Mäletate, kuidas ma kunagi kirjutasin ja kurtsin, et mul on piinlik, kui keegi sõpradest mu blogi loeb? Jagasin tänaseni oma blogi ainult kahes kaalulangetajatele mõeldud grupis.
Noh, otsustasin enam mitte nii möku ja eit olla ja võtsin vastu Anne & Stiili pakkumise kolida oma blogiga nende veebikeskkonda!!!! (jep, palju hüüumärke)
Tunnistan ausalt, et mõtlesin päris pikalt enne, kui oma jah-sõna andsin. Olen ma ju kangekaelne ja isepäine ja nüüd keegi ootab kindlatel aegadel mu postitusi ja tahab need enne veel üle ka vaadata! Pühajeesusmaria!! :D
Kirjutasin oma muredest (põhimõtteliselt kiunusin) ka Anne & Stiili veebitoimetajale ja minu õnneks on tegemist igati muheda preiliga (prouaga?) ja mu paanika on praeguseks taandunud.
Blogi arhiiv jääb siia endiselt alles ja siin saab alati heietamas ja naermas käia, aga edaspidi (loe: uue nädala kolmapäevast) saab mind lugeda SIIT .
Lisaks tegin blogile ka Facebook'i oma lehe, et keegi jumala eest mu postitustest ilma ei jääks.
Kiika SIIA
Ma natukene kardan seda, et mu blogi isikupära saab kannatada ja mitte keegi ei loe mind enam, aga jänesed ei pidavat vahuveini jooma vms.
Mina tahan peale sünnitamist ikka vahuveini kah juua, seega otsustasin väljakutse vastu võtta ja vähemalt proovida oma blogist MIDAGI teha.
Võõraid pilte ma enam kasutada ei tohi, seega pean iseendast hakkama mõnusaid meeme tegema -
Õnneks olen ma piisavalt koomilise näoga, seega probleeme ei tohiks tekkida.
Avaldage aga oma arvamust ja kiunuge kaasa - Kas Mann pani nüüd täitsa pange? Jääte ikka lugema?
Mina jään igal juhul lugema (haah!).
Praeguseks kõik.
Osadega näeme juba homme õhtul Eesti Blogiauhindade jagamisel (ja kallistame ja lobiseme)
Tahaks siia väga kirjutada, kui kange ja enesekindel eit ma olen ja, kuidas ma ennast asjadest häirida ei lase, kuid kahjuks on asi teinekord hoopis vastupidi.
Kusagil nädal-kaks tagasi hakkasid inimesed Facebookis maru aktiivseteks. Eks see on see iga-aastane "suveks vormi" sats inimesi, kes muidu pole suutnud end käsile võtta. Aga, kuna nüüd terve grupp avaldab endast jõusaalipilte ja arutab, kas natukene magusat on maailmalõpp, siis on ju palju lihtsam ennast käsile võtta!
Vahemärkuseks - muidugi on magus maailmalõpp, sa paks näljane siga! No pain, no gain jne
Lisaks tavapärastele workout-piltidele postitatakse ka muidugi maailma kõige väiksemaid portsjone toitudest ja pannakse alla märkuseks "kõike ei jõudnud ära süüa". Ohsapühajeesus!
Kas te kallikesed mäletate, kuidas grupp inimesi aasta tagasi täpselt samamoodi käitus? Palju neist alles on? Üks?
Julgen siin niimoodi kaagutada sellepärast, et ka mina olin üks nendest, kes eelmisel aastal selle tralliga kaasa läks. Olin naiivne ja täiesti ilma igasuguse selgroota. Sealt sai mu teekond alguse - 2015 aasta jaanuar ja Malluka loodud trennijuttude grupp Facebook'is.
Mina olen sama tempo ja põhimõtetega siiamaani elanud ja elan ilmselt ka edaspidi.
Siia ka screenshot mu esimesest postitusest antud grupis -
79 kilo naiselikku ilu :)
Tol hetkel tegin ma kodus ülepäeviti tunnikese trenni oma ellipstrenažööri peal. Keskmiselt põletasin ühe tunniga 300 kcal. Kaloreid lugesin ja jäin keskmiselt 1800-1700 kcal raamidesse. Täpselt sama, mis praegu. Ja voila! selle pildiga võrreldes olen hetkel 12 kg kergem. No pain and lots of gain. Hah! Take that! :D
Kui aga vaadata neid selle aasta satsiga alustajaid, siis nende kõrval olen ma küll laisk ja iseloomutu söödik. Nimelt süüakse väidetavalt VÄGA eeskujulikult. Ei mingit magusat, ülivähe süsivesikuid, alkoholist ei maksa rääkima hakatagi. Lisaks käiakse igapäevaselt trennis, mõnikord lausa kaks korda päevas!!! Ah?!
Tahaks neile üliagaratele öelda, et te ei pea sellise tempoga kuigi kaua vastu. Tegemist ei ole sprindiga - tegemist on maratoniga. Mõõduka, kuid paraja tempoga ja piiiiiikalt piiiiikalt. Te kohe kindlasti ei käi oma elu lõpuni iga päev trennis. Ma luban teile. Ja, kui te oma kehad sellise trenni ja toitumisega ära harjutate, siis hiljem tavaelu juurde naastes (noh, kui olete end depressioonini üle treeninud) võib teie keha reageerida kaalutõusuga. Mis siis teete?
Oeh.
Kogu selle jutu ja kiunu põhjuseks on tegelikult väikene kadedus ja viha oma laiskuse vastu.
Mina ei viitsiks terve elu käia igapäevaselt trennis. Samuti ei ole ma nõus oma dieeti muutma nii, et ma tunneksin, et ma millestki ilma jään. Mina teen kõike rahulikus tempos, järgemööda. Annan mõistusele ja kehale aega. Jätan vähehaaval oma patutoite ära. Vähendad tasapisi magusa tarbimist.
Samas, sellise taktikaga ma kuue nädalaga kuus kilo oma kaalust ei kaota. Säh sulle kooki moosiga!
Pendeldangi siin nüüd kahevahel - kas jääda oma põhimõtete juurde ja olla nö mõistusega asja juures, või alluda ühiskonna survele ja hakata maruda hooga dieeditama.
Ideaalis otsustaksin ma muidugi, et dieedid sakivad ja jätkaksin endiselt omas tempos ja oma põhimõtete järgi keha vormimist.
Kahjuks olen ma aga väga tundlik ja ebakindel, kui asi puudutab mu väljanägemist ja kaalu. Olen ma ju täielik isetegija - seda nii toitumise kui ka trenni osas. Mis siis, kui ma teen kõike valesti?
Olen hetkel sellises seisus, et reaalselt kaalun esimest korda elus võimalust, et peaks kusagil spordiklubis käima hakkama.
Sellega seoses on muresid aga küll ja veel. Esiteks hakkab rahast maru kahju. Trenni saab väga edukalt teha ka ilma spordiklubita. Teiseks ei tahaks ma üksinda minna, kuna olen ju jumalast võhik. Ilmselt ei oskaks isegi õiget ust üles leida. Veel vähem oskaksin ma jõusaalis nende aparaatidega midagi peale hakata. Samas ei tahaks ma minna ka mingi väga pädeva inimesega, sest mulle ei meeldi ennast halvemana tunda (mul on nii hea iseloom). Kolmandaks ei ole mul sobivat riietust. Kodus teen trenni ainult sportrinnaka ja ülilühikeste retuuside väel. Avalikkuse ette ma niimoodi ei roniks. Never-ever! Neljandaks ei meeldi mulle koos teistega trenni teha. Ma tahan ise, omas tempos. Mulle ei meeldi, kui keegi vaatab, kuidas ma trenni teen. Samuti ei meeldi mulle teiste järel oodata.
Krt, loen siin neid muresid ja mõtlen, et ma olen ikka üks kohutav eit. Huvitav, kuidas ma üldse mehele sain :D :D :D
Ühesõnaga - kui asi puudutab trenni, siis ma tahan, et kõik käiks minu järgi. Kui mul miski välja ei tule, või miski häirib, siis kaob motivatsioon. Ja, kui juba motivatsioon kaob, siis kuidas edasi?
Samas jätkub mu projekt kann pekist priiks.
Panen siia oma alguse mõõdud ka. Mõõtsin juba nädala alguses -
Sellele mõeldes tegin üleeile kodus seda -
Jube lihtne oli. Harjutused tehtavad, aga keha andis pärast tunda küll. Lisaks tegin juurde kükke ja väljaasteid koos oma pisikese õetütrega. Talle juba täitsa meeldib tädi kukil, kui ma kükke teen. "Taha tädi pea. Tädi kükki." :) Nunnukene on ta meil ikka.
Selline higine ja meikimata - iu!
Poolteist tunnikest peale trenni õhtusöök
Eile ja isegi täna annab tagumik endast ikka märku. Noh, et ta eksisteerib.
Eile puhkasin ja käisin mehega kinos ja piljardit mängimas. Jep, jõin veini ja õlut ka.
Ahjaa, ühe kukli sõin ka
Nüüd lõpetan blogimise ja võtan ette järgmise HIIT tüüpi trenni. Loodan, et see kann saab jälle mõnusalt tuld ja uuel kuul on ta juba palju tahkem. Pöidlad pihus ;)
Nüüd veel veidi pilte, sest ma olen edev -
Tänaseks kõik. Ärge siis üle pingutage oma dieeditamisega, aga püsige aktiivsed!
