Kole

Olen üldiselt alati olnud pigem tagasihoidlik meikija ja riietuja. Kleite ja seelikuid kannan üliharva. Juuksed on kas lahtiselt või hobusesabas, meik pea märkamatu, kuid alati olemas. Lihtne ja kiire enesekorrastus :)

Kui tööl käisin, siis hommikuti ikka sättisin juuksed kenasti klambriga kinni ja peitsin tumedad silmaalused BB kreemiga, viskasin paar kihti ripsmetušši ka ripsmetele ja nägin täitsa nitševoo välja. 

Olen ennast ikka pigem mitte koledaks naisterahvaks pidanud. Mitte ka päris ilusaks või kauniks, aga täitsa kenaks. 

Nüüd, kus ma tööl enam ei käi ja enamuse ajast veedan kodus ühe suuremat sorti oksendaja ja ilastajaga, ei ole ma meigile ja soengule enam väga rõhku pannud. 

Juuksed on enamasti lohakas krunnis ja meiki tavaliselt ei olegi. Ja see lohakas krunn ei ole mitte see nunnu ilublogijate krunn, vaid täitsa harilik maaka käkerdis. Pigem naeruväärne, kui nunnu.

Vahel ma satun lapse mähkmeid vahetama minnes end peeglist nägema ning peale väiksemat silmainfarkti mökerdan siva miskit näkku, et abikaasat mitte külapeale ehmatada.

Vahel viisakusest peidan kohe hommikul kroonilised mustad silmaalused ära ja silun veidi ka ripsmeid. Soenguga üritan ka vahel veidi hoolsam olla, aga ega sealt miskit erilist tulemas ei ole. Ma ei oska oma juukseid sättida. Kas hobusesaba või lahtised juuksed - ja ongi variandid otsas. 

Muidu see mind ei häirinud, milline ma kodus välja näen, aga nüüd olen ma enamuse ajast kodus ja see koledus hakkab juba üle käte minema. 

Mulle tundub, et see koledus on süvenemas, kuna ma ei suuda isegi kohvikusse minekuks ennast ilusaks sättida. Ma ei oska enam. Riiete valik on ka niru, kuna pluus peab olema ka imetamiseks sobilik (loe: tissi saab ruttu välja), kuid piisavalt katma, et ma oma piimariiuli pärast ebamugavust tundma ei peaks. 

Ükspäev käisime perega Lõunakeskuses ja mees võttis lapsed enda hoolde, et mina saaksin rahus šopata. Sain endale ainult ühed teksad. No, ei ole ilusaid taskukohaseid riideid saada. Mood on nii veidraks läinud, et kõik hilbud on nagu kodututele või lastele mõeldud. Või siis keskealistele kontoritöötajatele ja prostituutidele.

Mida inimesed tänapäeval kannavad?!

Ja siin ma nüüd siis olen. Kodus käin t-särkide ja retuuside või lohvakate haaremipükstega. Suur prill on ees, meik pea olematu, juuksed pikast mütsi all olekust peadligi ja/või nõmedas krunnis. Täna on asja krooniks muidugi ka aktsenti lisavad sinised sokid. No, halleluuja! Tule taevas appi! 

Lisaks sellele, et mulle tundub naljakas end kodus istumiseks korda teha, on mu keha endiselt suur ja lodev ning ma paistan 10 kilo raskem, kui ma tegelikult olen. 

Laps tegi meist mehega paar pilti ja nendel piltidel tundun ma küll puha ülekaaluline. 

Kuna viimasel nädalal kaal ka ei langenud ja iga päevaga on mu dieedipidamise motivatsioon järjest väiksemaks jäänud, siis tänaseks olen ma oma välimuse üle täitsa õnnetu.
Vaatan peeglisse ja ei näe mitte midagi ilusat. Mitte midagi (ülivinge iseloom ju peeglist ei paista).

Otsustasin, et ma ei kavatse sellel ennast häirida lasta, et ma nüüd peletis olen ja katsun seda võtta kui uut väljakutset.
Pean rohkem pingutama ja endaga tegelema, et sellest tundest lahti saada. Homsest hakkan oma välimusele jälle suuremat tähelepanu pöörama. Katsun ka kaloritega natukene tagasihoidlikumalt ümber käia ja magusat vähem suhu pista.
Jätkan ka igapäevaste jalutuskäikudega ja üritan oma kodust aega maksimaalselt nautida. Äkki saab selle keha ka tahkeks tagasi.

Kuidas teistel emmedel on. Kas sätite end iga päev?

Mina nüüd katsun magama jääda. Loviisa magab juba hea tunnike õndsat ööund ja ma ei taha väärtuslikku uneaega telefonis passimisele kulutada.

Ilusaid unenägusid ja püsige ilusad!

Mariliis

Mis mulle täiega närvidele käib vol 2

Polegi ammu virisenud. Ega väga ei julge ka, kuna kohe seostatakse seda sünnitusjärgsete möllavate hormoonidega ja eeldatakse, et ma ühtlasi ka vihkan oma last ja kogu oma elu.
Äkki tõesti on asi hormoonides, aga no kurat!

Kõigepealt - imetamisrinnahoidjad!
Kurat võtaks. Ma ostsin endale 4 paari imetamisrinnahoidjaid. Ennetavalt veel hiiglasuured DD korviga elajad. Kahed ostsin H&Mist ja kahes Lindexist.
Pühajumal, kui ebamugavad võivad ühed rinnahoidjad olla!
Kui panen rinnahoidjad nii, et ei sooniks, siis on nad liiga lõdvalt ja liiguvad paigast. Tõusevad üles ja tissid loksuvad välja ja paelad vajuvad õlgadelt maha. Kui ma panen nad kõvemini ümber, siis on tunne nagu kägistaks keegi mu torsot jõhviga. Reaalselt on valus.
Vähe sellest, et nad on siga ebamugavad, ei hoia nad ka mu tisse kinni. Kui ma olen püsti ja üldse ei liiguta, siis jah. Kummardamine tuleb üldse ära jätta või siis tuleb kummardades oma tisse kätega kinni hoida. Vastasel juhul voolavad mu vedelad piimarinnad lihtsalt kopsukate vahelt välja.
Nad on kuidagi sellise kujuga, et rinnad vajuvad keskele kokku ja järsu liigutamise tagajärjel tulevad täitsa kopsukatest välja. Ja see pole ainult ühe mudeli viga. Mul neid 4 paari ja kõik on häirivalt ebamugavad.
Üleeile ärkasin öösel selle peale, et ma olin külili magama jäänud ja nö ülemine rind oli gravitatsiooni mõjutustel rinnahoidjast välja vajunud ja terve rinnahoidja ja voodi piimast läbi leotanud. Päris räige.
Ärge nüüd arvake, et mu tissid nii lodevad ja õnnetud on, et neid rulli saab keerata vms. Täiesti keskmiselt pehmed tissid on. Aga näed, imetamisrinnahoidja sees ei püsi. Külili magamist pean nüüdsest vältima või siis ülemist tissi ühe käega toetama. Kuradi kurat ma ütlen!!
Tellisin eile endale relaxmom.ee-st 45 euroga kaks paari uusi rinnakaid. Eks näis, kuda need mu udarat toetavad.

Teiseks mureks on riietus. Ma ei ole palju suurem, kui enne sünnitust ning mulle lähevad 97% vanadest riietest kenasti selga. AGA nendega ei ole võimalik imetada. Kummaline, et ma olen endale sellised riided ostnud, millest tisse kiiresti välja ei saa :D :D

Ma ei kujuta ettegi, mis riided ma jõulupeole selga panen. Avara maika? Haaah! Naljanumber!
Peab vist ennast šoppama vedama, kui lapse pärvagraafik vähegi lubab.

Viimaseks mureks on muidugi kehakaal ja enda liigutamine. Ühest küljest on mul ilgelt tahtmist ja pealehakkamist, et oma kehaga väikestviisi tegelema hakata. Teisest küljest on mu päevad nii piisavalt sisustatud, et igal vabal hetkel ma koristan, teen süüa ja tegelen suurema lapsega. Või tegelen endaga - pesen ennast, vähendan loomulikku karvkatet või kasvõi panen puhtad riided selga. Kõigeks peab ekstra aega võtma, kuna beebi on ärkveloleku ajal nõus omaette olema max 5 minutit korraga. Siis ta muutub juba ärevaks ja mina närviliseks. Enamasti käingi ringi laps süles.

Dieeti ma hetkel pidada ei taha. Lihtsalt ei tahagi. Uue lapse ja elukorraldusega harjumine on piisavalt stressirohke, mul pole mingit tahtmist end depressiooni dieeditada. Ma olen nimelt üks nendest, kelle jaoks söömine on nauding. Paraku on vastsündinu kõrvalt raske tervislikku ja maitsvat toitu vaaritada. Enamasti söön võileibu, jogurtit või Maksimarketi valmistoitu. Lisaks muidugi muljetavaldav kogus maiustusi :)
Sest nii on hea. Tuju on kohe parem, kui miskit head hinge alla saab.

Trenniga olen nüüd rahulikult võtnud. Liitusin ühe novembribeebide grupi emme loodud Endomondo challenge'iga, mille eesmärk on iga päev läbida jala vähemalt 5 kilomeetrit. Olen selle eesmärgi kenasti täitud ning lapse lõunauinakute ajal kärutiirul ära käinud.

 Kui päevad valgemaks ja pikemaks lähevad, siis kavatsen lapsega pikemalt jalutamas käima hakata. Mingi hetk on plaan ka käruga jooksmas käima hakata, aga selle olen esialgu plaaninud märtsikuusse.
Kodus olen vahel vabal ajal katsunud kükke ja väljaasteid teha, kuid ka need on rohkem nii tilulilutamine, kui trenn.

Ma enamasti katsun sellele mitte väga mõelda, et ma nüüd vormitu ja vedel olen, kuna mul on tegelikult sada muud asja, millele mõelda. Ma ei suuda lihtsalt otsustada, kumb oleks õigem - lasta minna, võtta vabalt ja nautida täiega oma tuttuut beebit või olla vastutustundlik ja teadlik toituja ja kaalujälgija ning hakata ennast rohkem piirama.

Palun öelge, et on okey vabalt võtta! Et küpsised ja kommid ei tähenda automaatselt allaandjat. Et küll ma jõuan dieeditada ka, eks?

Eriti hale olen :)

Laps on alles kolmenädalane ja mina alles harjun uue olukorraga. Luban endal veidi laiselda ja puhata. Las ma olla.

Võib, eks?


Mariliis 

Kolm nädalat veel titani. Mis see kaal kah teeb?

Noh, eks ta ikka tõuseb, mis muud. Päris hirmutavalt kohe.
Nüüd on kindel, et kaalutõus 10 kiloga ei piirdu.

Eelmise nädala kaal 79,0 kg. Selle nädala kaal 80,5 kg. Pühajeesusmaria!! Ma olen nädalaga suutnud kasvada 1,5 kg võrra. Kokku juures 11,5 kg. 
Rasedust täna 36+6, tähtajani jäänud 22 päeva.

Ai-ai-ai-ai!

Kõht hakkab juba täiesti raseda kõhu mõõtmeid võtma. Ma ei jaksa enam kõndida. Treppidest viiendale ronimisest ma ei räägigi.
Kummardada ei saa. Kükitada ei jaksa. Magada ei näe.
Viimased kaks päeva olen ma muudkui halanud, et ma ei viitsi mitte midagi enam teha. Tahaks lamada. Ei, krt. Lamada ka ei taha, sest lamamine on ebamugav. Kõht on nii raske, et selili olles jääb hing kinni. Külili lamades surevad kõikvõimalikud kohad ära ja pärast on tükk tegemist, et jälle normaalselt funktsioneerida saaks.

Nagu vaal kuival, ausõna.

Abi pole ka sellest, et mu söögiisu on neljakordistunud viimasel nädalal. Ikka mõtlen, et ma ei saa valesti süüa, kui ma valesid asju poest koju ei too. Onju?
Ei! Kuidagi need valed asjad lihtsalt tekivad mu kööki. Need on need hormoonidest pimestatud silmad ja mõistus, mis poes arvavad, et ma söön need maiused ära nädala jooksu. Iga päev ainult natukene.
Haaah! Suurim vale üldse!

Katsun ennast veenda, et mu kaal tõuseb nii kiiresti seetõttu, et laps peaks viimasel kuul oma kaalu meeletult kasvatama. See kaal on kõik lapse kaal. Kahjuks mu pekised kintsud kipuvad vastu vaidlema.
Mul pole kedagi teist süüdistada ka. Vaatan nukralt neid soodukaga Prismast ostetud küpsiseid ja ohkan. Miks see normaalne toitumine nii raske peab olema?

Olen üritanud oma mõtteid toidust eemale saada erinevate tegevuste abil. Panin kokku ühe jubedalt keerulise 1000 tükiga pusle.

Heegeldasin lapsele meriinovillase tekikese (turvahällis roosa-halli kirju).

Ostsin isegi ristsõnad endale koju, et lahendamisega mõtted mujale saada.

Tegevused hakkavad otsa saama. Igavusest söön.
Iga päev koristada ka ei viitsi. Jalutamas käin koeraga kaks korda päevas ja lapsel ka koolis vastas.

 Rohkem nagu ei jõuagi, ma väsin ära. Aga kööki küpsiste järele jõuan ikka :)

Täna näiteks saatsin lapse kooli, jalutasin koeraga ja siis läksin linna raamatukokku. Hüppasin tagasteel poest ka läbi ja oligi 13 000 sammu täis. Ütlen ausalt, et koju jõudes olin väga väsinud. Istusin ja sõin.
Kaks tundi hiljem läksin lapsele kooli vastu ja õhtupoolikul käisin veel korra koeraga tiirul. Väsimus tahtis niita. Ergutuseks sõin.
Hetkel istun siin arvuti taga ja kurdan. Polar näitab 18 716 sammu. Peaks ju piisav liikumine olema küll, aga ikka on süümekad ja ma kuidagi tunnen, kuidas see kaal ja keha käest läheb. Kui oleks miskit käepärast, siis sööks. (!!!)
Õnneks on lõpuni vaid 3 nädalat. Siis saan juba paremini sotti sellest, kus ja, miks mul kõige rohkem ülekaalu on.

Praegu ongi kõige suurem mure see tegevuse leidmine. Ja see tegevus peab olema midagi sellist, et ma pikalt paigal ei pea istuma, kaua seisma, kaua kõndima või raskusi tõstma. Lisaks sellele peab see tegevus mulle väga-väga meeldima. Noh, minu mõistus on otsas.
Ujuma saaks minna, aga seal ei viitsi ju ka igapäevaselt käia. Lisaks ei taha inimesi nii tihti hirmutada oma bikiinides rasedakehaga.

Ega muud ei olegi, kui tuleb üle elada need viimased nädalad. Teen juba vaikselt plaane, kuidas peale sünnitust jälle inimeseks saada. Iseasi on see, kui hästi ma tite kõrvalt kõigega hakkama saan. Eks elu näitab.
Praeguse seisuga ei kujuta ma üldse ette, kuidas ma koeraga jalutama, suurema lapsega kelgutama või näiteks šoppama saan minna. Ilmselgelt ma alahindan siinkohal oma abikaasat, kes saab ju ka lapsega tegeleda. Asi on lihtsalt selles, et ma ilmselt ei taha oma imikut väga kusagile maha jätta :)
Ma olen selline kadekops.

Hetkel olen lihtsalt rase. Loen heldimusega teiste blogidest, kuidas käiakse jalutamas, jooksmas, rattaga sõitmas ja jõusaalis, pühin saiakestega kadeduspisaraid ning kordan endale, et küll mina ka varsti jõuan. Siukeseks püssiks emmeks saan, et halb hakkab.

Järgmise korrani!

Mariliis (juba 36+3)

Miks nii paksud, kintsud?

Olen alati oma kintsude ja tagumikuga hädas olnud. Enne rasestumist võtsin kindlalt plaani oma kintsud saada nii piisavalt viisakaks, et ma julgeks lühikeste pükstega jooksmas käia.
Üllatus-üllatus - sinna ma tänaseks jõudnud pole. Otse vastupidi. Mu keha on enamuse rasedakilodest talletanud just tagumikku ja kintsudesse.

Nagu ma enne polnud juba õnnetu oma tsellukogumike üle. Võeh.

Mu kintsupaksus on jõudnud uue madalpunktini - mu kintsud hõõruvad käies üksteise vastu. Nagu mul veel vähe hädasid oleks (noh, riiete valik), nüüd pean veel seelikut kandes muretsema ka marraskil kintsude pärast? Jääb ära. Püksid jalga ja asi vask.

Noh, oleks siis asjaga korras. Pükstega on ju eriti konkreetselt näha, kui paksud mu kintsud on.

No, tšekkige seda sinki! :O

A noh, ega see kiunumine kusagile ei vii. Minu saiasöömise juures ei tohiks ma sugugi üllatunud olla, et kintsud juba kolossaalseid mõõtmeid võtavad. Ausalt. Ma enne rasedust ei söönud küpsiseid, kooke, saia, saiakesi jms üldse. Mõnikord sünnipäevadel võtsin tüki kooki, aga iganädalaselt seda ei juhtunud. Nüüd viskan ikka mitu korda nädalas mõned saiakesed või küpsised hinge alla. Ja siis imestan, et kintsud paksud on. Loll on ikka loll.
Eile õhtul sõin präänikuid jõhvikamoosiga. Selle pärast, et (siia lisa põhjendus).

Kaaluga on kah nii, et tõuseb lausa iga päevaga. See viimane trimester, ma ütlen. Pffftttnnnngggg.

Olen otsustanud natukene oma "ah, söön, mida tahan" hoogu maha tõmmata. Põhitoidukorrad kulgevad mul üldiselt probleemideta. Hommikuks söön ma harilikult täisteramüslit või sepikut avokaadoga. Lõunaks supp või salat või nt riis (täna sõin riisi kanaga). Õhtuks olen viimastel nädalates söönud kodujuustu õlita praetud kukeseente või šampinjonidega. Vahel ka juurvilja vokki hapukoorega vms. Ühesõnaga, täitsa okeyd toidud on olnud.
Aga vahepealne näksimine on see, mis mu tagumendile liiga teeb. Ma ei oskagi kohe ära nimetada kõiki asju, mida ma viimase nädala jooksul näksinud olen. Tahaks öelda "kõike"?

Olen katsunud magusa ostmist vähendada või üldse vältida, aga poes võtab mu rasedamõistus juhtimise üle ja kassas pean igaks juhuks oma nägu varjama, et keegi tuttav ei näeks, mis sodi ma kokku ostan.

Tegelikult ma liialdan veidi, sest šokolaadi ja torti ma päris lambist kokku ei osta. Minu magusaks on enamasti näiteks jäätis või erinevad magusad laktoosivabad jogurtid. Vahel viskan ka präänikud korvi.

Eile käisin ämmaka juures ja kirja sai kaal 76,7 kg. Eelmisel korral (19.07.2016) oli kaal 74,3 kg, seega olen kuu ajaga jurude võtnud 2,4 kg. Tegelikkuses oleks ilus, kui see kaalutõus jääks sinna 2 kg piiresse kuus, aga sel korral tulistasin sellest üle. Ämmakas ei öelnud selle kohta midagi. Tema meelest täitsa okey.

Titt ise on kõhus aga parajalt kasvanud. Eelmise mõõtmise tulemusena oli mu kõhuümbermõõt 90 cm, eile oli selleks lausa 96 cm. Kuu ajaga olen keskkohast paisunud 6 cm. Pidi pirakas plika tulema (sugu saab ilmselt lõpliku kinnituse 16.september).

Kuna ma tean, et lihtsalt virisemine midagi ei muuda ja praeguse tempoga jätkates olen ma varsti sajakilone, siis alates tänasest olen jälle kalorilugemise lainel.
Ustav MyFitnessPal on ära õlitatud ning esimene sissekannegi tehtud. Loodetavasti kasvab edaspidi vaid meie tita, mitte minu tagument.

Trenniga pean natukeseks ajaks tagasi tõmbama, kuna peale Suvekõndi pole ma ühelgi päeval veel nö jalgu seinale visanud, et puhata ja üleeilsest saadik on kõht olnud pidevalt toonuses ja valulik. Ämmakas käskis puhata ja No-Spa-d neelata.
Igapäevaselt käin jala tööle ikka ja, eks see peni ju tahab ka jalutamist, aga muud trenni nüüd mõned päevad ei tee. Puhkan.

Kokkuvõtvalt on nii:

24.08.2016
Rasedust 29+0 (III trimester)
Pikkus 173 cm
Kaal 76,7 kg
Kü 96 cm
Kintsud rämedalt paksud


Olge muhedad!


Mariliis



 

Siis, kui kaalulangetaja läheb paksuks

Rasedus on naise elus ilus aeg. Päriselt ka on! Ka mina naudin seda osa, mis seostub lapse kasvamisega kõhus ja uue ilmakodaniku esimeste elukuude planeerimisega. Titeriided, kärud, turvahällid, voodi ja muu säärane kraam. Lausa lust! Lisaks vaatab mu abikaasa mind hoopis huvitavama pilguga - ma olen justkui erilisem, kui 4 kuud tagasi.

AGA!

Nagu ikka minu postituste puhul, on ka siin üks suur AGA.

Poolteist aastat tagasi olin ma veidi ülekaaluline, pehme ja inetu. Kogusin motivatsiooni ja tulistasin puusalt endale ise nö toitumisplaani ja treeningplaani. Juba pool aastat hiljem olin 10 kg kergem. Veel mõned kuud mässamist ja olingi ronitav redel valmis! Nibin-nabin eesmärgiks seatud ideaalkaalus.

Helljee!

Ilus oli olla ja enesekindlust ajas üle ääre. Ka kolleegid, tuttavad, sõbrad ja lähedased ikka kommenteerisid, et rohkem ei tohiks küll alla võtta. Ma olevat nii väikseks jäänud.
Lisaks ei kobisenud keegi kunagi, kui ma endale midagi magusat lubasin või tüki kringlit võtsin - tõestus, et ma tean, mida ma teen oli ju näha.

Nüüd, mil ma otsapidi jälle suurenen, on olukord hakanud natukene rööpast välja jooksma.

Mu toitumisharjumusi ei kommenteeri keegi endiselt, sest ma olen süües piisavalt kurja näoga :)

Probleeme on hakanud ilmnema aga seoses riiete ja riiete suurusega. Nagu ilmselt paljudes kollektiivides, siis on ka meie kontoris kombeks üksteisele pakkuda endale suureks või väikseks jäänud riideid. Eile oli selline juhus, kus oli üks 36 suurus pintsak kontorisse ringlusesse lastud. See jäi ühe minu kolleegi kätte, kes lõpuks siiski otsustas, et see on talle veidi suur. JA SIIS TA PAKKUS SEDA MULLE! Sest mina olen ju PALJU SUUREM! Mitte rase, vaid SUUREM.
Einoh, neelasin uhkuse alla ja suskasin selga. Jah, sobis mulle. Siis aga soovis kolleeg minul seljas olevat pintsakut proovida, sest see meeldib talle. Viskas siis selga ja kommenteeris: "ei, liiga suur on. Võiks väiksem olla."

Idee poolest ei ole seal midagi nagu valesti, aga mulle ei meeldi olla see, kellele oma suureks jäänud riideid sokutatakse. See on natukene solvav. Lisaks ei hinda ma väga seda, kui keegi minu riideid "liiga suureks" nimetab. Sõitku seenele! :)

Ainsad, kes mind paksuks nimetada võivad, on mu õde ja mu abikaasa. Sest nad teevad seda nii nunnult :)

Muidu ma ennast sellistest asjadest häirida ei lasnud, kuid nüüd olen ma hormonaalne ja veidi äkilisem, kui varem.

 Ma siinkohal mainin ka ära, et ma olen nelja kuuga juurde võtnud kusagil 2,5-3 kg. Mu kaal sõltub ilmselt kuu seisust või naabritädi tujust. Üks päev on 71,8 kg, mõni päev 72,3 kg. Rasedust on praeguseks 17+2 nädalat, inimkeeli 4 kuud ja 1 nädal. Minu pikkuse kohta (173 cm) on selline kaal isegi normaalkaal ja täiesti mitte paksu inimese kaal, seega kiun jätta! Ma olen endiselt normaalne.

Mäletan hästi, kui olin oma kaalu 82 kilo pealt 72 peale saanud. Ma tundsin ennast niiiiiiiiiiiii hästi. Miks ma nüüd ennast häirida lasen?

Asi ongi lihtsalt selles, et ma pole harjunud juurde võtma. Juurde võtmine on justkui läbikukkumine.

Ma pean ennast raseduse ajaks ümber häälestama ja mitte põdema selle pärast, et ma ei jaksa enam joosta ja ma tahan rohkem süüa. See on paratamatus. Lisaks pean ma suutma leppida sellega, et ma ilmselt võtan kuskil 10 kg veel juurde. Võimalik, et isegi rohkem. Ja see on okey! (<- see olen mina olukorraga leppimas)


Nii. Mina nüüd lõpetan hala ja asun oma kurbust murelitesse matma.

Teen lähipäevil ka oma aktiivsusest ja toitumisest miski postituse.


Püsige lainel!



raseMann (nädalaid 17+2)

Neli kuud rasedust seljataga - mis see minuga teinud on?

Täna, 24.05.2016 saab mul täis umbes-täpselt 16 nädalat rasedust. Rahvakeeli 4 kuud.
Internetiavarused annavad raseduse suuruse kohta järgmist infot -

Sinu laps Neljanda raseduskuu lõpp on käes ja loode kaalub nüüd 70-100 g ning on 16 cm pikkune. Loode põtkib jalgadega, mis on praegu kätest pikemad ja oskab kätega vehkides hõljuda teda ümbritsevas lootevedelikus nagu väikeses ookeanis. Võib juhtuda, et tunned juba loote väga õrnu liigutusi – umbes nagu liblikatiiva puudutus kõhus. Mõned esmarasedad hakkavad loote liigutusi tundma hiljem – umbes 24. rasedusnädala paiku.
Arenevad kuulmine, haistmine, nägemine, puute- ja maitsetundlikkus. Meelte areng on ettevalmistus sünnijärgseks eluks, kuid juba üsasiseselt kogeb laps meelte vahendusel nii iseennast kui ka teda ümbritsevat. Lapsel on sõltuvalt ema elustiilist välja kujunenud aktiivsed ja passiivsed perioodid – ta tunnetab öö ja päeva rütmi.

Sinu keha Sinu kehas kasvab vere- ja lootevedeliku hulk, rinnad suurenevad, emakas laieneb ning platsenta areneb – see kõik põhjustab kaalutõusu, ehkki teised ei pruugi seda veel märgata. Mõne nädala pärast paistab rasedus kindlasti ka teistele välja.

Tekst on pärit siit - http://perejakodu.ohtuleht.ee/ajajoon/2._trimester/16._rasedusn%C3%A4dal/194F5

Mis selle ajaga siis tegelikult muutunud on?

Esiteks muidugi kõige põnevama juurde - kehakaal.
Enne rasedust olin 69 kg raske. Kaal täna hommikul 72 kg. Juures 3 kg. Ma võiksin vanduda, et vähemalt pool sellest on mu tissides. Pffftttnnnggg (frustratsiooni hääl).

Mõõdud

Keskkoht enne 72 cm, nüüd 77 cm.
Naba enne 81 cm, nüüd 88 cm
Kints enne 52,5 cm, nüüd 52,5-53 cm
Käsivars enne 27,5, nüüd 27,5.
Rinnad enne 84 cm, nüüd 91 cm.


Oeh. Terve torso on lai. Rinnad nigu lehmal. Üleüldse olen maru suur. Kaalu nagu ei olegi nii palju juurde tulnud, et võiks nii palju cm juures olla. Onju?

Enne rasedust olin selline (veebruaris)

Nüüd olen selline -

Keskkoht ja puus on kuidagi eriti laiemaks läinud. Puusa ma vahepeal mõõtnud ei ole, seega ei teagi, kust ma seda nüüd mõõtma peaks. Aga visuaalselt olen ma igatepidi laiem. Võeh.
Õilsa eesmärgi nimel, eks? :)

Eelmisel nädalal olin täitsa tubli. Käisin tööl, lisaks sai kahel õhtul tehtud kergemat lihastrenni 35 minutit (jalad, kõht, käed). Kahel korral käisin kepikõnnil ja igapäevaselt käisin jalgrattaga tööl.

Viimane kepikõnd oli küll suht raske. Kõndisin veidi üle 10 kilomeetri. Kui muidu kulus mul sellise maa läbi kõndimiseks ca tund ja 25 minutit, siis nüüd tulin napilt pooleteise tunniga toime. Jooksumaratonil tegin eelmisel aastal oma rekordi - 10 km ajaga 1:19. Seda aega ei näe ma nüüd ilmselt kaua :)

Toitumisega on nii ja naa. Ma söön kummikomme nagu hull. Viimasele kepikõnni tretile läksingi puhtalt süümekate pärast. Sõin nimelt kummikomme pea paki järjest ära (terve pakk ca 700 kcal).

Täiega oli seda väärt!

 Pooltel päevadel suudan oma toidu ka kenasti kirja panna, aga on päevi, mil ma lasen lihtsalt minna.

Teen jätkuvalt poes pigem tervislikke valikuid. Suvalist makaroni ja pihvi igapäevaselt ei söö. Samas, olen hommikusöögiks pistnud kinni järjest mitu juustukuklit (84 kcal tükk).

Õnneks on lähenemas suvi ja arbuusi-herne-mureli-maasika aeg. Hurraaa! Loodan, et neid süües suudan oma kehakaalu normi piires hoida.

Eelmise rasedusega võtsin ma juurde 28 kg. Ei olnud mõnus. Sünnitusmajja jätsin sellest ca 12 kg, kodus paari kuuga läks veel 8 kg. Ülejäänu jäigi püsima, kuni eelmise aastani.

Kuu peale eelmist sünnitust olin ma selline -

Usun, et sel korral terve raseduse aja aktiivselt toimetades ja enam-vähem teadlikult toitudes suudan kaalutõusu hoida kontrolli all. Eks näis muidugi.

Ideaalis võtaksin ma juurde kuni 12 kg. Tagasi algkaalus oleksin siis, kui laps saab 6 kuud vanaks. See on see, mille poole ma püüdlen ja, mille nimel ma siin siplen. Kõige suurem eesmärk on muidugi see, et ma suudaksin olla aktiivne kuni sünnituseni. Siis on sünnitus kergem ja taastumine kiirem.


Oh, toon siia ka võrdluspildi oma suurenenud büstist.
Samad riided on seljas. Esimene pilt enne rasedust -

Ja eelmisel nädalal tehtud pilt -

Selle pildiga tuli meelde, et ma proovisin rasedate joogat!
Väga tšill oli. kestis vist 35 minutit umbes (Youtube'i vahendusel). Lõpus pidi lõõgastuma ja külili lamama. Mõtlema häid mõtted ja olema selles asendis täpselt nii kaua, kui vaja. Mina, vana paks, jäin ju magama. :D :D :D
Ärkasin poolteist tundi hiljem selle peale, et joogamatt oli ilane. Ma olen ikka täiega daam.

Seega tegin eelmisel nädalal joogat kah. Koos uinakuga lausa kaks tundi :D

Praeguseks jätan oma rasedahala ja lähen teen ennast korda. Läheme mehega uut fäänsit kaubanduskeskust "Kvartalit" tšekkama. Ma ilmselt istun kusagile maha ja söön ka midagi (tõstab energiliselt kulme).

Tsukaplauka!


raseMann

Rasedus pole haigus. Või?

Öeldakse, et rasedus pole haigus ja elu peaks raseduse ajal jätkuma enam vähem samaa tempos, mis ta oli varem. Ometi kipub igal asjal mingi aga küljes olema.

Ma mõtlesingi, et jätkan oma trennidega ja käin ikka rattaga tööl ja . .  Sest raseduse ajal tuleb olla võimalikult aktiivne. Esimesed kuus kuud tohid sa põhimõtteliselt teha kõike, millega oled varem tegelenud.

AGA.
Kogu raseduse ajal ei tohiks tegeleda järgmiste aladega  (raamatust "Beebi, looduslikult ja loomulikult")
- auto-, moto-, kardisõit
- rulluisutamine
- jalgrattaga sõitmine konarlikul või auklikul teel
- kõik alad, kus tuleb tõsta raskusi
- võitluskunstid, ratsutamine, lumelauasõit, surfamine jms
Alates kuuendast raseduskuust ei tohi enam teha kõhu pikilihastele mõeldud harjutusi, kuna lihased võivad pingutusest rebeneda. Sest nad on jubedalt pingul seal punu ees.

Oeh.
Soovitatakse kõhulihaste treenimiseks sügavat kõhuhingamist. Pmst hoiad oma kõhtu sees veits aega ja lased vabaks. Ammm... õugei!

Soovitatakse muidugi rasedate joogat. Peab järgi kaema, kas juutuubis on häid paksudejoogasid.

Joosta ma ei jaksa enam. Süda hüppab kurku ja pilt tahab eest kaduda.
Mulle siis jääbki ainult kõndimine?

Lisaks see väsimuse värk. 

Tark raamat ütleb, et kui rasedal on väsimus, siis tuleb puhata. Rase peaks õppima laisklema. Noh, ma peaks siis põhimõtteliselt terve päeva horisontaalis olema.

Eilsest saadik on mul ka mingi imelik kannivalu. Lihase olen vist ära venitanud vms. Need on need kükid ühel jalal. Tõmbasin oma pee paigast ära :D :D

Rasedus on üks ilus aeg!

Liigutamisest kah.

Neljapäeval sain oma päevase aktiiivsuse täis lapsehoidmisega - jalutasin 2,5 aastase õetütrega kanali ääres. Lisaks muidugi vahel ajasin teda taga ja ennetasin ta vette kukkumist. Samme sai 17000 tehtud. Pärast olin nigu Läti raha - läbi.

Reedel väikest lihastrenni ka, aga tõesti VÄIKEST.

Kannile.
Tegin 20 kükki.
10 kükis pumpamist (lased alla kükki ja natukene surud allapoole 10 korda)
kummalegi jalale 10 väljaastet tagumise jala tõstega.
kummalegi jalale 10 tõstet koeraasendist

Kõhule.
Kuna päris selili ei tohi ennast lasta, siis teen harjutusi poolistukil.
20 korda V asendis jalad ette sirgu ja kõhu peale krõnksu.

20 korda russian twisti

20 korda wall climberit

Peale veel 2 kg hantlitega neli erinevat harjutust 20 kordust. Et käed ikka tahked püsiksid.

See, et ma pärast higine olin on vähe öeldud :) Ma olin suht läbi. Piinlik lausa. 

Tundub, et trenni ma kaloripõletamise eesmärgil väga kasutada ei saa. Trenn on puhtalt selleks, et ma suudaks raseduse ja jämenemise ajal oma keha liigutada.

Kaal tuleb kontrolli all hoida ikkagi toitumisega.

Paaril päeval pole jõudnud kõiki toite üles märkida, kuid ülesöömist ei paista olevat. Samuti ei ole massiivset rämpstoidu õgimist. Rohkem isutavad murelid, maasikad ja herned. Suvi on südames juba.

Hetkel kaalu lisandunud pole, kui eelmise kaalumisega võrrelda. Kaalun seal 70,6 kuni 71,2 vahel. Olenevalt sellest, kui palju ma eelmisel õhtul olen suutnud vett sisse kaanida.

Katsun järgmise postituse ajaks ära proovida ka mõne raseda trenni. Äkki sõber Youtube tuleb appi. Jagan siis teiega ka ;)

Nüüd natukene pilte.

Hommikusöök. Magustoiduks kohupiimakreem kakaoga, veidi müslit ja maasikad

Seljanka

Tegin rõdule veidi pahandust :D 

15 nädal

Kasvab. P.S. punased laigud on päikese ja kaamera koostöö.

Tädi-business

Tänane hommikusöök

Ja saigi selleks korraks kõik.

Kõik kaasrasedad - pidagem vastu! 

Tsauka!

raseMann