Perekooli loengud

Eelmise raseduse ajal kaheksa aastat tagasi olin ma nii laisk ja paks (päriselt olin paks), et kusagile perekooli loengusse ei suutnud ennast küll vedada. Viimased kolm kuud rasedust veetsin vähe liikudes või lamades. Sound like fun!
Sel korral otsustasin, et käin kindlasti vähemalt ühes loengus ära. Puhtalt juba selle pärast, et saaks ikka erinevaid asju proovida ja ennast täisväärtusliku rasedana tunda.
Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ma otseselt ei teadnudki, kuidas see loengutesse kirja panemine ja värk käib. Kus neid loenguid üldse läbi viiakse jne jne. Õnneks on meil olemas google :)

Tartu Naistekliinikus toimuvad perekooli loengud iga kuu (v.a. juulis) ja iga kuu esimesel kuupäeval pannakse terve kuu loengute graafik kodulehele üles. LINK 
Nendele loengutele on muide jube rebimine. Mina läksin septembri loenguid uurima kolmanda septembri õhtul ja enamus olid juba täis.
Õnneks suutsin ennast suruda kahte loengusse - sünnituse valutustamine ja sünnitusosakonna tutvustus. Loengute hind on üksi minnes 4€ ja kaaslasega koos 6€.

Loengus "Sünnituse valutustamine" käisin üksi. Ei pidanud vajalikuks, et abikaasa ka osaleks. Eelmise sünnituse ajal tegelesin ma oma valudega täitsa ise ja iga kord, kui keegi üritas aidata, sain sigatigedaks. :)

Loengus tutvustati täpsemalt just Tartu Ülikooli naistekliinikus pakutavaid valuvaigisteid. Alates massaažist lõpetades epiduraaliga.
Sain natukene täpsemalt ka aimu nendest valuvaigistitest, mida mulle esimese sünnituse ajal pakuti.
Kaheksa aastat tagasi tehti mulle sünnituse ajal selga steriilse vee süstid. Süste tehti 4 ja need olid põrgulikult valusad. Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis sünnitusvalu ma ei mäletagi, aga need kuramuse süstid olid ikka parajad pisarakakkujad. Nagu nõelaga oleks küüne alla torgatud. Aga see pidi olema üks efektiivsemaid ja ohutumaid valuvaigistavaid mooduseid üldse. Ilmselt toimis ka, sest minul sünnitusvalu meeles ei ole :)
Teine nn valuvaigisti, mida ma omal nahal olen kogeda saanud, on emakakaela süst. Idee poolest peaks see kogu sünnitusteede osa tuimaks tegema. Võimalik, et tegi ka, sest taaskord valu ma ei mäleta üldse. Mäletan, et see süst tehti mulle kõige lõpus, noh nii tund enne lapse sündi äkki. Peale seda läks asi maru kiiresti. Presse ma ise ei tundnud. Süsti miinuseks ongi see, et kaob sünnitusteede tundlikkus, mistõttu ei tunne ka presse ja lapse välja saamine võib venida. Meil õnneks miski venima ei jäänud. Presside tuleku nägime ära monitori pealt ja kokku kuskil 4-5 pressiga oli laps väljas. Minu meelest käis asi maru kähku.

Kogu loengust jäi mind kummitama aga loengut andnud ämmaka sõnad, et sünnitusvalu on võimalik täielikult ära võtta, aga seda ei tehta Eestis meelega. Kuna loodus on sünnituse valulikuks teinud, siis ilmselt on see millegi jaoks vajalik. Ilmselt saab naine koos valudega mingi uue kogemuse, näeb maailma ja oma last teisiti, kui ilma valudeta. Olen sellega isegi nõus, kuna peale sünnitust sa oled teistsugune. Paratamatult. Ja heas mõttes teistsugune.
Inglismaal pidi olema selline komme, et naisel ei lasta üldse valutada, kui naine valusid just ise ei nõua. Sünnituse ajal valutamine on ebaloomulik nende jaoks. Esimeste valude korral ruttad kohe haiglasse, seal tehakse kohe epiduraal ja siis jääd ootama, kuna see laps välja tahab tulla. Seal naine midagi ise ei tunne. Noh, et kui tihedalt kokkutõmbed on ja, kui kaugel asi on. Tuimalt arstid vaatavad, mis toimub ja ütlevad, et davai pressi. :D
Tihti juhtub aga see, et sünnitusteede tundetuse tõttu ei oska naine kuidagi seda last sünnitada ja väga suur osa lapsi sünnib vaakumiga. Lisaks sellele on sünnitused oluliselt pikemad, kui meil siin matside maal :)
Mina olen leppinud sellega, et sünnitus on valus. Üle elan ma selle igal juhul. Katsuks lihtsalt asjaga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Kui ikka sinna 12 tunni kanti see valutamine läheb, siis ma ilmselt tahan küll midagi saada. Noh, näiteks halastuslasku vms :D :D

Teine loeng, kuhu ma ennast suruda suutsin, oli "Sünnitusosakonna tutvustus". Sinna ma tarisin küll mehe ka kaasa. Minu jaoks oli see üks must have loeng. Aastaid tagasi Toomemäele sünnitama minnes olime mehega mõlemad parajad udupead. Kogu see sünnitaja vastu võtmine ja riidehoid ja osakonnad tundub siiani müstika. Mul pole aimugi, mitmendal korrusel ma olin. Samuti ei mäleta ma päris täpselt, kuhu ma oma üleriided panin :D
Sel korral olen ma maru tähtis sünnitama mineja - ma reaalselt tean täpselt, kust uksest sisse minna, millist kella lasta ning, kuhu oma üleriided jätta. Helljeee!
Sünnitusosakond ise on muidu täitsa pisikene. Vähemalt jäi selline hubane ja vaikne ja soe mulje kogu korrusest.
Meie ekskursiooni ajal tegi üks pisikene beebi just oma esimesed hingetõmbed. Muidu ei kostunud midagi läbi uste, aga tita nuttu oli küll kuulda. Mul tõmbas silma märjaks. Kohe mõtlesin oma peas, et kuskil kuue nädala pärast olen mina ka ühes nendest ruumidest ja kuulen oma tita nuttu esimest korda. Oeh.
Sünnitustoad tundusid mulle kuidagi väiksed. Toomel oli ikka mõnuga jalutamise ruumi ühest palati otsast teise. Uue majas peab aga põhimõtteliselt ainult voodi ümber oma jalutamised ära tegema. Krt, ma vist ronin koridori kappama. Nägime ära nii vanniga, kui ilma vannita sünnitustoad. Otsustasime mehega koheselt, et kui saame vanniga toa, siis proovime vannis sünnitada. Eks näis, kuidas asi muidugi läbi läheb, aga esialgne plaan on selline.
Sünnitusjärgses osakonnas käisime ka. See on siis korrus allpool ja idee poolest peaks seal veetma siis järgmised 1-4 päeva peale sünnitust. Vaatasime üle peretoad ja ühispalatid. Peretuba meie võtta ei kavatse, kuna mehe kupatan nagunii koju suurema lapse juurde. Lisaks on uues majas need ÜHISpalatid ainult kahekohalised. Hull asi mul siis teise naisterahvaga ruumi jagada. Ega ma kitsi ei ole. Toomemäel jagasin kolme naisega :) Lisaks saab enda voodi ümber tõmmata mõnusa kollase kardina. Juhuks, kui ma häbelikuks hakkan ja ei taha kõigile oma tisse näidata ja värki.
Üks asi mind küll üllatas selle uue sünnitusjärgse osakonna juures. Seal ei ole külastustuba. On selline ala koridoris, kuhu on pandud paar tugitooli, kus siis idee poolest võid oma ämmad-äiad ja sõbranjed vastu võtta. Nagu ka loengu läbiviija ütles, siis sünnitusmajja ei ole mõtekas väga külalisi kutsuda. See pidi ema ja lapse liigselt ära väsitama.
Noh, mina tahtsin küll peale esimest sünnitust kangesti kõigile näidata, millega ma hakkama olin saanud. Et, näe - minu tita!
Sel korral ei oska ennustada, kuidas ma ennast peale sünnitust tunnen. Samas sünnib uus mugul ju sellisel vastikul nohu-köha perioodil, et ilmselt oleks mõtekas mitte külalisi sünnitusmajja kutsuda. Pojale tahaks küll uue pereliikme ära näidata, aga ülejäänud külalised võtan vastu ilmselt mõni aeg hiljem omas kodus. Kui üldse võtan :)

Peale eilset sünnitusmaja külastust ja sellega täpsemalt tutvumist olime me mehega mõlemad valmis kohe minema. Sünnitama. Kohe praegu.
Ise veel lõõpisime, et loodetavasti saame sel korral sünnitusega kiiremini hakkama. Eelmine laps sündis ca 9 tunniga, ämmakas arvas, et teine laps võib vabalt poole kiiremini tulla. Eesmärgiks on seatud 4,5 tundi valutamist. :) :)

Sellised olemegi, et panime eesmärgi paika saada siva ühele poole selle teise lapsega sünnitamisega :)
Naiivsed! :)

Tänaseks olen ma 33 nädalat ja 3 päeva rase. Tähtajani on jäänud 6 nädalat ja 4 päeva. See on poolteist kuud. Appi. Kuhu see aeg kaob. Mul on veel nii paljud asjad ostmata ja nii paljud asjad kodust välja viskamata. Nüüd peab ennast kokku võtma ja tegutsema hakkama. Haiglakotti mul ka veel koos ei ole, kuid korduvsünnitajana ma väga selle pärast ei põe ka. Eelmise sünnituse ajal ei läinud mul sealt kotis pea midagi vaja enne viimast päeva haiglas. Küll mees saab vajalikud asjad järgi tuua.

Rasedus ise kulgeb muidu täiesti tavapäraselt. Katsun ikka palju liikuda ja oma Polari aktiivsuse igapäevaselt täis saada. Siiani olen olnud edukas - 13 000 sammu tuleb päevas ikka vähemalt ära. Söömine on aga täiesti kaootiline. On päevi, mil ma olen täiesti tubli, aga on ka päevi, mil ma sööks kõik ära, mis kätte satub.

Teen ilmselt esmaspäeval oma kaalust ja mõõtudest ja liikumisest täpsema postituse. Ei hakka tänast väga pikaks venitama.

Tänaseks olen nii suur juba

Tänaseks kõik!


Mariliis (juba 33+3)