Kolm nädalat veel titani. Mis see kaal kah teeb?

Noh, eks ta ikka tõuseb, mis muud. Päris hirmutavalt kohe.
Nüüd on kindel, et kaalutõus 10 kiloga ei piirdu.

Eelmise nädala kaal 79,0 kg. Selle nädala kaal 80,5 kg. Pühajeesusmaria!! Ma olen nädalaga suutnud kasvada 1,5 kg võrra. Kokku juures 11,5 kg. 
Rasedust täna 36+6, tähtajani jäänud 22 päeva.

Ai-ai-ai-ai!

Kõht hakkab juba täiesti raseda kõhu mõõtmeid võtma. Ma ei jaksa enam kõndida. Treppidest viiendale ronimisest ma ei räägigi.
Kummardada ei saa. Kükitada ei jaksa. Magada ei näe.
Viimased kaks päeva olen ma muudkui halanud, et ma ei viitsi mitte midagi enam teha. Tahaks lamada. Ei, krt. Lamada ka ei taha, sest lamamine on ebamugav. Kõht on nii raske, et selili olles jääb hing kinni. Külili lamades surevad kõikvõimalikud kohad ära ja pärast on tükk tegemist, et jälle normaalselt funktsioneerida saaks.

Nagu vaal kuival, ausõna.

Abi pole ka sellest, et mu söögiisu on neljakordistunud viimasel nädalal. Ikka mõtlen, et ma ei saa valesti süüa, kui ma valesid asju poest koju ei too. Onju?
Ei! Kuidagi need valed asjad lihtsalt tekivad mu kööki. Need on need hormoonidest pimestatud silmad ja mõistus, mis poes arvavad, et ma söön need maiused ära nädala jooksu. Iga päev ainult natukene.
Haaah! Suurim vale üldse!

Katsun ennast veenda, et mu kaal tõuseb nii kiiresti seetõttu, et laps peaks viimasel kuul oma kaalu meeletult kasvatama. See kaal on kõik lapse kaal. Kahjuks mu pekised kintsud kipuvad vastu vaidlema.
Mul pole kedagi teist süüdistada ka. Vaatan nukralt neid soodukaga Prismast ostetud küpsiseid ja ohkan. Miks see normaalne toitumine nii raske peab olema?

Olen üritanud oma mõtteid toidust eemale saada erinevate tegevuste abil. Panin kokku ühe jubedalt keerulise 1000 tükiga pusle.

Heegeldasin lapsele meriinovillase tekikese (turvahällis roosa-halli kirju).

Ostsin isegi ristsõnad endale koju, et lahendamisega mõtted mujale saada.

Tegevused hakkavad otsa saama. Igavusest söön.
Iga päev koristada ka ei viitsi. Jalutamas käin koeraga kaks korda päevas ja lapsel ka koolis vastas.

 Rohkem nagu ei jõuagi, ma väsin ära. Aga kööki küpsiste järele jõuan ikka :)

Täna näiteks saatsin lapse kooli, jalutasin koeraga ja siis läksin linna raamatukokku. Hüppasin tagasteel poest ka läbi ja oligi 13 000 sammu täis. Ütlen ausalt, et koju jõudes olin väga väsinud. Istusin ja sõin.
Kaks tundi hiljem läksin lapsele kooli vastu ja õhtupoolikul käisin veel korra koeraga tiirul. Väsimus tahtis niita. Ergutuseks sõin.
Hetkel istun siin arvuti taga ja kurdan. Polar näitab 18 716 sammu. Peaks ju piisav liikumine olema küll, aga ikka on süümekad ja ma kuidagi tunnen, kuidas see kaal ja keha käest läheb. Kui oleks miskit käepärast, siis sööks. (!!!)
Õnneks on lõpuni vaid 3 nädalat. Siis saan juba paremini sotti sellest, kus ja, miks mul kõige rohkem ülekaalu on.

Praegu ongi kõige suurem mure see tegevuse leidmine. Ja see tegevus peab olema midagi sellist, et ma pikalt paigal ei pea istuma, kaua seisma, kaua kõndima või raskusi tõstma. Lisaks sellele peab see tegevus mulle väga-väga meeldima. Noh, minu mõistus on otsas.
Ujuma saaks minna, aga seal ei viitsi ju ka igapäevaselt käia. Lisaks ei taha inimesi nii tihti hirmutada oma bikiinides rasedakehaga.

Ega muud ei olegi, kui tuleb üle elada need viimased nädalad. Teen juba vaikselt plaane, kuidas peale sünnitust jälle inimeseks saada. Iseasi on see, kui hästi ma tite kõrvalt kõigega hakkama saan. Eks elu näitab.
Praeguse seisuga ei kujuta ma üldse ette, kuidas ma koeraga jalutama, suurema lapsega kelgutama või näiteks šoppama saan minna. Ilmselgelt ma alahindan siinkohal oma abikaasat, kes saab ju ka lapsega tegeleda. Asi on lihtsalt selles, et ma ilmselt ei taha oma imikut väga kusagile maha jätta :)
Ma olen selline kadekops.

Hetkel olen lihtsalt rase. Loen heldimusega teiste blogidest, kuidas käiakse jalutamas, jooksmas, rattaga sõitmas ja jõusaalis, pühin saiakestega kadeduspisaraid ning kordan endale, et küll mina ka varsti jõuan. Siukeseks püssiks emmeks saan, et halb hakkab.

Järgmise korrani!

Mariliis (juba 36+3)

Kah mul kaalujälgija!

Istun siin, ise viimase vindini rase, söön Tõmmu kommi ja mõtlen, kui ilus see elukene ikkagi on.
Järgmisel hetkel jõuab mulle kohale, et ma blogin kaalust ja kaalulangetusest ja õgin juba viimane kuu aega valimatult kõike magusat, mis kätte satub.
Pole just väga eeskujulik või mis?

Terve selle raseduse olen endale pidevalt sisendanud, et ma ei tohi rohkem süüa, ma ei tohi magusat süüa, ma pean rohkem liigutama.

Must. Not. Get. Fat.

Kui viimane raseduskuu juba käega katsutav oli, siis otsustasin asja natukene lõdvemalt võtta. Esiteks seetõttu, et mu keha on juba piisavalt suur, et mind puhtalt eksisteerimisega ära väsitada. Teiseks seetõttu, et ma tean, et peale lapse sündi ei ole mul enda jaoks enam üldse aega. On viimane aeg natukene seda rasedust ka enda mõnuks ära kasutada.

Magustoitudest ma enam ei keeldu ning lihastrenni pole samuti juba nädalakese teinud. No, lihtsalt ei jaksa.

Igapäevased sammud kõnnin oma Polariga kenasti täis (aktiivsusaste I ehk ca 13 000 sammu).
Saadan hommikul lapse kooli, jalutan koeraga mõned kilomeetrid. Käin jala linnas või šoppamas ja lähen lapsele kooli vastu. Õhtul veel üks tiir koeraga ja ongi 14 000 sammu täis.

8. ja 9. on puudulikud, kuna olin sõbranna juures ja aku sai tühjaks. 

Kui ma peaks selle traalivaalitamise vahele veel oma viimaseid nädalaid rasedat kere trenniga koormama, siis ma vist kukuks kell 19:00 esimesele pehmele pinnasele ära ja ärkaksin järgmise päeva lõunaks.

Ma olen täiesti teadlik, et on naisi, kes ei söögi magusat ja saiakesi terve raseduse vältel. Ning on naisi, kes raseduse lõpuni teevad ülepäeviti trenni. Mina ei ole paraku üks nendest naistest. Ma olen üpris tavaline rase naine, kes natukene kardab maakeraks paisuda, mistõttu ma natukene jälgin, kui palju ma söön.

Kuna mu kaal on tõusnud igati plaanipäraselt ning mingeid tervisehädasid mul ei ole, siis usun, et pole see väikene magusaarmastus viimasel trimestril ka nii paha. Kaloraažilt ei ole mu päevane toit midagi üüratut, kuid peab paraku tõdema, et suurema osa mu viimase nädala toidust on moodustanud erinevad süsivesikud.
Katsun valkudega selle tasakaalu natukene paremaks saada :)

Ja, ei, ma pole oma last seitsmekiloseks söönud. Ausalt.

Tänase seisuga on mu teise tähtajani (esimene on 6.11 ja teine on 9.11) 26 päeva. Laps on kõhust valmis välja tulema aga juba siis, kui 37 rasedusnädalat täis saab. See juhtub siis järgmisel kolmapäeval. Alates 37.nädalast ei loeta last enam enneaegseks.

Kuna ma ei ole praeguseks veel suutnud sellest rasedusest tüdineda ning ma pole oma unevajadust suutnud täis magada, siis ideaalis võiks tibukene kõhus püsida ikka novembri alguseni.
Teisalt ma natukene kardan seda novembri algust ka, kuna 7.11 on mu pisikesel õetütrel sünnipäev. Ei tahaks küll igal aastal pead valutada, kuna kellegi sünnipäeva pidada. Lisaks tahaks ma sellel aastal õetütre sünnipäeval ka kohal olla. Ta on meil täitsa tädikas. :) Jumal tänatud. Ma olen ju eriti lahe tädi ka! :D

Minu käest on ka uuritud, kas ma sünnitust ka kardan.
Teate, ausalt. Ei karda.

Eelmine sünnitus kestis paberite järgi 9 tundi. Esimestest väikestest valudest arvestades 11 tundi.
Terve sünnituse aja ma põhimõtteliselt kõndisin ühest palati otsast teise, kuna ma tahtsin asjaga siva ühele poole saada. Püsti olles aitab gravitatsioon avanemisele kaasa ning kogu protsess peaks kiirem olema. Valud läksid tugevaks ca 2 tundi enne lapse sündi. Siis ma mäletan küll, et nõudsin igasugu valuvaigisteid, aga oli juba hilja.
Mingit traumat mul eelmisest sünnitusest jäänud ei ole. Mäletan ainult, et ma olin terve tolle päeva tähelepanu keskpunktis. Kõik sms-isid ja uurisid ja helistasid. Mulle tähelepanu lihtsalt väga meeldib. Ma täiesti nautisin seda, kui tähtis ja põnev ma tollel hekel olin. Ma olin uhkust nii täis. Kui laps ära sündis, siis oleksin tahtnud KÕIK inimesed sünnitusmajja last vaatama kutsuda. Et, sähke - mina tegin!

Sel korral lendan asjale peale missiooniga laps nelja tunniga kätte saada. See tähendab seda, et valudele tuleb ise kaasa aidata. Mida valusam, seda kiiremini see jõnglane tuleb. Kavatsen samamoodi püsti püsida, kuni ma jaksan. Eks näis, kuidas asi teoorias välja näeb, aga eesmärk on selline. Põhimõtteliselt tahaks hästi kõvasti ja lühidalt valudes olla. Jumal pidi naerma, kui inimesed plaane teevad ;)

Eelmisel korral olin noor ja natukene ehk isegi hirmul, et kas see või teine asi on okey. Sel korral ma juba tean, et kiire avanemise korral ma kindlasti oksendan mingi 145 korda. Tean ka, et mingit puudutamist (noh, alaselja massaaž vms) ma ei kannata. Suhelda ma ka ei taha sel ajal. Ma pean saama omas mullis rahulikult valutada.
Sünnitusmajaga tutvumas käies juba uurisin, et kus neil seal oksendada võib. Ilmselt samal tutvumistuuril olevad esmasünnitajad ehmatasin ära. Sorri.
Nad palusid sünnitustuppa minnes kohe kilekotte küsida.

Põhimõtteliselt kavatsen ma sünnitama minnes juuksed kuklasse kinni panna, hoolega ropsikotte hommikumantli taskutesse suruda ja siis lõpuni välja ühest palati otsast teise marssida. Kui joppab ja saame vanniga tuppa, siis puhtalt uudishimust roniksin ka sinna sisse. Need vannid seal Tartus on suuremad, kui mõne mehe magamistuba (tsutike liialdan).

http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/suennitusosakond 

Uuritud on ka seda, kas ma oma mehe ka sünnitusele kaasa võtan. Noh, eelmise sünnituse juures ta küll oli. Enamuse ajast küll magas, kuid pressimise ja nabanööri lõikamise ajaks aeti ta üles. Väsis vaesekene sellest pikast päevast nii ära :)

Mulle tuli alles paar päeva tagasi pähe, et äkki peaks mehe käest ka küsima, kas ta üldse tahab kaasa tulla. Mina muidugi tahaks seltsi. Igaks juhuks.
Mee arvas, et ma olen puhta lollakas, kui arvan, et tema on nõus sellest pullist ilma jääma :)
Tema tahab ikka uues majas tugitoolis ka magada ja värki. Vihjas ka, et sel korral äkki isegi filmiks ja teeks pilte. Mehe jaoks on ka kogu see rasedus ja sünnitus nii põnev, et ei olnud nõus mitte mingil tingimusel koju jääma. Jumal tänatud! :) Me oleme endiselt samal lainel. Nagu oleks abielus või midagi :) :)

Tänase seisuga olen siis 36 nädalat ja 2 päeva rase. Hädadest kimbutavad mind endiselt kõrvetised ning väsimus. Öösel on uni häiritud, kuna ükski asend pole enam magamiseks mugav. Kui lõpuks uni maha murdma hakkab, siis hakkab kõrvetama või tuleb pissihäda. Lõunani ka magada ei saa, kuna pean oma teise tibutupsu (selle 8-aastase volaski) kooli saatma. Või, noh, ma tahan teda kooli saata.

Tekkinud on kerge unevõlg. Igal nädalavahetusel kavatsen magada nii kaua, kui jaksan. Peale lapse sündi olen ju igal juhul igavesti ärkvel.

Hetkel pean lõpetama, kuna istumine muutub juba vaikselt väljakannatamatuks. Laps on kõhus nii suur, et istudes surub mulle kopsud kurku. Ma nüüd lähen ja hingan natukene.

Rasedust 36+0

Järgmise korrani.


Mariliis (juba 36+2)

Veel vaid 30 päeva paks

Tänase seisuga on Mann juba pea 36 nädalat rase. Tavainimesele tähendab see seda, et hakkab pihta viimane kuu rasedust. Jeeeeeeeeeeee!

Tähtajaks on 9.11.2016. Ideaalis saaksin isegi varem selle sünnitamisega ühele poole, aga eks nad kavalpead ei kipu väga nõustuma alati oma emmedega.
Poiss sündis 3 päeva peale märgitud tähtaega. Loodetavasti ei lase ka tütarlaps end väga kaua oodata.

Reedel käisin ka ämmaemanda vastuvõtul.

Strateegilised näidud:

Kaal 79,0  kg (kolme nädalaga +0,7 kokku juures 10 kg)
Vererõhk 100/60
Kõhuümbermõõt 99 cm
EPK 34 cm

Rasedust tol hetkel 35+2

Täna hommikul oli kaal 78,9 kg. Nii infoks või nii, et ma ei ole nädalavahetusel ennast maakeraks suutnud süüa. Kuigi ma toitusin põhiliselt AINULT saiakestest. Don't ask.

Väljanägemine selline:

Rasedahädasid olen aga küll nüüdseks juba külge saanud.

Nüüd juba nädal aega kõrvetab pidevalt. Muidu tekkisid kõrvetised pigem õhtul ja siis, kui sõin miskit rasvast või vürtsikat. Nüüd tulevad kõrvetised suht lambist. Vahel piisab sellest, et ma järsult kummardan, mille käigus magu kokku surutakse ja maomahla igas kaares pritsima hakkab. Noh, minu sees. Söögitoru on leekides! Horror kuubis. Rennie on nüüd pidevalt käeulatuses.

Kes ei tea, mis need kõrvetised on, siis noh, põhimõtteliselt maomahl tungib sulle söögitorru ja tahab seda ära küpsetada. Nagu tulised krooksud.
Laps nimelt surub ema organid raseduse ajal kusagile kurku ja maomahlakesel ei ole enam ruumi. Siis ta trügibki välja sealt maost.

Täna öösel tabas mind esimest korda ka unetus. Reaalselt iga tunni tagant vähemalt vaatasin kella. Kell 6.00 käisin ennast kergendamas ja siis nagu väga enam und ei tulnudki. Silmad nagu on väsinud, aga und ka ei tule. Mis värk sellega on? Oeh.

Tahtsin siia tegelikult ilgelt pika nimekirja lisada oma hädadega, aga teate, ei tulegi nagu rohkem meelde. Eks see, et kõht on nii suur, et kummardada enam ei saa, on suht elementaarne. Saapad ja sokid lähevad jalga koos väikese endale suhu oksendamisega. Jei! Ja harilikult peale seda hakkab ka kõrvetama. Rõõmu nii palju ühest sokist, onja.

Eelmise raseduse ajal olin selleks hetkeks juba puhta sant. Mäletan seda kurikuulsat "tutiluuvalu". Reaalselt see luu jalgevahel valutas nii, nagu oleks metalltoruga hargivahele saanud. Vana hea naiste rebukas! Seda mul sel korral ei ole. Usun ise, et asi on selles, et sel korral olen liikuvam olnud. Lihased on tugevamad, kõht püsib paigal ja ei suru kubemesse.

Uusi venitusarme pole ma samuti veel suutnud hankida. Eelmine rasedus on mind kenasti õigetest kohtadest välja venitanud. Ei tea, kas nüüd rõõmustada või kurvastada :)


Seoses sellega, et rasedus hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma, alustasin ka oma haiglakoti pakkimist.

Haiglakoti sain enamvähem kokku, kuid selgus, et tegelikkuses on veel mõningad asjad kodust puudu.
Mul oleks vaja veel hommikumantlit, ehk veel mõni imetamisrinnahoidja. Lapsele oleks vaja rohkem bodisid, beebimonitori, voodikarusselli (sest ma tahan), mähkimisalust vannituppa.

Tegelikkuses on asi nii, et see kuu aega tundub venivat küll, aga mul kuidagi ei jätku enam aega. Ma nagu ei jõua päevaga mitte miskit ära tehtud. Olen nüüd juba paar nädalat täiesti kodune, kuid enamus asju siiani tegemata. Köögikapid on endiselt sassis, mütside-sallide ja talveriiete riiul on sorteerimata. Enamus asju sealt läheb ilmselt annetusse. Kummuteid pole me kah magamistuppa veel ära jõudnud osta. Ei tea, mille taga see seisab. Üksi ma neid ostma ei lähe ja mees tõbrik kipub ju tööl olema pidevalt.

Hakkasin ka beebititale tekki heegeldama. Rohkem nagu ajaviiteks või nii. Selle vast saan enne tähtaega ikka valmis. Ma pole muide vähemalt 12 aastat kordagi heegeldanud. Viimati vist koolis. Ma guugeldasin ja tuletasin videote abil endale meelde. Ma pole suurem asi käsitööline tegelikult.

Mustri leidsin siit - LINK

Tekk tuleb veidi kitsam, kui ma lootsin, sest ma tola ei osanud ju arvestada, et sikksakk seda laiust natukene vähendab. Algaja, noh. Aga käib kah. Kasvõi kärus saab kasutada.

Selline natukene sisuvaene möla saigi. Pole ammu bloginud ja tegelikult on igasugu mõtteid peas. Teen lähipäevil veel mõne postituse, muidu valgub see siin maru laiali.

Ma nüüd lähen võtan ühe Rennie, sest põrgulikud kõrvetised on jälle platsis.
Teie olge mõnusad!

Tsaukaplauka!


Mariliis (juba 35+5)