Ei tea, kui paljud on kursis sellega, et ma üldse Pokemon Go'd mängin.
Igal juhul.
Algas kogu see trall sellega, et mu poeg tahtis hirmsasti minna linnapääle Pokemone jahtima. See oli millalgi juuli kuus, kui see hullus Eestisse jõudis. Mina asjast väga midagi ei teadnud, kuna ma olen vana ja peast liiga koduperenaine. Laps oli aga Youtube'i vahendusel põhitõed endale juba selgeks teinud ja otsustanud, et tegemist on uue vinge asjaga.
Kuna mu beebipoja on veel nii piisavalt tillukene (minu silmis veel täitsa tita), siis arusaadavatel põhjustel ma teda üksi kalli nutiseadmega linnaliiklusesse Pokemonitama ei lubanud. Keelata ka nagu ei tahtnud, kuna laps täiesti ise oli nõus minema ja mitu kilomeetrit kõndima. Muidu oli teda päris raske kodust välja meelitada.
Nii saigi selle asjaga algust tehtud. Laps vaimustunult "võttis pokestope" ja "püüdis Pokemone", mina vantsisin peniga kõrval ja vaatasin, et laps auto alla ei jääks. Kuskil nädala jagu sai niimoodi vantsitud, kuniks mul igav hakkas. Laadisin siis ka endale telefoni selle moodsa Pokemoni ja lasin lapsel ennast natukene õpetada. Noh, et saaksin ka elevil olla, kui mõni Pokemon lähedal on ja nii.
Tänaseks on asi nii kaugele jõudnud, et emme on Pokemon Go'st suuremas vaimustuses, kui laps.
Laps käib jätkuvalt minuga kaasas jalutamas, kuid tema enam väga oma mängu tööle ei pane. Talle meeldib nüüd hoopis kõigest pilte teha :) andsime talle oma vana fotoka. Kae siis poissi! Vähemalt kõnnib, eks.
Nüüd on asi selles, et vahel ma käin täitsa üksi või siis peniga Pokemone püüdmas ja mul on veidi piinlik. Muidu oli ikka nii, et olin nagu lapse saatja või nii. Nüüd pole enam millegi taha peitu pugeda.
Teadlikele kõrvalseisjatele on suhteliselt selge, kas sa mängid Pokemon Go'd või teed midagi muud. Kui ikka koguaeg on telefon näpus ja iga paari meetri tagant seisatad ja agressiivselt sõrmega üle ekraani libistama hakkad, siis on ilmselge, et sa leidsid Pokemoni või on seal just Pokestop, kust saab vajalikke tarvikuid.
Kui sedasi käituvad lapsed või noorukid, siis see tundub täiesti okey. Nemad ju ongi ainult oma telefonides ja ei hooligi muust. Tiinekad, noh. Hukas ja värki oma virtuaalse eluga.
A vot, kui Pokemonitab üks pea kolmekümnene viimase vindini rase eit, siis see võib naljakas tunduda. Ma saan sellest ise ka aru, aga I can't stop. Või noh, ma ei taha.
Mul on eesmärk oma Polari aktiivsus ikka iga päev täis saada. Vähemalt kuni sünnituseni. Peale sünnitust ilmselt olen veidi aega passiivne.
Sellega seoses kõnnin ma iga päev vähemalt 13 000 sammu. Endomondo challenge'id on tänaseks ennast juba suutnud ammendada, eriti kui on olemas lõbusam alternatiiv.
Kes mängust midagi ei tea, siis siinkohal ma natukene selgitan seda asja.
Tegemist on nutiseadmesse (nutitelefon, tahvelarvuti) tasuta allalaetava mänguga. Idee on koguda endale kokku kõik erinevad Pokemonid. Pokemone on kõikjal üle Eesti, populaarsemates kohtades rohkem. Minu kogemus ütleb, et Tartu kesklinnas ja Toomemäel on kullaauk.
Kui Pokemon on lähedal, siis telefon annab vibreerides märku. Siis pead Pokemonile palliga visates pihta saama. Telefonis muidugi :) Kui Pokemon kenasti palli sisse jääb, siis saadki ta endale. Kui ta ära põgeneb, siis saad uuesti teda palliga visata.
Lisaks pokemonidele on üle linna erinevates kohtades pokestop'id. Need on sellised punktid, kust sa saad mängimiseks vajalikke asju (pildi peal need sinised ringid). Näiteks palle, erinevaid võlujooke jne. Pokestopid on alati sama koha peal ja sa saad ühest stopist võtta asju uuesti iga viie minuti tagant.
Kui oled jõudnud vähemalt viiendale levelile, siis sa pead endale valima tiimi. Valikus on kolm tiimi -
Ma sellest tiimide taustast miskit ei tea. Minu jaoks valis tiimi mu poeg, kes omakorda tegi otsuse oma lemmiku Youtube'i tegelase järgi. Mina olen Team Instinct'i esindaja. Tundub, et neid on kõige vähem :)
Põhiline sõdimine käibki just nende tiimide vahel. Nimelt on erinevates punktides üle linna sellised kohad nagu gym'id. Need on lühidalt mingid võitlusareenid, kus pokemonid võitlemas saavad käia. Gym'id kuuluvad erinevatele tiimidele ja teised tiimid saavad neid nö üle lüüa.
Siinkohal ongi eriliselt nõme see, et kollaseid on meil siinpool kuidagi eriti vähe. Mul on vahel tunne, et ma üksi käin ja üritan kollaste märgi maha panna :)
See gym'i maha võtmine käib nii, et sa pead selle punkti lähedale kõndima ja siis seal olevate vastasmeeskonna pokemonidega võitlema. Enamasti on seal mingid eriti võimsad pokemonid, kellest on jube raske jagu saada. Nõme on aga see, et kui keegi üritab gym'i maha võtta, on see teistele aktiivsetele mängijatele näha. Harilikult on nii, et mina vaikselt häbenedes hiilin mõne gym'i juurde ja hakkan seda siis nö vallutama ja juba ma kuulen, kuidas hunnik kümneaastaseid oma tõukeratastega mulle lähenevad.
Mõnikord on nad nii julged, et hakkavad kohe küsimustega pommitama: "noh, saad jagu ka vä?"
Vot, siis tekib küll selline tunne, et ma elan natukene valet elu :D :D :D Krt, jagele siin lastega mingi pokemoni pärast :D :D
Ideeliselt näeb see välja nii, et pardikõnnakuga üdini rase Mann koos oma õnnetu peniga, kes tahaks tegelikult juba järgmist posti märgistada ja hunnik tõukeratastega neljanda klassi jõnglasi seisavad Annelinnas kusagil maja nurga juures ja toksivad väga vihaselt oma telefonide ekraane. Vahel tehakse seda vaikselt ja ilma kordagi silmsidet loomata. Mõnikord vaatavad tiinekad mind natukene segaduses nägudega, sosistavad midagi ja siis eemalduvad väga vaikselt. Vahel ei julge keegi enne lähemale tulla, kui mina olen ära minemas.
Selline kirglik pokemoni elu käib meil siin.
Enamasti üritan ma tipptunnil (peale kooli ja nädalavahetustel) mitte pokemonitamas käia, sest ilmselgelt on mul veel mingi väärikus.
Üks mõnus motiveeriv punkt on sellel Pokemon Go'l veel. Nimelt saad sa erinevatest pokestop'idest ka pokemoni mune, millest siis kooruvad välja erinevad haruldased pokemonid. Selleks, et muna kooruks, pead sa aga läbima mingi teatud vahemaa. Kõige haruldasemad pokemonid tulevad kümne kilomeetri munadest. See tähendab seda, et sa pead kõndima 10 km, et pokemoni saada. See on ka päris põnna.
Kokkuvõttes ütlen nii palju, et ilmselt ma mängin Pokemon Go'd ka edaspidi, kuna see teeb jalutuskäigud vähe põnevamaks. Samas üritan ma endiselt hoida madalat profiili, et mitte päris napakas tunduda :)
Senimaani on see mäng mu päevasele aktiivsusele küll ülihästi mõjunud. Müts maha.
Need, kes väidavad, et see mäng teeb lolliks ja on üleüldine ajaraisk, ei tekita minus ühtegi emotsiooni. Ausalt.
Eks see sõltub sellest, kuna ja, kuidas sa seda mängid. Mina olen mängimise ühendanud koeraga jalutamisega või igapäevaste jalutuskäikudega. Neid asju pean ma nagunii tegema. Kodused toimetused ja laps seetõttu kuidagi ei kannata. Virisevad ilmselt need inimesed, kelle jaoks igapäevaselt 6-7 km maha vantsida tundub ajaraisk. Minu jaoks on see elementaarne elu osa ja ma tänan õnne, et leidub miski, mis iga päev sama trajektoori jalutamise natukenegi lõbusamaks teeb.
Kui ma lähen ikkagi romantilisele jalutuskäigule abikaasaga või saan kellegagi kokku, siis ei tule mul mõttesegi pokemone püüdma hakata :D See kõlab küll arulagedalt.
Kes ei suuda ennast kuidagi igapäevaselt liikuma motiveerida, nendele ma julgen küll Pokemon Go'd soovitada.
Piinlik on küll, seda peab tunnistama, aga vähemalt ei ole ma paks ja laisk ja ei vedele kodus teleka ees, eksju :)
Saingi südamelt ära.
Kui te mind tänaval telefon käes ühes kohas seismas näete, siis teadke, et ma lihtsalt olen väärikas ja rase daam ja seisan telefon käes :) See, kas seal telefonis parajasti käib miski pokemoni püüdmine, ei ole oluline, eksju.
Oeh.
Anonüümsed pokemonitajad - tervitused teile!
Hetkel minu poolt kõik.
Lugemiseni!
Mann
Igal juhul.
Algas kogu see trall sellega, et mu poeg tahtis hirmsasti minna linnapääle Pokemone jahtima. See oli millalgi juuli kuus, kui see hullus Eestisse jõudis. Mina asjast väga midagi ei teadnud, kuna ma olen vana ja peast liiga koduperenaine. Laps oli aga Youtube'i vahendusel põhitõed endale juba selgeks teinud ja otsustanud, et tegemist on uue vinge asjaga.
Kuna mu beebipoja on veel nii piisavalt tillukene (minu silmis veel täitsa tita), siis arusaadavatel põhjustel ma teda üksi kalli nutiseadmega linnaliiklusesse Pokemonitama ei lubanud. Keelata ka nagu ei tahtnud, kuna laps täiesti ise oli nõus minema ja mitu kilomeetrit kõndima. Muidu oli teda päris raske kodust välja meelitada.
Nii saigi selle asjaga algust tehtud. Laps vaimustunult "võttis pokestope" ja "püüdis Pokemone", mina vantsisin peniga kõrval ja vaatasin, et laps auto alla ei jääks. Kuskil nädala jagu sai niimoodi vantsitud, kuniks mul igav hakkas. Laadisin siis ka endale telefoni selle moodsa Pokemoni ja lasin lapsel ennast natukene õpetada. Noh, et saaksin ka elevil olla, kui mõni Pokemon lähedal on ja nii.
Tänaseks on asi nii kaugele jõudnud, et emme on Pokemon Go'st suuremas vaimustuses, kui laps.
Laps käib jätkuvalt minuga kaasas jalutamas, kuid tema enam väga oma mängu tööle ei pane. Talle meeldib nüüd hoopis kõigest pilte teha :) andsime talle oma vana fotoka. Kae siis poissi! Vähemalt kõnnib, eks.
Nüüd on asi selles, et vahel ma käin täitsa üksi või siis peniga Pokemone püüdmas ja mul on veidi piinlik. Muidu oli ikka nii, et olin nagu lapse saatja või nii. Nüüd pole enam millegi taha peitu pugeda.
Teadlikele kõrvalseisjatele on suhteliselt selge, kas sa mängid Pokemon Go'd või teed midagi muud. Kui ikka koguaeg on telefon näpus ja iga paari meetri tagant seisatad ja agressiivselt sõrmega üle ekraani libistama hakkad, siis on ilmselge, et sa leidsid Pokemoni või on seal just Pokestop, kust saab vajalikke tarvikuid.
Kui sedasi käituvad lapsed või noorukid, siis see tundub täiesti okey. Nemad ju ongi ainult oma telefonides ja ei hooligi muust. Tiinekad, noh. Hukas ja värki oma virtuaalse eluga.
A vot, kui Pokemonitab üks pea kolmekümnene viimase vindini rase eit, siis see võib naljakas tunduda. Ma saan sellest ise ka aru, aga I can't stop. Või noh, ma ei taha.
Mul on eesmärk oma Polari aktiivsus ikka iga päev täis saada. Vähemalt kuni sünnituseni. Peale sünnitust ilmselt olen veidi aega passiivne.
Sellega seoses kõnnin ma iga päev vähemalt 13 000 sammu. Endomondo challenge'id on tänaseks ennast juba suutnud ammendada, eriti kui on olemas lõbusam alternatiiv.
Kes mängust midagi ei tea, siis siinkohal ma natukene selgitan seda asja.
Tegemist on nutiseadmesse (nutitelefon, tahvelarvuti) tasuta allalaetava mänguga. Idee on koguda endale kokku kõik erinevad Pokemonid. Pokemone on kõikjal üle Eesti, populaarsemates kohtades rohkem. Minu kogemus ütleb, et Tartu kesklinnas ja Toomemäel on kullaauk.
Kui Pokemon on lähedal, siis telefon annab vibreerides märku. Siis pead Pokemonile palliga visates pihta saama. Telefonis muidugi :) Kui Pokemon kenasti palli sisse jääb, siis saadki ta endale. Kui ta ära põgeneb, siis saad uuesti teda palliga visata.
Lisaks pokemonidele on üle linna erinevates kohtades pokestop'id. Need on sellised punktid, kust sa saad mängimiseks vajalikke asju (pildi peal need sinised ringid). Näiteks palle, erinevaid võlujooke jne. Pokestopid on alati sama koha peal ja sa saad ühest stopist võtta asju uuesti iga viie minuti tagant.
Kui oled jõudnud vähemalt viiendale levelile, siis sa pead endale valima tiimi. Valikus on kolm tiimi -
Ma sellest tiimide taustast miskit ei tea. Minu jaoks valis tiimi mu poeg, kes omakorda tegi otsuse oma lemmiku Youtube'i tegelase järgi. Mina olen Team Instinct'i esindaja. Tundub, et neid on kõige vähem :)
Põhiline sõdimine käibki just nende tiimide vahel. Nimelt on erinevates punktides üle linna sellised kohad nagu gym'id. Need on lühidalt mingid võitlusareenid, kus pokemonid võitlemas saavad käia. Gym'id kuuluvad erinevatele tiimidele ja teised tiimid saavad neid nö üle lüüa.
Siinkohal ongi eriliselt nõme see, et kollaseid on meil siinpool kuidagi eriti vähe. Mul on vahel tunne, et ma üksi käin ja üritan kollaste märgi maha panna :)
 |
| Jep, mu nimi on Manndafun :D :D |
See gym'i maha võtmine käib nii, et sa pead selle punkti lähedale kõndima ja siis seal olevate vastasmeeskonna pokemonidega võitlema. Enamasti on seal mingid eriti võimsad pokemonid, kellest on jube raske jagu saada. Nõme on aga see, et kui keegi üritab gym'i maha võtta, on see teistele aktiivsetele mängijatele näha. Harilikult on nii, et mina vaikselt häbenedes hiilin mõne gym'i juurde ja hakkan seda siis nö vallutama ja juba ma kuulen, kuidas hunnik kümneaastaseid oma tõukeratastega mulle lähenevad.
Mõnikord on nad nii julged, et hakkavad kohe küsimustega pommitama: "noh, saad jagu ka vä?"
Vot, siis tekib küll selline tunne, et ma elan natukene valet elu :D :D :D Krt, jagele siin lastega mingi pokemoni pärast :D :D
Ideeliselt näeb see välja nii, et pardikõnnakuga üdini rase Mann koos oma õnnetu peniga, kes tahaks tegelikult juba järgmist posti märgistada ja hunnik tõukeratastega neljanda klassi jõnglasi seisavad Annelinnas kusagil maja nurga juures ja toksivad väga vihaselt oma telefonide ekraane. Vahel tehakse seda vaikselt ja ilma kordagi silmsidet loomata. Mõnikord vaatavad tiinekad mind natukene segaduses nägudega, sosistavad midagi ja siis eemalduvad väga vaikselt. Vahel ei julge keegi enne lähemale tulla, kui mina olen ära minemas.
Selline kirglik pokemoni elu käib meil siin.
Enamasti üritan ma tipptunnil (peale kooli ja nädalavahetustel) mitte pokemonitamas käia, sest ilmselgelt on mul veel mingi väärikus.
Üks mõnus motiveeriv punkt on sellel Pokemon Go'l veel. Nimelt saad sa erinevatest pokestop'idest ka pokemoni mune, millest siis kooruvad välja erinevad haruldased pokemonid. Selleks, et muna kooruks, pead sa aga läbima mingi teatud vahemaa. Kõige haruldasemad pokemonid tulevad kümne kilomeetri munadest. See tähendab seda, et sa pead kõndima 10 km, et pokemoni saada. See on ka päris põnna.
Kokkuvõttes ütlen nii palju, et ilmselt ma mängin Pokemon Go'd ka edaspidi, kuna see teeb jalutuskäigud vähe põnevamaks. Samas üritan ma endiselt hoida madalat profiili, et mitte päris napakas tunduda :)
Senimaani on see mäng mu päevasele aktiivsusele küll ülihästi mõjunud. Müts maha.
Need, kes väidavad, et see mäng teeb lolliks ja on üleüldine ajaraisk, ei tekita minus ühtegi emotsiooni. Ausalt.
Eks see sõltub sellest, kuna ja, kuidas sa seda mängid. Mina olen mängimise ühendanud koeraga jalutamisega või igapäevaste jalutuskäikudega. Neid asju pean ma nagunii tegema. Kodused toimetused ja laps seetõttu kuidagi ei kannata. Virisevad ilmselt need inimesed, kelle jaoks igapäevaselt 6-7 km maha vantsida tundub ajaraisk. Minu jaoks on see elementaarne elu osa ja ma tänan õnne, et leidub miski, mis iga päev sama trajektoori jalutamise natukenegi lõbusamaks teeb.
Kui ma lähen ikkagi romantilisele jalutuskäigule abikaasaga või saan kellegagi kokku, siis ei tule mul mõttesegi pokemone püüdma hakata :D See kõlab küll arulagedalt.
Kes ei suuda ennast kuidagi igapäevaselt liikuma motiveerida, nendele ma julgen küll Pokemon Go'd soovitada.
Piinlik on küll, seda peab tunnistama, aga vähemalt ei ole ma paks ja laisk ja ei vedele kodus teleka ees, eksju :)
Saingi südamelt ära.
Kui te mind tänaval telefon käes ühes kohas seismas näete, siis teadke, et ma lihtsalt olen väärikas ja rase daam ja seisan telefon käes :) See, kas seal telefonis parajasti käib miski pokemoni püüdmine, ei ole oluline, eksju.
Oeh.
Anonüümsed pokemonitajad - tervitused teile!
Hetkel minu poolt kõik.
Lugemiseni!
Mann
