Puhkus ja Polar Loop 2

Eile oli mu viimane ametlik tööpäev, esmaspäevast hakkab puhkus.
Viimane tööpäev oli täiesti tavaline tööpäev, kui välja arvata see, et ma viisin lauale veidi süüa. Tegelikkuses oli plaan viimasel tööpäeval veidi vabamalt võtta, kuid nagu ikka on reeded meie osakonnas nii piisavalt hullud, et kõik peavad käe külge panema. Päev läks kiirelt ja töökalt.

Natukene kurb oli ka, kui kontorist kell 17:20 välja astusin. Mulle siiralt meeldis tööl käia - kolleegid on mõnusad, töö oli täiesti okey ja ettevõte ise igati aus. Nii pole ju üldse probleemi tööl käia.
Kodus olen ma lihtsalt emme ja naine, aga tööl olin ma Mariliis. See, kes saab töö igal juhul tehtud. Võrdne. Hakkaja. Iga päev oli uuesti võimalus näidata, mida sa oskad ja, kaua sa jõuad.

Kodus ootavad nüüd sassis köögikapid ja pikalt pesemata diivanikatted. Glamuur! :)

Korra mõtlesin, et jään veel paariks nädalaks tööle ja pressin sinna viimase piirini välja tööl käia. Paraku on mul kodus üks ülimalt muhe 8-aastane, kes juba ammu ootab mu puhkust. Tema on veel selles vanuses, et ta tahab kõike koos minuga teha. Koolist koju ja kohe emmega õue! Seda pole me ammu teha saanud. Muidu ikka jõudsin ju õhtul alles koju, sigaväsinud ja näljane.
Mu suurem laps ongi mu puhkusest vist kõige suuremas vaimustuses. Nüüd on emmel aega.

Puhkuse alguse puhul ta õpetas mind paberist notsut meisterdama. Sai emme täieliku tähelepanu ja kasutas seda kohe täielikult ära.

Tegin endale ka puhkuse alguse puhul kingituse. Soetasin endale uue aktiivsusmonitori. Valituks osutus Polar Loop 2.

Igipõlise koonerdisena sai soetatud kasutatud isend. Küll väga vähe kasutatud, kuid siiski kasutatud. Leidsin Buduaari turult 65 euroga.
Täispäeva pole kella veel kasutada saanud. Esimesel päeval panin küll peale, aga alles õhtul 19 paiku. Sellest tulenevalt ei oska hetkel ka miskit Polari omaduste kohta kosta. Siiani tundub täiesti tavaline aktiivsusmonitor. Ei saa öelda, et ma eriliselt vaimustuses oleksin, samas ei ole tal ka midagi häda. Tavaline :) Teeb oma töö ära.
120 euroga ma seda ostnud poleks, ütleme siis nii palju.
Pulsivööd ma esialgu juurde osta ei plaani, kuna mul on eraldi pulsikell olemas. Kah mingi odavam isend, aga oma töö teeb kenasti ära.

 Eile oli mul ka ämmaka vastuvõtt, kus lisaks kõigele muule lubati uuesti üle vaadata ka meie kõhuolevuse sugu. Viimases ultrahelis lubati meile tütart, aga see tundus olevat natukene liiga ideaalne variant, mistõttu me olime skeptilised.
Meie ämmaemand töötab koos sellise arstiga, nagu Hiie Moks. Tema siis oligi see, kes üritas sotti saada, kas minu kõhus kasvab üks poiss või hoopis tütarlaps.
Kõigepealt näidati ära nägu. Igavesti ümmargune on see tegelinski seal kõhus juba. Nägime teda haigutamas ja matsutamas. Reaalselt sain isegi aru, kus ta suu ja silmad olid :) Me so smart.
Siis vaadati üle süda, magu, põis jms. Ja siis oli pikalt vaikus.
Ekraanilt paistis midagi tagumiku ja jalgade taolist. Ikka vaikus. Arst vaatab ekraani. Ikka vaikus. Mul juba närv must, krt, raudselt ikka poiss. Meie peres ei osata lihtsalt tüdrukuid teha.
Siis äkitselt arst ütleb, et "need on väikesed häbememokad, siin on täpsemalt näha".
Ja tõepoolest, ekraanil oli selline pilt, et poiss ei saa see küll mingi nipiga enam olla.

ME SAAME TÄIESTI OMA PISIKESE TÜDRUKU!

Halleluuja!

Mariliisi esimene mõte oli - nüüd šoppama! Roosad riided, hoidke alt. Siit ma tulen.

Aga lisan siia ka oma raseduskaartide võrdluse kaalu ja nädalate lõikes.
Eelmise rasedusega olin ma samal ajal täpselt 10 kg raskem. See on minu jaoks suur võit. Samas, tundub, et kaalu lisandub selle rasedusega siiski rohkem, kui 10 kg. Usun, et kuskil 12 kg tuleb siiski ära.

Kokkuvõttes

Rasedust tänaseks 32+3 (see on 8 kuud), kaal 78,3 kg. Kokku selle rasedusega kasvanud 9,3 kg. 
Kõhuümbermõõt 95 cm,
EPK 31 cm.

Enesetunne on mul hea, kui välja arvata see, et mul põhimõtteliselt on arbuus jalgevahel :)
Kummardada küll enam ei saa. Sokid saavad jalga väga vaevaliselt. Kõndimine on järjest raskem, kuna iga kiirema sammu peale läheb kõht toonusesse.

Eile hommikul nägin välja täpselt selline -

Viimane nööp tegelikult läheb kinni, aga piirab.

Kints on muhedalt jäme

Tänase seisuga on 54 päeva tähtajani. Pidage siis koos minuga vapralt vastu.

Lugemise-kirjutamiseni!


Mariliis (juba 32+3)

Mann. Peab. Jooksma.Punkt.

Olen viimasel ajal vähe jooksma jõudnud. Novembri alguses olin haige, siis oli nii kiire, et eelistasin kodus miskit teha. Kuni lõpuks jõudis kätte nädal enne Novembrijooksu. Facebook täitus infonupukestega, saadeti juhised kohale saamiseks jne jne.
.........Ja Mann polnud tükk aega jooksma jõudnud.

Oh õudu!
Vedasin oma laisa tagumendi siis jooksma esmaspäeval 16.novembril.
Olin tellinud Aliexpressist uued pikad retuusid, mille siis esimest korda jalga panin (proovinud olin enne ikka).

Kurikuulsad retuusid

Plaan oli teha 6-8 km, et mitte ennast kohe ribadeks joosta. Asi lõppes sellega, et juba poolel teel kodust Anne kanali äärde olid mu uued retuusid suutnud ennast 60 cm allapoole tirida. Kann oli pmst paljas. Tõmbasin tee äärde ja hakkasin pühavihaga retuuse üles kakkuma. Külm oli ka ja krt, need retuusid olid nii kanged. Kakkusin mõni minut neid retuuse ja jätkasin. Jooksin veel ca 300 meetrit - JÄLLE! Tundsin, kuidas neerud külmetavad ja põiepõletik ligi hiilib. Selleks hetkeks olin ilmselt juba näost lilla - vihast!
Veel mõni minut kakkumist ja jätkasin oma teed. Lõppkokkuvõttes jooksin natuke üle nelja kilomeetri ning üli kehva ajaga, kuna mu perse oli pidevalt püksist väljas (pardon my french). Ja nagu kiuste tuli just tol õhtul ilgelt palju inimesi mulle vastu! KURATKURATKURAT!

Ja see oligi üle pooleteise nädala ainus kord, kui ma jooksma jõudsin.

Laupäeval Novembrijooksule minnes olin veidi magamata ja kerges pohmeluses, kuna ma arvasin, et jooks on pühapäeval (!!!) ja jõin reede õhtul sarju vaadates ühe veinikese (pudeli).
Igati halb jooksja olin eelmisel nädalal, kuid Novembrijooksul tegin enda kohta täitsa hea aja ning jäin endaga väga rahule.
Küll aga sain ma aru, et selleks, et ma ennast rahvaspordi üritustel hästi tunneksin, pean ma jooksmise jälle käsile võtma.

Mulle meeldib joosta. Mulle meeldivad erinevad jooksuüritused. Ma tunnen ennast kellegina! Mulle meeldib midagi saavutada, kasvõi ainult enda jaoks. Mulle meeldib pärast sportfoto.com'i lehelt oma pilte vaadata. Mulle meeldib medaleid saada. Kurat, mulle meeldib feissbukki seinale postitada oma tulemusi!
Ma tahan uuel aastal Tartu Jooksumaratonil poolmaratoni joosta. Selleks aga pean jooksmise enda jaoks taas avastama.

Kuna tulemas on talv, siis päris ülepäeviti jooksma ei luba minna, kuid nädalas 15-20 km tahan joosta küll.
Hetkel ma tunnen, et distantsi kohapealt on toimunud taandareng. 10 kilomeetrit tõmbab mu jumala läbi. 5 kiltsa on okey, aga 21 tundub hetkel küll mägede taga olevat.
Olen hakanud kiiremini jooksma, kuid vist liiga vara. Kui hoogu maha tõmban, no nii 5:55-6 min/km kohta, siis suudan joosta küll, aga sellise ajaga ei ole mõtet väga prõõkama minna. Aeglane olen siis.
Samas, kuidagi peab ju arenema - esialgu vist peaksin ikka rahulikumalt jooksma. Küll see kiirus ka tuleb. Või mis?

Plaan paigas. Et jooksuarmastus ära ei kaoks, pean esialgu asja rahulikumalt võtma. Kiirust vähemaks, distantsi pikemaks. Teen ära!

P.S. kes mõtlevad, et milliste pükstega ma siis Novembrijooksul käisin - ostsin N-Trendist 7-euroga tavalised puuvillased paksemad retuusid. Hah! Kann püsis püksis!

Ja P.P.S. Mu noname aktiivsusmonitor hakkas jälle tööle. Lasin ta akul täitsa tühjaks saada, tegin nö restardi talle. Nüüd leiab mu telefoni sinihamba kenasti jälle üles. Urraaa! Ja peab endiselt vastu.

Mariliis ja noname

Lehva-lehva!


Mann

Kaalumine 31.10

Minu paar kuud kestnud vahepeatus on omadega lõpukorral ning Mann langetab jälle.

Nädala alguses näitas kaal 69,4 kg, täna hommikul 68,4 kg. Kadunud 1 kg. KMI 22,85.
Oeh, kergendus.

Loomulikult ei ole see 1 kg kõik rasva arvelt kaotatud. Usun, et korraliku toitumisega sai mu keha nende viie päevaga lihtsalt üleliigsest saastast lahti, mis siiani kusagil sooltes kinni oli. Mingi osa võib muidugi olla ka peki arvelt.

Pediküüri on vaja, krt

Kuna ma endiselt olen nohune ja köhane, siis välja jooksma pole sel nädalal jõudnud.
Intervalli tegin küll. Esmaspäeval 2*7 minutit, teisipäeval 1*7 minutit ja kolmapäeval jälle 2*7 minutit. Iga päev käin ka jala tööle ja tagasi (edasi tagasi ca 4 km).

Ei saa öelda, et oleks olnud täiuslik kaalulangetaja nädal, kuid päevakaloraažist olen kenasti kinni pidanud. Need neetud süsivesikud vahel tahavad mul tasakaalust välja minna, aga I'm working on it! 

Pean ausalt tunnistama, et tunnen ennast taas endana. Kui süüa õigesti ning õigetes kogustes, siis keha on kuidagi tervem ja kergem. Või noh. Seedimine on korras, kõht ei punnita, magada saab paremini, pole raske olla, riided näevad seljas paremad välja - kõik see algab toitumisest! Uskumatu!

Eelmisel nädalal olin loid, kõht oli korrast ära, koguaeg oli magusa isu või lihtsalt nälg, kuigi ma sõin kõike, mida tahtsin. Imeline asi see meie keha ja toit :)

Vahemärkuseks - mu no-name aktiivsusmonitor peab siiani kenasti vastu. Keegi tundis huvi, et kui vastupidav ta ka on. Noh, ma võtan ta käepealt ära ainult duši alla minnes ning siiani ei paista ühtegi järeleandmise märki ;)

Pilte minu keha hetkeseisust kah. Tehtud peale hommikust kaalumist -

Praeguseks ongi kõik! Helljee - I am back!


Mann