ja kuulutuse juures oli toodud ka telefoninumber. Ega ma kaua ei mõelnud, vaid helistasin kohe, leppisin vaatamise aja kokku ja palusin veel, et ta kellelegi teisele ära ei lubaks, kuna meie ostusoov oli päris kindel.

Niimoodi me siis pühapäeval lõuna paiku kogu perega Võrru kärutretile läksimegi.

Tagasiteel. Tagaistmel jalutuskäru iste.

Müüja ise oli üliarmas tütarlaps. Näitas ette, kuidas käru kokku käib jne jne.

Käru ise on alla aasta kasutuses olnud ja uuena ostetud. Piisavalt kaua kasutatud, et esimesed vead välja tuleksid.
Noh, eks see hele (kunst)nahk on selline, et natukene määrdub kindlasti ja kogub tolmu, aga lapiga saab puhtaks. Mingit vakstulõhna küljes ei olnud, suuri vigu me ei märganud ja nii me ta enda Jeep'i pagasnikusse viskasimegi. Maksin tütarlapsele 250 eurot peo peale ja tulime rõõmsalt tulema.

Koju jõudes olime kõik maru elevil, kui käru autost välja võtsime. Kõik tahtsid sõidutada. :) Nagu väikesed lapsed, ma ütlen.

A, miks me ei või, eksole.

Mees pani vankrikorvi raamile ja rallimine võis alata.
Esimesena sai rallida meie poja. Tema läks kohe maja taha liivakastide ja murututtide vahele. Päris muljetavaldavalt lendas käru üle takistuste ja mügarike ja 8-aastane sai kenasti ka manööverdamisega hakkama. Vedrustus on ikka ülipro. Vanker ise on üllatavalt kerge. Paistab välimuse järgi olevat ikka raskemapoolne käru, aga polnud hullu midagi.

Poja tegi paar tiiru ümber majataguse mänguplatsi ja siis sai rooli ka emme.

Täiega sobib mu tennistega

Ma olin ikka vähe praktilisem ja vaatasin üle ka kaasa pandud putukavõrgu ja vihmakile. Kõik on kenasti sanga küljes olevas ilusas kotikeses olemas.

Miinustest tooksin välja selle, et kaarvari võiks käia natukene madalamale ja õmblused lähevad ilmselt õige varsti hallikaskollaseks. Samas, hallikaskollane lisabki veidi kontrasti, eksju :)
Samuti oleksin ma eelistanud mustade ratastega versiooni, aga eks neid saab ilmselt osta, kui olemasolevad väga rõvedaks lähevad. Esialgu jätame need.

Muidu oleme kõik käruga väga rahul. Laps siiani ikka sõidab sellega toas. Temaga on võrdlemisi lihtne manööverdada, kui kedagi sees pole. Eks see muutub, kui peab arvestama ka väikese põnniga, keda ei tohi kärust välja visata :D

Täpsustuseks veel nii palju, et me igapäevaselt käru viiendale vedama ei hakka. Plaan on vähemalt raam jätta esimesel korrusel asuvasse vaheruumi, mis käib lukku. Seal seisab meil praegugi ühe lapse vanker. Korvi vedamise kohapealt teen otsuse jooksvalt. Kui vaja, siis vean üles, kui saab ilma, siis ei vea.

Ja nii saigi see kõige suurem ja tähtsam ost ära tehtud. Ülejäänu ei ole enam nii huvitav ja suurejooneline. Mis sa sellest turvahälliostust ikka vaimustud. Kama, milline ta välja näeb.

Nüüd samas tuleb mulle meelde, miks ma ei tahtnud väga varakult titeasju valmis osta - nüüd ei jõua ära oodata, millal saab kellegi sinna sisse panna. Tahaks ju kohe kasutama hakata, aga meie suur poiss sinna enam ei mahu.

Plaanin ülejäänud suuremad ostud jätta ikka dekreedi ajaks. Dekreet jään ma 16.september.
Samal päeval peaksime saama ka kinnituse lapse soole. Eks näis, kas lubab endiselt tütart, või on tütrekene läbinud kasvuspurdi ning hankinud endale poisile omased tunnused.

Käru iseenesest oligi eelnevalt just poisi kasutada, seega sobib vajadusel ka meesterahvale. Sinine lehvikene külge ja ajab asja ära küll :)


Tänan tähelepanu eest!


Mariliis (juba 29+5)