Mann. Peab. Jooksma.Punkt.

Olen viimasel ajal vähe jooksma jõudnud. Novembri alguses olin haige, siis oli nii kiire, et eelistasin kodus miskit teha. Kuni lõpuks jõudis kätte nädal enne Novembrijooksu. Facebook täitus infonupukestega, saadeti juhised kohale saamiseks jne jne.
.........Ja Mann polnud tükk aega jooksma jõudnud.

Oh õudu!
Vedasin oma laisa tagumendi siis jooksma esmaspäeval 16.novembril.
Olin tellinud Aliexpressist uued pikad retuusid, mille siis esimest korda jalga panin (proovinud olin enne ikka).

Kurikuulsad retuusid

Plaan oli teha 6-8 km, et mitte ennast kohe ribadeks joosta. Asi lõppes sellega, et juba poolel teel kodust Anne kanali äärde olid mu uued retuusid suutnud ennast 60 cm allapoole tirida. Kann oli pmst paljas. Tõmbasin tee äärde ja hakkasin pühavihaga retuuse üles kakkuma. Külm oli ka ja krt, need retuusid olid nii kanged. Kakkusin mõni minut neid retuuse ja jätkasin. Jooksin veel ca 300 meetrit - JÄLLE! Tundsin, kuidas neerud külmetavad ja põiepõletik ligi hiilib. Selleks hetkeks olin ilmselt juba näost lilla - vihast!
Veel mõni minut kakkumist ja jätkasin oma teed. Lõppkokkuvõttes jooksin natuke üle nelja kilomeetri ning üli kehva ajaga, kuna mu perse oli pidevalt püksist väljas (pardon my french). Ja nagu kiuste tuli just tol õhtul ilgelt palju inimesi mulle vastu! KURATKURATKURAT!

Ja see oligi üle pooleteise nädala ainus kord, kui ma jooksma jõudsin.

Laupäeval Novembrijooksule minnes olin veidi magamata ja kerges pohmeluses, kuna ma arvasin, et jooks on pühapäeval (!!!) ja jõin reede õhtul sarju vaadates ühe veinikese (pudeli).
Igati halb jooksja olin eelmisel nädalal, kuid Novembrijooksul tegin enda kohta täitsa hea aja ning jäin endaga väga rahule.
Küll aga sain ma aru, et selleks, et ma ennast rahvaspordi üritustel hästi tunneksin, pean ma jooksmise jälle käsile võtma.

Mulle meeldib joosta. Mulle meeldivad erinevad jooksuüritused. Ma tunnen ennast kellegina! Mulle meeldib midagi saavutada, kasvõi ainult enda jaoks. Mulle meeldib pärast sportfoto.com'i lehelt oma pilte vaadata. Mulle meeldib medaleid saada. Kurat, mulle meeldib feissbukki seinale postitada oma tulemusi!
Ma tahan uuel aastal Tartu Jooksumaratonil poolmaratoni joosta. Selleks aga pean jooksmise enda jaoks taas avastama.

Kuna tulemas on talv, siis päris ülepäeviti jooksma ei luba minna, kuid nädalas 15-20 km tahan joosta küll.
Hetkel ma tunnen, et distantsi kohapealt on toimunud taandareng. 10 kilomeetrit tõmbab mu jumala läbi. 5 kiltsa on okey, aga 21 tundub hetkel küll mägede taga olevat.
Olen hakanud kiiremini jooksma, kuid vist liiga vara. Kui hoogu maha tõmban, no nii 5:55-6 min/km kohta, siis suudan joosta küll, aga sellise ajaga ei ole mõtet väga prõõkama minna. Aeglane olen siis.
Samas, kuidagi peab ju arenema - esialgu vist peaksin ikka rahulikumalt jooksma. Küll see kiirus ka tuleb. Või mis?

Plaan paigas. Et jooksuarmastus ära ei kaoks, pean esialgu asja rahulikumalt võtma. Kiirust vähemaks, distantsi pikemaks. Teen ära!

P.S. kes mõtlevad, et milliste pükstega ma siis Novembrijooksul käisin - ostsin N-Trendist 7-euroga tavalised puuvillased paksemad retuusid. Hah! Kann püsis püksis!

Ja P.P.S. Mu noname aktiivsusmonitor hakkas jälle tööle. Lasin ta akul täitsa tühjaks saada, tegin nö restardi talle. Nüüd leiab mu telefoni sinihamba kenasti jälle üles. Urraaa! Ja peab endiselt vastu.

Mariliis ja noname

Lehva-lehva!


Mann