Noh, eks ta ikka tõuseb, mis muud. Päris hirmutavalt kohe.
Nüüd on kindel, et kaalutõus 10 kiloga ei piirdu.
Eelmise nädala kaal 79,0 kg. Selle nädala kaal 80,5 kg. Pühajeesusmaria!! Ma olen nädalaga suutnud kasvada 1,5 kg võrra. Kokku juures 11,5 kg.
Rasedust täna 36+6, tähtajani jäänud 22 päeva.
Ai-ai-ai-ai!
Kõht hakkab juba täiesti raseda kõhu mõõtmeid võtma. Ma ei jaksa enam kõndida. Treppidest viiendale ronimisest ma ei räägigi.
Kummardada ei saa. Kükitada ei jaksa. Magada ei näe.
Viimased kaks päeva olen ma muudkui halanud, et ma ei viitsi mitte midagi enam teha. Tahaks lamada. Ei, krt. Lamada ka ei taha, sest lamamine on ebamugav. Kõht on nii raske, et selili olles jääb hing kinni. Külili lamades surevad kõikvõimalikud kohad ära ja pärast on tükk tegemist, et jälle normaalselt funktsioneerida saaks.
Nagu vaal kuival, ausõna.
Abi pole ka sellest, et mu söögiisu on neljakordistunud viimasel nädalal. Ikka mõtlen, et ma ei saa valesti süüa, kui ma valesid asju poest koju ei too. Onju?
Ei! Kuidagi need valed asjad lihtsalt tekivad mu kööki. Need on need hormoonidest pimestatud silmad ja mõistus, mis poes arvavad, et ma söön need maiused ära nädala jooksu. Iga päev ainult natukene.
Haaah! Suurim vale üldse!
Katsun ennast veenda, et mu kaal tõuseb nii kiiresti seetõttu, et laps peaks viimasel kuul oma kaalu meeletult kasvatama. See kaal on kõik lapse kaal. Kahjuks mu pekised kintsud kipuvad vastu vaidlema.
Mul pole kedagi teist süüdistada ka. Vaatan nukralt neid soodukaga Prismast ostetud küpsiseid ja ohkan. Miks see normaalne toitumine nii raske peab olema?
Olen üritanud oma mõtteid toidust eemale saada erinevate tegevuste abil. Panin kokku ühe jubedalt keerulise 1000 tükiga pusle.
Heegeldasin lapsele meriinovillase tekikese (turvahällis roosa-halli kirju).
Ostsin isegi ristsõnad endale koju, et lahendamisega mõtted mujale saada.
Tegevused hakkavad otsa saama. Igavusest söön.
Iga päev koristada ka ei viitsi. Jalutamas käin koeraga kaks korda päevas ja lapsel ka koolis vastas.
Rohkem nagu ei jõuagi, ma väsin ära. Aga kööki küpsiste järele jõuan ikka :)
Täna näiteks saatsin lapse kooli, jalutasin koeraga ja siis läksin linna raamatukokku. Hüppasin tagasteel poest ka läbi ja oligi 13 000 sammu täis. Ütlen ausalt, et koju jõudes olin väga väsinud. Istusin ja sõin.
Kaks tundi hiljem läksin lapsele kooli vastu ja õhtupoolikul käisin veel korra koeraga tiirul. Väsimus tahtis niita. Ergutuseks sõin.
Hetkel istun siin arvuti taga ja kurdan. Polar näitab 18 716 sammu. Peaks ju piisav liikumine olema küll, aga ikka on süümekad ja ma kuidagi tunnen, kuidas see kaal ja keha käest läheb. Kui oleks miskit käepärast, siis sööks. (!!!)
Õnneks on lõpuni vaid 3 nädalat. Siis saan juba paremini sotti sellest, kus ja, miks mul kõige rohkem ülekaalu on.
Praegu ongi kõige suurem mure see tegevuse leidmine. Ja see tegevus peab olema midagi sellist, et ma pikalt paigal ei pea istuma, kaua seisma, kaua kõndima või raskusi tõstma. Lisaks sellele peab see tegevus mulle väga-väga meeldima. Noh, minu mõistus on otsas.
Ujuma saaks minna, aga seal ei viitsi ju ka igapäevaselt käia. Lisaks ei taha inimesi nii tihti hirmutada oma bikiinides rasedakehaga.
Ega muud ei olegi, kui tuleb üle elada need viimased nädalad. Teen juba vaikselt plaane, kuidas peale sünnitust jälle inimeseks saada. Iseasi on see, kui hästi ma tite kõrvalt kõigega hakkama saan. Eks elu näitab.
Praeguse seisuga ei kujuta ma üldse ette, kuidas ma koeraga jalutama, suurema lapsega kelgutama või näiteks šoppama saan minna. Ilmselgelt ma alahindan siinkohal oma abikaasat, kes saab ju ka lapsega tegeleda. Asi on lihtsalt selles, et ma ilmselt ei taha oma imikut väga kusagile maha jätta :)
Ma olen selline kadekops.
Hetkel olen lihtsalt rase. Loen heldimusega teiste blogidest, kuidas käiakse jalutamas, jooksmas, rattaga sõitmas ja jõusaalis, pühin saiakestega kadeduspisaraid ning kordan endale, et küll mina ka varsti jõuan. Siukeseks püssiks emmeks saan, et halb hakkab.
Järgmise korrani!
Mariliis (juba 36+3)
