Haige inimene

Seda, et ma peast natukene haige olen, teavad püsilugejad niigi. Praegu on olukord aga selline, et ma olen ka mingi tativiiruse endale külge haakinud.
Võeh!

Tegelikkuses on see tativiirus meie leibkonda juba hea kaks nädalat kiusanud. Kõigepealt jäi haigeks koolipoiss, siis issi ja lõpuks ka beebi.
Kõigil algas haigus palaviku, nohu ja valusa kurguga. Koolipoisi jätsime koolist koju ja ka issi jäi haiguslehele.

Kui beebi haigeks jäi, siis olin kergelt paanikas. Ta pole siiani veel haige olnud (niigi hästi, eks) ja ma ehmatasin selle lurina ja palaviku peale täiega ära. Ei osanud kohe midagi ette võtta.
Imesin nina tatist tühjaks (beebikaugetele inimestele - on olemas selline filtriga toru, millega saad oma suuga beebi tatti ninast välja imeda), määrisin taldade alla ja kõrile hanerasva ja võtsin palaviku alandamiseks lapsel kõik riided seljast.
Esimesel ööl ei maganud ma isegi vist kolme tundi mitte. Beebi oli mul süles või siis minu kõrval meie voodis. Ma lihtsalt ei julgenud teda oma voodisse tagasi panna.

Õnnis uni

Eks ma ise lootsin, et ma pääsen imekombel sellest viirusest, kuid mulle tundub, et MITTE KEEGI EI pääse sellest.

Käisin just sõbrannal külas ja tal oli ka kogu pere just samade sümptomitega maas olnud.

Minul paistis nohu ja köha vähe kergemal kujul küljes olema ning ma ei pidanudki seda päris haiguseks. Trenne ma ära jätta ei tahtnud.
Kodune trenn iseenesest möödus mõistlikult, kuna rahmeldamist oli kõigest 35 minuti jagu.

Siis otsustasin ma aga välja jooksma minna.
Oeh.
Plaanisin teha pika jooksu, noh, nii 12-13 kilomeetrit vähemalt. Kui ma aga välja jõudsin, jooksma hakaksin ja igal kilomeetril oma aju välja pidin nuuskama, siis otsustasin natukene lühemalt teha.

Jooksin lõpuks vaid 9 kilomeetrit. Te ei kujuta ette, mis mu pulss tegi.
Pühajeesus!
Kui muidu on mu pulss jooksu ajal nii 138-150 lööki minutis, siis sel korral nägin ma ära lausa sellise müstilise numbri nagu 209!!
Ma ei jooksnud üldse väga kiiresti ega miskit. Ma arvasin, et kell viskab villast ja näitab aiateibaid, aga kui ma tempot vähendasin, siis näitas jälle normaalselt pulssi.
Ilmselt oli keha sellest haigusest nii kurnatud, et lõi ka vähese pingutuse peale pulsi kõrgustesse.
Ma tegelikult täitsa ehmatasin ära ja kirusin ennast, et ma haigena jooksma olin läinud.

Jooksu kokkuvõte: 9 kilomeetrit ajaga 59:18. Keksmine tempo 6:35 ja keskmine pulss 165.

Otsustasin, et puhkan ja ravin ennast.

Paraku on tervise- ja trenniblogijad sellised sipelgapüksid, et ei oska paigal püsida.
Ma ikka tegin kodus ühe tagumikutrenni kah ja läksin pühapäeval veel ka pikale jooksule.

Oma isikliku grumpy cat'iga 

Täiesti idioot, eksju!

Ma tegelikult olin selle pika jooksu juba mitu-mitu päeva ette kokku leppinud.
Ses suhtes, et ma ei läinud üksinda jooksma.
Mulle kirjutas see sama imeline lugeja, kes mulle mu jooksukäru kinkis - Kerstin.
Ma kangesti tahtsin teda näha ja katsuda, et saaksin sotti, mis sorti inimesed mu blogi loevad.
Kerstin on väga vinge ja jutukas, nagu minagi (eksole).
Lahe on ka see, et tal on samasugune jooksukäru, nagu ta mullegi kinkis. Teist värvi ja mõningate erinevustega, aga suures plaanis sama.

X-landerid 

Temal oli jooksukavas kirjas 90 minutit madala pulsiga jooks.
Noh, mina oleksin tahtnud vähemalt 15 kilomeetrit teha. Leppisime kokku, et teeme 90 minutit ära ja siis vaatame.
Jutt meil jooksis ja pulsid püsisid ka enam-vähem õiges vahemikus, mistõttu panime hullu ja tegime 16 kilomeetrit.
Kerstinil oli see esimene nii pikk jooks. Siiani on ta jooksnud maksimaalselt 12 kilomeetrit, seega on ta eriti vapper, et minuga selle jooksu kaasa tegi.
Geele ma sel korral muidugi kaasa ei võtnud, mis on eriti totter, kuna poolmaratonini on vaid kaks nädalat ja mul ainult kaks geeli katsetatud. Oeh.

Jooksu ajal hakkas mul pea kergelt tuikama, kuna mul oli endiselt päris tugev nohu ja pea oli paks ja uimane. Jooks ise raske ei tundunud ning sel korral oli ka pulss täitsa madal, mistõttu ei teinud sellest peavalust väga suurt numbrit.

Jooksime 2 tundi ja 16 kilomeetrit. Keskmine tempo 7:36 ja keskmine pulss 149 lööki minutis.

Mul oli peale jooksu enesetunne täitsa hea. Ma tundsin, et ma olen ebaharilikult väsinud, kuid muidu ei olnud häda miskit. Käisin veel toidupoes ja vedasin raske toidukoti koos beebiga viiendale.

Kui ma aga koju jõudsin ja tossude jalast võtmiseks kummardasin, lõi mulle pähe selline vastik terav valu. See valu ei läinudki enam üle, vaid saatis mind kuni õhtuni.
Lisaks peavalule tuli mulle peale raske rammestus. Viskasin diivanile pikali ja ei jaksanud end enam püsti ajada. Õnneks oli mu abikaasa selleks ajaks üles ärganud (oli öösel tööl, seega magas päeval) ja ma jätsin beebi kantseldamise tema hooleks.

Lamasin oma higiste jooksuriietega suures toas diivanil ja lubasin mehele, et ma kohe annan otsad.
Nina läks täiesti kinni, pea valutas, jõudu ei olnud, silmad vajusid kinni.
Jäin diivanile paarikümneks minutiks magama, kuid ärkasin selle peale, et ma ei saanud hingata.

Pea ikka lõhkus.

Võtsin ühe valuvaigisti, jõin mitu tassi kuuma teed ja läksin koos beebiga lõunauinakut tegema.
Magasin vast kuskil tunnikese ja peale seda läks olemine tiba paremaks küll.

See oli siis pühapäeval.

Täna on juba teisipäeva hommikupoolik ja mu pea ikka valutab vahelduva eduga. Nohu on ka meeletu. Öösel magasin suu lahti ja nina tatist umbes.
Õnneks otsustas meie imeline imik terve öö rahulikult põõnata ja alles kell 7 süüa nõuda. Võtsin ta enda kõrvale, söötsin kõhu täis ja magasime edasi.

#wokeuplikethis 

See oli üle pika aja esimene hommik, mil mul oli vabadus ise üles ärgata. Luksus!

Lubasin endale täna, et sellel nädalal ma puhkan.
Ma PEAN puhkama, muidu venib see haigus veel pikemaks. Seda aga väga ei tahaks, kuna enne seitsmendat oktoobrit tahaks paaril korral veel täie väega jooksma jõuda. Et saaks oma piirid kätte ja mingi tegevuskava paika. Noh, tempovalik, joogipunktide strateegia jms.
Ilmselt jooksen ma selle maa ära ka ilma suurema ettevalmistuseta, aga ma nagu tahaks, et esimene ametlik poolmaraton oleks mõnus. Et ei jääks selliseid "kui ma oleksin" asju kripeldama.

See tegevusetus saab raske olema. Ma juba tunnen oma kontides, kuidas ma tahaksin ennast liigutada. Mu tagumik tahab piinamist ja kõht pingutamist, aga sunnin end puhkama.

Kas teistel on ka nii, et kui juba kaks-kolm päeva pole trenni teinud, tundub keha palju lodevam ja paksem?
Ma reaalselt vaatasin end täna hommikul peeglist ja tundusin endale paksem. Lodevam.
Hirmuga astusin kaalule, kuid õnneks ei ole msikit juurde tunud. Vana hea 66,8 kg vaatas vastu.

Kes mind sel nädalal sportimas näeb, see võib mulle vastu kukalt anda ;)

Kuidas teil tervis? 

Elust ja olust - palju pilte

Nii palju oleks muljetada, aga ei jõua kõike jooksvalt kirja panna. Siis tekib selline olukord, et ei tule enam seda kirjutamistuhinat peale ja äkitselt - poof! - ongi kaks kuud möödas ja sa ei mäletagi enam, mida sa kirjutada tahtsid :)

Heh. Mul on ilmselgelt mingi probleem.

Katsun siis kusagilt pihta hakata ja natukene oma elust ja olust kirja panna. Selline tunne, nagu poleks kuid juba bloginud, kuigi tegelikkuses on vist ainult nädalake viimasest postitusest möödas.

Iiiiiiiigatahes . . .

Esmaspäevast olin jälle trennilainel ja startisin Kayla kava kuuenda nädalaga. Regiina juba hoiatas ette, et nüüd läheb jõhkraks, pangu ma oma tagumik valmis. Ta ei valetanud. Tagumik mäletab siiani selle nädala õudusi.

Võtan lühidalt oma teguderohke nädala kokku -

Esmaspäeval:

• Pidi olema ühistrenn lugejatega, kuid kedagi ei tulnud, seega jooksin soojenduseks 5,88 km ajaga 38:39, tempo 6:35 min/km, pulss 147 bpm
• Kayla kava käed ja kõht ajagab 32:33, pulss 118 bpm

Tahtsin graatsiliselt hüpata, aga näe, mis välja tuli

Oeh, need kõhulihased

Teisipäeval:

• Käisime Printsessiga Cinamonis beebikinos ja õhtul jalutamas. Trenni ei teinud.

Kolmapäeval:

• Jooksin 4,46 km ajaga 30:46, tempo 6:53 min/km, pulss 145 bpm
• Kayla kava kõht ja kardio ajaga 30:42, pulss 123 bpm

Neljapäeval:

• Sõitsime perega Lätti, ööbisime kaks ööd Riias. Peatusime neljatärnihotellis Rixwell Elefant. Hotelliga jäime igati rahule. Toas oli kolm üheinimesevoodit ja lisaks siis beebivoodi. Tuba oli väga maitsekalt sisustatud, seinal oli lameekraaniga televiisor, toas levis võrdlemisi kiire wifi.

  

  Sain kah punasele vaibale 

  
  
  
  
  

  

  Poja valis oma voodi välja

  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Hotell asus kesklinnast ja vanalinnast võrdlemisi kaugel. Kui ma hotelli broneerisin, siis tundus mulle, et sinna on ainult natukene vaja jalutada. Tegelikkuses oli linna saamiseks vaja kõndida üle kolme ülipika silla. Esimesel sillal oli kõnnitee täpselt sama lai, kui meie käru rattad. Väikene vääratus ja me oleks Printsessiga autoteele kukkunud. Päris pingeline oli see sillaületus. 
  

Järgmisel päeval läksime autoga linna ja jalutasime kesklinnas 4 tunnikest ringi. Riia vanalinn on hingematvalt ilus ja ma oleks suurima rõõmuga seal veel tunde ringi vaadanud, aga minu suureks üllatuseks selgus, et mõlemad mu mehed (poeg ja abikaasa) ei jaksa väga palju kõndida. 

Noh, minu kaitseks nii palju, et me ei kõndinud neli tundi järjest. Me ikka lõunatasime ka ja šoppasime/seisime poeriiulite vahel rumala näoga. Ausõna, ma mõtlesin, et ma saadan oma poisid kohe kusagile treeninglaagrisse. Kurjam küll! :D 

Lihtsalt venisid mul seljataga. Mees veel kirus, et pidi ta endast noorema naise võtma :D :D 

Laps muidugi ähvardas kohe ja sealsamas maha surra. Lisaks ähvardasid ta jalad lihtsalt küljest kukkuda. Lõpuks poeg lihtsalt rääkis oma jalgadega: "ärge valutage, kõnnime, lihtsalt kõnnime veel ja veel ja veel..." :D

Toomkirik

per se

Praegu tundub jah naljakas, aga kujutage ette, et te tahate vinge arhitektuuriga tutvuda ja mingid lihtsalt kiunuvad sul kõrval. Oeh. Ma ei jõudnud isegi šoppama, kuna mehed olid juba veidi näost ära ja ma ei tahtnud ka nende reisi ära rikkuda. 

Minul oli aga jaksu küll ja veel ning tagasi hotelli jõudes otsustasin üles otsida hotelli jõusaali. 

Olin kenasti trenniriided kaasa pakkinud, lisaks ostsin Olimpia kaubanduskeskuse SportsDirectist endale 5,50 eest uue trennipluusi. Tosse muidugi kaasa ei võtnud, kuid õnneks olid mul mu kõndimise tennised kaasas. 

Jõusaal oli pisike, kuid täiesti piisav minu Kayla kava jaoks.

Reedel:

• Soojenduseks 10 minutit jooksu hotelli jõusaalis lindil, siis Kayla kava jalad ja kardio, lõdvestuseks 10 minutit velotrenažööril. Oeh, seekordne Kayla oli jõhker. Ma üks hetk lihtsalt istusin jõusaali põrandale maha ja katsusin oma hingamise normi saada. Reaalselt tekkis korra paanika, et ma lämbun lihtsalt ära. Õnneks oli jõusaalis ka veeaparaat olemas, kust ma siis endale turgutuseks vett võtsin. Mul on muide tänase päevani tagumik nii hell, et igas poosis istuda ei tahagi. Need jalapäevad Kayla kavas on mu surm. Aga pepu hakkab nende tagajärjel ka vaikselt vormi võtma. 

Reedel käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses šoppamas ja poisid muidugi olid jumalast laibad juba. Ma lubasin koju jõudes kohe Aliexpressist neile mõlemale aktiivsusmonitorid osta, et saaks nende päevast aktiivsust monitoorida. No, ei ole normaalne, et nad nii siva ära väsivad. Pean sellega nüüd tegelema hakkama :) Liigume rohkem!

Laupäeva õhtul tulime juba Eestisse tagasi, kuna abikaasa pidi täna tööle minema. 

Printsess muide pidas end terve reisi aja väga hästi üleval. Ei mingit jorinat, ei mingit üleväsimust.  

Magas kenasti hotellitoas oma voodis, sõi, jõi jooksu pealt kõike, mida anti ja oli rõõmus ja rõõsa.

Riias õppisin ma kuidagi ootamatult oma keha rohkem armastama. Ma tundusin endale isegi täitsa vormis juba. Kandsin julgelt lühikest seelikut või lühikesi pükse. Ei lasnud end oma venitusarmilistest kintsudest üldse häirida. Las lopendavad siis, ma ise vähemalt tean, et selle naha all on jumala vonksud jalad. 

Lätti võtsime kaasa kingituseks saadud jooksukäru, kuna jalutuskäru on meil müügis ja ma isegi naiivselt lootsin, et äkki jõuan Riias jooksmagi.

Noh, jooksma ei jõudnud esiteks juba ajaliselt, aga tegelikkuses on Riias need teed ikka päris nukras seisukorras, seega ei kutsunudki väga käruga jooksma. 

Käru paremale kakkumisest sain ka lahti. Sättisin seda esiratast natukene teise nurga alla ja enam ei kaku kummalegi poole. Ideaalne käru. Oleks see kaarvari ainult pikem :)

Nonii, saite nüüd enam vähem järje peale, et kus ma olen olnud ja mida teinud.

Plaanin muide teha augustis ühe Endomondo väljakutse. Kirjutan sellest oma blogi Facebook'i lehel ka. Hoidke silm ja kõrv lahti. Kellel neid mitu, võib ka kõik lahti hoida ;)

Puhkus ja Polar Loop 2

Eile oli mu viimane ametlik tööpäev, esmaspäevast hakkab puhkus.
Viimane tööpäev oli täiesti tavaline tööpäev, kui välja arvata see, et ma viisin lauale veidi süüa. Tegelikkuses oli plaan viimasel tööpäeval veidi vabamalt võtta, kuid nagu ikka on reeded meie osakonnas nii piisavalt hullud, et kõik peavad käe külge panema. Päev läks kiirelt ja töökalt.

Natukene kurb oli ka, kui kontorist kell 17:20 välja astusin. Mulle siiralt meeldis tööl käia - kolleegid on mõnusad, töö oli täiesti okey ja ettevõte ise igati aus. Nii pole ju üldse probleemi tööl käia.
Kodus olen ma lihtsalt emme ja naine, aga tööl olin ma Mariliis. See, kes saab töö igal juhul tehtud. Võrdne. Hakkaja. Iga päev oli uuesti võimalus näidata, mida sa oskad ja, kaua sa jõuad.

Kodus ootavad nüüd sassis köögikapid ja pikalt pesemata diivanikatted. Glamuur! :)

Korra mõtlesin, et jään veel paariks nädalaks tööle ja pressin sinna viimase piirini välja tööl käia. Paraku on mul kodus üks ülimalt muhe 8-aastane, kes juba ammu ootab mu puhkust. Tema on veel selles vanuses, et ta tahab kõike koos minuga teha. Koolist koju ja kohe emmega õue! Seda pole me ammu teha saanud. Muidu ikka jõudsin ju õhtul alles koju, sigaväsinud ja näljane.
Mu suurem laps ongi mu puhkusest vist kõige suuremas vaimustuses. Nüüd on emmel aega.

Puhkuse alguse puhul ta õpetas mind paberist notsut meisterdama. Sai emme täieliku tähelepanu ja kasutas seda kohe täielikult ära.

Tegin endale ka puhkuse alguse puhul kingituse. Soetasin endale uue aktiivsusmonitori. Valituks osutus Polar Loop 2.

Igipõlise koonerdisena sai soetatud kasutatud isend. Küll väga vähe kasutatud, kuid siiski kasutatud. Leidsin Buduaari turult 65 euroga.
Täispäeva pole kella veel kasutada saanud. Esimesel päeval panin küll peale, aga alles õhtul 19 paiku. Sellest tulenevalt ei oska hetkel ka miskit Polari omaduste kohta kosta. Siiani tundub täiesti tavaline aktiivsusmonitor. Ei saa öelda, et ma eriliselt vaimustuses oleksin, samas ei ole tal ka midagi häda. Tavaline :) Teeb oma töö ära.
120 euroga ma seda ostnud poleks, ütleme siis nii palju.
Pulsivööd ma esialgu juurde osta ei plaani, kuna mul on eraldi pulsikell olemas. Kah mingi odavam isend, aga oma töö teeb kenasti ära.

 Eile oli mul ka ämmaka vastuvõtt, kus lisaks kõigele muule lubati uuesti üle vaadata ka meie kõhuolevuse sugu. Viimases ultrahelis lubati meile tütart, aga see tundus olevat natukene liiga ideaalne variant, mistõttu me olime skeptilised.
Meie ämmaemand töötab koos sellise arstiga, nagu Hiie Moks. Tema siis oligi see, kes üritas sotti saada, kas minu kõhus kasvab üks poiss või hoopis tütarlaps.
Kõigepealt näidati ära nägu. Igavesti ümmargune on see tegelinski seal kõhus juba. Nägime teda haigutamas ja matsutamas. Reaalselt sain isegi aru, kus ta suu ja silmad olid :) Me so smart.
Siis vaadati üle süda, magu, põis jms. Ja siis oli pikalt vaikus.
Ekraanilt paistis midagi tagumiku ja jalgade taolist. Ikka vaikus. Arst vaatab ekraani. Ikka vaikus. Mul juba närv must, krt, raudselt ikka poiss. Meie peres ei osata lihtsalt tüdrukuid teha.
Siis äkitselt arst ütleb, et "need on väikesed häbememokad, siin on täpsemalt näha".
Ja tõepoolest, ekraanil oli selline pilt, et poiss ei saa see küll mingi nipiga enam olla.

ME SAAME TÄIESTI OMA PISIKESE TÜDRUKU!

Halleluuja!

Mariliisi esimene mõte oli - nüüd šoppama! Roosad riided, hoidke alt. Siit ma tulen.

Aga lisan siia ka oma raseduskaartide võrdluse kaalu ja nädalate lõikes.
Eelmise rasedusega olin ma samal ajal täpselt 10 kg raskem. See on minu jaoks suur võit. Samas, tundub, et kaalu lisandub selle rasedusega siiski rohkem, kui 10 kg. Usun, et kuskil 12 kg tuleb siiski ära.

Kokkuvõttes

Rasedust tänaseks 32+3 (see on 8 kuud), kaal 78,3 kg. Kokku selle rasedusega kasvanud 9,3 kg. 
Kõhuümbermõõt 95 cm,
EPK 31 cm.

Enesetunne on mul hea, kui välja arvata see, et mul põhimõtteliselt on arbuus jalgevahel :)
Kummardada küll enam ei saa. Sokid saavad jalga väga vaevaliselt. Kõndimine on järjest raskem, kuna iga kiirema sammu peale läheb kõht toonusesse.

Eile hommikul nägin välja täpselt selline -

Viimane nööp tegelikult läheb kinni, aga piirab.

Kints on muhedalt jäme

Tänase seisuga on 54 päeva tähtajani. Pidage siis koos minuga vapralt vastu.

Lugemise-kirjutamiseni!


Mariliis (juba 32+3)

Mis värk nende süümekatega on?! Ja palju puhkusepilte

Olen nüüd üle pika aja kodune ja plaanin puhkuse lõpuni natukene kodus ka toimetada. WC/vannituba ja köögikapid vajavad hädasti mu tähelepanu. Olen kindel, et köögikapid öösiti juba nutavad suurest ahastusest. "Mariliiiiiiis, me oleme niiiii sassis".

Enne puhkust lubasin endale, et võtan aja maha ja ei mõtle trennist ja toitumisest, vaid liigun täpselt nii palju, kui tahan. Söön neid asju, mida tahan. Haaah! Mai äääss!
Puhkus algas pühapäeval mu ema juures grillides. Tegime kanaliha, sealiha ja jõime õlut, veini ja muud kraami. Puhkus ju.

Mõtlesin küll, et ma ei hakka üle mõtlema ja söön nii palju, kui mahub, aga õhtu lõppes ikka sellega, et panin oma toidud MyFitnessPal'i sisse ja põdesin, et ma olen nüüd 7 kilo raskem. Olen siiani tahtnud jääda päevase toiduga sinna 1700 kcal piiridesse, aga grilliõhtuga sai päevane kaloraaž sinna 2000 kanti. Oi, ma tundsin ennast paksuna. Kohe väga paksuna. Mis värk sellega on?!

Okey. Esimene päev üle elatud. Mõtlesin, et Mann, võta ennast kokku. Riläääks!
Esmaspäeval sõitsime siis Saaremaa poole. Tee peal sai ikka paar pausi tehtud ja šopatud. Mina jõin esialgu ainult kohvi, lõpuks aga murdusin ja sõin beseed ja kuivatatud ploome šokolaadis. Njämm!

Põhimõtteliselt pool päeva istusime autos. Paar kõndimise pausi sai tehtud, aga nii passiivset päeva pole ammu olnud. Õnneks Kuressaares tegime ikka kohustusliku linnuse külastuse ja seal sai võrdlemisi palju samme tehtud.

Poja jonnis mu seljataga. Sellest ka selline nägu.

Perekas

Sõin ka tol päeval õnneks vähem, seega ennast sigapaksuna ei tundnud. Saaremaal rentisime ühe pisikese kahekorruselise maja, kus sai siis saunatatud, grillitud ja tšillitud. Kohutavalt ilus ja vaikne koht. Soodne ka. Oskan ainult ülivõrdes rääkida sellest kohast. Laasi-Jaani puhkemajad .

Järgmisel hommikul enne, kui mees ja laps üles ärkasid, tegin alumisel korrusel veidi kõhu/seljalihaseid, kätekõverdusi, kükke ja väljaasteid. Ei saanud ikka ilma. Raske ja tüse tunne oli.

Teisipäeva hommikul startisime tagasi mandri poole. Oli plaan päevake Pärnus veeta -  Lottemaa üle vaadata ja rannas käia.

Lottemaal sai maha kõmbitud kokku kuskil 6-7 kilomeetrit. Jõhker pind on selle Lottemaa all ikka. Meie poiss erilises vaimustuses ei olnud, kuna ta ei ole suurem asi Lotte fänn, aga lõbus oli küll. Ja ilus.

Lottemaal sai kokku jalutatud kolm tunnikest. Peale seda siirdusime Pärnusse ranna poole, aga ilm pööras nii ära, et riideid seljast küll võtta ei tahtnud.

Rannapilt

Selleks hetkeks olin juba neli päeva ilma teadliku trennita ja natukene mures, et ma olen raske ja vormist väljas. Jube. Enamuse ajast suutsin sellele mitte mõelda, aga kui riideid vahetasin, siis tundus kõht suur ja tagumik rasvane jne jne.
Oeh.

Tagasi Tartu kanti sattusime kolmapäeval, kus tuli kiirustada ämma sünnipäevapeole. Taaskord grilli ja kooki ja muid asju, mis mu figuurile just pai ei tee. Järjest pool nädalat oli juba nö lõdvalt lastud. Ega see üks päev enam asja hullemaks ei tee :) Eksju! :)

Sai saunatatud

Paar päeva peale ämma sünnipäeva sai veel Viljandisse sõbranna juurde sõidetud. Seal veetsin kolm päeva, seega alles alates tänasest olen kodune.

Ühesõnaga, puhkuse ajal vabalt võtmine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata. Kergesti läheb liikumine ja toitumine käest ära küll, aga jõhkrad süümekad tekivad siis. Raske tunne on, kõht on punnis, väsimus tuleb peale jne jne.

Alates eilselt olen oma rütmi vaikselt tagasi jõudmas. Sai juba varem ärgatud (puhkuse ajal ärkasin kell 7:00 !!!) ja 10 kilomeetrit joostud. Samuti püsin toitumisega õigel joonel.

Kaalunud olen pisteliselt vahepeal. Täna hommikul näitas kaal 68 kilo. Olen seega juurde suutnud võtta 0,5 kilo. Samas, tunnen, et ka kõht on mul raske ja punnis, seega võib olla ka valest toitumisest tulenev lisakaal, keha hoiab kinni. Tuleb õige toitumisega organism jälle puhtaks saada. Rohkelt vett, rohelist teed ja värsket. Vast siis läheb paremaks. Laupäeval teen peale puhkust esimese kaalumise. Loodan, et selleks ajaks olen taas 67,5 kg. Eks näis muidugi.

Samas, kui ma puhkuse ajal tehtud pilte vaatan, siis olen endaga väga rahul. Mitte kusagilt otsast ei saa öelda, et ma paks olen. Tunnen ennast enesekindlalt ja hästi. Ka kaalu pärast ei muretse enam nii palju. Muidugi tahaks olla juba 63 kilo, aga mida pole, seda pole.

Nüüd sai küll üks pikk-pikk postitus, aga noh, nii palju on ju vahepeal juhtunud :)
Hea on kodus tagasi olla ja jooksmisega uuesti pihta hakata. Mõnus!

Hetkel kõik. Tänan tähelepanu eest.

Mann