Veidi rajalt maas. Või, noh ... rada? Mis rada?

Väljas on suvi. Ptüi! Väljas on kevad. Loodetavasti ei ole uuel nädalal jälle talv (ptüi-ptüi-ptüi).
Tänu sellele olen ma arvutist enamuse päevast nii kaugel, kui kaugel üldse olla saab.
Kogu majapidamine on unarusse jäänud, pooleliolev kudumistöö seisab nukralt riiulis, talvejoped ootavad ärapanemist, blogi ootab kirjutamist. Oeh :)

Ma pole päris pikalt juba kaaluteemalisi postitusi teinud. "Mure" nimelt selles, et ma olen vist saavutanud oma "oh, päris okey kaal ju" kaalu. Mitte ideaali, milleks on nii 64-65 kg (pigem 65 vist), vaid just sellise kaalu, et enam nagu ei viitsi rabeleda.
Kunagi, kui ma tselluliidist ja venitusarmidest kirjutasin, siis juhtus kuidagi nii, et hakati kommenteerima, et ma ei ole ilmselt kunagi rahul ja, et asi kakub juba toitumishäire poole ja kuidas mul on ikka madal enesehinnang ja kõik on peas kinni jne jne. Et, kui ma saangi oma 65 kg kätte, siis tahan veel madalamat kaalu ja lõpuks pole 55 kg juures ka rahul. Haaah! I wish!

Ei! Mul ei ole mingeid tõsiseid toitumishäireid, depressiooni, muid ravi vajavaid seisundeid. Päriselt ka. Ma lihtsalt blogin. Blogisse saavad kirja minu mõtted ja ma usun küll, et 99% naistest on mingil hetkel arvanud, et nende teatavad kehaosad on mõningate riiete jaoks liiga rasvased. Päriselt. Isegi need ilusad, üldsuse mõistes peenikesed neiud. Ja ilmselt nad tegelikult ennast peletisteks ei pea.
Kõik inimesed on end millalgi ebakindlana tundnud, kindlasti on. Mitte kaalu või välimuse pärast ehk, aga mingi asja pärast kindlasti. See ei tähenda, et kõik inimesed ravi vajavad. Aitab sellest jutust!

Ühesõnaga, mina olen see naine, kes on nüüd rahul. Ma küll kirjutan, et mu põlved on tselluliidised ja mu kintsud on rõvedad ja lühikesete pükstega olen nigu peletis, aga see ei tähenda seda, et ma kavatsen ennast näljutada või nurgas nutta. See ei tähenda seda, et ma iga päev ja iga minut mõtlen, et ma olen kole. Ma olen täiega ilus!

Siin ma olen Kvartali Zara's ja pildistan ennast, sest ma nägin enda meelest peenike välja :)

Ma näen päevast päeva, kuidas mu keha muutub ja seda ainult paremaks. Ma olen palju ilusam, kui ma olin näiteks aasta tagasi ja ma olen aasta pärast ilusam, kui ma olen nüüd.

Kaaluga on nii, et ma sain oma teadliku elu kõige madalama kaalu - 66,9 kg - kätte ja peale seda on see kõikunud üles-alla vastavalt sellele, kui palju ma õhtul söön. Täna hommikul näitas kaal 67,5 kg ja see sobis mulle. See on endiselt 1,5 kg vähem, kui ma kaalusin enne rasedaks jäämist, mis on minu jaoks juba ülihästi.


Aga nüüd sellest rajast ja sellest maha libisemisest.
Ma ei ole oma Fitlap'i keskkonda sisse loginud juba hea mitu nädalat. Ma ei loe kaloreid, ma söön kommi, jäätist, kooki. Mitte ainult, muidugi. Ma söön jäätist siis, kui mul isu tuleb. Kooki söön siis, kui keegi pakub ja kommi söön õhtul telekat vaadates. Mitte igal õhtul, aga näiteks just praegu näksin siia blogimise kõrvale pähkleid ja kummikomme. Eile sõin linnupiima komme 2-3 enne uinumist. No, oli magusaisu :)

Selline kaalulangetaja olengi.

Tegelikkuses asi nii hirmus pole, ma lihtsalt maiustan ka ikka vahest. Muidu toitun ikka kenasti ja mitmekesiselt. Söön palju juurvilja, puuvilja, väldin liigset suhkrut, valget jahu, hakkasin suuremat tähelepanu pöörama makrode tasakaalule ning seoses sellega tarbin rohkem valku jne jne.

Trenniga on aga hoopis teine lugu. MA ARMASTAN TRENNI!

Ma pole kordagi veel mõelnud, et appi, ma ei jaksa enam trenni teha. Või, et kas ma pean elu lõpuni nii rabelema?
Toitumisega oli küll mingi hetk see mõte, et appi - elu lõpuni ei tohi magusat süüa? Tegelt?

Aga trenni ma võingi teha elu lõpuni. Vähemalt hetkel on selline tunne.
Kuna ma leidsin endale nüüd ka trennisõbra, siis läheb joostes aeg nii kiiresti, et ei jõuagi nagu seltskonda nautima hakata, kui juba peab koju minema - tšau, Berli!

Sel nädalal tegime jooksusõbraga esmaspäeval ühe pika jooksu (15 km), kolmapäeval lühikese jooksu ja välijõusaali ja reedel käisin ise Arcticus jõutrenni tegemas.

Ülejäänud päevadel marssisin ikka oma imelise imikuga mööda linna ja kulutasin pekke.
Ei suuda/taha lihtsalt selliste ilmadega toas passida ja väljas olles on ju palju mõnusam linna imetleda, kui paigal passida. Ja ega need Pokemonid ennast ise kinni ei püüa :D :D :D

Ilmselt on mõningad trennihundid, kes peavad minu trenninädalat suhteliselt lahjaks, aga minu jaoks on see täpselt paras. Vahel teen 4 korda, vahel 3 korda trenni. Ja see ei tähenda, et ma ülejäänud päevadel kodus istun ja miskit ei tee. Ma liigun ikka igapäevaselt, kuna beebi magab pea kõik päevauned väljas kärutades. See teeb päevas ikka hea 10-15 km kõndi. Vähemalt.

Ma ei teagi, kuhu ma selle pika ja ähmase postitusega jõuda tahan ...

Ahjaa - ma tahtsin teada anda, et ma ei ole ennast kaalunud ja sellest postitust teinud, kuna see ei ole minu jaoks hetkel aktuaalne.
Ma olen hetkel nii ilus lihtsalt, et ma ei soovi dieeti pidada. :D Päriselt!

See on hea tunne. See on väga hea tunne, kui sa tunned, et sa ei tunne enam midagi. Või, noh. Et sa ei tunne, et oi-oi, see kummikomm on küll liiast. Pole süümekaid, pole stressi, on ainult trennitahe, hea tuju ja kevaaaaaad!

Ahhhh. See imeilus kaal ja see imeilus millegi saavutamise tunne.

Ma olen saavutanud hea vormi. Ma päriselt tunnen nii ja loodan, et te kõik jõuate oma elus selle punktini, kus te olete oma saavutatuga nii rahul, et te peate sellele mõeldes lausa sügavalt sisse hingama.

Tagumik ja kints tahavad veel tööd, aga olukord on parem kui varem  ;)

Tsiviilriides kah 

Mina treenin edasi ja kavatsen oma jalad piltilusaks vormida. Tagumiku eeldatavasti ka, aga eks näis, kuidas toiduga läbirääkimised lähevad.
Suve kavatsen nautida lühikestes kleitides, seelikutes ja pükstes ja bikiinides (eeldatavasti mitte tänavapildis).

Hurrraaaa! Elagu mitte-dieet!

Aga nüüd aitab naljast. Kell on palju ja minul ikka veel kuputamata.

Tsauka-plauka!


Mariliis

Kah mul kaalujälgija!

Istun siin, ise viimase vindini rase, söön Tõmmu kommi ja mõtlen, kui ilus see elukene ikkagi on.
Järgmisel hetkel jõuab mulle kohale, et ma blogin kaalust ja kaalulangetusest ja õgin juba viimane kuu aega valimatult kõike magusat, mis kätte satub.
Pole just väga eeskujulik või mis?

Terve selle raseduse olen endale pidevalt sisendanud, et ma ei tohi rohkem süüa, ma ei tohi magusat süüa, ma pean rohkem liigutama.

Must. Not. Get. Fat.

Kui viimane raseduskuu juba käega katsutav oli, siis otsustasin asja natukene lõdvemalt võtta. Esiteks seetõttu, et mu keha on juba piisavalt suur, et mind puhtalt eksisteerimisega ära väsitada. Teiseks seetõttu, et ma tean, et peale lapse sündi ei ole mul enda jaoks enam üldse aega. On viimane aeg natukene seda rasedust ka enda mõnuks ära kasutada.

Magustoitudest ma enam ei keeldu ning lihastrenni pole samuti juba nädalakese teinud. No, lihtsalt ei jaksa.

Igapäevased sammud kõnnin oma Polariga kenasti täis (aktiivsusaste I ehk ca 13 000 sammu).
Saadan hommikul lapse kooli, jalutan koeraga mõned kilomeetrid. Käin jala linnas või šoppamas ja lähen lapsele kooli vastu. Õhtul veel üks tiir koeraga ja ongi 14 000 sammu täis.

8. ja 9. on puudulikud, kuna olin sõbranna juures ja aku sai tühjaks. 

Kui ma peaks selle traalivaalitamise vahele veel oma viimaseid nädalaid rasedat kere trenniga koormama, siis ma vist kukuks kell 19:00 esimesele pehmele pinnasele ära ja ärkaksin järgmise päeva lõunaks.

Ma olen täiesti teadlik, et on naisi, kes ei söögi magusat ja saiakesi terve raseduse vältel. Ning on naisi, kes raseduse lõpuni teevad ülepäeviti trenni. Mina ei ole paraku üks nendest naistest. Ma olen üpris tavaline rase naine, kes natukene kardab maakeraks paisuda, mistõttu ma natukene jälgin, kui palju ma söön.

Kuna mu kaal on tõusnud igati plaanipäraselt ning mingeid tervisehädasid mul ei ole, siis usun, et pole see väikene magusaarmastus viimasel trimestril ka nii paha. Kaloraažilt ei ole mu päevane toit midagi üüratut, kuid peab paraku tõdema, et suurema osa mu viimase nädala toidust on moodustanud erinevad süsivesikud.
Katsun valkudega selle tasakaalu natukene paremaks saada :)

Ja, ei, ma pole oma last seitsmekiloseks söönud. Ausalt.

Tänase seisuga on mu teise tähtajani (esimene on 6.11 ja teine on 9.11) 26 päeva. Laps on kõhust valmis välja tulema aga juba siis, kui 37 rasedusnädalat täis saab. See juhtub siis järgmisel kolmapäeval. Alates 37.nädalast ei loeta last enam enneaegseks.

Kuna ma ei ole praeguseks veel suutnud sellest rasedusest tüdineda ning ma pole oma unevajadust suutnud täis magada, siis ideaalis võiks tibukene kõhus püsida ikka novembri alguseni.
Teisalt ma natukene kardan seda novembri algust ka, kuna 7.11 on mu pisikesel õetütrel sünnipäev. Ei tahaks küll igal aastal pead valutada, kuna kellegi sünnipäeva pidada. Lisaks tahaks ma sellel aastal õetütre sünnipäeval ka kohal olla. Ta on meil täitsa tädikas. :) Jumal tänatud. Ma olen ju eriti lahe tädi ka! :D

Minu käest on ka uuritud, kas ma sünnitust ka kardan.
Teate, ausalt. Ei karda.

Eelmine sünnitus kestis paberite järgi 9 tundi. Esimestest väikestest valudest arvestades 11 tundi.
Terve sünnituse aja ma põhimõtteliselt kõndisin ühest palati otsast teise, kuna ma tahtsin asjaga siva ühele poole saada. Püsti olles aitab gravitatsioon avanemisele kaasa ning kogu protsess peaks kiirem olema. Valud läksid tugevaks ca 2 tundi enne lapse sündi. Siis ma mäletan küll, et nõudsin igasugu valuvaigisteid, aga oli juba hilja.
Mingit traumat mul eelmisest sünnitusest jäänud ei ole. Mäletan ainult, et ma olin terve tolle päeva tähelepanu keskpunktis. Kõik sms-isid ja uurisid ja helistasid. Mulle tähelepanu lihtsalt väga meeldib. Ma täiesti nautisin seda, kui tähtis ja põnev ma tollel hekel olin. Ma olin uhkust nii täis. Kui laps ära sündis, siis oleksin tahtnud KÕIK inimesed sünnitusmajja last vaatama kutsuda. Et, sähke - mina tegin!

Sel korral lendan asjale peale missiooniga laps nelja tunniga kätte saada. See tähendab seda, et valudele tuleb ise kaasa aidata. Mida valusam, seda kiiremini see jõnglane tuleb. Kavatsen samamoodi püsti püsida, kuni ma jaksan. Eks näis, kuidas asi teoorias välja näeb, aga eesmärk on selline. Põhimõtteliselt tahaks hästi kõvasti ja lühidalt valudes olla. Jumal pidi naerma, kui inimesed plaane teevad ;)

Eelmisel korral olin noor ja natukene ehk isegi hirmul, et kas see või teine asi on okey. Sel korral ma juba tean, et kiire avanemise korral ma kindlasti oksendan mingi 145 korda. Tean ka, et mingit puudutamist (noh, alaselja massaaž vms) ma ei kannata. Suhelda ma ka ei taha sel ajal. Ma pean saama omas mullis rahulikult valutada.
Sünnitusmajaga tutvumas käies juba uurisin, et kus neil seal oksendada võib. Ilmselt samal tutvumistuuril olevad esmasünnitajad ehmatasin ära. Sorri.
Nad palusid sünnitustuppa minnes kohe kilekotte küsida.

Põhimõtteliselt kavatsen ma sünnitama minnes juuksed kuklasse kinni panna, hoolega ropsikotte hommikumantli taskutesse suruda ja siis lõpuni välja ühest palati otsast teise marssida. Kui joppab ja saame vanniga tuppa, siis puhtalt uudishimust roniksin ka sinna sisse. Need vannid seal Tartus on suuremad, kui mõne mehe magamistuba (tsutike liialdan).

http://www.kliinikum.ee/naistekliinik/suennitusosakond 

Uuritud on ka seda, kas ma oma mehe ka sünnitusele kaasa võtan. Noh, eelmise sünnituse juures ta küll oli. Enamuse ajast küll magas, kuid pressimise ja nabanööri lõikamise ajaks aeti ta üles. Väsis vaesekene sellest pikast päevast nii ära :)

Mulle tuli alles paar päeva tagasi pähe, et äkki peaks mehe käest ka küsima, kas ta üldse tahab kaasa tulla. Mina muidugi tahaks seltsi. Igaks juhuks.
Mee arvas, et ma olen puhta lollakas, kui arvan, et tema on nõus sellest pullist ilma jääma :)
Tema tahab ikka uues majas tugitoolis ka magada ja värki. Vihjas ka, et sel korral äkki isegi filmiks ja teeks pilte. Mehe jaoks on ka kogu see rasedus ja sünnitus nii põnev, et ei olnud nõus mitte mingil tingimusel koju jääma. Jumal tänatud! :) Me oleme endiselt samal lainel. Nagu oleks abielus või midagi :) :)

Tänase seisuga olen siis 36 nädalat ja 2 päeva rase. Hädadest kimbutavad mind endiselt kõrvetised ning väsimus. Öösel on uni häiritud, kuna ükski asend pole enam magamiseks mugav. Kui lõpuks uni maha murdma hakkab, siis hakkab kõrvetama või tuleb pissihäda. Lõunani ka magada ei saa, kuna pean oma teise tibutupsu (selle 8-aastase volaski) kooli saatma. Või, noh, ma tahan teda kooli saata.

Tekkinud on kerge unevõlg. Igal nädalavahetusel kavatsen magada nii kaua, kui jaksan. Peale lapse sündi olen ju igal juhul igavesti ärkvel.

Hetkel pean lõpetama, kuna istumine muutub juba vaikselt väljakannatamatuks. Laps on kõhus nii suur, et istudes surub mulle kopsud kurku. Ma nüüd lähen ja hingan natukene.

Rasedust 36+0

Järgmise korrani.


Mariliis (juba 36+2)