Olen nüüd juba pea kuu aega pidanud ühe imelise imikuga hakkama saama. Tegemist on küll minu teise lapsega, aga see ei tähenda sugugi, et ma kõike teaksin ja oskaksin. Seda enam, et eelmise lapse imikueast on möödas hea 8 aastat.
Eelmisel korral ma väga ei süvenenud sellesse, kuidas asjad käima peaksid. Toimetasin nii, kuidas oskasin. Sel korral on elu mulle sokutanud aga sellise lapse, kellega enam niisama hakkama ei saa. Asja peab mõistusega võtma, asja tuleb teha targalt. Asja all mõtlen ma siis selle pisikese mugula kasvatamist.
Mõned näited uutest teadmistest titemajanduses:
* Iga nutt ei ole gaasid.
Kuidagi on kujunenud sedasi, et iga imiku nutt liigitatakse koheselt gaasideks. Õige varakult antakse lapsele kõikvõimalikke gaasirohtusid, vahetatakse d-vitamiine ja loobudakse kõikidest toitudest peale sepiku ja tatra. Mina olen ka moodne naine ja olin ka peale esimest nutuhoogu veendunud, et Loviisal on gaasid. Masseerisin ja kussutasin ja võimlesin ja mässasin. Miski ei aidanud. Lõpuks andis lapsele süüa, kuna see pidi last lohutama. Laps aga sõi sellise õhinaga, nagu oleks nädalaid näljas olnud. Peale seda pakkusin rinda iga suure nutu peale, seda ka siis, kui laps just oli söönud, ja saime nutuhoogudest jagu. Vahel võib laps tõepoolest peale söögikorda näljane olla.
Lisaks sellele ei ole keegi veel suutnud tõestada, et gaasirohid imiku kõhuvalu vastu aitavad. Nad vist midagi võivad leevendada, kuid guugeldades leiab gaasirohtude mõju kohta väga ebamääraseid vastuseid. Umbes sama tabavad, kui ülekantud lapse välja meelitamiseks mõeldud saun-šampus-seks kombinatsioon. Natukene selline joppamise asi rohkem.
* Usalda oma last, ta teab, mis värk on.
Minu puhul puudutab see ennekõike imetamisega seotud muresid. Mulle tundus, et lapsel on vale imemisvõte ja ta ei tee suud piisavalt palju lahti. Seda siis juba sünnitusmajas. Seal vaatas ämmakas üle ja soovitas ise hakata lapsele rinda kurku suruma. Noh, muidugi mitte päris tuimalt, et tiss kurku, vaid anti näpunäiteid, et tõmmake ise lapse lõuga alla ja muud säärast. Selle nõu järgi toimetasin hea 3 nädalat. Nibud olid ülihellad, üks lausa lõhenes ja veritses. Last toitsin läbi pisarate ja iga kord lapse näljakisa kuuldes tahtsin plehku panna. Peaasi, et ei peaks oma viimase piirini valusaks imetud nibusid enam lahingusse saatma.
Olin juba meeleheitel ja uurisin imetamisnõustajate kohta. Oh, kuidas mulle käis vastu see mõte, et ma pean saba jalgevahel mingi spetsialisti juurde sõitma ning ette näitama, kui saamatult ma oma lapsele tissi suhu topin. Ei. See ei tundunud tore. Guugeldasin ja uurisin siis, kus saab tisse näitamas käia, kui ma sattusin Malluka imetamisnõustaja postituse peale. Sain sealt nii palju targemaks, et laps tuleks kõrgemale tõsta, nibu tuleks panna lapse nina juurde, et ta pea kuklasse lükkaks ja jälgida, mil lapse suu on piisavalt lahti. Noh, teisest kohast ma jälle lugesin, et enamus lapsi haarab rinnast kohe õigesti, tuleb lihtsalt lasta lapsel toimetada. Mõeldud-tehtud. Panin imetamispadja alla veel ühe padja, sättisin lapse õigesse asendisse ja otsustasin ise mitte sekkuda. Laps haaras rinnast nii kenasti kinni, et ainult korraks oli valus. Asendit ja lapse suud ma enam sättima ei pidanud. Nüüdseks imetan juba hea nädal aega peaaegu ilma igasuguse valuta. Halleluuja! Tark laps mul :)
* Ma võin terve päeva ilma vetsus käimata mööda saata.
Müstika. Kui raseduse ajal käisin ma vetsus kuskil 2689 korda päevas, siis nüüd juhtub seda haruharva. Kui laps magab ja ma saan vabalt toimetada, siis viimane asi, millele ma mõtlen, on vetsuskäik. Enamasti ma magan, söön, koristan või istun arvuti taga. Põie tühjendamisele aega raista ei taha. :)
* Lapse vannitamine on rahustav.
Eelmise lapsega läks nii õnnetult, et esimesed vanniskäigud ta lihtsalt karjus. Ei meeldinud talle vannis. Äkki oli vesi vale temperatuuriga, äkki ma ise rahmeldasin palju , kes teab. Loviisaga on asi lausa lust. Eelmist last vannitasin lõpuks vist ainult korra nädalas ja siis ka suure kisaga. Loviisat vannitan ülepäeviti, vahel ka iga päev. Ta on vannis nii rahulik ja peale vanni nii mõnus emmekas. Sööb pikalt ja peale sööki, kas jääb mulle sülle tuttu või uudistab rahulolevalt ringi ja jääb siis ööunne. P.s. sel korral ma vannitermomeetrit ei kasuta. Vee temperatuuri reguleerin tunde järgi.
Sel korral ei esinenud mul ka sünnitusjärgset kurvameelsust. Samuti pole ma täheldanud väga möllavaid hormoone. Äkki on asi selles, et ma ei puutu väga ärritavate teguritega kokku. Enamasti olen kodus poja ja abikaasaga. Nemad on mul mõistlikud ja nunnud. Äkki olen ma lihtsalt sel korral nii vana ja väsinud, et ei jaksa närvitseda :)
Üldiselt on lapsega kodus olemine hetkel veel suhteliselt mõnus. Laps enamasti magab või sööb. Poes ja šoppamas saab ka kenasti käia, kui lapsel enne kõht korralikult täis tuupida. Väljas jalutamas saan ka käia, kuna lapsele kärus väga meeldib. Nõme on ainult see, et vara läheb pimedaks. Pimedas mulle lapsega jalutada ei meeldi. Kuidagi kõhe on, kuid vajadusel saab tehtud.
Ainus, millest ma hetkel puudust tunnen on söögitegemine. Ma lihtsalt ei raatsi oma vaba aega toidutegemisele kulutada. Lisaks kipub laps just siis ärkvel olema, kui kogu pere kodus ja näljane on. Ostan poest valmistoitu või keevitan kiirelt mõne omleti või portsu pelmeene. Mehed saavad söönuks küll :)
Elu on üldiselt ilus.
Nii, imik tahab tähelepanu.
Tsaukaa!
Mariliis
Eelmisel korral ma väga ei süvenenud sellesse, kuidas asjad käima peaksid. Toimetasin nii, kuidas oskasin. Sel korral on elu mulle sokutanud aga sellise lapse, kellega enam niisama hakkama ei saa. Asja peab mõistusega võtma, asja tuleb teha targalt. Asja all mõtlen ma siis selle pisikese mugula kasvatamist.
Mõned näited uutest teadmistest titemajanduses:
* Iga nutt ei ole gaasid.
Kuidagi on kujunenud sedasi, et iga imiku nutt liigitatakse koheselt gaasideks. Õige varakult antakse lapsele kõikvõimalikke gaasirohtusid, vahetatakse d-vitamiine ja loobudakse kõikidest toitudest peale sepiku ja tatra. Mina olen ka moodne naine ja olin ka peale esimest nutuhoogu veendunud, et Loviisal on gaasid. Masseerisin ja kussutasin ja võimlesin ja mässasin. Miski ei aidanud. Lõpuks andis lapsele süüa, kuna see pidi last lohutama. Laps aga sõi sellise õhinaga, nagu oleks nädalaid näljas olnud. Peale seda pakkusin rinda iga suure nutu peale, seda ka siis, kui laps just oli söönud, ja saime nutuhoogudest jagu. Vahel võib laps tõepoolest peale söögikorda näljane olla.
Lisaks sellele ei ole keegi veel suutnud tõestada, et gaasirohid imiku kõhuvalu vastu aitavad. Nad vist midagi võivad leevendada, kuid guugeldades leiab gaasirohtude mõju kohta väga ebamääraseid vastuseid. Umbes sama tabavad, kui ülekantud lapse välja meelitamiseks mõeldud saun-šampus-seks kombinatsioon. Natukene selline joppamise asi rohkem.
* Usalda oma last, ta teab, mis värk on.
Minu puhul puudutab see ennekõike imetamisega seotud muresid. Mulle tundus, et lapsel on vale imemisvõte ja ta ei tee suud piisavalt palju lahti. Seda siis juba sünnitusmajas. Seal vaatas ämmakas üle ja soovitas ise hakata lapsele rinda kurku suruma. Noh, muidugi mitte päris tuimalt, et tiss kurku, vaid anti näpunäiteid, et tõmmake ise lapse lõuga alla ja muud säärast. Selle nõu järgi toimetasin hea 3 nädalat. Nibud olid ülihellad, üks lausa lõhenes ja veritses. Last toitsin läbi pisarate ja iga kord lapse näljakisa kuuldes tahtsin plehku panna. Peaasi, et ei peaks oma viimase piirini valusaks imetud nibusid enam lahingusse saatma.
Olin juba meeleheitel ja uurisin imetamisnõustajate kohta. Oh, kuidas mulle käis vastu see mõte, et ma pean saba jalgevahel mingi spetsialisti juurde sõitma ning ette näitama, kui saamatult ma oma lapsele tissi suhu topin. Ei. See ei tundunud tore. Guugeldasin ja uurisin siis, kus saab tisse näitamas käia, kui ma sattusin Malluka imetamisnõustaja postituse peale. Sain sealt nii palju targemaks, et laps tuleks kõrgemale tõsta, nibu tuleks panna lapse nina juurde, et ta pea kuklasse lükkaks ja jälgida, mil lapse suu on piisavalt lahti. Noh, teisest kohast ma jälle lugesin, et enamus lapsi haarab rinnast kohe õigesti, tuleb lihtsalt lasta lapsel toimetada. Mõeldud-tehtud. Panin imetamispadja alla veel ühe padja, sättisin lapse õigesse asendisse ja otsustasin ise mitte sekkuda. Laps haaras rinnast nii kenasti kinni, et ainult korraks oli valus. Asendit ja lapse suud ma enam sättima ei pidanud. Nüüdseks imetan juba hea nädal aega peaaegu ilma igasuguse valuta. Halleluuja! Tark laps mul :)
* Ma võin terve päeva ilma vetsus käimata mööda saata.
Müstika. Kui raseduse ajal käisin ma vetsus kuskil 2689 korda päevas, siis nüüd juhtub seda haruharva. Kui laps magab ja ma saan vabalt toimetada, siis viimane asi, millele ma mõtlen, on vetsuskäik. Enamasti ma magan, söön, koristan või istun arvuti taga. Põie tühjendamisele aega raista ei taha. :)
* Lapse vannitamine on rahustav.
Eelmise lapsega läks nii õnnetult, et esimesed vanniskäigud ta lihtsalt karjus. Ei meeldinud talle vannis. Äkki oli vesi vale temperatuuriga, äkki ma ise rahmeldasin palju , kes teab. Loviisaga on asi lausa lust. Eelmist last vannitasin lõpuks vist ainult korra nädalas ja siis ka suure kisaga. Loviisat vannitan ülepäeviti, vahel ka iga päev. Ta on vannis nii rahulik ja peale vanni nii mõnus emmekas. Sööb pikalt ja peale sööki, kas jääb mulle sülle tuttu või uudistab rahulolevalt ringi ja jääb siis ööunne. P.s. sel korral ma vannitermomeetrit ei kasuta. Vee temperatuuri reguleerin tunde järgi.
Sel korral ei esinenud mul ka sünnitusjärgset kurvameelsust. Samuti pole ma täheldanud väga möllavaid hormoone. Äkki on asi selles, et ma ei puutu väga ärritavate teguritega kokku. Enamasti olen kodus poja ja abikaasaga. Nemad on mul mõistlikud ja nunnud. Äkki olen ma lihtsalt sel korral nii vana ja väsinud, et ei jaksa närvitseda :)
Üldiselt on lapsega kodus olemine hetkel veel suhteliselt mõnus. Laps enamasti magab või sööb. Poes ja šoppamas saab ka kenasti käia, kui lapsel enne kõht korralikult täis tuupida. Väljas jalutamas saan ka käia, kuna lapsele kärus väga meeldib. Nõme on ainult see, et vara läheb pimedaks. Pimedas mulle lapsega jalutada ei meeldi. Kuidagi kõhe on, kuid vajadusel saab tehtud.
Ainus, millest ma hetkel puudust tunnen on söögitegemine. Ma lihtsalt ei raatsi oma vaba aega toidutegemisele kulutada. Lisaks kipub laps just siis ärkvel olema, kui kogu pere kodus ja näljane on. Ostan poest valmistoitu või keevitan kiirelt mõne omleti või portsu pelmeene. Mehed saavad söönuks küll :)
Elu on üldiselt ilus.
Nii, imik tahab tähelepanu.
Tsaukaa!
Mariliis
