BEEBIBLOGI: Ikka veel imetad?

Printsess on tänaseks umbes 8,5 kuud vana. Ma lausa meelega kiusaks lapsekaugeid inimesi ja paneks siia ta vanuse ka nädalates, aga kuna ma peast seda ei tea, siis tundub arvutamine natukene liiga suur töö :D

Lisatoitu annan beebile kaks-kolm korda päevas. Olenevalt sellest, kuidas aega on. Mõnikord oleme me nii kaua õues, et tuppa jõudes on juba vannitamise aeg ja peale vanni ma enam lisatoitu ei anna. Tiss suhu ja magab :)

Olen viimasel ajal täheldanud, et kõrvalseisjatele tundub meie Printsess juba "suur laps" ning üha enam küsitakse, et ega ta enam rinda ei saa.
Nagu, mismõttes?
Muidugi saab!

Nimetage mind vanakooli kanaemmeks, aga mina tean sellist tava, et esimene aasta on must have ja edasi on vastavalt lapse vajadusele. Kas polnud see nii?

Sattusin lugema paari aasta tagust intervjuud imetamisnõustaja Merit Oidermaga.
Tsiteerin: "Maailma Terviseorganisatsioon WHO ja UNICEF soovitavad last imetada vähemalt esimesel ja ema valmisolekul ka teisel eluaastal ning kauemgi. Imetamisnõustaja selgitas, et rinnapiima kasulikus ei vähene lapse vanusega, kõik hea jääb rinnapiima alles. Rinnapiim võib näiteks olla ka ainukeseks õlekõrreks kui laps on haige ega söö-joo midagi. Rinnapiim sisaldab kõrgel määral proteiine, vitamiine, mineraale, rasvhappeid ja antikehi. Miks mitte kõike seda kasuliku lapsele võimaldada."
allikas:
http://www.teadlikvanem.ee/kogenud-imetamisnoustaja-imetamise-lopetamise-otsus-voiks-tugineda-vaid-ema-ja-lapse-vajadustele-ning-mitte-umbritsevate-inimeste-arvamustele/

Rinnapiim on lapsele nagu vitamiin, ravim, turgutus. Rinnapiim on lapsele üleni õige. Ma ei oskagi seda sõnastada, sellepärast ma siin suvalt mingeid sõnu lahmingi. Rinnapiim on mõeldud looduse poolt sinu beebile nagu lehmapiim on mõeldud vasikatele (jep, ma ei usu, et laps peaks piiramatult lehmapiima jooma, kuna "see on nii kasulik". Me pole vasikad!).

Mina annan rinda lapse vajadusest lähtuvalt. Kui laps tahab, siis ma annan.

Kuidas ma aru saan, et laps just rinda tahab?
Heh, noh, meie neiul on selline armas komme oma ninaga mu kaela ja nägu hõõruma hakata. Vahel ta hammustab ka oma kahe väikse hambaga mind õlast või käsivarrest. Niimoodi armsalt.
Mõnikord saab ta näiteks haiget või tal on hammaste tulekust maru kehva olla ja siis rahuneb ta kõige kiiremini just rinnal. Öelge, mis te ütlete, aga minu meelest vajab kaheksakuune imik veel nii palju hellust, kui torust tuleb.
Ei, ma ei kanna teda süles päevad läbi ja ma ei istu ainult lapsega koos ja ei pluti-plutita, aga kui lapsel on valus või hirm, siis ma tahan olla tema jaoks olemas. Imetamine tundub olevat kõige efektiivsem rohi igasuguse kurvameelsuse vastu. Milleks seda lapsele keelata?

Meie beebigrupis on täitsa teema praegu üleval, kuidas emad on imetamise lõpetanud ning nüüd annavad lapsele RPA-d (rinnapiimaasendaja, lehmapiima baasil).
Põhjenduseks on toodud seda, et ta nüüd magab terve öö ärkamata või, et laps ei saa rinnapiimast enam kõhtu täis.

Noh, ammm, jah. Kõhtu ta vist nagu enam ei peagi sellest täis saama, selleks anname me igasugu plöginaid neile.

Te olete kõik väga toredad (novembrikad), aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi oma suud kinni hoida.
Arvate, et laps ärkab öösel seetõttu, et tal on kõht tühi? Äkki tal on hirmus, näeb halba und või tahab lihtsalt kinnitust, et emme on ikka olemas ja ei ole kusagile läinud? Äkki ta lihtsalt tahab hellust. Ja siis söödetakse lapsel kõht lehmapiimasegust täis ja rõõmustatakse, et oh, lapse organism ei jaksa seda piima seedida ja tänu sellele ta magab kauem. Jeeee!
Noh, ilmselt pole asi nii hirmus, aga ikkagi. Ma mõistan neid inimesi, kelle laps ärkab iga öö üles. Ärkamine on ikka see, kus laps teeb silmad lahti ja tahab mängida. Magama ei jää, tee või tina. Okey. Aga ma ei usu, et see ärkamine on seetõttu, et rinnapiim ei sobi lapsele? Tegelt ka! Ja, kuidas see laps siis magama saadakse? Pudeliga?

Tsiteerin taaskord: "Oiderma sõnul lõpetavad emad imetamise sageli seetõttu, et on väsinud või näiteks soovivad, et laps magaks terve öö. ,,Siinkohal peab kindlasti endale aru andma, et võõrutamine ei pruugi lahendada antud probleeme,” kinnitas Oiderma. ,,Näiteks enamik väikelapsi tõusevad öösel üles ja vajavad vanema abi magama jäämisel. Kui laps enam rinda ei saa, tuleb teda rahustada muul viisil.”"

Lisaks, kui sa enne aastat lapse rinnast võõrutad, siis pead sa rinnapiima millegagi asendama. Mitte päris "millegagi" tegelikult, vaid ikka rinnapiimaasendajaga. Rinnapiimaasendaja on lehmapiima baasil valmistatud piimasegu, kuhu lisatakse erinevaid lapsele vajalikke ühendeid ja vitamiine. Väga väikest osa nendest.
Vaadake kasvõi silmailuks seda võrdlust rinnapiima ja RPA koostisest -
http://doublethink.us.com/paala/wp-content/uploads/2012/11/whats-in-breastmilk-poster-canada.jpg

Lisaks on RPA kokku segamine ju oluliselt aeganõudvam, kui oma tissi pluusi seest välja võtmine. Või pole? Kus see õnnetu laps senikaua on, kes just lohutust vajab? Nutab?

Kuna peale pooleaastaseks saamist ei soovitata enam lapsele vedelikke lutipudelist pakkuda, siis peaks teoreetiliselt see RPA olema ju kruusis/tassis.
Kas tõepoolest mõni ema annab oma beebile RPA-d kruusist? Kogu 200-midagi milliliitrit? (vabandan, ma ei tea palju laps piima peab jooma, meie oma saab tissitäie)

Kui ma nüüd seda teksti loen, siis ma mõistan, et emad, kes on ostustanud erinevatel põhjustel oma lapse rinnast võõrutada juba varases imikueas, natukene vihkavad mind. Sorry.

Ei maksa kohe vihkama hakata, oleme sõbrad edasi. Ma olen sisuliselt mittekeegi, minu arvamus ei ole kuld, kuid minu blogis ma just seda sama va oma arvamust ju väljendangi.
Lihtsalt, RPA tundub igatepidi vähem okey, kui on rinnapiim. Miks antakse RPA-d lapsele lihtsalt sellepärast, et äkki ta magab terve öö?

Ma tunnistan, et olen ka ise mõelnud, et elu oleks palju lihtsam, kui ta pudelist RPA-d võtaks. Saaks ju mina nii palju rohkem vabadust. Teisel hetkel saan ma aru, et selline mõtlemine on natukene isekas ja minu beebi on beebi vaid väga lühikest aega. Mina olen ema, ma olen täiskasvanu, mina vastutan selle pisikese ime eest.

Kui emme tahab rahus süüa teha

Sinna mu kõrvaklapid läksidki

Printsess

Siis, kui hambad teevad liiga

Printsess sööb öö jooksul endiselt kaks korda. Minu jaoks ei ole see isegi mainimist väärt. Ainuke hetk, mil ma olen sunnitud mõtlema, et see äkki ei ole okey, on siis, kui keegi teine üllatunult küsib, kas ta ikka veel sööb öösel.  Jah. Sööb.
Kuskil kell 1 ja kell 4. Ei, mul ei ole raske üles tõusta, 10 minutit beebiga koos lamada ja siis ta tagasi viia. Ei, ma ei ole hommikul väsinud. Minu jaoks ei ole öine söötmine probleem. See tundub nii loomulik, et ma ei pane seda tähelegi. Vastupidi - ma lausa naudin neid hetki, mil see magav nohisev beebi mul kaisus on.
Ma ei ole hommikul väsinud, ma ei ole päeval unine. Tõtt öelda olin ma tööl käies oluliselt unisem, kui ma hommikul ärkasin. Praegune kodune elu on paras puhkus, titt on imeline ja magada saab korralikult.

Seega vastuseks kõigile küsijatele - jah, minu laps saab endiselt rinda. Ei, ma ei arva, et see on imelik. Pigem arvan ma, et on imelik, kui selles vanuses laps EI saa rinda.

Kui laps ise keeldub rinnast ja eelistab tahket toitu, siis on kõik timm. Ega oma tisse ei pea lapsele peale suruma :) Onju :) Ma lihtsalt ei leia, et on okey oma mugavusest alla-aastasele beebile RPA-d anda.

 Kannatage ära see aasta, jumal hoidku! See on teie beebi. Pisikene ime. Kohelge teda vastavalt.

Musiiiii

Aga ma nüüd tõttan imetama. Olge muhedad ja ärge siis kurjustage :)

Mida ma söön

Üks armas anonüümne avaldas kommentaariumis soovi, et ma kirjutaksin oma toitumisest. Täpsemalt siis sellest, kuidas ma süsivesikutel, valkudel ja rasvadel silma peal hoian.

Paraku on asi nii, et minu titeemme hormoonid ja imetamine mõjuvad mulle nii, et mul on kohutavalt raske magusast hoiduda. Kuna väikelapse ema argipäev on niigi piirav ja stress on kerge tekkima, siis magusat ma endale ei keela. Mingid rõõmud tuleb ju endale jätta.
Teistele kaalulangetajatele eeskujuks ma seega väga ei sobi.

Tänane päev näiteks algas tee ja kringliga, mis meie mugula kahekuuseks saamise pidustustelt alles oli jäänud.

Lisaks kringlile on täna suhu rännanud ka tükk marmelaadi ja tervelt 380 grammi jogurtit. Magusat. Terve suur potsku.

Kaloreid olen täna lõunaks juba natukene liiga palju sisse ajanud.
Aga, et natukene rohkem teile aimu anda, siis kajastan siin mõnda vähe eeskujulikumat päeva.

Hommikusöögiks neljavilja puder. Kuivainet 50-60 grammi, vesi piimaga pooleks (ca 150 ml). Maitseks steviat ja soola, peale kaks teelusikatäit mustsõstramoosi. Joogiks piparmünditee.
Kaloreid ca 300.
Harilikult võtan veel magustoidu ka magusale pudrule peale. Tegin pulbrist tarretist (vähe kaloreid) ja peale väherasvast vahukoort.
Kaloreid kokku ca 180.

Hommikusöök koosneb enamasti süsivesikutest. 

Lõunaks söön enamasti riisigalette makra, kanasingi ja juustuga. Magustoiduks jogurt, joogiks tee. Vahel võtan galettide asemel Tosta mitmeviljarösti. Vahel on jogurti asemel kohupiimakreem vms.

Sel korral oli magustoiduks väiksem jogurtikreem ja lisaks üks riisivahvel piimašokolaadiga. 

Kogu toidukord kokku 606 kcal. 

Kuna enamus päeva olin süsivesikuid sisse ahminud, siis õhtuks tegin omleti kolmest munast. Peale tomatit ja laktoosivaba hapukoort. 

Kokku 381 kcal

Lisaks korrapärastele toidukordadele näksisin ma eile meeletult magusat. Ei olnud tegelikult väga hea päev. Miskipärast lendas igasugu manti hinge alla. Marmelaadi, kaks rafaellot, kaks vahukommi ja lõpetuseks maitsestatud riisivahvlid hapukoore-sibulaga.

Kaloreid sai palju, kuid makrod püsisid enamvähem normis. 

Ideaalis oleks nende näksimiste asemel üks mõnus smuuti ja lõunaks juurviljad ja kana nt. Aga läks, nagu läks. 

Nagu näha, siis juurvilju-puuvilju söön ma häbematult vähe. Nii tegelikult ei tohiks. Päriselt. Seetõttu olengi ma hetkel lisaks toidule võtnud ka imetavale emale mõeldud vitamiine. 

Minu toitumisest eeskuju võtta ei tohiks. Kui te just ei ole üks nendest inimestest, kes sööb liiga palju rämpstoitu. Sellisel juhul on ka selline menüü esialgu edasiminek. 

Olen muide ise kaalunud ka Fitlapiga liitumist, aga vaid selleks, et retseptiideid saada. Kava ma ilmselt jälgida ei suuda. Või noh, ei taha. Jah, ma ei taha kava. Ei. 

Selline jutt siis toidust ja kaloritest. 

Kui miski jäi arusaamatuks, siis küsige. Kui tahate sõimata, et ma söön valesti ja olen loll tont, siis seda võib ka :) olen teadlik.

Tänaseks kõik.

Nägelemiseni :) :)

Mariliis 

Inimene õpib kogu elu

Olen nüüd juba pea kuu aega pidanud ühe imelise imikuga hakkama saama. Tegemist on küll minu teise lapsega, aga see ei tähenda sugugi, et ma kõike teaksin ja oskaksin. Seda enam, et eelmise lapse imikueast on möödas hea 8 aastat.

Eelmisel korral ma väga ei süvenenud sellesse, kuidas asjad käima peaksid. Toimetasin nii, kuidas oskasin. Sel korral on elu mulle sokutanud aga sellise lapse, kellega enam niisama hakkama ei saa. Asja peab mõistusega võtma, asja tuleb teha targalt. Asja all mõtlen ma siis selle pisikese mugula kasvatamist.

Mõned näited uutest teadmistest titemajanduses:

* Iga nutt ei ole gaasid.
Kuidagi on kujunenud sedasi, et iga imiku nutt liigitatakse koheselt gaasideks. Õige varakult antakse lapsele kõikvõimalikke gaasirohtusid, vahetatakse d-vitamiine ja loobudakse kõikidest toitudest peale sepiku ja tatra. Mina olen ka moodne naine ja olin ka peale esimest nutuhoogu veendunud, et Loviisal on gaasid. Masseerisin ja kussutasin ja võimlesin ja mässasin. Miski ei aidanud. Lõpuks andis lapsele süüa, kuna see pidi last lohutama. Laps aga sõi sellise õhinaga, nagu oleks nädalaid näljas olnud. Peale seda pakkusin rinda iga suure nutu peale, seda ka siis, kui laps just oli söönud, ja saime nutuhoogudest jagu. Vahel võib laps tõepoolest peale söögikorda näljane olla.
Lisaks sellele ei ole keegi veel suutnud tõestada, et gaasirohid imiku kõhuvalu vastu aitavad. Nad vist midagi võivad leevendada, kuid guugeldades leiab gaasirohtude mõju kohta väga ebamääraseid vastuseid. Umbes sama tabavad, kui ülekantud lapse välja meelitamiseks mõeldud saun-šampus-seks kombinatsioon. Natukene selline joppamise asi rohkem.

* Usalda oma last, ta teab, mis värk on.
Minu puhul puudutab see ennekõike imetamisega seotud muresid. Mulle tundus, et lapsel on vale imemisvõte ja ta ei tee suud piisavalt palju lahti. Seda siis juba sünnitusmajas. Seal vaatas ämmakas üle ja soovitas ise hakata lapsele rinda kurku suruma. Noh, muidugi mitte päris tuimalt, et tiss kurku, vaid anti näpunäiteid, et tõmmake ise lapse lõuga alla ja muud säärast. Selle nõu järgi toimetasin hea 3 nädalat. Nibud olid ülihellad, üks lausa lõhenes ja veritses. Last toitsin läbi pisarate ja iga kord lapse näljakisa kuuldes tahtsin plehku panna. Peaasi, et ei peaks oma viimase piirini valusaks imetud nibusid enam lahingusse saatma.
Olin juba meeleheitel ja uurisin imetamisnõustajate kohta. Oh, kuidas mulle käis vastu see mõte, et ma pean saba jalgevahel mingi spetsialisti juurde sõitma ning ette näitama, kui saamatult ma oma lapsele tissi suhu topin. Ei. See ei tundunud tore. Guugeldasin ja uurisin siis, kus saab tisse näitamas käia, kui ma sattusin Malluka imetamisnõustaja postituse peale. Sain sealt nii palju targemaks, et laps tuleks kõrgemale tõsta, nibu tuleks panna lapse nina juurde, et ta pea kuklasse lükkaks ja jälgida, mil lapse suu on piisavalt lahti. Noh, teisest kohast ma jälle lugesin, et enamus lapsi haarab rinnast kohe õigesti, tuleb lihtsalt lasta lapsel toimetada. Mõeldud-tehtud. Panin imetamispadja alla veel ühe padja, sättisin lapse õigesse asendisse ja otsustasin ise mitte sekkuda. Laps haaras rinnast nii kenasti kinni, et ainult korraks oli valus. Asendit ja lapse suud ma enam sättima ei pidanud. Nüüdseks imetan juba hea nädal aega peaaegu ilma igasuguse valuta. Halleluuja! Tark laps mul :)

* Ma võin terve päeva ilma vetsus käimata mööda saata.
Müstika. Kui raseduse ajal käisin ma vetsus kuskil 2689 korda päevas, siis nüüd juhtub seda haruharva. Kui laps magab ja ma saan vabalt toimetada, siis viimane asi, millele ma mõtlen, on vetsuskäik. Enamasti ma magan, söön, koristan või istun arvuti taga. Põie tühjendamisele aega raista ei taha. :)

* Lapse vannitamine on rahustav.
Eelmise lapsega läks nii õnnetult, et esimesed vanniskäigud ta lihtsalt karjus. Ei meeldinud talle vannis. Äkki oli vesi vale temperatuuriga, äkki ma ise rahmeldasin palju , kes teab. Loviisaga on asi lausa lust. Eelmist last vannitasin lõpuks vist ainult korra nädalas ja siis ka suure kisaga. Loviisat vannitan ülepäeviti, vahel ka iga päev. Ta on vannis nii rahulik ja peale vanni nii mõnus emmekas. Sööb pikalt ja peale sööki, kas jääb mulle sülle tuttu või uudistab rahulolevalt ringi ja jääb siis ööunne. P.s. sel korral ma vannitermomeetrit ei kasuta. Vee temperatuuri reguleerin tunde järgi.



Sel korral ei esinenud mul ka sünnitusjärgset kurvameelsust. Samuti pole ma täheldanud väga möllavaid hormoone. Äkki on asi selles, et ma ei puutu väga ärritavate teguritega kokku. Enamasti olen kodus poja ja abikaasaga. Nemad on mul mõistlikud ja nunnud. Äkki olen ma lihtsalt sel korral nii vana ja väsinud, et ei jaksa närvitseda :)

Üldiselt on lapsega kodus olemine hetkel veel suhteliselt mõnus. Laps enamasti magab või sööb. Poes ja šoppamas saab ka kenasti käia, kui lapsel enne kõht korralikult täis tuupida. Väljas jalutamas saan ka käia, kuna lapsele kärus väga meeldib.  Nõme on ainult see, et vara läheb pimedaks. Pimedas mulle lapsega jalutada ei meeldi. Kuidagi kõhe on, kuid vajadusel saab tehtud.

Ainus, millest ma hetkel puudust tunnen on söögitegemine. Ma lihtsalt ei raatsi oma vaba aega toidutegemisele kulutada. Lisaks kipub laps just siis ärkvel olema, kui kogu pere kodus ja näljane on. Ostan poest valmistoitu või keevitan kiirelt mõne omleti või portsu pelmeene. Mehed saavad söönuks küll :)

Elu on üldiselt ilus.

Nii, imik tahab tähelepanu.

Tsaukaa!


Mariliis