Nii, mis edasi?

Titeasjad on olemas, pesa on punutud, mis edasi?

Raseduse viimane kuu kipub kõigil rasedatel venima. Ootamatult selgus, et ka mina pole erand ja ka minu viimane kuu juba paar päeva venib nigu tatt.
Laps kõhus on tänaseks valmis küpsetatud, nüüd ta peaks siis ainult veidi veel pekivarusid täiendama. Ideeliselt täna sündides ei oleks ta enneaegne, vaid täiesti õigeagselt sündinud laps.

Kuna laps võib iga hetk sündida, siis kusagile Tartust kaugemale, kui 1 tund ma sõitma ei ole nõus. Meelt tuleb lahutada lähemates sihtkohtades. A mis meelelahutust sa ühele rasedale ikka pakud.

Jalutuskäigud enam väga naudingut ei paku. Ilm on kõle ja kõht kakub maru tugevasti toonusesse juba peale kahte kilomeetrit.
Olen nüüd võtnud eesmärgiks nädalas vähemalt korra Aurasse ujuma jõuda. Siiani läheb hästi ja kaks korda olen seda ka teinud. Esimesel korral põdesin hirmsasti oma keha pärast. Oleks siis see kõht, mida ma häbenen. Oh ei! Kõhu üle olen ma maru uhke. Kintsud! Need pekised kintsud on need, mis muret tekitavad. Viimasel korral Auras käies oli mul aga ka nendest jumalast savi.
Vees on ennast nii lihtne liigutada. Enne ma ei osanud nagu nautida seda tuima ühest basseini otsast teise ujumist, aga nüüd, mil iga kuival astutud samm tuletab meelde, et ma olen 11  kg raskem, tundub see basseinis liiklemine eriti lihtne.
Peale ujumist veel sopsuke kuumas saunas (ei, ma ei käi oma last küpsetamas) ja siis rampväsinuna koju. Ahhh, lõõgastus.

Oma Polari aktiivsuse olen ikka kenasti täis saanud. Erandiks mõni üksik päev, nagu nt pühapäev. Käisime perega kinos ja kohvikus ja õhtuks olin ma laip. Samme täis ei saanud. Oli küll piinlik, aga ma ei jaksanud õhtul enam miskit ette võtta, et seda aktiivsuse eesmärki täis saada. Rase, noh.

Üldiselt olen endiselt tubli.
Korra nädalas ujun. Päevas samme vähemalt 13 000 ja toiduportsjonitel katsun ka silma peal hoida. Kuigi pean tunnistama, et raseduse viimastel nädalatel on see eriti raske.

Isudest nii palju, et mul on viimane nädal aega meeletu piparkoogitaigna isu. Mitte nii väga piparkookide, vaid just taigna.
Kui ma suure kisaga Facebookis välja hõikasin, et rase tahab nüüd piparkoogitainast, siis armas Helena (blogi link) tegi ekstra mulle 1,2 kg piparkoogitainast ja tõi selle mulle möödaminnes ka Tartusse ära. Samuti oli väga abivalmis mu sõbranna Viljandist, kes küpsetas ühe laari ja tuli nädalavahetuseks külla piparkoogivaagnaga.

Rase on igavesti mõnus olla. Ikka poputatakse.

Tainast nosimas

osa ikka küpsetasime ka :)

Need piparkoogid ja taigna sain ma eelmisel nädalal ja esmaspäevaks oli kõik juba ajalugu. Minu isud aga olid endised, mistõttu olin sunnitud ise endale ühe laari piparkoogitainast tegema.

Sain täitsa hakkama. Hetkel tainas laagerdub veel külmikus, aga olen vaikselt nokkimas käinud. Kärab küll ;)
Retsepti sain siit - http://www.nami-nami.ee/retsept/1428/nami_nami_joulupiparkoogid

Kaalust pole ka ammu rääkinud. Vabandused ette-taha.
Ma ise ikka esmaspäeviti kaalun, aga ma pole üldse kindel, kui huvitav see raseda mass teie jaoks enam on.
Esmaspäevase seisuga rasedust 37+5.
18.10 kaal 80,5 kg, sel esmaspäeval 24.10 kaal 80,6 kg. Nädalaga paisunud 0,1 kg. Hurrraa!
Jääb vaikselt pidama see kasv.
Kogu rasedusega tänaseks juures 11,6 kg.

Täna olen ma siis täpselt 38 nädalat rase. See tähendab seda, et tähtajani on täpselt 2 nädalat. Eks elu näitab, kas imik trügib väljapoole õigeks ajaks, või istub seal mõnusalt üle tähtaja. Vahemärkuseks, et poja oli väljas 40+3, seega suhteliselt täpselt.

Rasedahädadest oskan endiselt kurta kõrvetiste üle, kuid neid tundub ka juba vähem olema. Ilmselt on kõht alla vajunud (nii juhtub raseduse lõpus) ja enam ei ole magu nii kokku surutud. Päeval Renniet väga võtma ei pea. Öösel ikka ühe kuni kaks olen võtnud.
Kõndimine on raskem, kui varem, aga mingit valu sellega ei kaasne. Ma lihtsalt ei jaksa liigutada ennast enam nii kiiresti.

Silma on jäänud ka see, et mida aktiivsem ma päeva jooksul olen, seda kergem on mul õhtuti olla.
Näiteks see sama pühapäev, kus ma hommikul ainult veidi koristasin ja koeraga väikesel tiirul käisin ja hiljem kinos ja kohvikus istusin. Õhtuks oli olemine KOHUTAV. Raske oli olla. Istudes ei olnud hea. Seista ei jõudnud. Uni nagu oli, aga und ei tulnud. Kõht tundus raske ja jalad tundusid paksud ja tuimad.
Samas, need päevad, mil ma oma aktiivsuse kuskil 120% peale olen saanud, on mul ülihea olla. Seega hoolimata tugevast "ma ei viitsist" peaks ma ennast ikka maksimaalselt (rasedale sobilikult) liigutama. Teeb enda elu kergemaks,

Eile oli üle Eesti esimene lumi maha sadanud. Tartus oli lumehulk võrdlemisi muljetavaldav. Lumevaip ulatus kohati ikka üle hüppeliigese. Käisime peni ja lapsega väljas mässamas.

Päevase aktiivsuse sain kiiresti täis (ca 14 000 sammu tuli).
Tänaseks on enamus lumest ära sulanud ja plaanime lapsega lauamängude päeva. Eks näis, kuidas ma selle aktiivsuse täna täis saan. Lõpetangi hetkeks siin arvutis istumise ja katsun koeraga jalutama minna.

Teile aga mõnusat koolivaheaja jätku ja tegusat kolmapäeva.


Mariliis (juba 38+0)