Vaatame tõele näkku - bikiinikeha enne ja nüüd!

Heihopsti!

Mina siin, niisama rase viimaseid päevi. Tähtaegadeks siis 6.11 ja 9.11 ehk kohe varsti!

Reedel käisin ämmaemanda vastuvõtul. Panen siia ka kaaluvõrdluse eelmise rasedusega.

Eelmise rasedusega samal ajal olin 10 kg raskem.

Reedel oli rasedust 38+2 nädalat.
Kaal sai kirja 81 kg.
Kõhuümbermõõt 99 cm ja
EPK 33 cm.

EPK oli väiksemaks jäänud hea 1-2 cm. Ämmaemand arvas, et laps on nii sügavale vaagnasse laskunud ja seetõttu on kõht väiksem. Kahtlustab, et laps sätib ennast juba väljapoole.
Loodetavasti kahe nädala pärast ämmaemanda vastuvõtule enam minema ei pea ja pääsen ka sellest tüütust topsi pissimisest.
Ämmakas ennustas ka, et ilmselt väga suurt last siit tulemas pole. Kusjuures, mõni aeg tagasi mu kõht tegi mõnusa kasvuspurdi ja siis arvati, et tuleb ikka neljakilone imik. Nüüd pakutakse max 3,3 kg sünnikaaluks. Mulle sobivad mõlemad suurepäraselt. Esimene laps oli sündides 3,7 kg, kui raske see neljakilonegi olla saab :)

Heh.
Igal juhul sain kiita ämmaka juures, et ilus kõht, ilus vererõhk ja üleüldse hädadevaba rasedus siiani. Ei ole turseid, ei ole valusid ega miskit muud. Lihtsalt paks :)
Muide, eelmise raseduse ajal olin samal ajal kõhuümbermõõduga 107 cm ja EPK 36 cm, mõnusalt turses ja piinlesin vana hea tutiluuvalu käes. Sel korral olen ikka kõvasti pisem, hädasid ei ole ja üllatavalt kerge on olla. Liikumine, mu naised. Liikumine!

Nagu juba alguses ka mainitud sai, siis käivitumas on viimane rasedusnädal (tähtaja järgi). See, millal laps tulla otsustab, on juba iseasi. Hetkel on nii, et õhtuti käivad juba esimesed ettevalmistavad valuhood. Nii 20-25 minuti tagant kerged torkivad kokkutõmbed. Harilikult kaovad siis ära, kui ma pikali heidan. Olen kindel, et õiged valud tunnen ma ära, seega ma nende üksikute valude peale veel pöördesse läinud ei ole. Samas on kuidagi lohutav teada, et miskit seal juba toimub. Äkki selle võrra läheb õigel hetkel kiiremini? Eks näis.

Aga nüüd selle postituse põhiteema juurde.
Sattusin üleeile vaatama oma eelmisel aastal blogi jaoks tehtud pilte. Kurjam küll, kus ma olin suutnud ilusaks süüa ennast! Ausalt. Ma ei mäletanudki enam, milline ma enne rasedust välja nägin. Pildid õnneks natukene aitasid meenutada.

Otsustasin teha endast ka raseduse viimastel päevadel bikiinides pildid, et siis hiljem oleks hea vaadata, kui suure töö ma olen suutnud ära teha. Kuna pildid on päris hirmsad, siis esialgu ei julgenud ma neid siia üles panna. Mingi hetk aga jõudis mulle kohale, et ma käin ju iga nädal selle sama kehaga Auras ujumas, kus mind näevad sajad suvalised inimesed. Hull asi siis oma blogisse teistele võrdluseks tuua.
Ülakeha üle ma väga ei põegi, aga mu kintsud võiksid küll oluliselt ilusamad olla. Samas, sellise toitumise juures ei oska ma kedagi peale enda süüdistada ka. Las nad siis olla sellised vedelad ja vormitud tselluliidihunnikud. Küll ma nad jälle vonksu saan, eksju.

Esiteks siis enne pilt. Tehtud 29.veebruar 2016, mil ma tegelikult olin juba natukene rase. Ma lihtsalt ei teadnud seda veel. Esimese positiivse rasedustesti tegin 5 päeva peale nende piltide tegemist.

Ja võrdluseks üleeile tehtud pildid!

Nagu näha, siis mu kintsud on mu murekoht olnud juba mõnda aega. Nüüd rasedusega olen kummalegi kintsule juurde kasvatanud 2,5 cm pekki. Halleluuja, ausõna!

Aga olgu need pildid lohutuseks ka teistele rasedatele. Ma kavatsen millalgi teha ka enne-raseduse ajal-pärast pildiseeria. Eks siis ole näha, kuidas kogu see trall lõppkokkuvõttes mu kehale mõjub.

Kaal viimastel piltidel siis 80,6 kg. Enne piltidel 68,4 kg.

Kui ma nüüd natukene maha rahunenud olen ja neid pilte ikka ja uuesti vaatan, siis ei tundugi asi üldse nii hull. Rasedus on ikkagi rasedus. Keha kipubki rasva talletama ja just seda on ka minu keha teinud. Ometi ei ole kaalutõus üldse suur ning mingit meeletut titekilode hulka ma ei karda. Imetamine on üks imeline kalorikulutaja ja kaloritesse mina usun!

Nüüd ei olegi muud, kui sünnitegevust ootama jääda ning siis juba kaalulangust nautida.

Kõikidele rasedatele soovin siinkohal mõnusat kulgemist ja katsuge asja positiivselt võtta. Mina võin küll öelda, et kogu see rasedus on meeletu kiirusega läinud. Juba on viimane nädal käimas ja ma pole isegi veel ära tüdineda jõudnud. Lühike aeg on see 9 kuud tegelikult. Sups ja läinud!

Ma nüüd kööki midagi küpsetama. Mul mingi tuhin peal :)

Tsaukaplauka!


Mariliis

Kolm nädalat veel titani. Mis see kaal kah teeb?

Noh, eks ta ikka tõuseb, mis muud. Päris hirmutavalt kohe.
Nüüd on kindel, et kaalutõus 10 kiloga ei piirdu.

Eelmise nädala kaal 79,0 kg. Selle nädala kaal 80,5 kg. Pühajeesusmaria!! Ma olen nädalaga suutnud kasvada 1,5 kg võrra. Kokku juures 11,5 kg. 
Rasedust täna 36+6, tähtajani jäänud 22 päeva.

Ai-ai-ai-ai!

Kõht hakkab juba täiesti raseda kõhu mõõtmeid võtma. Ma ei jaksa enam kõndida. Treppidest viiendale ronimisest ma ei räägigi.
Kummardada ei saa. Kükitada ei jaksa. Magada ei näe.
Viimased kaks päeva olen ma muudkui halanud, et ma ei viitsi mitte midagi enam teha. Tahaks lamada. Ei, krt. Lamada ka ei taha, sest lamamine on ebamugav. Kõht on nii raske, et selili olles jääb hing kinni. Külili lamades surevad kõikvõimalikud kohad ära ja pärast on tükk tegemist, et jälle normaalselt funktsioneerida saaks.

Nagu vaal kuival, ausõna.

Abi pole ka sellest, et mu söögiisu on neljakordistunud viimasel nädalal. Ikka mõtlen, et ma ei saa valesti süüa, kui ma valesid asju poest koju ei too. Onju?
Ei! Kuidagi need valed asjad lihtsalt tekivad mu kööki. Need on need hormoonidest pimestatud silmad ja mõistus, mis poes arvavad, et ma söön need maiused ära nädala jooksu. Iga päev ainult natukene.
Haaah! Suurim vale üldse!

Katsun ennast veenda, et mu kaal tõuseb nii kiiresti seetõttu, et laps peaks viimasel kuul oma kaalu meeletult kasvatama. See kaal on kõik lapse kaal. Kahjuks mu pekised kintsud kipuvad vastu vaidlema.
Mul pole kedagi teist süüdistada ka. Vaatan nukralt neid soodukaga Prismast ostetud küpsiseid ja ohkan. Miks see normaalne toitumine nii raske peab olema?

Olen üritanud oma mõtteid toidust eemale saada erinevate tegevuste abil. Panin kokku ühe jubedalt keerulise 1000 tükiga pusle.

Heegeldasin lapsele meriinovillase tekikese (turvahällis roosa-halli kirju).

Ostsin isegi ristsõnad endale koju, et lahendamisega mõtted mujale saada.

Tegevused hakkavad otsa saama. Igavusest söön.
Iga päev koristada ka ei viitsi. Jalutamas käin koeraga kaks korda päevas ja lapsel ka koolis vastas.

 Rohkem nagu ei jõuagi, ma väsin ära. Aga kööki küpsiste järele jõuan ikka :)

Täna näiteks saatsin lapse kooli, jalutasin koeraga ja siis läksin linna raamatukokku. Hüppasin tagasteel poest ka läbi ja oligi 13 000 sammu täis. Ütlen ausalt, et koju jõudes olin väga väsinud. Istusin ja sõin.
Kaks tundi hiljem läksin lapsele kooli vastu ja õhtupoolikul käisin veel korra koeraga tiirul. Väsimus tahtis niita. Ergutuseks sõin.
Hetkel istun siin arvuti taga ja kurdan. Polar näitab 18 716 sammu. Peaks ju piisav liikumine olema küll, aga ikka on süümekad ja ma kuidagi tunnen, kuidas see kaal ja keha käest läheb. Kui oleks miskit käepärast, siis sööks. (!!!)
Õnneks on lõpuni vaid 3 nädalat. Siis saan juba paremini sotti sellest, kus ja, miks mul kõige rohkem ülekaalu on.

Praegu ongi kõige suurem mure see tegevuse leidmine. Ja see tegevus peab olema midagi sellist, et ma pikalt paigal ei pea istuma, kaua seisma, kaua kõndima või raskusi tõstma. Lisaks sellele peab see tegevus mulle väga-väga meeldima. Noh, minu mõistus on otsas.
Ujuma saaks minna, aga seal ei viitsi ju ka igapäevaselt käia. Lisaks ei taha inimesi nii tihti hirmutada oma bikiinides rasedakehaga.

Ega muud ei olegi, kui tuleb üle elada need viimased nädalad. Teen juba vaikselt plaane, kuidas peale sünnitust jälle inimeseks saada. Iseasi on see, kui hästi ma tite kõrvalt kõigega hakkama saan. Eks elu näitab.
Praeguse seisuga ei kujuta ma üldse ette, kuidas ma koeraga jalutama, suurema lapsega kelgutama või näiteks šoppama saan minna. Ilmselgelt ma alahindan siinkohal oma abikaasat, kes saab ju ka lapsega tegeleda. Asi on lihtsalt selles, et ma ilmselt ei taha oma imikut väga kusagile maha jätta :)
Ma olen selline kadekops.

Hetkel olen lihtsalt rase. Loen heldimusega teiste blogidest, kuidas käiakse jalutamas, jooksmas, rattaga sõitmas ja jõusaalis, pühin saiakestega kadeduspisaraid ning kordan endale, et küll mina ka varsti jõuan. Siukeseks püssiks emmeks saan, et halb hakkab.

Järgmise korrani!

Mariliis (juba 36+3)

Kah mul kaalujälgija!

Istun siin, ise viimase vindini rase, söön Tõmmu kommi ja mõtlen, kui ilus see elukene ikkagi on.
Järgmisel hetkel jõuab mulle kohale, et ma blogin kaalust ja kaalulangetusest ja õgin juba viimane kuu aega valimatult kõike magusat, mis kätte satub.
Pole just väga eeskujulik või mis?

Terve selle raseduse olen endale pidevalt sisendanud, et ma ei tohi rohkem süüa, ma ei tohi magusat süüa, ma pean rohkem liigutama.

Must. Not. Get. Fat.

Kui viimane raseduskuu juba käega katsutav oli, siis otsustasin asja natukene lõdvemalt võtta. Esiteks seetõttu, et mu keha on juba piisavalt suur, et mind puhtalt eksisteerimisega ära väsitada. Teiseks seetõttu, et ma tean, et peale lapse sündi ei ole mul enda jaoks enam üldse aega. On viimane aeg natukene seda rasedust ka enda mõnuks ära kasutada.

Magustoitudest ma enam ei keeldu ning lihastrenni pole samuti juba nädalakese teinud. No, lihtsalt ei jaksa.

Igapäevased sammud kõnnin oma Polariga kenasti täis (aktiivsusaste I ehk ca 13 000 sammu).
Saadan hommikul lapse kooli, jalutan koeraga mõned kilomeetrid. Käin jala linnas või šoppamas ja lähen lapsele kooli vastu. Õhtul veel üks tiir koeraga ja ongi 14 000 sammu täis.

8. ja 9. on puudulikud, kuna olin sõbranna juures ja aku sai tühjaks. 

Kui ma peaks selle traalivaalitamise vahele veel oma viimaseid nädalaid rasedat kere trenniga koormama, siis ma vist kukuks kell 19:00 esimesele pehmele pinnasele ära ja ärkaksin järgmise päeva lõunaks.

Ma olen täiesti teadlik, et on naisi, kes ei söögi magusat ja saiakesi terve raseduse vältel. Ning on naisi, kes raseduse lõpuni teevad ülepäeviti trenni. Mina ei ole paraku üks nendest naistest. Ma olen üpris tavaline rase naine, kes natukene kardab maakeraks paisuda, mistõttu ma natukene jälgin, kui palju ma söön.

Kuna mu kaal on tõusnud igati plaanipäraselt ning mingeid tervisehädasid mul ei ole, siis usun, et pole see väikene magusaarmastus viimasel trimestril ka nii paha. Kaloraažilt ei ole mu päevane toit midagi üüratut, kuid peab paraku tõdema, et suurema osa mu viimase nädala toidust on moodustanud erinevad süsivesikud.
Katsun valkudega selle tasakaalu natukene paremaks saada :)

Ja, ei, ma pole oma last seitsmekiloseks söönud. Ausalt.

Tänase seisuga on mu teise tähtajani (esimene on 6.11 ja teine on 9.11) 26 päeva. Laps on kõhust valmis välja tulema aga juba siis, kui 37 rasedusnädalat täis saab. See juhtub siis järgmisel kolmapäeval. Alates 37.nädalast ei loeta last enam enneaegseks.

Kuna ma ei ole praeguseks veel suutnud sellest rasedusest tüdineda ning ma pole oma unevajadust suutnud täis magada, siis ideaalis võiks tibukene kõhus püsida ikka novembri alguseni.
Teisalt ma natukene kardan seda novembri algust ka, kuna 7.11 on mu pisikesel õetütrel sünnipäev. Ei tahaks küll igal aastal pead valutada, kuna kellegi sünnipäeva pidada. Lisaks tahaks ma sellel aastal õetütre sünnipäeval ka kohal olla. Ta on meil täitsa tädikas. :) Jumal tänatud. Ma olen ju eriti lahe tädi ka! :D

Minu käest on ka uuritud, kas ma sünnitust ka kardan.
Teate, ausalt. Ei karda.

Eelmine sünnitus kestis paberite järgi 9 tundi. Esimestest väikestest valudest arvestades 11 tundi.
Terve sünnituse aja ma põhimõtteliselt kõndisin ühest palati otsast teise, kuna ma tahtsin asjaga siva ühele poole saada. Püsti olles aitab gravitatsioon avanemisele kaasa ning kogu protsess peaks kiirem olema. Valud läksid tugevaks ca 2 tundi enne lapse sündi. Siis ma mäletan küll, et nõudsin igasugu valuvaigisteid, aga oli juba hilja.
Mingit traumat mul eelmisest sünnitusest jäänud ei ole. Mäletan ainult, et ma olin terve tolle päeva tähelepanu keskpunktis. Kõik sms-isid ja uurisid ja helistasid. Mulle tähelepanu lihtsalt väga meeldib. Ma täiesti nautisin seda, kui tähtis ja põnev ma tollel hekel olin. Ma olin uhkust nii täis. Kui laps ära sündis, siis oleksin tahtnud KÕIK inimesed sünnitusmajja last vaatama kutsuda. Et, sähke - mina tegin!

Sel korral lendan asjale peale missiooniga laps nelja tunniga kätte saada. See tähendab seda, et valudele tuleb ise kaasa aidata. Mida valusam, seda kiiremini see jõnglane tuleb. Kavatsen samamoodi püsti püsida, kuni ma jaksan. Eks näis, kuidas asi teoorias välja näeb, aga eesmärk on selline. Põhimõtteliselt tahaks hästi kõvasti ja lühidalt valudes olla. Jumal pidi naerma, kui inimesed plaane teevad ;)

Eelmisel korral olin noor ja natukene ehk isegi hirmul, et kas see või teine asi on okey. Sel korral ma juba tean, et kiire avanemise korral ma kindlasti oksendan mingi 145 korda. Tean ka, et mingit puudutamist (noh, alaselja massaaž vms) ma ei kannata. Suhelda ma ka ei taha sel ajal. Ma pean saama omas mullis rahulikult valutada.
Sünnitusmajaga tutvumas käies juba uurisin, et kus neil seal oksendada võib. Ilmselt samal tutvumistuuril olevad esmasünnitajad ehmatasin ära. Sorri.
Nad palusid sünnitustuppa minnes kohe kilekotte küsida.

Põhimõtteliselt kavatsen ma sünnitama minnes juuksed kuklasse kinni panna, hoolega ropsikotte hommikumantli taskutesse suruda ja siis lõpuni välja ühest palati otsast teise marssida. Kui joppab ja saame vanniga tuppa, siis puhtalt uudishimust roniksin ka sinna sisse. Need vannid seal Tartus on suuremad, kui mõne mehe magamistuba (tsutike liialdan).

http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/suennitusosakond 

Uuritud on ka seda, kas ma oma mehe ka sünnitusele kaasa võtan. Noh, eelmise sünnituse juures ta küll oli. Enamuse ajast küll magas, kuid pressimise ja nabanööri lõikamise ajaks aeti ta üles. Väsis vaesekene sellest pikast päevast nii ära :)

Mulle tuli alles paar päeva tagasi pähe, et äkki peaks mehe käest ka küsima, kas ta üldse tahab kaasa tulla. Mina muidugi tahaks seltsi. Igaks juhuks.
Mee arvas, et ma olen puhta lollakas, kui arvan, et tema on nõus sellest pullist ilma jääma :)
Tema tahab ikka uues majas tugitoolis ka magada ja värki. Vihjas ka, et sel korral äkki isegi filmiks ja teeks pilte. Mehe jaoks on ka kogu see rasedus ja sünnitus nii põnev, et ei olnud nõus mitte mingil tingimusel koju jääma. Jumal tänatud! :) Me oleme endiselt samal lainel. Nagu oleks abielus või midagi :) :)

Tänase seisuga olen siis 36 nädalat ja 2 päeva rase. Hädadest kimbutavad mind endiselt kõrvetised ning väsimus. Öösel on uni häiritud, kuna ükski asend pole enam magamiseks mugav. Kui lõpuks uni maha murdma hakkab, siis hakkab kõrvetama või tuleb pissihäda. Lõunani ka magada ei saa, kuna pean oma teise tibutupsu (selle 8-aastase volaski) kooli saatma. Või, noh, ma tahan teda kooli saata.

Tekkinud on kerge unevõlg. Igal nädalavahetusel kavatsen magada nii kaua, kui jaksan. Peale lapse sündi olen ju igal juhul igavesti ärkvel.

Hetkel pean lõpetama, kuna istumine muutub juba vaikselt väljakannatamatuks. Laps on kõhus nii suur, et istudes surub mulle kopsud kurku. Ma nüüd lähen ja hingan natukene.

Rasedust 36+0

Järgmise korrani.


Mariliis (juba 36+2)

Veel vaid 30 päeva paks

Tänase seisuga on Mann juba pea 36 nädalat rase. Tavainimesele tähendab see seda, et hakkab pihta viimane kuu rasedust. Jeeeeeeeeeeee!

Tähtajaks on 9.11.2016. Ideaalis saaksin isegi varem selle sünnitamisega ühele poole, aga eks nad kavalpead ei kipu väga nõustuma alati oma emmedega.
Poiss sündis 3 päeva peale märgitud tähtaega. Loodetavasti ei lase ka tütarlaps end väga kaua oodata.

Reedel käisin ka ämmaemanda vastuvõtul.

Strateegilised näidud:

Kaal 79,0  kg (kolme nädalaga +0,7 kokku juures 10 kg)
Vererõhk 100/60
Kõhuümbermõõt 99 cm
EPK 34 cm

Rasedust tol hetkel 35+2

Täna hommikul oli kaal 78,9 kg. Nii infoks või nii, et ma ei ole nädalavahetusel ennast maakeraks suutnud süüa. Kuigi ma toitusin põhiliselt AINULT saiakestest. Don't ask.

Väljanägemine selline:

Rasedahädasid olen aga küll nüüdseks juba külge saanud.

Nüüd juba nädal aega kõrvetab pidevalt. Muidu tekkisid kõrvetised pigem õhtul ja siis, kui sõin miskit rasvast või vürtsikat. Nüüd tulevad kõrvetised suht lambist. Vahel piisab sellest, et ma järsult kummardan, mille käigus magu kokku surutakse ja maomahla igas kaares pritsima hakkab. Noh, minu sees. Söögitoru on leekides! Horror kuubis. Rennie on nüüd pidevalt käeulatuses.

Kes ei tea, mis need kõrvetised on, siis noh, põhimõtteliselt maomahl tungib sulle söögitorru ja tahab seda ära küpsetada. Nagu tulised krooksud.
Laps nimelt surub ema organid raseduse ajal kusagile kurku ja maomahlakesel ei ole enam ruumi. Siis ta trügibki välja sealt maost.

Täna öösel tabas mind esimest korda ka unetus. Reaalselt iga tunni tagant vähemalt vaatasin kella. Kell 6.00 käisin ennast kergendamas ja siis nagu väga enam und ei tulnudki. Silmad nagu on väsinud, aga und ka ei tule. Mis värk sellega on? Oeh.

Tahtsin siia tegelikult ilgelt pika nimekirja lisada oma hädadega, aga teate, ei tulegi nagu rohkem meelde. Eks see, et kõht on nii suur, et kummardada enam ei saa, on suht elementaarne. Saapad ja sokid lähevad jalga koos väikese endale suhu oksendamisega. Jei! Ja harilikult peale seda hakkab ka kõrvetama. Rõõmu nii palju ühest sokist, onja.

Eelmise raseduse ajal olin selleks hetkeks juba puhta sant. Mäletan seda kurikuulsat "tutiluuvalu". Reaalselt see luu jalgevahel valutas nii, nagu oleks metalltoruga hargivahele saanud. Vana hea naiste rebukas! Seda mul sel korral ei ole. Usun ise, et asi on selles, et sel korral olen liikuvam olnud. Lihased on tugevamad, kõht püsib paigal ja ei suru kubemesse.

Uusi venitusarme pole ma samuti veel suutnud hankida. Eelmine rasedus on mind kenasti õigetest kohtadest välja venitanud. Ei tea, kas nüüd rõõmustada või kurvastada :)


Seoses sellega, et rasedus hakkab vaikselt lõpusirgele jõudma, alustasin ka oma haiglakoti pakkimist.

Haiglakoti sain enamvähem kokku, kuid selgus, et tegelikkuses on veel mõningad asjad kodust puudu.
Mul oleks vaja veel hommikumantlit, ehk veel mõni imetamisrinnahoidja. Lapsele oleks vaja rohkem bodisid, beebimonitori, voodikarusselli (sest ma tahan), mähkimisalust vannituppa.

Tegelikkuses on asi nii, et see kuu aega tundub venivat küll, aga mul kuidagi ei jätku enam aega. Ma nagu ei jõua päevaga mitte miskit ära tehtud. Olen nüüd juba paar nädalat täiesti kodune, kuid enamus asju siiani tegemata. Köögikapid on endiselt sassis, mütside-sallide ja talveriiete riiul on sorteerimata. Enamus asju sealt läheb ilmselt annetusse. Kummuteid pole me kah magamistuppa veel ära jõudnud osta. Ei tea, mille taga see seisab. Üksi ma neid ostma ei lähe ja mees tõbrik kipub ju tööl olema pidevalt.

Hakkasin ka beebititale tekki heegeldama. Rohkem nagu ajaviiteks või nii. Selle vast saan enne tähtaega ikka valmis. Ma pole muide vähemalt 12 aastat kordagi heegeldanud. Viimati vist koolis. Ma guugeldasin ja tuletasin videote abil endale meelde. Ma pole suurem asi käsitööline tegelikult.

Mustri leidsin siit - LINK

Tekk tuleb veidi kitsam, kui ma lootsin, sest ma tola ei osanud ju arvestada, et sikksakk seda laiust natukene vähendab. Algaja, noh. Aga käib kah. Kasvõi kärus saab kasutada.

Selline natukene sisuvaene möla saigi. Pole ammu bloginud ja tegelikult on igasugu mõtteid peas. Teen lähipäevil veel mõne postituse, muidu valgub see siin maru laiali.

Ma nüüd lähen võtan ühe Rennie, sest põrgulikud kõrvetised on jälle platsis.
Teie olge mõnusad!

Tsaukaplauka!


Mariliis (juba 35+5)

Kaalumine 26.09 ja võrdlevad pildid

On järjekordne esmaspäev ja Mann ronis kaalule.

Rasedust tänaseks 33+5 nädalat.

Eelmise nädala kaal 78,3 kg, selle nädala kaal 78,0 kg.
Kaotatud nädalaga 0,3 kg. Ei usu, et see tegelikkuses mingi suurem kaalukadu nüüd oli, vaid eelmise nädala kaalumise ajal hoidis organism millestki väga kiivalt kinni.

Kokku selle rasedusega juurde tulnud 9 kg.

Kõhu ümbermõõt naba juurest mõõdetuna oli 96 cm.
Siinkohal võrdleksin ka eelmise rasedusega, mil ma sellel ajal olin keskkohaga 103 cm ja kehakaaluga 88,1 kg. Ma ütleks, et olen tubli olnud sel korral :)

Poolteist kuud on veel lõpuni jäänud. Ilmselt enam mingit suurt kaalutõusu siit ei tule. Ise ennustan max 3 kg veel, seega kokku 12 kg. See on täiesti ideaalne rasedusaegne kaalutõus. Eesmärk paigas ja suure tõenäosusega saab see ka täidetud.

Olen nüüd juba pea poolteist nädalat kandnud oma Polar Loop 2e. Siiani ei oska väga miskit tagasisidet selle kohta anda. Täiesti harilik ja toimiv aktiivsusmonitor. Ei oska ülistada ühtegi konkreetset funktsiooni. Aku peab oluliselt kauem muidugi vastu, kui mu hiinakal, aga muidu suurt vahet pole.

Olen endale raseduse ajaks määranud aktiivsuse I astme arvestades 1-3 treeninguga nädalas. Pean ausalt tunnistama, et kodus eraldi trenni olen teinud sel nädalal vaid ühe korra.

Kolmapäeval tegin 25 minutit erinevatele lihasgruppidele harjutusi. Muuhulgas kükid 2*20, väljaasted 2*20, wall sit (ei tea, kuidas eesti keeles on) 2*30 sekundit. Neljakäpukil harjutused tuharale, kätele ja seljale. Lõpetuseks 5 erinevat harjutust kätele 2 kg hantlitega, 20 kordust.

Sellest piisas, et mind totaalselt ära väsitada.

Ülejäänud nädala olen oma aktiivsuse täis saanud puhtalt jalutades.
19.09-25.09
Nädala keskmine päevane aktiivsus on 126 %.
Samme keskmiselt ühe päeva kohta 16 239

Raseda kohta käib kah. Või mis?

Laupäeval ma reaalselt tegin kodus kohapeal sörkimist ja hüppasin sekundiks oma crosstraineri peale, et aktiivsus täis saada. Ülejäänud päevadel tuli aktiivsus täis täitsa iseenesest. Ega see simene tase miskit väga suurt ei nõuagi. Kui millalgi jooksma jälle hakkan, siis tõstan teisele tasemele.

Ma kavatsen üldiselt samas vaimus jätkata kuni sünnituseni. Peale sünnitust paratamatult jääb mõneks ajaks see aktiivsuse taga ajamine tahaplaanile. Loodan, et keegi ei pahanda, aga kavatsen siis veidi lebotada ja lihtsalt olla.

Ahjaa, neid laisklemise hoiatusi, mille Polar sulle annab siis, kui sa juba 55 minutit oled paigal istunud, neid sain eelmisel nädalal ühe ja selle sain ka perekooli loengus istumise eest. Jei. Ma olen põhimõtteliselt pidevas liikumises.

Mulle jõudis sel nädalal reaalselt kohale fakt, et pooleteise kuu pärast on mul kaks last. See on põhimõtteliselt KOHE. Poolteist kuud. See pole üldse pikk aeg. See tuleb kohe varsti. Kohe nüüd varsti.
Oeh.

Sellega seoses tahtsin veel natukene meenutada oma eelmist rasedust ning seda, milline mu elu siis oli.

Eelmise rasedusega sama kaugel olles elasime me abikaasaga pisikeses ühetoalises üürikorteris. Korter oli koos köögi ja WC-ga kokku 21 ruutmeetrit. Mina olin klienditeenindaja (juba küll dekreedis) ja mu abikaasa töötas kahel enam-vähem tasuval töökohal, et me saaksime oma korteri ostuks raha koguda. Täpsemalt siis pangalaenu sissemakseks.
Ma liikusin peale dekreeti jäämist väga vähe. Enamasti olin kodus ja sõin ja vaatasin telekat. Minu meelest pidigi rase saama võimalikult palju puhata.

Leidsin ka ühe vana foto endast, mil ma oli 31 nädalat rase. Tean seda nii täpselt seetõttu, et tegemist oli minu sünnipäevaga.

Olin selline "kaunis" 20-aastane rase neiu -

2008 aasta veebruar

P.s. ma olin isegi meigitud ja värki. Ikkagi sätitud oma sünnipäevaks. Kujutage ette, milline ma sättimata võisin välja näha :D :D :D
Ma siiani imestan, et mu mees minema ei kõndinud. :D :D

Kusagil nädal-kaks peale sünnitust olin selline.

2008 aasta mai

Oeh, Mann. (vangutab pead).

Sel korral loodan absoluutne modelnik olla, kui sünnitusmajast välja astun. Õnneks pole ma veel seda koleduse astet saavutanud, kus ma olin aastal 2008. Katsume selle asja enam vähem ree peal hoida, eksju :)

Eks ma tegelikkuses saan aru, et see pole oluline, milline sa peale sünnitust välja näed. Et sa oled ikkagi ema ja peaksid kogu tähelepanu ja energia suunama ikkagi lapse heaolule, aga ema enesetunne loeb ka ikka natukene midagi. Mida paremini ja ilusamana ema ennast tunneb, seda rahulikum ja rõõmsam ta on.
Ärge nüüd kartke, et ma sünnitusmajast väljudes lapse kus see ja teine jätan ja kohe mukkima, päevitama, lokkima ja treenima hakkan. Oh, ei. Ma olen piisavalt mugav (ja nutikas), et esialgu puhtalt imetamise, BB kreemi ja ripsmetuši peale lootma jääda.

Olen mingi kergema plaani enda vormi saamiseks ka juba paika pannud. Seda küll ainult oma peas.
Idee poolest esimese kuu ma lamaks. Vahel jalutaks, kui ilm, laps ja energia lubavad. Teisel kuul jalutaks rohkem. Katsuks palju liikuda, kuid otsesest trennist hoiaksin eemale.
Kolmandal kuul hakkaks vaikselt pihta oma lihaste tugevdamisega ja äkki juba teeks ka mõned jooksusammud.

Kaugem plaan on ikkagi aastal 2017 lõpuks see poolmaraton ära joosta. Kui kohe mai alguseks ma ennast piisavasse vormi ei suuda joosta, siis alustan esialgu Tartu Jooksumaratoni 10 kilomeetrise distantsiga. Aasta lõpuks on ikkagi kindel plaan 21,1 km ära joosta. Mehega olen plaani arutanud ning tema toetab igati mu eesmärke ning lubas pikemate jooksude ajal titega jageleda.

Loodan, et kusagil aprill-mai olen ma enam vähem oma endises vormis.

Sattusin ka heietama oma raseduseelseid pilte vaadates. Hetkel küll ei mäleta, mis tunne oli selline välja näha. See oli niiiiiiiiii ammu (tegelikult selle aasta alguses)

Võrdluseks siis eelmise nädala pildid -

Niimoodi pilte vaadates ei olegi nagu väga müstiliselt suurem. Tegelikult on tiss julgelt 3 korvi suurem, kints on 2 cm jämedam ja oluliselt tselluliidisem. Ei ole väga ilus see asi :)
Käsivarred on enam vähem samas vormis püsinud, kuigi ka seal on veidi polstrit rohkem, kui kunagisel hiilgeajal.

Küll tuleb uus hiilgeaeg, eksju. Ma tegelikult üldse ei põe. Vahel küll kardan, et äkki ma ei tee piisavalt, et vormis püsida. Vahel on mul aga veidi suva. Rase ju ikkagi, laske ma olen nüüd vähe laisem kah. Kaua sa ikka sipelda jõuad.

Kokkuvõtvalt olen olukorraga väga rahul. Rasedus ei ole mu elu väga võimatuks teinud. Liikuda ma jõuan, villand mul veel pole. Mingeid hädasid ei kurda (peale selle, et kõht on suur) ja tervis on vinks-vonks.

Tervitan siinkohal ka teisi rasedaid ja soovin kõigile mõnusat ootusaega. Nautige! See aeg läheb tegelikult väga kiiresti, isegi kui see esialgu nii ei tundu.

Mõnusat sügise jätku!

Mariliis (juba 33+5)

Perekooli loengud

Eelmise raseduse ajal kaheksa aastat tagasi olin ma nii laisk ja paks (päriselt olin paks), et kusagile perekooli loengusse ei suutnud ennast küll vedada. Viimased kolm kuud rasedust veetsin vähe liikudes või lamades. Sound like fun!
Sel korral otsustasin, et käin kindlasti vähemalt ühes loengus ära. Puhtalt juba selle pärast, et saaks ikka erinevaid asju proovida ja ennast täisväärtusliku rasedana tunda.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma otseselt ei teadnudki, kuidas see loengutesse kirja panemine ja värk käib. Kus neid loenguid üldse läbi viiakse jne jne. Õnneks on meil olemas google :)

Tartu Naistekliinikus toimuvad perekooli loengud iga kuu (v.a. juulis) ja iga kuu esimesel kuupäeval pannakse terve kuu loengute graafik kodulehele üles. LINK 
Nendele loengutele on muide jube rebimine. Mina läksin septembri loenguid uurima kolmanda septembri õhtul ja enamus olid juba täis.
Õnneks suutsin ennast suruda kahte loengusse - sünnituse valutustamine ja sünnitusosakonna tutvustus. Loengute hind on üksi minnes 4€ ja kaaslasega koos 6€.

Loengus "Sünnituse valutustamine" käisin üksi. Ei pidanud vajalikuks, et abikaasa ka osaleks. Eelmise sünnituse ajal tegelesin ma oma valudega täitsa ise ja iga kord, kui keegi üritas aidata, sain sigatigedaks. :)

Loengus tutvustati täpsemalt just Tartu Ülikooli naistekliinikus pakutavaid valuvaigisteid. Alates massaažist lõpetades epiduraaliga.
Sain natukene täpsemalt ka aimu nendest valuvaigistitest, mida mulle esimese sünnituse ajal pakuti.
Kaheksa aastat tagasi tehti mulle sünnituse ajal selga steriilse vee süstid. Süste tehti 4 ja need olid põrgulikult valusad. Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis sünnitusvalu ma ei mäletagi, aga need kuramuse süstid olid ikka parajad pisarakakkujad. Nagu nõelaga oleks küüne alla torgatud. Aga see pidi olema üks efektiivsemaid ja ohutumaid valuvaigistavaid mooduseid üldse. Ilmselt toimis ka, sest minul sünnitusvalu meeles ei ole :)
Teine nn valuvaigisti, mida ma omal nahal olen kogeda saanud, on emakakaela süst. Idee poolest peaks see kogu sünnitusteede osa tuimaks tegema. Võimalik, et tegi ka, sest taaskord valu ma ei mäleta üldse. Mäletan, et see süst tehti mulle kõige lõpus, noh nii tund enne lapse sündi äkki. Peale seda läks asi maru kiiresti. Presse ma ise ei tundnud. Süsti miinuseks ongi see, et kaob sünnitusteede tundlikkus, mistõttu ei tunne ka presse ja lapse välja saamine võib venida. Meil õnneks miski venima ei jäänud. Presside tuleku nägime ära monitori pealt ja kokku kuskil 4-5 pressiga oli laps väljas. Minu meelest käis asi maru kähku.

Kogu loengust jäi mind kummitama aga loengut andnud ämmaka sõnad, et sünnitusvalu on võimalik täielikult ära võtta, aga seda ei tehta Eestis meelega. Kuna loodus on sünnituse valulikuks teinud, siis ilmselt on see millegi jaoks vajalik. Ilmselt saab naine koos valudega mingi uue kogemuse, näeb maailma ja oma last teisiti, kui ilma valudeta. Olen sellega isegi nõus, kuna peale sünnitust sa oled teistsugune. Paratamatult. Ja heas mõttes teistsugune.
Inglismaal pidi olema selline komme, et naisel ei lasta üldse valutada, kui naine valusid just ise ei nõua. Sünnituse ajal valutamine on ebaloomulik nende jaoks. Esimeste valude korral ruttad kohe haiglasse, seal tehakse kohe epiduraal ja siis jääd ootama, kuna see laps välja tahab tulla. Seal naine midagi ise ei tunne. Noh, et kui tihedalt kokkutõmbed on ja, kui kaugel asi on. Tuimalt arstid vaatavad, mis toimub ja ütlevad, et davai pressi. :D
Tihti juhtub aga see, et sünnitusteede tundetuse tõttu ei oska naine kuidagi seda last sünnitada ja väga suur osa lapsi sünnib vaakumiga. Lisaks sellele on sünnitused oluliselt pikemad, kui meil siin matside maal :)
Mina olen leppinud sellega, et sünnitus on valus. Üle elan ma selle igal juhul. Katsuks lihtsalt asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Kui ikka sinna 12 tunni kanti see valutamine läheb, siis ma ilmselt tahan küll midagi saada. Noh, näiteks halastuslasku vms :D :D

Teine loeng, kuhu ma ennast suruda suutsin, oli "Sünnitusosakonna tutvustus". Sinna ma tarisin küll mehe ka kaasa. Minu jaoks oli see üks must have loeng. Aastaid tagasi Toomemäele sünnitama minnes olime mehega mõlemad parajad udupead. Kogu see sünnitaja vastu võtmine ja riidehoid ja osakonnad tundub siiani müstika. Mul pole aimugi, mitmendal korrusel ma olin. Samuti ei mäleta ma päris täpselt, kuhu ma oma üleriided panin :D
Sel korral olen ma maru tähtis sünnitama mineja - ma reaalselt tean täpselt, kust uksest sisse minna, millist kella lasta ning, kuhu oma üleriided jätta. Helljeee!
Sünnitusosakond ise on muidu täitsa pisikene. Vähemalt jäi selline hubane ja vaikne ja soe mulje kogu korrusest.
Meie ekskursiooni ajal tegi üks pisikene beebi just oma esimesed hingetõmbed. Muidu ei kostunud midagi läbi uste, aga tita nuttu oli küll kuulda. Mul tõmbas silma märjaks. Kohe mõtlesin oma peas, et kuskil kuue nädala pärast olen mina ka ühes nendest ruumidest ja kuulen oma tita nuttu esimest korda. Oeh.
Sünnitustoad tundusid mulle kuidagi väiksed. Toomel oli ikka mõnuga jalutamise ruumi ühest palati otsast teise. Uue majas peab aga põhimõtteliselt ainult voodi ümber oma jalutamised ära tegema. Krt, ma vist ronin koridori kappama. Nägime ära nii vanniga, kui ilma vannita sünnitustoad. Otsustasime mehega koheselt, et kui saame vanniga toa, siis proovime vannis sünnitada. Eks näis, kuidas asi muidugi läbi läheb, aga esialgne plaan on selline.
Sünnitusjärgses osakonnas käisime ka. See on siis korrus allpool ja idee poolest peaks seal veetma siis järgmised 1-4 päeva peale sünnitust. Vaatasime üle peretoad ja ühispalatid. Peretuba meie võtta ei kavatse, kuna mehe kupatan nagunii koju suurema lapse juurde. Lisaks on uues majas need ÜHISpalatid ainult kahekohalised. Hull asi mul siis teise naisterahvaga ruumi jagada. Ega ma kitsi ei ole. Toomemäel jagasin kolme naisega :) Lisaks saab enda voodi ümber tõmmata mõnusa kollase kardina. Juhuks, kui ma häbelikuks hakkan ja ei taha kõigile oma tisse näidata ja värki.
Üks asi mind küll üllatas selle uue sünnitusjärgse osakonna juures. Seal ei ole külastustuba. On selline ala koridoris, kuhu on pandud paar tugitooli, kus siis idee poolest võid oma ämmad-äiad ja sõbranjed vastu võtta. Nagu ka loengu läbiviija ütles, siis sünnitusmajja ei ole mõtekas väga külalisi kutsuda. See pidi ema ja lapse liigselt ära väsitama.
Noh, mina tahtsin küll peale esimest sünnitust kangesti kõigile näidata, millega ma hakkama olin saanud. Et, näe - minu tita!
Sel korral ei oska ennustada, kuidas ma ennast peale sünnitust tunnen. Samas sünnib uus mugul ju sellisel vastikul nohu-köha perioodil, et ilmselt oleks mõtekas mitte külalisi sünnitusmajja kutsuda. Pojale tahaks küll uue pereliikme ära näidata, aga ülejäänud külalised võtan vastu ilmselt mõni aeg hiljem omas kodus. Kui üldse võtan :)

Peale eilset sünnitusmaja külastust ja sellega täpsemalt tutvumist olime me mehega mõlemad valmis kohe minema. Sünnitama. Kohe praegu.
Ise veel lõõpisime, et loodetavasti saame sel korral sünnitusega kiiremini hakkama. Eelmine laps sündis ca 9 tunniga, ämmakas arvas, et teine laps võib vabalt poole kiiremini tulla. Eesmärgiks on seatud 4,5 tundi valutamist. :) :)

Sellised olemegi, et panime eesmärgi paika saada siva ühele poole selle teise lapsega sünnitamisega :)
Naiivsed! :)

Tänaseks olen ma 33 nädalat ja 3 päeva rase. Tähtajani on jäänud 6 nädalat ja 4 päeva. See on poolteist kuud. Appi. Kuhu see aeg kaob. Mul on veel nii paljud asjad ostmata ja nii paljud asjad kodust välja viskamata. Nüüd peab ennast kokku võtma ja tegutsema hakkama. Haiglakotti mul ka veel koos ei ole, kuid korduvsünnitajana ma väga selle pärast ei põe ka. Eelmise sünnituse ajal ei läinud mul sealt kotis pea midagi vaja enne viimast päeva haiglas. Küll mees saab vajalikud asjad järgi tuua.

Rasedus ise kulgeb muidu täiesti tavapäraselt. Katsun ikka palju liikuda ja oma Polari aktiivsuse igapäevaselt täis saada. Siiani olen olnud edukas - 13 000 sammu tuleb päevas ikka vähemalt ära. Söömine on aga täiesti kaootiline. On päevi, mil ma olen täiesti tubli, aga on ka päevi, mil ma sööks kõik ära, mis kätte satub.

Teen ilmselt esmaspäeval oma kaalust ja mõõtudest ja liikumisest täpsema postituse. Ei hakka tänast väga pikaks venitama.

Tänaseks olen nii suur juba

Tänaseks kõik!


Mariliis (juba 33+3)

Kaalumine-mõõtmine 01.09

Ja ongi märkamatult üks kuu jälle möödas. Mina olen ikka iga päevaga rohkem rase ja vähem sale :)
Jei! (lugeda teeseldud entusiasmiga)

On aeg oma pekid letti lüüa ja mõõdud avalikustada.

Here we go!

Tänase seisuga kaalun ma 76,3 kilo
Rinnaümbermõõt on 96 cm
Naba 96  cm
Reied 54 cm
Kärivars 27,5  cm

Rasedust praeguseks hetkeks 30+1 (inimkeeles 7,5 kuud ja 1 päev). Raseduse lõpuni on 9 nädalat ja 6 päeva.

Väljanägemine on mul selline -

Kokkuvõtteks on mu kehakaal 7,5 kuuga tõusnud 7,3 kg võrra.

Tabelid ka siia võrdluseks. Üks siis võrdlus mu eelmise rasedusega. Tol korral käisin kuidagi rohkem ämmaka vastuvõtul. Huvitav.

Kuigi mu kintsud on reaalselt nagu rippuvate tselluliidikogumikega looduskatastroof, olen ma oma üldise rasedavälimusega jumalast rahul. Ma kuidagi lohutan ennast sellega, et need jalad on seetõttu sellised, et laps saaks ikka rammusat piima. Kuna mujale ei ole nagu polstrit eriti juurde tulnud, kui kintsudele, siis ilmselt täpselt see ta ongi - piimarasv! :) Ja selle piimarasva kavatsen ma kenasti maha imetada.

Võib olla tundun ma nipsakas ja naiivne, aga imetamisega peaks nendest kilodest ikka maru siva lahti saama.
Piima tootmine kulutab lisaks baasainevahetusele igapäevaselt ca 500 kcal, seega normaalselt toitudes peaks kaloridefitsiit tooma vähemalt 0,5 kg suuruse kaalulanguse nädalas.
Praeguseks olen ma juurde võtnud ca 7 kg ning edaspidi ma loodaks maksimaalselt 4 kg veel võtta, seega kokku lisakaalu 11-12 kg.
Kuskil 4 kg sellest on laps, platsenta (see punane plögane asi, kust laps toitained ja värgid saab) 1 kg, lootevesi ca 1,5 kg, suurenenud verekogus 1,8 kg ja suurenenud emakas kuni 2,3 kg - see teeb kokku 10,6 kg. See mass peaks kaduma kohe peale sünnitust. Info pärit SIIT.

Lisakaaluna jäävad esialgu alles suurenenud rinnad ja kintsudesse kogutud piimapekk.
Nondest saabki imetamisega vaikselt lahti ning sellise matemaatika kohaselt peaksin ma küll juba kuskil 2 kuud peale sünnitust enam vähem algses kaalus olema.

Ega ma seda kaalunumbrit ei kardagi üldse. Olen rohkem, kui kindel, et mingeid kurikuulsaid "beebikilosid" ma külge ei saa. Pigem kardan ma seda, milline mu keha peale teist last välja hakkab nägema.
Esimese raseduse ajal sain üle kere ikka meeletu koguse venitusarme. See tähendab aga seda, et nendes piirkondades mu nahk enam tagasi pringiks ei tõmba. Jääbki rippuma, hoolimata sellest, kui paks või peenike ma olen. Kui teine mugul kavatseb mu veel suuremaks paisutada, siis olen ma peale sünnitust nigu tühjaks läinud õhupall - krimpsus ja lõtv.
Igati seksikas 28-aastane naine ju - krimpsus!

NOT!

Jalad ongi mul selle nahka läinud, et ka kintsud on üleni armilised, mistõttu nahk ripub ja tundub eriti tselluliidine.
(Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et ma juba abielus olen :) :) )

Ütleme nii, et riietes olen ma endiselt igati ronitav raam, aga meie kõigi unistus (räige üldistus) on ju ka pesus/bikiinides näpitav välja näha. Eksju?

Raseduse lõpuni on veel pea 10 nädalat, eks näis, mis minust tegelikult saab. Kuu aja pärast teen uue sellise kokkuvõtte ning loodetavasti ei ole seis tolleks ajaks lootusetult muutunud. Noh, nii 20 lisakilo näol.

Praeguse seisuga olen viimase nädalaga suutnud 0,4 kg kusagile maha jätta. Ise kahtlustan, et eelmisel nädalal ei olnud kaal lihtsalt päris õige. Noh, vale toit või keha hoidis midagi kinni vms.

Nii palju siis minu kaalust. Olen üldiselt rõõmus ja rõõsa rase.

Täna oli aga väga tähtis päev kõigile koolilastele ja nende vanematele. Taaskord peavad need pisikesed ja natukene vähem pisikesed jütsid jälle koolipinke poleerima minema.

Meie esiklaps läks sel aastal juba teise klassi. Krt, alles ta läks lastehoidu ja ma pillisin ukse taga, et sellise imiku ilma emmeta pean jätma.

Mina olen kuidagi eriti elevil sel korral. Nii palju ülimõnusaid asju on ees ootamas seoses sügise ja kooli ja minu ja lastega. Oeh. Mul on ju ainult 2 nädalat veel vaja tööl käia ja siis ma olen täiesti oma laste päralt (hetkel veel siis ühe lapse päralt).
Ma ei jõua ära oodata, et saaksin lapsele kooli vastu minna ja koos temaga koolitükke teha. Või, noh. Pigem siis kõrval targutada, kui laps koolitükke teeb :) Eelmisel aastal olin ju täiesti täiskohaga tööinimene ning koju jõudsin kooliõhtutel alles kuskil 18 paiku. Justkui magasin maha oma pisikese mugula esimese kooliaasta. Kurb :( Sel aastal teen kõik kuhjaga tasa ja olen üks nendest nõmedatest emadest, kes oma nina igale poole topib :) Ja muidugi ikka küsin vahel, et kas tal juba pruuti ka on jne :) Mõnus. I can't wait!

Sügiiis! Jeeeeeeeee!

Mõned pildid ka meie esimesest septembrist -

Olge muhedad!

Mariliis (juba 30+1)