Kuvatud on postitused sildiga Kook. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Kook. Kuva kõik postitused

pühapäev, 3. september 2017

Patupäev ... või lausa päevad?


Olen ju dieedil. Vähemalt üritan olla ja plaaniks on saada eesmärkkaalu hiljemalt oktoobri keskpaigaks.
Eelmisel nädalal kadus kehalt 1,9 kilogrammi jääke, kuid sel nädalal pean leppima vaid 200 grammiga.
Täna hommikul näitas kaal 66,7 kg, eesmärk 64,5 kg (pikkust 173 cm).
On veel paar kilo minna.

Võiks ju arvata, et dieedi ajal ma ajan sõrmega rida ja loen oma päeva jooksul sisse lõhverdatavaid kaloreid. Heh. Ei. Kalorite piinliku täpsusega üles märkimise jätsin ma juba esimese nädala lõpuks soiku.
Uus strateegia nägi ette söömist siis, kui kõht on tühi. Enne sööki võtsin klaasi vett või teed, et teha vahet janul ja näljal.
Töötas päris hästi.

Aga siis tuli see kaua oodatud esimene september.



Vähe sellest, et meie esiklaps koolitee jälle jalge alla pidi võtma, otsustasin ka mina edasi õppima minna ning esialgu oma riigieksamid uuesti teha.
Minu jaoks on see päris suur asi, kuna siiani ei olnud kõrgharidus minu jaoks erilise tähtsusega.
Mul ei ole muide siiani sellist "oh, see on huvitav" eriala silma jäänud. Seda enam, et töö kõrvalt ei saa ma päevasesse õppesse minna, mis omakorda teeb eriala valiku eriti keeruliseks. Avatud ülikoolis on napilt 3 eriala, mida ma üldse oleksin nõus õppima, kuid ma loodan, et aastaga saab pilt selgemaks.

Oeh, nüüd kadusin rajalt täitsa ära oma jutuga.

Noh, esimene september ja koolistress laksas sajaga selga. Sada muret tuli justkui juurde.
Õnneks ostsime me torti ja ma kugistasin kohe kaks sektorit alla. Hea 200 grammi šokolaadi-piparmündi torti.
Väga hea oli :)
Õhtul tuli veel ämm küll ja tõi värsketele koolijütsidele Pealinna kooki ja sefiirikorvikesi. Ma sõin muidugi mõlemat. Väga hea oli :)

Tolleks hetkeks olin juba leppinud sellega, et sel nädalal kaalulangust ei tule. Terve päev oli põhimõtteliselt kooki sisse vehkides mööda saadetud. Mis kaalulangust sealt oodata, eksju.

Noh, võiks ju arvata, et eeskujulik kaalublogija suutis end õhtuks kätte võtta ja läks varakult magama ja ei söönud rohkem kooki.
Kahjuks ei ole mina just see kõige tublim kaalulangetaja, nagu välja tuleb.
Esiteks otsustasin ma lõpuks ära vaadata "Troonide mängu" hooaja viimase episoodi, mis tõotas olla ülipõnev. Istusin juba teleka ette ära, kui hakkasin mõtlema, et nii tähtsa osa puhul võiks ju miskit head näksida vaatamise ajal.
Jep, ma otsisin kapist välja Pealinna koogi jäägid ning sõin viimsegi raasu ära.

Oeh.



Magama sain ka alles kell 1:00, kuna mängisime pojaga poole ööni Monopoly.
Kinkisime oma kolmanda klassi poisile esimese septembri puhul selle uue kaardimaksetega Monopoly. See mäng tekitab meeletult sõltuvust. Esimese päeva jooksul mängisin mina vast nii 6-7 mängu. Ja oleks veel mänginud, kui uus päev poleks kätte jõudnud.

Järgmisel hommikul koos Printsessiga kell 7:30 ärgates olin veidi laip küll. Kõht oli ka kuidagi korrast ära.
Huvitav, ei söönud ju palju kooki ega miskit :D

Ja arvake, mida ma hommikukohvi kõrvale sõin :D
Jep, torti!

Oeh, mulle kuluks üks paastupäev nüüd ära.
Loodetavasti saan tänase päevaga ennast jälle dieedilainele.

Reedel muide tegin kodus Kayla kava kah ja laupäeval käisime õega A Le Coq'i spordihoones sulgpalli mängimas.






Dieet jätkub igal juhul, isegi siis, kui ma mõni päev ei suuda kookidele ei öelda. Kaal langeb endiselt, kuigi tänu koogile on see oluliselt pidurdunud.
Uue nädala lõpuks tahaks kaalu 66,0 või 65,9 peale saada. 65,9 oleks eriti luksus, kuna numbrit 65 ei ole mu kaal iial näidanud (välja arvatud varane lapsepõlv, mida ma ei mäleta). Ka mitte keskkooli ajal.

Esmaspäevast hakkab ka minul kool ja õhtul on juba esimene matemaatika tund. Jalg on suurest pablamisest all vähe makaron ja ma ilmselt olen terve tunni vältel vait ja vannun end maapõhja, sest ma ei saa mitte essugi aru. Aga, peame vastu ja teeme ära!




laupäev, 27. mai 2017

Veidi rajalt maas. Või, noh ... rada? Mis rada?


Väljas on suvi. Ptüi! Väljas on kevad. Loodetavasti ei ole uuel nädalal jälle talv (ptüi-ptüi-ptüi).
Tänu sellele olen ma arvutist enamuse päevast nii kaugel, kui kaugel üldse olla saab.
Kogu majapidamine on unarusse jäänud, pooleliolev kudumistöö seisab nukralt riiulis, talvejoped ootavad ärapanemist, blogi ootab kirjutamist. Oeh :)

Ma pole päris pikalt juba kaaluteemalisi postitusi teinud. "Mure" nimelt selles, et ma olen vist saavutanud oma "oh, päris okey kaal ju" kaalu. Mitte ideaali, milleks on nii 64-65 kg (pigem 65 vist), vaid just sellise kaalu, et enam nagu ei viitsi rabeleda.
Kunagi, kui ma tselluliidist ja venitusarmidest kirjutasin, siis juhtus kuidagi nii, et hakati kommenteerima, et ma ei ole ilmselt kunagi rahul ja, et asi kakub juba toitumishäire poole ja kuidas mul on ikka madal enesehinnang ja kõik on peas kinni jne jne. Et, kui ma saangi oma 65 kg kätte, siis tahan veel madalamat kaalu ja lõpuks pole 55 kg juures ka rahul. Haaah! I wish!

Ei! Mul ei ole mingeid tõsiseid toitumishäireid, depressiooni, muid ravi vajavaid seisundeid. Päriselt ka. Ma lihtsalt blogin. Blogisse saavad kirja minu mõtted ja ma usun küll, et 99% naistest on mingil hetkel arvanud, et nende teatavad kehaosad on mõningate riiete jaoks liiga rasvased. Päriselt. Isegi need ilusad, üldsuse mõistes peenikesed neiud. Ja ilmselt nad tegelikult ennast peletisteks ei pea.
Kõik inimesed on end millalgi ebakindlana tundnud, kindlasti on. Mitte kaalu või välimuse pärast ehk, aga mingi asja pärast kindlasti. See ei tähenda, et kõik inimesed ravi vajavad. Aitab sellest jutust!

Ühesõnaga, mina olen see naine, kes on nüüd rahul. Ma küll kirjutan, et mu põlved on tselluliidised ja mu kintsud on rõvedad ja lühikesete pükstega olen nigu peletis, aga see ei tähenda seda, et ma kavatsen ennast näljutada või nurgas nutta. See ei tähenda seda, et ma iga päev ja iga minut mõtlen, et ma olen kole. Ma olen täiega ilus!

Siin ma olen Kvartali Zara's ja pildistan ennast, sest ma nägin enda meelest peenike välja :)


Ma näen päevast päeva, kuidas mu keha muutub ja seda ainult paremaks. Ma olen palju ilusam, kui ma olin näiteks aasta tagasi ja ma olen aasta pärast ilusam, kui ma olen nüüd.

Kaaluga on nii, et ma sain oma teadliku elu kõige madalama kaalu - 66,9 kg - kätte ja peale seda on see kõikunud üles-alla vastavalt sellele, kui palju ma õhtul söön. Täna hommikul näitas kaal 67,5 kg ja see sobis mulle. See on endiselt 1,5 kg vähem, kui ma kaalusin enne rasedaks jäämist, mis on minu jaoks juba ülihästi.


Aga nüüd sellest rajast ja sellest maha libisemisest.
Ma ei ole oma Fitlap'i keskkonda sisse loginud juba hea mitu nädalat. Ma ei loe kaloreid, ma söön kommi, jäätist, kooki. Mitte ainult, muidugi. Ma söön jäätist siis, kui mul isu tuleb. Kooki söön siis, kui keegi pakub ja kommi söön õhtul telekat vaadates. Mitte igal õhtul, aga näiteks just praegu näksin siia blogimise kõrvale pähkleid ja kummikomme. Eile sõin linnupiima komme 2-3 enne uinumist. No, oli magusaisu :)

Selline kaalulangetaja olengi.

Tegelikkuses asi nii hirmus pole, ma lihtsalt maiustan ka ikka vahest. Muidu toitun ikka kenasti ja mitmekesiselt. Söön palju juurvilja, puuvilja, väldin liigset suhkrut, valget jahu, hakkasin suuremat tähelepanu pöörama makrode tasakaalule ning seoses sellega tarbin rohkem valku jne jne.

Trenniga on aga hoopis teine lugu. MA ARMASTAN TRENNI!

Ma pole kordagi veel mõelnud, et appi, ma ei jaksa enam trenni teha. Või, et kas ma pean elu lõpuni nii rabelema?
Toitumisega oli küll mingi hetk see mõte, et appi - elu lõpuni ei tohi magusat süüa? Tegelt?

Aga trenni ma võingi teha elu lõpuni. Vähemalt hetkel on selline tunne.
Kuna ma leidsin endale nüüd ka trennisõbra, siis läheb joostes aeg nii kiiresti, et ei jõuagi nagu seltskonda nautima hakata, kui juba peab koju minema - tšau, Berli!

Sel nädalal tegime jooksusõbraga esmaspäeval ühe pika jooksu (15 km), kolmapäeval lühikese jooksu ja välijõusaali ja reedel käisin ise Arcticus jõutrenni tegemas.




Ülejäänud päevadel marssisin ikka oma imelise imikuga mööda linna ja kulutasin pekke.
Ei suuda/taha lihtsalt selliste ilmadega toas passida ja väljas olles on ju palju mõnusam linna imetleda, kui paigal passida. Ja ega need Pokemonid ennast ise kinni ei püüa :D :D :D

Ilmselt on mõningad trennihundid, kes peavad minu trenninädalat suhteliselt lahjaks, aga minu jaoks on see täpselt paras. Vahel teen 4 korda, vahel 3 korda trenni. Ja see ei tähenda, et ma ülejäänud päevadel kodus istun ja miskit ei tee. Ma liigun ikka igapäevaselt, kuna beebi magab pea kõik päevauned väljas kärutades. See teeb päevas ikka hea 10-15 km kõndi. Vähemalt.



Ma ei teagi, kuhu ma selle pika ja ähmase postitusega jõuda tahan ...

Ahjaa - ma tahtsin teada anda, et ma ei ole ennast kaalunud ja sellest postitust teinud, kuna see ei ole minu jaoks hetkel aktuaalne.
Ma olen hetkel nii ilus lihtsalt, et ma ei soovi dieeti pidada. :D Päriselt!



See on hea tunne. See on väga hea tunne, kui sa tunned, et sa ei tunne enam midagi. Või, noh. Et sa ei tunne, et oi-oi, see kummikomm on küll liiast. Pole süümekaid, pole stressi, on ainult trennitahe, hea tuju ja kevaaaaaad!

Ahhhh. See imeilus kaal ja see imeilus millegi saavutamise tunne.

Ma olen saavutanud hea vormi. Ma päriselt tunnen nii ja loodan, et te kõik jõuate oma elus selle punktini, kus te olete oma saavutatuga nii rahul, et te peate sellele mõeldes lausa sügavalt sisse hingama.



Tagumik ja kints tahavad veel tööd, aga olukord on parem kui varem  ;)

Tsiviilriides kah 

Mina treenin edasi ja kavatsen oma jalad piltilusaks vormida. Tagumiku eeldatavasti ka, aga eks näis, kuidas toiduga läbirääkimised lähevad.
Suve kavatsen nautida lühikestes kleitides, seelikutes ja pükstes ja bikiinides (eeldatavasti mitte tänavapildis).

Hurrraaaa! Elagu mitte-dieet!

Aga nüüd aitab naljast. Kell on palju ja minul ikka veel kuputamata.

Tsauka-plauka!


Mariliis




laupäev, 25. veebruar 2017

Täna sööme kooki ja homme sööme kooki ja . . .

Veebruarikuu on sel aastal olnud meie pere figuuride surm. Koguaeg on nagu miskit tähistada, pidevalt tuleb keegi külla, riigil on sünnipäev jne jne.
Mulle tundub, et ma olen viimased kaks nädalat põhiliselt ainult kooki söönud. Täitsa päriselt.
Asi hakkas pihta siis, kui ma hakkasin trennis käima. Siis sai tähistatud väikestviisi koogiga. Naiivselt arvasin, et see koogisöömine jääb üksikuks erandiks. Oi, kuidas ma eksisin.
Edasi tuli valentinipäev, mille puhuks ostetud kooki sõime me veel ka järgmisel päeval.
Siis sai meie beebi kolm kuud vanaks ja ämm ja äi tulid külla tähistama. Otseloomulikult tõid nad kooki.
Päev hiljem sõitsin Viljandisse sõbranna lapse sünnipäevale, kus ma mitte ainult ei söönud kahte kooki, vaid vedasin mingi kilo veel koju kaasa ka. Kaasa veetud torti lahendasime abikaasaga veel kaks järgmist päeva.
Noh, edasi tuli juba minu sünnipäev, mille tähistamine algas 21.02 ja sai lõpu 23.02.

24.02 tähistas Eesti oma 99.sünnipäeva, mille auks oleks ju ka viisakas ühtkomateist lauale panna. Mina, vane inimene, sõin oma sünnipäeva ülejääke. Ja ülejääkide all ma pean silmas seda šokolaadikooki, mis kapis mu nime hüüab.

Kaks nädalat süüdimatut koogiõgimist.






Homme on kaalumise päev ja ma täiesti ausalt ei tahaks kaalule astuda. Kaal on ilmselt tõusnud. Pole lihtsalt võimalik, et selline toitumine kaalulanguseni viiks.
Veebruar ei ole hea kuu :) vähemalt mitte kaalulangetajale.

Märtsis on plaan taas järjele saada ning loodetavasti ka kaalu langetada.
Igor Mangi aastahoroskoop ütles, et Kalade tähtkujus sündinute eesmärgid täituvad sel aastal. Mõtlesin, et panen hullu ja võtan eesmärgiks veel 5-6 kg kaalu langetada. Lõplik kaal võiks siis olla 65-64 kg.

Varasemalt on mu kõige madalam kaal olnud 67,4 kg ja see oli paastunädala lõpus. Alla selle kaalusin viimati vist põhikoolis.
2015 suvi

2015 suvi

Esimese pildi peal näen küll suhteliselt nälginud välja. Kui sealt veel 3-4 kg allapoole kaaluda, siis äkki mind pole enam üldse näha :D :D
Kui ma ikka jõusaalis ka käin, siis äkki on see keha väljanägemine veidi parem, kui eelnevalt.
Ma ei jõua suve ära oodata. Loodetavasti olen selleks ajaks saavutanud oma eesmärkkaalu ja kannan oma lühikestest pükstest ja seelikutest viimse välja :)

Plaanin ka jooksmisega uuesti tegelema hakata. Vaikselt teen jooksusammuga tutvust juba jooksulindil, kuid üle 6 km korraga siiani jooksnud pole.
Aprilliks tahaks nii tubliks saada, et Parkmetsa jooksul osaleda ja rada ka läbi joosta. Eks see aastane jooksupaus on oma töö teinud. Nagu alustaks täiesti otsast peale.

Õue ilmselt lähiajal jooksma ei lähe, kuna mul ei ole sobilikku varustust ja lisaks olen endale ka mingi nõmeda nohu-köha-väsimus viiruse külge hankinud. Nina tilgub ja kurk kipitab.

Selline piinlik ülestunnistuse postitus sai. Ma veel päris paks ei ole. Päriselt ka. Varsti olen ilus sale jälle, ma luban ;)

Kaalumiseni!

Mariliis