Haige inimene

Seda, et ma peast natukene haige olen, teavad püsilugejad niigi. Praegu on olukord aga selline, et ma olen ka mingi tativiiruse endale külge haakinud.
Võeh!

Tegelikkuses on see tativiirus meie leibkonda juba hea kaks nädalat kiusanud. Kõigepealt jäi haigeks koolipoiss, siis issi ja lõpuks ka beebi.
Kõigil algas haigus palaviku, nohu ja valusa kurguga. Koolipoisi jätsime koolist koju ja ka issi jäi haiguslehele.

Kui beebi haigeks jäi, siis olin kergelt paanikas. Ta pole siiani veel haige olnud (niigi hästi, eks) ja ma ehmatasin selle lurina ja palaviku peale täiega ära. Ei osanud kohe midagi ette võtta.
Imesin nina tatist tühjaks (beebikaugetele inimestele - on olemas selline filtriga toru, millega saad oma suuga beebi tatti ninast välja imeda), määrisin taldade alla ja kõrile hanerasva ja võtsin palaviku alandamiseks lapsel kõik riided seljast.
Esimesel ööl ei maganud ma isegi vist kolme tundi mitte. Beebi oli mul süles või siis minu kõrval meie voodis. Ma lihtsalt ei julgenud teda oma voodisse tagasi panna.

Õnnis uni

Eks ma ise lootsin, et ma pääsen imekombel sellest viirusest, kuid mulle tundub, et MITTE KEEGI EI pääse sellest.

Käisin just sõbrannal külas ja tal oli ka kogu pere just samade sümptomitega maas olnud.

Minul paistis nohu ja köha vähe kergemal kujul küljes olema ning ma ei pidanudki seda päris haiguseks. Trenne ma ära jätta ei tahtnud.
Kodune trenn iseenesest möödus mõistlikult, kuna rahmeldamist oli kõigest 35 minuti jagu.

Siis otsustasin ma aga välja jooksma minna.
Oeh.
Plaanisin teha pika jooksu, noh, nii 12-13 kilomeetrit vähemalt. Kui ma aga välja jõudsin, jooksma hakaksin ja igal kilomeetril oma aju välja pidin nuuskama, siis otsustasin natukene lühemalt teha.

Jooksin lõpuks vaid 9 kilomeetrit. Te ei kujuta ette, mis mu pulss tegi.
Pühajeesus!
Kui muidu on mu pulss jooksu ajal nii 138-150 lööki minutis, siis sel korral nägin ma ära lausa sellise müstilise numbri nagu 209!!
Ma ei jooksnud üldse väga kiiresti ega miskit. Ma arvasin, et kell viskab villast ja näitab aiateibaid, aga kui ma tempot vähendasin, siis näitas jälle normaalselt pulssi.
Ilmselt oli keha sellest haigusest nii kurnatud, et lõi ka vähese pingutuse peale pulsi kõrgustesse.
Ma tegelikult täitsa ehmatasin ära ja kirusin ennast, et ma haigena jooksma olin läinud.

Jooksu kokkuvõte: 9 kilomeetrit ajaga 59:18. Keksmine tempo 6:35 ja keskmine pulss 165.

Otsustasin, et puhkan ja ravin ennast.

Paraku on tervise- ja trenniblogijad sellised sipelgapüksid, et ei oska paigal püsida.
Ma ikka tegin kodus ühe tagumikutrenni kah ja läksin pühapäeval veel ka pikale jooksule.

Oma isikliku grumpy cat'iga 

Täiesti idioot, eksju!

Ma tegelikult olin selle pika jooksu juba mitu-mitu päeva ette kokku leppinud.
Ses suhtes, et ma ei läinud üksinda jooksma.
Mulle kirjutas see sama imeline lugeja, kes mulle mu jooksukäru kinkis - Kerstin.
Ma kangesti tahtsin teda näha ja katsuda, et saaksin sotti, mis sorti inimesed mu blogi loevad.
Kerstin on väga vinge ja jutukas, nagu minagi (eksole).
Lahe on ka see, et tal on samasugune jooksukäru, nagu ta mullegi kinkis. Teist värvi ja mõningate erinevustega, aga suures plaanis sama.

X-landerid 

Temal oli jooksukavas kirjas 90 minutit madala pulsiga jooks.
Noh, mina oleksin tahtnud vähemalt 15 kilomeetrit teha. Leppisime kokku, et teeme 90 minutit ära ja siis vaatame.
Jutt meil jooksis ja pulsid püsisid ka enam-vähem õiges vahemikus, mistõttu panime hullu ja tegime 16 kilomeetrit.
Kerstinil oli see esimene nii pikk jooks. Siiani on ta jooksnud maksimaalselt 12 kilomeetrit, seega on ta eriti vapper, et minuga selle jooksu kaasa tegi.
Geele ma sel korral muidugi kaasa ei võtnud, mis on eriti totter, kuna poolmaratonini on vaid kaks nädalat ja mul ainult kaks geeli katsetatud. Oeh.

Jooksu ajal hakkas mul pea kergelt tuikama, kuna mul oli endiselt päris tugev nohu ja pea oli paks ja uimane. Jooks ise raske ei tundunud ning sel korral oli ka pulss täitsa madal, mistõttu ei teinud sellest peavalust väga suurt numbrit.

Jooksime 2 tundi ja 16 kilomeetrit. Keskmine tempo 7:36 ja keskmine pulss 149 lööki minutis.

Mul oli peale jooksu enesetunne täitsa hea. Ma tundsin, et ma olen ebaharilikult väsinud, kuid muidu ei olnud häda miskit. Käisin veel toidupoes ja vedasin raske toidukoti koos beebiga viiendale.

Kui ma aga koju jõudsin ja tossude jalast võtmiseks kummardasin, lõi mulle pähe selline vastik terav valu. See valu ei läinudki enam üle, vaid saatis mind kuni õhtuni.
Lisaks peavalule tuli mulle peale raske rammestus. Viskasin diivanile pikali ja ei jaksanud end enam püsti ajada. Õnneks oli mu abikaasa selleks ajaks üles ärganud (oli öösel tööl, seega magas päeval) ja ma jätsin beebi kantseldamise tema hooleks.

Lamasin oma higiste jooksuriietega suures toas diivanil ja lubasin mehele, et ma kohe annan otsad.
Nina läks täiesti kinni, pea valutas, jõudu ei olnud, silmad vajusid kinni.
Jäin diivanile paarikümneks minutiks magama, kuid ärkasin selle peale, et ma ei saanud hingata.

Pea ikka lõhkus.

Võtsin ühe valuvaigisti, jõin mitu tassi kuuma teed ja läksin koos beebiga lõunauinakut tegema.
Magasin vast kuskil tunnikese ja peale seda läks olemine tiba paremaks küll.

See oli siis pühapäeval.

Täna on juba teisipäeva hommikupoolik ja mu pea ikka valutab vahelduva eduga. Nohu on ka meeletu. Öösel magasin suu lahti ja nina tatist umbes.
Õnneks otsustas meie imeline imik terve öö rahulikult põõnata ja alles kell 7 süüa nõuda. Võtsin ta enda kõrvale, söötsin kõhu täis ja magasime edasi.

#wokeuplikethis 

See oli üle pika aja esimene hommik, mil mul oli vabadus ise üles ärgata. Luksus!

Lubasin endale täna, et sellel nädalal ma puhkan.
Ma PEAN puhkama, muidu venib see haigus veel pikemaks. Seda aga väga ei tahaks, kuna enne seitsmendat oktoobrit tahaks paaril korral veel täie väega jooksma jõuda. Et saaks oma piirid kätte ja mingi tegevuskava paika. Noh, tempovalik, joogipunktide strateegia jms.
Ilmselt jooksen ma selle maa ära ka ilma suurema ettevalmistuseta, aga ma nagu tahaks, et esimene ametlik poolmaraton oleks mõnus. Et ei jääks selliseid "kui ma oleksin" asju kripeldama.

See tegevusetus saab raske olema. Ma juba tunnen oma kontides, kuidas ma tahaksin ennast liigutada. Mu tagumik tahab piinamist ja kõht pingutamist, aga sunnin end puhkama.

Kas teistel on ka nii, et kui juba kaks-kolm päeva pole trenni teinud, tundub keha palju lodevam ja paksem?
Ma reaalselt vaatasin end täna hommikul peeglist ja tundusin endale paksem. Lodevam.
Hirmuga astusin kaalule, kuid õnneks ei ole msikit juurde tunud. Vana hea 66,8 kg vaatas vastu.

Kes mind sel nädalal sportimas näeb, see võib mulle vastu kukalt anda ;)

Kuidas teil tervis?