Jätkuvalt ühes tükis

Nonii!

Asi muutub närviliseks. Mõlemad tähtajad nüüd ära nähtud. Või, noh, viimane tähtaeg on täna.
Sünnitamas ma paraku ei ole ja ei paista ka, et keegi kuskilt välja punnitaks. Lühidalt öeldes - vaikus!

Häirivalt kergeks on ka olemine läinud. Pisike plika nagu üritaks mu olemist mugavamaks teha, et ise kõhus kauem mõnuleda. "Tšillääx, emps! Kõik on laadna!"

Kõrvetised on peaaegu täielikult kadunud. Kõndida jaksan, krt, isegi treppidest jaksan joosta. Tüdimus hakkab tulema küll, kuna ma siiralt arvasin, et tänaseks olen vähemalt juba ära pudenenud.

Sugulaste, lähedaste, sõbrannade küsimised veel ära tüütama pole hakanud. Ilmselt seetõttu, et ma ise tahan ka kurta, kuidas ma juba tahaks sünnitama minna. Seega, iga kord, kui keegi imestab, et ma IKKA VEEL pole sünnitanud, lendan ma ebainimlikul kiirusel peale oma kurtmistega, kuidas ammu tahaks juba sünnitada :) :)
Parim kaitse on rünnak, ma räägin :) :)

Mees ka vahepeal ikka küsib, et kuda on. Siis ma teen kerget punnitavat häält ja nägu ja vastan kurvalt, et vaikus. Mees arvab, et ma olen lolliks läinud oma lõpurasedusega :D :D Ei salga.

Laiskus on mul ka peal. Ei viitsi liikuda enam. Ei ole motivatsiooni. Ma ju ometigi arvasin, et tänaseks on kõik. Ma hoidsin oma motivatsioonivarusid nii täpselt, et täna õhtuks on need varud nullis. Homsest olen paks ja laisk ja laman ja kurdan. Võib, eks?

Mind ennast alati huvitab, et kas siis lõpurasedad midagi ei tunne? Kas pole mingit väikestki aimu, et nüüd juba miskit toimub?
Vastus: On küll. Kogu aeg on. Mina oma aruga sünnitan juba mitu päeva, aga paraku ainult minu arust ei piisa. Emaka kokkutõmbeid esineb päeva jooksul korduvalt. Mõnikord lähevad isegi täiesti regulaarseks juba, aga väga pikkade vahedega. Nt eile olid sellised päevade laadsed valud koos kokkutõmmetega hea 4 tundi iga 20-25 minuti järel. Ma olin juba omadega mõtetes sünnitusmajas, aga õhtuks kadusid kokkutõmbed täielikult. Siiani on vaikus.

Ma tegelikult ju tean, et laps tuleb siis, kui ta valmis on ja ega ta tulemata jää.
Lisaks sellele on hetkel veel viimane aeg koristada, riietuda, pesta ja nuusata endale sobival ajal. Lapse tulek lööb kogu ajamajanduse jumalast sassi. Ausõna! Isegi, kui tegemist on lapsega, kes sööb, magab ja kakab, on ema vabadus väga piiratud. Enamjaolt puhtalt väsimuse ja möllavate hormoonide tõttu. Need kokku on üks mõjuvõimas kombo, mis halvab igasuguse loogilise mõtlemise. Kõik asjad on maailma lõpp. Näiteks õue minek - mis selga, mis jalga. Kui kauaks? Kuna ta sõi? Kui kaugele ma üldse minna saan, enne kui ta kakab? jne jne

Lisaks sellele ei ole ma peale lapse sündi ilmselt üldse enam huvitav. Titeemmed on tavainimesele imelikud ja natukene eemaletõukavad. Hormoonid möllavad, rinnad tilguvad piimast, kõik luud valutavad, alkoholi nad ei joo. Ilmselt on värske ema ka natukene koledam, kui harjutud on, kuna meikimine ja juuste kammimine tunduvad mõttetud.
Kujutage ette, et lendab platsi üks liibuvates riietes, föönitatud soengu ja hästi kombineeritud päevameigiga sõbranje, kes muljetab viimasest firmapeost, kus keegi ennast purju jõi ja siis litsakaks muutus. Vanasti olid sellised jutuajamised mõnusad kompvekid, mida veini kõrvale kuulata. Keset imetamist ja kole olemist ei tundu sellised asjad aga üldse aktuaalsed. Pigem on kogu see situatsioon ärritav. Enamjaolt ei ole värskel emal ka võimalik väga süvenenult teise inimese juttu jälgida, kuna titt tahab tegelemist või siis on emme sigaväsinud. See omakorda tekitab sõbranjes ebamugava tunde, kuna ta tunneb ennast vähetähtsana või üleliigsena. Igasugune sotsialiseerumine on alguses veidi kohmakas.
Muidugi on ka sellised sõbranjesid, kes on ise ka meikimata ja väsinud - sellised on ikka teretulnud :) :)
Beebid ei ole tegelikult huvitavad neile, kellel endal väikest last pole. Või, noh. Kuidas ma seda nüüd ütlen. Esimesed kaks-kolm kuud on see beebi ehk huvitav ja ikka uuritakse, kuidas lapsel läheb jne jne. AGA, pooleaastane laps ei huvita enam kedagi.
Võib olla tõesti sõbrannad vahel küsivad, kuidas lapsel läheb, aga olgem ausad, ilmselt nad teevad seda puhtalt viisakusest.
Mida vanemaks laps saab, seda vähem on see teiste jaoks huvitav.

Tõstke käed, kes tahavad teada, mida minu kaheksa-aastane juba oskab? Anyone?
:) :) :)
Ta on muide väga äge, aga ilmselgelt kaoksid enamus lugejatest, kui ma iga postitus hakkaks oma kooliealise lapse väikseid kiikse välja tooma.

See on tegelikult puhtalt minu arvamus, kuid ma ei suuda tõsimeeli leida ühtegi põhjendust, miks kedagi peaks huvitama, mida minu pooleaastane juba oskab :) Kui tal endal just umbkaudselt sama vana last ei ole. Siis on mõistetav, kuna emmedele meeldib võrrelda ja enda lapsi kiita. It's a thing ;)
Emmed teavad ka täpselt, kuidas teiste lapsi kasvatada. See on ka a thing! 

Loodetavasti saan ma sel nädalal ikkagi oma suurest kõhust lahti. Hoidke mulle siis pöidlaid.
Ma nüüd lähen küpsetan veel mõned piparkoogid, sest ma olen rase ja ma tahan.

Ma katsun ka kõigest väest nüüd sünnitama hakata, et teile ikka rõõmu valmistada :)

Tsaukaplauka!



Mariliis (täna juba 40+0)

Oktoobri paisumine ja viimaseid päevi rase?

Ja ongi see kummaline oktoober läbi saanud. Kummaline seetõttu, et oktoobris nagu ei ole midagi põnevat toimumas. Harilikult on selline külm ja kõle sügis. Oli ka sel korral.
November seevastu on minu selle aasta kõige põnevam kuu, kuna sündima peaks meie pere teine laps.
Tähtaegadeks siis tsükli järgi 6.11 ja ultraheli järgi 9.11. Põnevad päevad on ees ootamas.

Aga nüüd paneksin kirja ka oma oktoobrikuu paisumise kilogrammides ja sentimeetrites.
Järgmise sellise kokkuvõtte teen juba ilma kõhuta :) Siis on numbrid loodetavasti oluliselt väiksemad (v.a. rinnaümbermõõt, mis ilmselt kahekordistub, kui piim rinda tuleb).

                                          03.10.2016                        03.11.2016                         Muutus 
Kaal                                 78,2 kg                                  80,7 kg                              +2,5
RÜ                                    96 cm                                    97 cm                                 +1
Keskkoht/naba                98 cm                                    100 cm                               +2
Reied                                55,5 cm                                 56 cm                                 +0,5
Käsivars                           27,5 cm                                 27,5 cm                                0

Kaalu siis juures selle kuu ajaga 2,5 kg. Pole hullu. Kogu rasedusega juures 11,7 kg.
Võib öelda, et raseduse alguses seatud eesmärk on täidetud. Raseduse lõpuni on tähtaja järgi 5 päeva ning ma olen kaalust juurde võtnud kenasti normi piires.

Eelnevalt normaalkaalus olles võiks rasedusaegne kaalutõus üldiste normide järgi jääda 12-16 kg piiresse.
Kalkulaatori leiab siit - http://www.kalkulaator.ee/?lang=1&page=59

Eks iga rasedus ja naine on erinev, kuid mina pean ennast nn harju kesmiseks, mistõttu tahan ka normidesse mahtuda. Läks sel korral korda!

Rasedusest endast nii palju, et nüüdseks on ka minul juba päris keeruline olla. Laps on vajunud nii sügavale vaagnasse, et mul on lausa valulik kõndida. Kiire kõnniga ja otse liigeldes pole midagi häda, aga sellise libedusega käib jalg all ikka vinta-vänta ja siis lööb küll sinna häbemeluu piirkonda mega valu sisse. Võeh!
Eelmise lapsega oli mul selline piin juba mitu nädalat enne sünnitust. Loodetavasti sel korral pääsen veidi kergemalt.
Kuskil kaks päeva kummitavad mind ka need kavalad libavalud. Kõht tõmbab suhteliselt regulaarselt toonusesse, noh, nii 20-30 minutiste intervallidega. Kestab kogu see jama pea terve päeva, kuid öösel jääb asi vaikseks. Hommikul paar tundi jälle vaikus ja siis hakkavad jälle pihta.
Valulikuks need läinud ei ole, kuid eilsest õhtust on mul lihtsalt pidev kõhuvalu. Valu tuikab ka selga ja jalgadesse, aga ei ole regulaarne ja ei ole samaaegselt kokkutõmmetega Siukene segapudrukapsad värk.
Poisiga omal ajal käis asi maru lihtsalt. Mingeid libavalusid või kokkutõmbeid ma ei täheldanud. Kui esimesed kokkutõmbed algasid, siis kohe koos väikese valuga. Need muutusid regulaarseks ja tihedaks ja oligi laps käes. Selle preilnaga saan ma ikka veidi rohkem vatti. Hoiab mind valves ja ärevil. Kavalpea selline!
Fakt on aga see, et hiljemalt kahe nädala pärast on mul laps käes. Nii palju nad mul üle kanda ilmselt küll ei lase. Ise loodan muidugi juba sel nädalal asjaga ühele poole saada, aga ootamatult on see nädala lõpp nii lähedale nihkunud, et vist ei mängi välja.
Hoian teid igal juhul kursis.

Mõtlesin proovida ka sünnituse ajal veidi blogi mustanditesse oma hetkemõtteid kirja panna. Eks näis, kuidas see mul telefoniga välja kukub :D Ilmselt saavad sinna kirja sellised read nagu "PÜHAJUMAL, TAPKE MIND!" ja "MULLE AITAB!"
Elame näeme :) :)

Ärevus on juba sees küll, kuna iga päev algab mõttega, et äkki täna . . . :)

Suurem laps on ka juba maru põnevil. Kutsub kõhutitat juba nimepidi (meil mingi triljon varianti olnud, hetkel veel lahtine) ja käib ikka mu kõhuga jutustamas vahest. Lubasin ka, et esimesele kärutiirule võtan suurema lapse kindlasti kaasa. Ta tahtvat hirmsasti ise vankrit lükata.

suvised kärutestid

Igapäevaselt olen endiselt aktiivne, oma Polari aktiivsuse olen kenasti täis saanud. Oktoobris tuli vist 1-2 päeva, mil aktiivsust täis ei saanud, kuid usun, et rasedale on see andestatav.

Need L-P seal on need päevad, kui mu Polari aku oli tühi ja ma olin Viljandis sõbranna juures 

Nüüd tuli ka lumi maha ja ma katsun nii palju, kui võimalik liigelda ja aktiivne olla. See peaks sünnitegevusele, kui sellisele kaasa aitama. Äkki kiirendab kogu värki ja laps jõuab uueks nädalaks ikka väljapoole :)

Eelmise raseduse lõpus kadus mul päev enne sünnitust igasugune söögiisu. Selle järgi ei tohiks see preili küll lähipäevil tulla, kuna ma lihtsalt lõhverdan suvalist manti endale suust sisse. Isu kadumisest pole jälgegi.

Üleeile tegin taaskord piparkoogitainast ja eile siis küpsetasin kogu portsu valmis. Sellest ajast saadik olengi ainult piparkookidest toitunud. Oeh. Kaalujälgija mai äss! :)

Enne seda tegin kaneelisaiu ja veel enne seda tegin kohupiimapontšikuid ja enne seda taaskord piparkooke.
Söök, söök, söök. Magus, magus, magus. Küpsetised, saiakesed, kommid, koogid.

Selline see elu on viimased nädalad olnud.

Päris õudne. Mis minuga küll juhtunud on?

Luban endale, et peale rasedust võtan asja rohkem käsile. Siis nagunii peab paljudest asjadest lapse pärast loobuma. Noh, toiduained, mis gaase tekitavad või hoopis allergiat. Siis söön sepikut ja kanafileed. Kõrvale veidi kurki ja klaas vett :D Jei!

Praeguseks tõmban otsad kokku. Lähen pesen põrandaid ja koristan mütside-sallide riiulit. Seal on paras kaos.

Kui sünnitama lähen, siis ütlen ;)

Tsaukaplauka!


Mariliis (juba 39+2)

Nii, mis edasi?

Titeasjad on olemas, pesa on punutud, mis edasi?

Raseduse viimane kuu kipub kõigil rasedatel venima. Ootamatult selgus, et ka mina pole erand ja ka minu viimane kuu juba paar päeva venib nigu tatt.
Laps kõhus on tänaseks valmis küpsetatud, nüüd ta peaks siis ainult veidi veel pekivarusid täiendama. Ideeliselt täna sündides ei oleks ta enneaegne, vaid täiesti õigeagselt sündinud laps.

Kuna laps võib iga hetk sündida, siis kusagile Tartust kaugemale, kui 1 tund ma sõitma ei ole nõus. Meelt tuleb lahutada lähemates sihtkohtades. A mis meelelahutust sa ühele rasedale ikka pakud.

Jalutuskäigud enam väga naudingut ei paku. Ilm on kõle ja kõht kakub maru tugevasti toonusesse juba peale kahte kilomeetrit.
Olen nüüd võtnud eesmärgiks nädalas vähemalt korra Aurasse ujuma jõuda. Siiani läheb hästi ja kaks korda olen seda ka teinud. Esimesel korral põdesin hirmsasti oma keha pärast. Oleks siis see kõht, mida ma häbenen. Oh ei! Kõhu üle olen ma maru uhke. Kintsud! Need pekised kintsud on need, mis muret tekitavad. Viimasel korral Auras käies oli mul aga ka nendest jumalast savi.
Vees on ennast nii lihtne liigutada. Enne ma ei osanud nagu nautida seda tuima ühest basseini otsast teise ujumist, aga nüüd, mil iga kuival astutud samm tuletab meelde, et ma olen 11  kg raskem, tundub see basseinis liiklemine eriti lihtne.
Peale ujumist veel sopsuke kuumas saunas (ei, ma ei käi oma last küpsetamas) ja siis rampväsinuna koju. Ahhh, lõõgastus.

Oma Polari aktiivsuse olen ikka kenasti täis saanud. Erandiks mõni üksik päev, nagu nt pühapäev. Käisime perega kinos ja kohvikus ja õhtuks olin ma laip. Samme täis ei saanud. Oli küll piinlik, aga ma ei jaksanud õhtul enam miskit ette võtta, et seda aktiivsuse eesmärki täis saada. Rase, noh.

Üldiselt olen endiselt tubli.
Korra nädalas ujun. Päevas samme vähemalt 13 000 ja toiduportsjonitel katsun ka silma peal hoida. Kuigi pean tunnistama, et raseduse viimastel nädalatel on see eriti raske.

Isudest nii palju, et mul on viimane nädal aega meeletu piparkoogitaigna isu. Mitte nii väga piparkookide, vaid just taigna.
Kui ma suure kisaga Facebookis välja hõikasin, et rase tahab nüüd piparkoogitainast, siis armas Helena (blogi link) tegi ekstra mulle 1,2 kg piparkoogitainast ja tõi selle mulle möödaminnes ka Tartusse ära. Samuti oli väga abivalmis mu sõbranna Viljandist, kes küpsetas ühe laari ja tuli nädalavahetuseks külla piparkoogivaagnaga.

Rase on igavesti mõnus olla. Ikka poputatakse.

Tainast nosimas

osa ikka küpsetasime ka :)

Need piparkoogid ja taigna sain ma eelmisel nädalal ja esmaspäevaks oli kõik juba ajalugu. Minu isud aga olid endised, mistõttu olin sunnitud ise endale ühe laari piparkoogitainast tegema.

Sain täitsa hakkama. Hetkel tainas laagerdub veel külmikus, aga olen vaikselt nokkimas käinud. Kärab küll ;)
Retsepti sain siit - http://www.nami-nami.ee/retsept/1428/nami_nami_joulupiparkoogid

Kaalust pole ka ammu rääkinud. Vabandused ette-taha.
Ma ise ikka esmaspäeviti kaalun, aga ma pole üldse kindel, kui huvitav see raseda mass teie jaoks enam on.
Esmaspäevase seisuga rasedust 37+5.
18.10 kaal 80,5 kg, sel esmaspäeval 24.10 kaal 80,6 kg. Nädalaga paisunud 0,1 kg. Hurrraa!
Jääb vaikselt pidama see kasv.
Kogu rasedusega tänaseks juures 11,6 kg.

Täna olen ma siis täpselt 38 nädalat rase. See tähendab seda, et tähtajani on täpselt 2 nädalat. Eks elu näitab, kas imik trügib väljapoole õigeks ajaks, või istub seal mõnusalt üle tähtaja. Vahemärkuseks, et poja oli väljas 40+3, seega suhteliselt täpselt.

Rasedahädadest oskan endiselt kurta kõrvetiste üle, kuid neid tundub ka juba vähem olema. Ilmselt on kõht alla vajunud (nii juhtub raseduse lõpus) ja enam ei ole magu nii kokku surutud. Päeval Renniet väga võtma ei pea. Öösel ikka ühe kuni kaks olen võtnud.
Kõndimine on raskem, kui varem, aga mingit valu sellega ei kaasne. Ma lihtsalt ei jaksa liigutada ennast enam nii kiiresti.

Silma on jäänud ka see, et mida aktiivsem ma päeva jooksul olen, seda kergem on mul õhtuti olla.
Näiteks see sama pühapäev, kus ma hommikul ainult veidi koristasin ja koeraga väikesel tiirul käisin ja hiljem kinos ja kohvikus istusin. Õhtuks oli olemine KOHUTAV. Raske oli olla. Istudes ei olnud hea. Seista ei jõudnud. Uni nagu oli, aga und ei tulnud. Kõht tundus raske ja jalad tundusid paksud ja tuimad.
Samas, need päevad, mil ma oma aktiivsuse kuskil 120% peale olen saanud, on mul ülihea olla. Seega hoolimata tugevast "ma ei viitsist" peaks ma ennast ikka maksimaalselt (rasedale sobilikult) liigutama. Teeb enda elu kergemaks,

Eile oli üle Eesti esimene lumi maha sadanud. Tartus oli lumehulk võrdlemisi muljetavaldav. Lumevaip ulatus kohati ikka üle hüppeliigese. Käisime peni ja lapsega väljas mässamas.

Päevase aktiivsuse sain kiiresti täis (ca 14 000 sammu tuli).
Tänaseks on enamus lumest ära sulanud ja plaanime lapsega lauamängude päeva. Eks näis, kuidas ma selle aktiivsuse täna täis saan. Lõpetangi hetkeks siin arvutis istumise ja katsun koeraga jalutama minna.

Teile aga mõnusat koolivaheaja jätku ja tegusat kolmapäeva.


Mariliis (juba 38+0)

Motivatsiooni uus tulemine

Olen tänaseks 31+5 nädalat rase. See tähendab seda, et lapse eeldatava sünnini on jäänud veel vaid 58 päeva. See on vähem, kui kaks kuud.
Seinine rasedusaegne kaalutõus on olnud igati okey ja graafikus. Julgen ennustada, et lõplikult kogun endale turjale vast max 11-12 kg titakaalu. Selle kavatsen enamjaolt sünnitusmajja jätta :)

Tänase esmaspäeva puhul käisin ära ka kaalu peal.
01.09 kaalusin ma 76,3 kg.
Täna hommikul näitas kaal 76,8 kg. 11 päevaga olen juurde kasvatanud 0,5 kg titepekki. Hurraaa! :) Paisumine jookseb endiselt kenasti graafikus.
Kogu senise rasedusega olen juurde võtnud 7,8 kg. 

Olin vahepeal oma mõistliku kaalutõusuga nii mugavaks läinud, et lisaks jalutamisele väga muud trenni ei teinudki. Ka dieet oli selline nii ja naa. Alates laupäevast olen aga ennast rohkem liigutama hakanud.
Laupäeval ärkasin 7:22 täitsa ise üles. Lihtsalt niisama. Tegin kohvi ja vedasin oma raseda vaalakere teleka ette diivanile. Istusin seal ja mõnulesin, kuniks mul hakkas imelik. Terve pere veel magas, aega oli mul maailm, jaksu ka nagu hommikul jagub ja ma lihtsalt persetasin seal. Piinlik.
Otsisin oma kõige elastsemad trenniriided välja ja kadusin trennituppa. Lohistasin vana truu sõbra ellipstrenažööri nurgast välja ja kukkusin seal peal vihtuma. Tegin Instagram'i ka pisikese video -

LINK

Ellipsil siplesin ca 30 minutit. Edasi ootasid mind kükid, väljaasted, mõned harjutused tuharalihastele ja lõpetuseks harjutused hantlitega. Kokku siplesin hea tunnikese. Higi lahmas ja tuju oli pärast ikka jõle hea.

Järgmisel päeval plaanisin puhata, aga kuna väljas oli ilus ilm ja lapsel oli ka igav, siis tegime rekordilise 12 kilomeetrise Pokemonijahi.
Laps oli mul Toomemäest ja Kassitoomest nii vaimustuses, et enamuse maast marssisime just seal. Kassitoomel ronisime ikka mäest üles ja alla ka paar korda. Ma olin õhtuks ikka päris kapsas.

Paraku ei lastud mul ka õhtul rahulikult kapsas olla, kuna mees kurtis, et pole üldse välja saanud ja ilm on ju ometi niiiiiiiiiiiiiiii ilus. Läksime kogu kamraadiga teisele jalutuskäigule. Sel korral piirdusime kolme kilomeetriga, aga värsket õhku saime sellegipoolest.

Mu sammulugeja oli paraku õnnetult kodus laadimas (nagu pea iga päev), seega päeva üldist aktiivsust numbritena välja tuua ei oska, aga oli päris aktiivne päevakene.

Täna olen veidi rahulikumalt võtnud. Käisin hommikul jalgsi linnas (ca 2 km sinna ja tagasi). Käisin turul ka ja tegin kergema šopingutiiru Kvartalis.

Seoses uue motivatsioonilainega olen otsustanud ka endale siiski miski vähe väärikama aktiivsusmonitori osta. Kavatsen osta kasutatud isendi ning loodetavasti hästi odavalt :)
Vaatasin, et kõige diskreetsem tundub olevat Polar Loop? Musta värvi. Mingid lahmakad ja erksavärvilised tilinad mind ei köida, kuna enamasti käin selliste riietega, kuhu ei sobi väga sportlik stiil. Ja need valged kellad, mida mina oma tuttavatel näinud olen, need kipuvad kuidagi nukralt värvist ära minema. Seega must it is!

Nüüd tuleb siis lisaks titeasjadele ka selle otsimisega tegelema hakata.

Homsest algab minu viimane töönädal (jah, teisipäevast) ja siis olengi ametlikult puhkusel. Tööle tagasi 2018.

Ega mul tegelikult muud väga tarka öelda ei olegi. Teiste blogijate maratonipostitused on ju oluliselt põnnamad :) Aga ma tahtsin ka natukene endast rääkida. Edev, nagu ma olen.
Tervitan siinkohal Regiinat ja Marist, kes sõbralikult koos oma poolmaratonid läbisid. Tahan ju kaaaa :)

P.S. jah, olen küll kade, et kõik jooksmas käisid ja mina ei saanud  :D :D

Järgmise blogimiseni!


Mariliis (juba 31+5)

See, kelle nime ei pea meelde jätma ehk Mann läheb varsti dekreeti!!

Ettevõtte uutele töötajatele tutvustatakse mind just nii: "Tema on Mariliis, aga tema nime ei pea selgeks õppima, sest ta jääb kohe koju." :) :) Absoluutselt jään! Selle peale võite kindlad olla!


Dekreet ehk rasedus-sünnitusleht (noh, haigusleht paksuse eest) kestab 140 kalendripäeva.
Hea tava kohaselt jääb rase naine dekreeti 70 päeva enne tähtaega. Kellel on kogunenud ka tööandja juures kasutamata puhkusepäevi, siis tavaliselt võetakse ka need enne välja. Igal juhul on naine keskmiselt 2 kuud enne sünnitust kodune.
See aeg kulubki harilikult selleks, et kodu ja majapidamine uue ilmakodaniku sünniks ette valmistada.
Minu dekreet oleks pidanud algama 28. august. Lisaks plaanisin veel välja võtta ka oma puhkusepäevad ning jääda koju juba augusti alguses, et veel enne kooli koos lapsega suve nautida

Nagu ikka ei läinud miski plaanipäraselt.

Kuna paljud töötajad meie osakonnas tahtsid just augustis ja septembris puhkama minna, siis tulin neile vastu ning lükkasin oma dekreeti natukene edasi.

Võtan nelja nädala asemel välja 2 nädalat puhkust alates 19.09 ja jään dekreeti alates 03.10.2016.
Viimane tööpäev seega 16.09.2016. Olen selle kontoris kalendrisse ka ära märkinud, et keegi jumala eest mu viimast päeva maha ei magaks :)

Ootan seda puhkust juba pikkisilmi, kuna kodus on veel niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teha.
Uuel nädalal peaks saabuma meie oodatud voodi (meile endile, mitte lapsele). Peale voodi kokku panekut tahaks hakata ju ka tuba sellise mõttega ümber paigutama, et lapse voodi ka sinna ära mahuks. Lisaks vahetame välja oma dušialuse ja paigaldame vannituppa hoopis nurgavanni.

Olen ennast registreerinud ka kahele perekooli loengule - "Sünnitusosakonna tutvustus" ja "Sünnituse valutustamine".

Nüüd polegi muud, kui see 16.september ära oodata ja titemajandusega tegelema hakata. Senikaua olen lihtsalt tööinimene ja katsun igapäevatoimetustega hakkama saada.

Leidsin internetist ka mingi nimekirja asjadest, mis tuleks enne lapse sündi endale hankida. Olgem ausad, päris kõiki neist asjadest ma endale soetada ei kavatse, aga enamus nimekirjas olevatest asjadest on täiesti mõistlikud.

Esialgu ei näe ma erilist vajadust nt beebimonitori ja rinnapumba järele. Eelmise lapsega ei läinud kordagi vaja. Kui vajadus tekib, siis ostan.

Nimekirja kopeerisin SIIT

Riideid hakkan suuremates kogustes ostma ilmselt peale 16.septembrit, kuna siis peaksime saama kinnituse lapse soole. Kui ei saa, siis ei saa. Siis tulevad kollased, hallid ja valged riided, kuniks laps sünnib.

Sportimisest ja toitumisest nii palju, et igapäevaselt olen oma eesmärgiks seatud sammud kenasti täis saanud. Eesmärk on teha vähemalt 12 000 sammu igapäevaselt. Õnneks on mul aktiivne kaheksa-aastane poeg ja väikene koer, kes minuga meeleldi koos jalutavad. Kepikõnnile ja kiirkõnnile pole nüüd nädalakese jõudnud. Käisin tööl jala ning olin õhtuks nii läbi, et enam eraldi kõndima ei läinud. Kui puhkus algab, siis loodetavasti saan keppidega jälle sinapeale.

Toitumisega olen päevakaloraažist enamasti kinni pidanud, va esimesel septembril. Siis oli koolialguse puhul ikka tort ja muud head paremat laual ja kahtlustan, et kaloraaž sai lõhki söödud.

Kui koduseks jään, siis ilmselt on natukene keerulisem näksimisest hoiduda. Pean ennast pidevalt tegevuses hoidma, siis ei lähe enne sünnitust väga paksuks. Õnneks elan sellise koha peal, et kesklinn võrdlemisi lähedal, mistõttu plaanin dekreedi ajal jala šoppamas käima hakata. See peaks hoidma keha aktiivsena ja on piisavalt aeganõudev, et ma ei jõuaks koguaeg näksida.

Lisaks jalutamisele teen korra nädalas harjutusi hantlitega, et käed ja õlad väga süldiks kätte ei läheks. Kõhule enam oluliselt tähelepanu pole pööranud, kuna ka kergemad harjutused tõmbasid kõhu päris valulikult toonusesse. Tuletan ennast kõhulihastele meelde neid vahel pingutades ja lõdvestades. Et nad ikka teaks, et vahel tuleb tööd ka teha :)

Plaanin dekreedi ajal ka rohkem joogaga sina peale saada. Jooga aitab keha sünnituseks ette valmistada ning aitab ka muude rasedusest tingitud füüsiliste hädade korral. Jooga venitab raseda keha õigesti paika. Jooga on mõnus.
Samas, lugesin oma beebiraamatust, et rasedate joogat treeninguna ei võeta, tegemist on pigem lõõgastusega.  See on ka põhjus, miks mul jooga jaoks siiani aega pole olnud. Tahad ju oma päevase aktiivsuse täis saada ja peale seda olen ma harilikult võrdlemisi väsinud ja kell ka juba nii palju, et on aeg magama minna. Loodetavasti ei söö ma oma sõnu ja võtan dekreedi ajal aja maha ja joogatan :) Teeb ju mulle ja titale head.

Kokkuvõtvalt olen kenasti paisumisega graafikus ning suurt ülekaalu ei paista tulevat. Raseduse lõpuni on vaid 9 nädalat, loodetavasti ei hangi ma nende nädalatega kõiki siiani välditud rasedahädasid. Pöidlad pihus ja vapralt lõpuni.

07.09.2016

Mariliis (juba 31+0)

Miks nii paksud, kintsud?

Olen alati oma kintsude ja tagumikuga hädas olnud. Enne rasestumist võtsin kindlalt plaani oma kintsud saada nii piisavalt viisakaks, et ma julgeks lühikeste pükstega jooksmas käia.
Üllatus-üllatus - sinna ma tänaseks jõudnud pole. Otse vastupidi. Mu keha on enamuse rasedakilodest talletanud just tagumikku ja kintsudesse.

Nagu ma enne polnud juba õnnetu oma tsellukogumike üle. Võeh.

Mu kintsupaksus on jõudnud uue madalpunktini - mu kintsud hõõruvad käies üksteise vastu. Nagu mul veel vähe hädasid oleks (noh, riiete valik), nüüd pean veel seelikut kandes muretsema ka marraskil kintsude pärast? Jääb ära. Püksid jalga ja asi vask.

Noh, oleks siis asjaga korras. Pükstega on ju eriti konkreetselt näha, kui paksud mu kintsud on.

No, tšekkige seda sinki! :O

A noh, ega see kiunumine kusagile ei vii. Minu saiasöömise juures ei tohiks ma sugugi üllatunud olla, et kintsud juba kolossaalseid mõõtmeid võtavad. Ausalt. Ma enne rasedust ei söönud küpsiseid, kooke, saia, saiakesi jms üldse. Mõnikord sünnipäevadel võtsin tüki kooki, aga iganädalaselt seda ei juhtunud. Nüüd viskan ikka mitu korda nädalas mõned saiakesed või küpsised hinge alla. Ja siis imestan, et kintsud paksud on. Loll on ikka loll.
Eile õhtul sõin präänikuid jõhvikamoosiga. Selle pärast, et (siia lisa põhjendus).

Kaaluga on kah nii, et tõuseb lausa iga päevaga. See viimane trimester, ma ütlen. Pffftttnnnngggg.

Olen otsustanud natukene oma "ah, söön, mida tahan" hoogu maha tõmmata. Põhitoidukorrad kulgevad mul üldiselt probleemideta. Hommikuks söön ma harilikult täisteramüslit või sepikut avokaadoga. Lõunaks supp või salat või nt riis (täna sõin riisi kanaga). Õhtuks olen viimastel nädalates söönud kodujuustu õlita praetud kukeseente või šampinjonidega. Vahel ka juurvilja vokki hapukoorega vms. Ühesõnaga, täitsa okeyd toidud on olnud.
Aga vahepealne näksimine on see, mis mu tagumendile liiga teeb. Ma ei oskagi kohe ära nimetada kõiki asju, mida ma viimase nädala jooksul näksinud olen. Tahaks öelda "kõike"?

Olen katsunud magusa ostmist vähendada või üldse vältida, aga poes võtab mu rasedamõistus juhtimise üle ja kassas pean igaks juhuks oma nägu varjama, et keegi tuttav ei näeks, mis sodi ma kokku ostan.

Tegelikult ma liialdan veidi, sest šokolaadi ja torti ma päris lambist kokku ei osta. Minu magusaks on enamasti näiteks jäätis või erinevad magusad laktoosivabad jogurtid. Vahel viskan ka präänikud korvi.

Eile käisin ämmaka juures ja kirja sai kaal 76,7 kg. Eelmisel korral (19.07.2016) oli kaal 74,3 kg, seega olen kuu ajaga jurude võtnud 2,4 kg. Tegelikkuses oleks ilus, kui see kaalutõus jääks sinna 2 kg piiresse kuus, aga sel korral tulistasin sellest üle. Ämmakas ei öelnud selle kohta midagi. Tema meelest täitsa okey.

Titt ise on kõhus aga parajalt kasvanud. Eelmise mõõtmise tulemusena oli mu kõhuümbermõõt 90 cm, eile oli selleks lausa 96 cm. Kuu ajaga olen keskkohast paisunud 6 cm. Pidi pirakas plika tulema (sugu saab ilmselt lõpliku kinnituse 16.september).

Kuna ma tean, et lihtsalt virisemine midagi ei muuda ja praeguse tempoga jätkates olen ma varsti sajakilone, siis alates tänasest olen jälle kalorilugemise lainel.
Ustav MyFitnessPal on ära õlitatud ning esimene sissekannegi tehtud. Loodetavasti kasvab edaspidi vaid meie tita, mitte minu tagument.

Trenniga pean natukeseks ajaks tagasi tõmbama, kuna peale Suvekõndi pole ma ühelgi päeval veel nö jalgu seinale visanud, et puhata ja üleeilsest saadik on kõht olnud pidevalt toonuses ja valulik. Ämmakas käskis puhata ja No-Spa-d neelata.
Igapäevaselt käin jala tööle ikka ja, eks see peni ju tahab ka jalutamist, aga muud trenni nüüd mõned päevad ei tee. Puhkan.

Kokkuvõtvalt on nii:

24.08.2016
Rasedust 29+0 (III trimester)
Pikkus 173 cm
Kaal 76,7 kg
Kü 96 cm
Kintsud rämedalt paksud


Olge muhedad!


Mariliis



 

Täitsa rase!

Ei teagi, kas asi on nüüd selles, et ma olen otsapidi ilgelt rase, või olen ma lihtsalt alla andmas, aga MA TAHAN KOGU AEG SÜÜA!
Jumalhoidku. Söögiisu on viimase nädalaga kahekordistunud.
Tunnistan ausalt, et ma lõpetasin kalorite lugemise ja toitude üleskirjutamise kusagil 3 nädalat tagasi. Otsustasin, et ei tekita endale lisastressi ja katsun lihtsalt süües õigemaid valikuid teha. Mõtlesin, et mul on asi juba nii käpas küll, et suudan ka ilma MyFitnessPal'ita ülesöömist vältida.

Hetkel on mul käsil raseduse 28.nädal. Mu jube tark telefoni app ütleb, et just nüüd hakkab laps kahekordse kiirusega kasvama. Kogub rasva ja kaalu nii, mis hirmus. Äkki läheb kõik mu liigne toit otse titale?

Idee poolest ei ole ma siiani ilmselt väga üle ennast söönud, kuna kaalu pole vahepeal meeletutes kogustes juurde tulnud

01.08 kaalusin ma 75,1 kg, täna hommikul näitas kaal 75,4 kg. Seega olen ma kahe nädalaga kasvanud ainult 300 grammi võrra. See on väga vähe! Päriselt ka on! :)

Käisin muide pühapäeval üle piiiiika-piiiika aja oma vanaema juures ja isegi tema ütles, et ma pole üldse priskeks läinud. Ta pole mind rasedana näinudki. Vanaema on muidu meie peres see konkreetse ütlemisega tädi. Kui lapsel on mähkmes kaka, siis tema ütleb, et laps vist s*ittus. Ei mingit "oi, tibu vist tegi väikese kaka" vms. Selline vanakooli memm :) Ja vanasti oli just vanaema see, kes mu kaalu kohta kõige rohkem märkusi tegi. Alates sellest, et hirmutas koogisööjaid minu kehakaaluga ja lõpetades sellega, et ta pakkus mulle endale suureks jäänud rinnahoidjaid. Teate küll, neid, mille õlapaelad on umbes 5 cm laiused. Halleluuja. Kui see pole otsene vihje suurele kehakaalule, siis mis on.
Nüüd ma tean, kust ma oma terava keele saanud olen :)

Vähe sellest, et ma enam oma kaloreid ei loe - ma ei tee enam regulaarselt kiirkõndi ka.
Vanasti sai ikka kaks korda nädalas kepikõnnil käidud ja tempokalt kõnnitud ning lisaks 2 korda tubaseid trenne tehtud. Nüüd olen napilt ühel korral nädalas kepikõnnile saanud ja toas teen trenni ka korra nädalas.
See ei tähenda muidugi, et ma nüüd ainult istun ja lebotan koguaeg.
Kes ei tea, siis Maris korraldab Facebook'is sellist vahvat üritust, nagu Aktiivne August ja selle raames olen ma ikka iga päev oma 12 000 sammu vähemalt täis saanud.

Eelmine nädal nägi karmilt võttes välja selline:

E -  11,45 km kõnnitud (aktiivsusmonitori aku oli tühi)
T - 22088 sammu
K - 20891 sammu, lisaks kodune trenn LINK
N - 16106 sammu
R - 19101 sammu, lisaks kodune trenn 20 minutit
L - 21705 sammu
P - 28418 sammu. Käisin ema ja õega kepikõnnil üle 11 km

Pole nagu päris paha nädal ka. Teadlikke trenne on lihtsalt maru vähe. Kuna ma kõnnin nüüd rohkem, kui vanasti, siis mul lihtsalt ei ole jaksu enam õhtul lisatrenni teha. Kui sammud täis ei tule, siis lähen koeraga jalutama või lapsega Pokemone püüdma. Pokemonitades teeme harilikult ikka 5-6 kilomeetrise tiiru. Mu meelest täitsa okey. Tempo on küll selline lapsesõbralik, kuid vähemalt ma liigun.

Tegelikult olen ma tubli ja ilmselt ei söö ma ka päris nii kohutavalt palju, kui ma ise arvan, kuna kaal ei ole märkimisväärselt tõusnud.

Paraku ikka tekib vahel selline tunne, et inimesed ümberringi mõistavad hukka ja peavad mind paksuks õgardiks.
Tööjuures on üks neiu, kes pidevalt teeb tähelepanekuid, et "oi, sa võtsid kukli ka söögi kõrvale? Tohoh". "Hmm, kas sa jõuad selle kõik ära süüa." "Raseda isud, jah?" jne jne jne.

Tegelt ka! Jätke mu hing rahule. Pole normaalne kommenteerida teise inimese toiduportsjonit. Ma olen niigi võrdlemisi arg seltskonnas sööja, kuna ei viitsi neid kommentaare kuulata ja mul pole tahtmist põhjendada iga oma ampsu.
Las ma nüüd söön normaalse inimese kombel ilma, et keegi uuriks, kas ma nüüd kavatsen paksuks minna ja kahe eest süüa.
Mu meelest on veel lollakam kolmel õhtul nädalas napsutada ja hot-dog'e süüa ja siis tööjuures teiste ees keefiripäevi teha ja "ranget dieeti" pidada. Igapäevaselt tuleb normaalselt toituda, mitte üle süüa, siis näljutada ja jälle üle süüa.

Ämairait?

Lähme nüüd mu üleliigsest söömisest natukene edasi muude teemade juurde.

20.august toimub Tartus A. Le Coq'i spordihoone juures Suvejooks.
Eelmisel aastal ma jooksin seal jõhkralt kuuma ilmaga 10 kilomeetrit. Sel aastal jooksma ma ennast ei pressi, kuid kuna üritus on põhimõtteliselt otse minu koduõuel, siis panin ennast 10 km kõnnile kirja. Seebitasin õekese ka sisse ja boonusena tuleb ema ka meiega kaasa.
Eile käisimegi siis rajaga tutvumas ning emale kümne kilomeetri läbimise võlusid tutvustamas. Päris uhke oli terve naisperega niimoodi sportida.

Kas me pole nunnud?

Minu kardetud vaagnaluu valu mind kimbutama ei hakanudki, aga alaselg oli täna hommikul kange küll. Loodetavasti see meeletu kõhutita paisumine ja kasvamine ei tee minust laupäevaks päris saamatut ning läbin 10 kilomeetrit vähem, kui 1,5 tunniga. Oma rekordit 1:19 ma isegi ei ürita üle lüüa. Siis ma olin väle mitterase kitseke, nüüd olen natukene tüse merihobu. Las olla. Meie pere lippu läheb kõrgel hoidma minu (vanem )õekene, kes üritab vähemalt 1:22-ga hakkama saada.

Kas keegi lugejatest on veel kõnnile minemas? Kas kõnnite keppidega või ilma?

Ma olen täitsa nõutu. Kas peaks kepid kaasa võtma või mitte. Otsest nõuet ei ole. On lihtsalt kõnd. Keppidega on veidi raskem kõndida, pulss läheb kiiremini üles ning ülakeha peab rohkem tööd tegema, kui ilma keppideta. Idee poolest oleks kergem ja ilmselt oleks tulemus ka parem. Tuleb vist kepid nurka visata selleks korraks :)

Nüüd mõned pildid minust hetkeolukorras kah. Keda rase naisekeha hirmutab, see võiks nüüd nendest piltidest üle hüpata. Ma ise olen oma punu üle küll hirmus uhke, lehvitaks igal pool palja nabaga, aga ma austan ka teisi inimesi ja katsun ennast avalikes kohtades ikka enam vähem kinni katta.

Let your pregnant flag fly! 

 Selline see seitse kuud rasedust minu seljas välja näebki. Nüüd siis hakkab suurem kasvamine ja venimine pihta. Pöidlad pihku, et ma sel korral suurematest venitusarmidest pääseksin. Elame-näeme.

Järgmise blogimiseni!


Mariliis

Kuidas Mann rasedana trenni teeb

Heihoo, kõik paksud ja mittepaksud!

Mina olen nüüdseks rase juba pea 18 nädalat ja enesetunne paraneb iga päevaga. Kahe nädala pärast on pool rasedust läbi. Jei!
 Eile näiteks ei tulnud mul meeldegi, et ma rase olen. Kummardades on küll kõht kuidagi kange, aga muidu ei tunne nagu üldse, et miskit teisiti oleks.

Oma värskeltsaavutatud head enesetunnet ära kasutades tegin isegi veidikene trenni.
Kokku siplesin 40 minutit.

Tegin soojenduse (paigalkõnd, paigalsörk, väljaasted kõrvale jms)
Edasi kükid 2 * 20
Siis väljaasted 1* 20
Jalatõsted 2*20
nii -

Pilt võetud annestiil.ohtuleht.ee

Edasi kõhule
Russian twist *20

Wallclimber *20

Ja küljetõsted kummalegi poolele * 20 (p.s. ma viimasel ajal teen põlvede peal seda)

Ja lõpetuseks panin külje maha kummalegi poole * 20

Edasi käed 2 kg hantlitega 
Siia on raske piltidega harjutusi välja tuua, kuna ma ei oska neid kuidagi guugeldada :(
Seda teen nt -

Teen põhimõtteliselt hantlitega 5 erinevat harjutus ja igat ühte kummalegi käele 10-20 korda. Eeskujuks on erinevad videod Youtue'ist.
Peale põlvedel kätekõverdused. Vanasti tegin neid ka ca 20, a ma nüüd juba mõnda aega olen veits eit ja jaksan läbi pisarate kuskil 10 tükki ära teha. Jep, PÕLVEDEL. Mõku, mis möku! :D

Lõpetuseks venitan ja joon hästi palju vett.

Seda tüüpi trenni teen nädalas kuskil 2-3 korda ja 30-40 minutit korraga. Lisaks olen nüüd viimasel nädalal suurest rattasõiduhirmust käinud ka jala tööle. Mõõtsin vahemaa ära ka - 2 km umbes-täpselt on kodust tööjuurde. Tagasi siis ka. Teen seda muidugi raske läpakakotiga ja üritan alati ka tempot teha. Tööle jõudes olen higine küll :) Iu!

Sellele trennile ja töökäimisele lisaks siis koeraga jalutamine (elan viiendal korrusel ja suren iga kord) ja igapäevatoimetused nagu poes käimine ja koristamine.

Võhma mul enam väga ei ole, kuid punnin sellest oolimata edasi.

Korra nädalas tahan kindlasti ka pikemale kepikõnni tiirule jõuda. Eelmisel nädalal tegin ühel korral 10 km ja ühel korral kodus oma crosstraineril 45 minutit.
Katsun sel nädalal kahel korral välja tiirule jõuda. Elame-näeme.

Pilte kah -

Crosstraineril

Trennijärgne selfie

Õhtune näksimine - murelid ja tomatimahl pipra ja soolaga

Avastan vaikselt alkoholivabasid veine

Lõunasöök

Rasedust 17+6

Kaal täna hommikul 71,6 kg, pikkust 173 cm. Rasedusega juurde tulnud 2,6 kg.

Kuidas teistel rasedatel läheb? Teete trenni või naudite ja võtate rahulikult?


Hetkel kõik. Mina tänan.


raseMann (17+6)