Kaalumine-mõõtmine 01.09

Ja ongi märkamatult üks kuu jälle möödas. Mina olen ikka iga päevaga rohkem rase ja vähem sale :)
Jei! (lugeda teeseldud entusiasmiga)

On aeg oma pekid letti lüüa ja mõõdud avalikustada.

Here we go!

Tänase seisuga kaalun ma 76,3 kilo
Rinnaümbermõõt on 96 cm
Naba 96  cm
Reied 54 cm
Kärivars 27,5  cm

Rasedust praeguseks hetkeks 30+1 (inimkeeles 7,5 kuud ja 1 päev). Raseduse lõpuni on 9 nädalat ja 6 päeva.

Väljanägemine on mul selline -

Kokkuvõtteks on mu kehakaal 7,5 kuuga tõusnud 7,3 kg võrra.

Tabelid ka siia võrdluseks. Üks siis võrdlus mu eelmise rasedusega. Tol korral käisin kuidagi rohkem ämmaka vastuvõtul. Huvitav.

Kuigi mu kintsud on reaalselt nagu rippuvate tselluliidikogumikega looduskatastroof, olen ma oma üldise rasedavälimusega jumalast rahul. Ma kuidagi lohutan ennast sellega, et need jalad on seetõttu sellised, et laps saaks ikka rammusat piima. Kuna mujale ei ole nagu polstrit eriti juurde tulnud, kui kintsudele, siis ilmselt täpselt see ta ongi - piimarasv! :) Ja selle piimarasva kavatsen ma kenasti maha imetada.

Võib olla tundun ma nipsakas ja naiivne, aga imetamisega peaks nendest kilodest ikka maru siva lahti saama.
Piima tootmine kulutab lisaks baasainevahetusele igapäevaselt ca 500 kcal, seega normaalselt toitudes peaks kaloridefitsiit tooma vähemalt 0,5 kg suuruse kaalulanguse nädalas.
Praeguseks olen ma juurde võtnud ca 7 kg ning edaspidi ma loodaks maksimaalselt 4 kg veel võtta, seega kokku lisakaalu 11-12 kg.
Kuskil 4 kg sellest on laps, platsenta (see punane plögane asi, kust laps toitained ja värgid saab) 1 kg, lootevesi ca 1,5 kg, suurenenud verekogus 1,8 kg ja suurenenud emakas kuni 2,3 kg - see teeb kokku 10,6 kg. See mass peaks kaduma kohe peale sünnitust. Info pärit SIIT.

Lisakaaluna jäävad esialgu alles suurenenud rinnad ja kintsudesse kogutud piimapekk.
Nondest saabki imetamisega vaikselt lahti ning sellise matemaatika kohaselt peaksin ma küll juba kuskil 2 kuud peale sünnitust enam vähem algses kaalus olema.

Ega ma seda kaalunumbrit ei kardagi üldse. Olen rohkem, kui kindel, et mingeid kurikuulsaid "beebikilosid" ma külge ei saa. Pigem kardan ma seda, milline mu keha peale teist last välja hakkab nägema.
Esimese raseduse ajal sain üle kere ikka meeletu koguse venitusarme. See tähendab aga seda, et nendes piirkondades mu nahk enam tagasi pringiks ei tõmba. Jääbki rippuma, hoolimata sellest, kui paks või peenike ma olen. Kui teine mugul kavatseb mu veel suuremaks paisutada, siis olen ma peale sünnitust nigu tühjaks läinud õhupall - krimpsus ja lõtv.
Igati seksikas 28-aastane naine ju - krimpsus!

NOT!

Jalad ongi mul selle nahka läinud, et ka kintsud on üleni armilised, mistõttu nahk ripub ja tundub eriti tselluliidine.
(Praegu mõtlen, et jumal tänatud, et ma juba abielus olen :) :) )

Ütleme nii, et riietes olen ma endiselt igati ronitav raam, aga meie kõigi unistus (räige üldistus) on ju ka pesus/bikiinides näpitav välja näha. Eksju?

Raseduse lõpuni on veel pea 10 nädalat, eks näis, mis minust tegelikult saab. Kuu aja pärast teen uue sellise kokkuvõtte ning loodetavasti ei ole seis tolleks ajaks lootusetult muutunud. Noh, nii 20 lisakilo näol.

Praeguse seisuga olen viimase nädalaga suutnud 0,4 kg kusagile maha jätta. Ise kahtlustan, et eelmisel nädalal ei olnud kaal lihtsalt päris õige. Noh, vale toit või keha hoidis midagi kinni vms.

Nii palju siis minu kaalust. Olen üldiselt rõõmus ja rõõsa rase.

Täna oli aga väga tähtis päev kõigile koolilastele ja nende vanematele. Taaskord peavad need pisikesed ja natukene vähem pisikesed jütsid jälle koolipinke poleerima minema.

Meie esiklaps läks sel aastal juba teise klassi. Krt, alles ta läks lastehoidu ja ma pillisin ukse taga, et sellise imiku ilma emmeta pean jätma.

Mina olen kuidagi eriti elevil sel korral. Nii palju ülimõnusaid asju on ees ootamas seoses sügise ja kooli ja minu ja lastega. Oeh. Mul on ju ainult 2 nädalat veel vaja tööl käia ja siis ma olen täiesti oma laste päralt (hetkel veel siis ühe lapse päralt).
Ma ei jõua ära oodata, et saaksin lapsele kooli vastu minna ja koos temaga koolitükke teha. Või, noh. Pigem siis kõrval targutada, kui laps koolitükke teeb :) Eelmisel aastal olin ju täiesti täiskohaga tööinimene ning koju jõudsin kooliõhtutel alles kuskil 18 paiku. Justkui magasin maha oma pisikese mugula esimese kooliaasta. Kurb :( Sel aastal teen kõik kuhjaga tasa ja olen üks nendest nõmedatest emadest, kes oma nina igale poole topib :) Ja muidugi ikka küsin vahel, et kas tal juba pruuti ka on jne :) Mõnus. I can't wait!

Sügiiis! Jeeeeeeeee!

Mõned pildid ka meie esimesest septembrist -

Olge muhedad!

Mariliis (juba 30+1)

Kann Pekist Priiks esimene kuu . . .

. . . ja null muutust! :)

Heh. Tegelikult on katsudes vahe olemas küll. Kann on kõvem, aga visuaalselt ei ole midagi muutunud.
Esimese postituse tegin siin - VAJUTA SELLELE LINGILE .

Kaal on endiselt sama või isegi veidi kõrgem - 68,6 kg, pikkust 173 cm.
Keskkoha ümbermõõt sõltub täpselt sellest, kui palju ma söönud või vett joonud olen - 72-74 cm.
Naba 80-82 cm.
Puus 100-102 cm

Ühesõnaga - pole mingit muutust selle kuu ajaga. Ilmselgelt ei ole ma ka väga rangelt toitumist jälginud, kuna muutsin oma harjumusi päris kõvasti. Arvan, et mu keha veel harjub uue menüüga ja on veidi segaduses. Loodetavasti reageerib keha mõne kuu pärast nii, et mauhti kaob kaks kilo :D
Parem oleks!

Nõrganärvilised ja alaealised võivad nüüd igaks juhuks mujale vaadata ja enda rahustamiseks ennast kõigutada ja viisijuppi ümiseda. Kangemad lugejad saavad nüüd visuaalse poole ise üle vaadata.

Järgnevad bikiinipildid 01.02 versus 29.02

Paha on see, et esimesed pildid tegin ma õhtul ja lambivalguses ja kuu lõpus päevavalgusega. Seepärast tundungi nahavärvi muutnud olevat :)

01.02                                                                      29.02

01.02                                                                                 29.02

01.02                                                                                   29.02

Sel nädalal ei ole jõudnud väga palju sipelda. Esmaspäeval tegin õhtul mõrvarlikku videot FitnessBlenderilt -

Tundub suht siuke meh alguses. Äkki oli asi ka sellest, et ma hakkasin just nohusse-köhasse jääma, aga poole video pealt ma panin ta pausile ja läksin akna juurde õhku ahmima. Lihtsalt hapnik sai otsa. No jube kohe. Ma mõtlesin, et ma suren lämbumise tagajärjel oma trennitoa põrandale. Hirmus oli kohe.

Kui keegi on selline kodus trennitaja, siis proovige ka seda videot. Vaadake, kuidas teile mõjub

Täna peaks mul ka trennipäev olema, aga midagi suurt ma ette ei võta, kuna olen täitsa haige. Öösel läks nina nii kinni, kurk on paistes, rääkida on valus. Praegu istun siin ja blogin, pea on paks, tatti voolab, aevastama ajab ja koguaeg peab nuuskama. Ninaalune juba punane. Oeh. 

Selline veider näen välja. Nagu mingi troll.

Aga praeguseks kõik. Lähen ja katsun selle tagumendi workout'i kasvõi ära teha, kui muud ei jaksa.
Teie olge mõnusad ja mõnitage ka natukene, et ma kuu ajaga kuhugile ei jõudnud :D

Projekt Kann Pekist Priiks jätkub ja uued pildid juba märtsi lõpus.


Ja nüüd kanni treenima.


Tsauki!


Mann

Trenn, toit ja kaalutõus?!

Heihopsadi!

Homsest algab taaskord seitsmepäevane töötrall, seega teen täna veel ühe postituse enne pikka pausi.

Olen nüüd seoses pekikaotuse projektiga katsunud korralikult ülepäeviti trenni teha ja toituda eeskujulikult.


Trenniga on läinud nii - 

* Esmaspäeval HIIT kogu kehale 25 minutit
* Teisipäeval kiirkõndi 8 km, lisaks trenn tagumendile ca 15 min
* Kolmapäeval puhkasin
* Neljapäeval HIIT FitnessBlenderi kanalilt Youtube'is

* Reedel kiirkõnd 5 km, lisaks kõht ja käed/õlad
* Laupäeval fat burning HIIT kanalilt FitnessBlender (lõpus veits surin)

* Pühapäeval tegin veidi kükke ja väljaasteid lisaraskuseks õetütar 12 kg ja mõningad harjutused kõhulihastele

Ütlen ausalt, et juba peale esimest HIIT'i andsid lihased endast pikalt märku. Hetkel ka istun ja blogin ja tunnen natukene liigagi hästi, kuidas mu tuharalihas diivanit puudutab. Sääremarjad tuletavad ka ennast meelde.
Parem oleks, et sealt midagi ilusat tulemas on :D :D

Täna hommikul tegin lihtsamaid harjutusi ja venitusi, et keha natukene kiiremini järje peale saaks. Tundub, et täna tuleb trennitu päev. Võib-olla lähen teen ühe kõndimistiiru.

Toitumisest 

Lugesin eelmisel nädalal raamatut, kus tutvustati taimetoitlust ja veganlust. Ütleme nii, et munast ja piimatoodetest ma täielikult loobuda ei taha. Samas, lihaga on küll nii, et ega ma suurt liha ju ei söögi. Eks ikka väljas söömas käies võtan kanasalati või mereandidega miski supi vms, aga üldiselt olen nagunii juurikate peal väljas. Lemmikuks on wokitud juurviljad (eriti meeldib see Maahärra Mehhiko segu), peale panen hapukoort ja natukene pipart. Njomnjom.
Jutt valgub nüüd veidi laiali. Olen ühesõnaga otsustanud liha osakaalu vähendada ja rohkem rõhku panna taimetoidule.
Ideaalis saaksin niimoodi paar kilo kergemaks ja laseksin organismil puhata. Selline väikestviisi isetegevuslik detox.
Katsun ka süüa võimalikult puhast ja keemiavaba kraami. Samas, kui ikka tuleb räige kummikommi isu, siis ma kavatsen kummikommi ka süüa. Just sayin'.

Hetkel ma päris lihavaba ei ole. Kapis on veel ca 180 grammi sülti ja natukene veiseliha, mis tuleb ära süüa (või ära visata). Visata väga ei tahaks, kuna kahju hakkab heast kraamist. Äkki söödan mehisele abikaasale sisse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et ma omast arust olen ilgelt tubli olnud. Trenni nagu teen ja toitun ka teadlikult, aga see kuradima tõbras kaal - juurde on tulnud. Täna hommikul näitas kaal 68,4 kg (pikkust endiselt 173 cm).

Samas, vaatan mina oma peegelpilti ja mõõte ja ei ole nagu kusagilt suurem. Ja mu kaal ei näita ka, et ma oleks lihasmassi juurde saanud. Kuratküll!

Lasen kehal puhata ja kaalun mõnipäev uuesti. Senikaua katsun ennast mitte hulluks mõelda ja muretseda. Kaal on kaal, vahet pole, mis ta näitab. Ma ise näen, et progress on toimumas, hull asi, kui kaal villast viskab.

Magustoit - kodune kirsimoos, maitsetsamata lahja kohupiimakreem ja maisihelbed, veidi chia seemneid

Lõunane puder

Eilne magustoit - laktoosivaba jäätis, väherasvane. Peal kiivi ja apelsin

Tänane hommikusöök - kurk, tomat, makra, Atleet juust ja kodujuust

Juba parem? Tänahommikune pilt. Näo lõikasin ära, sest mul oli padjakas. Tegelt ka

Tundub, et selleks nädalaks ongi kõik. Loodetavasti suudan oma töönädalal ka trenni ja toitumisega järjepeale jääda. Elame-näeme.


Nägeš!



Mann

Sellest, kuidas ma ennast häirida lasen

Tahaks siia väga kirjutada, kui kange ja enesekindel eit ma olen ja, kuidas ma ennast asjadest häirida ei lase, kuid kahjuks on asi teinekord hoopis vastupidi.
Kusagil nädal-kaks tagasi hakkasid inimesed Facebookis maru aktiivseteks. Eks see on see iga-aastane "suveks vormi" sats inimesi, kes muidu pole suutnud end käsile võtta. Aga, kuna nüüd terve grupp avaldab endast jõusaalipilte ja arutab, kas natukene magusat on maailmalõpp, siis on ju palju lihtsam ennast käsile võtta!
Vahemärkuseks - muidugi on magus maailmalõpp, sa paks näljane siga! No pain, no gain jne

Lisaks tavapärastele workout-piltidele postitatakse ka muidugi maailma kõige väiksemaid portsjone toitudest ja pannakse alla märkuseks "kõike ei jõudnud ära süüa". Ohsapühajeesus!

Kas te kallikesed mäletate, kuidas grupp inimesi aasta tagasi täpselt samamoodi käitus? Palju neist alles on? Üks?
Julgen siin niimoodi kaagutada sellepärast, et ka mina olin üks nendest, kes eelmisel aastal selle tralliga kaasa läks. Olin naiivne ja täiesti ilma igasuguse selgroota. Sealt sai mu teekond alguse - 2015 aasta jaanuar ja Malluka loodud trennijuttude grupp Facebook'is.
Mina olen sama tempo ja põhimõtetega siiamaani elanud ja elan ilmselt ka edaspidi.

Siia ka screenshot mu esimesest postitusest antud grupis -

79 kilo naiselikku ilu :)

Tol hetkel tegin ma kodus ülepäeviti tunnikese trenni oma ellipstrenažööri peal. Keskmiselt põletasin ühe tunniga 300 kcal. Kaloreid lugesin ja jäin keskmiselt 1800-1700 kcal raamidesse. Täpselt sama, mis praegu. Ja voila! selle pildiga võrreldes olen hetkel 12 kg kergem. No pain and lots of gain. Hah! Take that! :D

Kui aga vaadata neid selle aasta satsiga alustajaid, siis nende kõrval olen ma küll laisk ja iseloomutu söödik. Nimelt süüakse väidetavalt VÄGA eeskujulikult. Ei mingit magusat, ülivähe süsivesikuid, alkoholist ei maksa rääkima hakatagi. Lisaks käiakse igapäevaselt trennis, mõnikord lausa kaks korda päevas!!! Ah?!

Tahaks neile üliagaratele öelda, et te ei pea sellise tempoga kuigi kaua vastu. Tegemist ei ole sprindiga - tegemist on maratoniga. Mõõduka, kuid paraja tempoga ja piiiiiikalt piiiiikalt. Te kohe kindlasti ei käi oma elu lõpuni iga päev trennis. Ma luban teile. Ja, kui te oma kehad sellise trenni ja toitumisega ära harjutate, siis hiljem tavaelu juurde naastes (noh, kui olete end depressioonini üle treeninud) võib teie keha reageerida kaalutõusuga. Mis siis teete?
Oeh.

Kogu selle jutu ja kiunu põhjuseks on tegelikult väikene kadedus ja viha oma laiskuse vastu.
Mina ei viitsiks terve elu käia igapäevaselt trennis. Samuti ei ole ma nõus oma dieeti muutma nii, et ma tunneksin, et ma millestki ilma jään. Mina teen kõike rahulikus tempos, järgemööda. Annan mõistusele ja kehale aega. Jätan vähehaaval oma patutoite ära. Vähendad tasapisi magusa tarbimist.

Samas, sellise taktikaga ma kuue nädalaga kuus kilo oma kaalust ei kaota. Säh sulle kooki moosiga!

Pendeldangi siin nüüd kahevahel - kas jääda oma põhimõtete juurde ja olla nö mõistusega asja juures, või alluda ühiskonna survele ja hakata maruda hooga dieeditama.

Ideaalis otsustaksin ma muidugi, et dieedid sakivad ja jätkaksin endiselt omas tempos ja oma põhimõtete järgi keha vormimist.
Kahjuks olen ma aga väga tundlik ja ebakindel, kui asi puudutab mu väljanägemist ja kaalu. Olen ma ju täielik isetegija - seda nii toitumise kui ka trenni osas. Mis siis, kui ma teen kõike valesti?
Olen hetkel sellises seisus, et reaalselt kaalun esimest korda elus võimalust, et peaks kusagil spordiklubis käima hakkama.

Sellega seoses on muresid aga küll ja veel.
Esiteks hakkab rahast maru kahju. Trenni saab väga edukalt teha ka ilma spordiklubita.
Teiseks ei tahaks ma üksinda minna, kuna olen ju jumalast võhik. Ilmselt ei oskaks isegi õiget ust üles leida. Veel vähem oskaksin ma jõusaalis nende aparaatidega midagi peale hakata. Samas ei tahaks ma minna ka mingi väga pädeva inimesega, sest mulle ei meeldi ennast halvemana tunda (mul on nii hea iseloom).
Kolmandaks ei ole mul sobivat riietust. Kodus teen trenni ainult sportrinnaka ja ülilühikeste retuuside väel. Avalikkuse ette ma niimoodi ei roniks. Never-ever!
Neljandaks ei meeldi mulle koos teistega trenni teha. Ma tahan ise, omas tempos. Mulle ei meeldi, kui keegi vaatab, kuidas ma trenni teen. Samuti ei meeldi mulle teiste järel oodata.

Krt, loen siin neid muresid ja mõtlen, et ma olen ikka üks kohutav eit. Huvitav, kuidas ma üldse mehele sain :D :D :D

Ühesõnaga - kui asi puudutab trenni, siis ma tahan, et kõik käiks minu järgi. Kui mul miski välja ei tule, või miski häirib, siis kaob motivatsioon. Ja, kui juba motivatsioon kaob, siis kuidas edasi?

Samas jätkub mu projekt kann pekist priiks.
Panen siia oma alguse mõõdud ka. Mõõtsin juba nädala alguses -

Sellele mõeldes tegin üleeile kodus seda -

Jube lihtne oli. Harjutused tehtavad, aga keha andis pärast tunda küll. Lisaks tegin juurde kükke ja väljaasteid koos oma pisikese õetütrega. Talle juba täitsa meeldib tädi kukil, kui ma kükke teen. "Taha tädi pea. Tädi kükki." :) Nunnukene on ta meil ikka.

Selline higine ja meikimata - iu! 

Poolteist tunnikest peale trenni õhtusöök 

Eile ja isegi täna annab tagumik endast ikka märku. Noh, et ta eksisteerib.

Eile puhkasin ja käisin mehega kinos ja piljardit mängimas. Jep, jõin veini ja õlut ka.

Ahjaa, ühe kukli sõin ka

 Nüüd lõpetan blogimise ja võtan ette järgmise HIIT tüüpi trenni. Loodan, et see kann saab jälle mõnusalt tuld ja uuel kuul on ta juba palju tahkem. Pöidlad pihus ;)

Nüüd veel veidi pilte, sest ma olen edev -

Tänaseks kõik. Ärge siis üle pingutage oma dieeditamisega, aga püsige aktiivsed!

Tsaukaplauka!


Mann