Täitsa rase!

Ei teagi, kas asi on nüüd selles, et ma olen otsapidi ilgelt rase, või olen ma lihtsalt alla andmas, aga MA TAHAN KOGU AEG SÜÜA!
Jumalhoidku. Söögiisu on viimase nädalaga kahekordistunud.
Tunnistan ausalt, et ma lõpetasin kalorite lugemise ja toitude üleskirjutamise kusagil 3 nädalat tagasi. Otsustasin, et ei tekita endale lisastressi ja katsun lihtsalt süües õigemaid valikuid teha. Mõtlesin, et mul on asi juba nii käpas küll, et suudan ka ilma MyFitnessPal'ita ülesöömist vältida.

Hetkel on mul käsil raseduse 28.nädal. Mu jube tark telefoni app ütleb, et just nüüd hakkab laps kahekordse kiirusega kasvama. Kogub rasva ja kaalu nii, mis hirmus. Äkki läheb kõik mu liigne toit otse titale?

Idee poolest ei ole ma siiani ilmselt väga üle ennast söönud, kuna kaalu pole vahepeal meeletutes kogustes juurde tulnud

01.08 kaalusin ma 75,1 kg, täna hommikul näitas kaal 75,4 kg. Seega olen ma kahe nädalaga kasvanud ainult 300 grammi võrra. See on väga vähe! Päriselt ka on! :)

Käisin muide pühapäeval üle piiiiika-piiiika aja oma vanaema juures ja isegi tema ütles, et ma pole üldse priskeks läinud. Ta pole mind rasedana näinudki. Vanaema on muidu meie peres see konkreetse ütlemisega tädi. Kui lapsel on mähkmes kaka, siis tema ütleb, et laps vist s*ittus. Ei mingit "oi, tibu vist tegi väikese kaka" vms. Selline vanakooli memm :) Ja vanasti oli just vanaema see, kes mu kaalu kohta kõige rohkem märkusi tegi. Alates sellest, et hirmutas koogisööjaid minu kehakaaluga ja lõpetades sellega, et ta pakkus mulle endale suureks jäänud rinnahoidjaid. Teate küll, neid, mille õlapaelad on umbes 5 cm laiused. Halleluuja. Kui see pole otsene vihje suurele kehakaalule, siis mis on.
Nüüd ma tean, kust ma oma terava keele saanud olen :)

Vähe sellest, et ma enam oma kaloreid ei loe - ma ei tee enam regulaarselt kiirkõndi ka.
Vanasti sai ikka kaks korda nädalas kepikõnnil käidud ja tempokalt kõnnitud ning lisaks 2 korda tubaseid trenne tehtud. Nüüd olen napilt ühel korral nädalas kepikõnnile saanud ja toas teen trenni ka korra nädalas.
See ei tähenda muidugi, et ma nüüd ainult istun ja lebotan koguaeg.
Kes ei tea, siis Maris korraldab Facebook'is sellist vahvat üritust, nagu Aktiivne August ja selle raames olen ma ikka iga päev oma 12 000 sammu vähemalt täis saanud.

Eelmine nädal nägi karmilt võttes välja selline:

E -  11,45 km kõnnitud (aktiivsusmonitori aku oli tühi)
T - 22088 sammu
K - 20891 sammu, lisaks kodune trenn LINK
N - 16106 sammu
R - 19101 sammu, lisaks kodune trenn 20 minutit
L - 21705 sammu
P - 28418 sammu. Käisin ema ja õega kepikõnnil üle 11 km

Pole nagu päris paha nädal ka. Teadlikke trenne on lihtsalt maru vähe. Kuna ma kõnnin nüüd rohkem, kui vanasti, siis mul lihtsalt ei ole jaksu enam õhtul lisatrenni teha. Kui sammud täis ei tule, siis lähen koeraga jalutama või lapsega Pokemone püüdma. Pokemonitades teeme harilikult ikka 5-6 kilomeetrise tiiru. Mu meelest täitsa okey. Tempo on küll selline lapsesõbralik, kuid vähemalt ma liigun.

Tegelikult olen ma tubli ja ilmselt ei söö ma ka päris nii kohutavalt palju, kui ma ise arvan, kuna kaal ei ole märkimisväärselt tõusnud.

Paraku ikka tekib vahel selline tunne, et inimesed ümberringi mõistavad hukka ja peavad mind paksuks õgardiks.
Tööjuures on üks neiu, kes pidevalt teeb tähelepanekuid, et "oi, sa võtsid kukli ka söögi kõrvale? Tohoh". "Hmm, kas sa jõuad selle kõik ära süüa." "Raseda isud, jah?" jne jne jne.

Tegelt ka! Jätke mu hing rahule. Pole normaalne kommenteerida teise inimese toiduportsjonit. Ma olen niigi võrdlemisi arg seltskonnas sööja, kuna ei viitsi neid kommentaare kuulata ja mul pole tahtmist põhjendada iga oma ampsu.
Las ma nüüd söön normaalse inimese kombel ilma, et keegi uuriks, kas ma nüüd kavatsen paksuks minna ja kahe eest süüa.
Mu meelest on veel lollakam kolmel õhtul nädalas napsutada ja hot-dog'e süüa ja siis tööjuures teiste ees keefiripäevi teha ja "ranget dieeti" pidada. Igapäevaselt tuleb normaalselt toituda, mitte üle süüa, siis näljutada ja jälle üle süüa.

Ämairait?

Lähme nüüd mu üleliigsest söömisest natukene edasi muude teemade juurde.

20.august toimub Tartus A. Le Coq'i spordihoone juures Suvejooks.
Eelmisel aastal ma jooksin seal jõhkralt kuuma ilmaga 10 kilomeetrit. Sel aastal jooksma ma ennast ei pressi, kuid kuna üritus on põhimõtteliselt otse minu koduõuel, siis panin ennast 10 km kõnnile kirja. Seebitasin õekese ka sisse ja boonusena tuleb ema ka meiega kaasa.
Eile käisimegi siis rajaga tutvumas ning emale kümne kilomeetri läbimise võlusid tutvustamas. Päris uhke oli terve naisperega niimoodi sportida.

Kas me pole nunnud?

Minu kardetud vaagnaluu valu mind kimbutama ei hakanudki, aga alaselg oli täna hommikul kange küll. Loodetavasti see meeletu kõhutita paisumine ja kasvamine ei tee minust laupäevaks päris saamatut ning läbin 10 kilomeetrit vähem, kui 1,5 tunniga. Oma rekordit 1:19 ma isegi ei ürita üle lüüa. Siis ma olin väle mitterase kitseke, nüüd olen natukene tüse merihobu. Las olla. Meie pere lippu läheb kõrgel hoidma minu (vanem )õekene, kes üritab vähemalt 1:22-ga hakkama saada.

Kas keegi lugejatest on veel kõnnile minemas? Kas kõnnite keppidega või ilma?

Ma olen täitsa nõutu. Kas peaks kepid kaasa võtma või mitte. Otsest nõuet ei ole. On lihtsalt kõnd. Keppidega on veidi raskem kõndida, pulss läheb kiiremini üles ning ülakeha peab rohkem tööd tegema, kui ilma keppideta. Idee poolest oleks kergem ja ilmselt oleks tulemus ka parem. Tuleb vist kepid nurka visata selleks korraks :)

Nüüd mõned pildid minust hetkeolukorras kah. Keda rase naisekeha hirmutab, see võiks nüüd nendest piltidest üle hüpata. Ma ise olen oma punu üle küll hirmus uhke, lehvitaks igal pool palja nabaga, aga ma austan ka teisi inimesi ja katsun ennast avalikes kohtades ikka enam vähem kinni katta.

Let your pregnant flag fly! 

 Selline see seitse kuud rasedust minu seljas välja näebki. Nüüd siis hakkab suurem kasvamine ja venimine pihta. Pöidlad pihku, et ma sel korral suurematest venitusarmidest pääseksin. Elame-näeme.

Järgmise blogimiseni!


Mariliis