Polegi ammu virisenud. Ega väga ei julge ka, kuna kohe seostatakse seda sünnitusjärgsete möllavate hormoonidega ja eeldatakse, et ma ühtlasi ka vihkan oma last ja kogu oma elu.
Äkki tõesti on asi hormoonides, aga no kurat!
Kõigepealt - imetamisrinnahoidjad!
Kurat võtaks. Ma ostsin endale 4 paari imetamisrinnahoidjaid. Ennetavalt veel hiiglasuured DD korviga elajad. Kahed ostsin H&Mist ja kahes Lindexist.
Pühajumal, kui ebamugavad võivad ühed rinnahoidjad olla!
Kui panen rinnahoidjad nii, et ei sooniks, siis on nad liiga lõdvalt ja liiguvad paigast. Tõusevad üles ja tissid loksuvad välja ja paelad vajuvad õlgadelt maha. Kui ma panen nad kõvemini ümber, siis on tunne nagu kägistaks keegi mu torsot jõhviga. Reaalselt on valus.
Vähe sellest, et nad on siga ebamugavad, ei hoia nad ka mu tisse kinni. Kui ma olen püsti ja üldse ei liiguta, siis jah. Kummardamine tuleb üldse ära jätta või siis tuleb kummardades oma tisse kätega kinni hoida. Vastasel juhul voolavad mu vedelad piimarinnad lihtsalt kopsukate vahelt välja.
Nad on kuidagi sellise kujuga, et rinnad vajuvad keskele kokku ja järsu liigutamise tagajärjel tulevad täitsa kopsukatest välja. Ja see pole ainult ühe mudeli viga. Mul neid 4 paari ja kõik on häirivalt ebamugavad.
Üleeile ärkasin öösel selle peale, et ma olin külili magama jäänud ja nö ülemine rind oli gravitatsiooni mõjutustel rinnahoidjast välja vajunud ja terve rinnahoidja ja voodi piimast läbi leotanud. Päris räige.
Ärge nüüd arvake, et mu tissid nii lodevad ja õnnetud on, et neid rulli saab keerata vms. Täiesti keskmiselt pehmed tissid on. Aga näed, imetamisrinnahoidja sees ei püsi. Külili magamist pean nüüdsest vältima või siis ülemist tissi ühe käega toetama. Kuradi kurat ma ütlen!!
Tellisin eile endale relaxmom.ee-st 45 euroga kaks paari uusi rinnakaid. Eks näis, kuda need mu udarat toetavad.
Teiseks mureks on riietus. Ma ei ole palju suurem, kui enne sünnitust ning mulle lähevad 97% vanadest riietest kenasti selga. AGA nendega ei ole võimalik imetada. Kummaline, et ma olen endale sellised riided ostnud, millest tisse kiiresti välja ei saa :D :D
Ma ei kujuta ettegi, mis riided ma jõulupeole selga panen. Avara maika? Haaah! Naljanumber!
Peab vist ennast šoppama vedama, kui lapse pärvagraafik vähegi lubab.
Viimaseks mureks on muidugi kehakaal ja enda liigutamine. Ühest küljest on mul ilgelt tahtmist ja pealehakkamist, et oma kehaga väikestviisi tegelema hakata. Teisest küljest on mu päevad nii piisavalt sisustatud, et igal vabal hetkel ma koristan, teen süüa ja tegelen suurema lapsega. Või tegelen endaga - pesen ennast, vähendan loomulikku karvkatet või kasvõi panen puhtad riided selga. Kõigeks peab ekstra aega võtma, kuna beebi on ärkveloleku ajal nõus omaette olema max 5 minutit korraga. Siis ta muutub juba ärevaks ja mina närviliseks. Enamasti käingi ringi laps süles.
Dieeti ma hetkel pidada ei taha. Lihtsalt ei tahagi. Uue lapse ja elukorraldusega harjumine on piisavalt stressirohke, mul pole mingit tahtmist end depressiooni dieeditada. Ma olen nimelt üks nendest, kelle jaoks söömine on nauding. Paraku on vastsündinu kõrvalt raske tervislikku ja maitsvat toitu vaaritada. Enamasti söön võileibu, jogurtit või Maksimarketi valmistoitu. Lisaks muidugi muljetavaldav kogus maiustusi :)
Sest nii on hea. Tuju on kohe parem, kui miskit head hinge alla saab.
Trenniga olen nüüd rahulikult võtnud. Liitusin ühe novembribeebide grupi emme loodud Endomondo challenge'iga, mille eesmärk on iga päev läbida jala vähemalt 5 kilomeetrit. Olen selle eesmärgi kenasti täitud ning lapse lõunauinakute ajal kärutiirul ära käinud.
Kui päevad valgemaks ja pikemaks lähevad, siis kavatsen lapsega pikemalt jalutamas käima hakata. Mingi hetk on plaan ka käruga jooksmas käima hakata, aga selle olen esialgu plaaninud märtsikuusse.
Kodus olen vahel vabal ajal katsunud kükke ja väljaasteid teha, kuid ka need on rohkem nii tilulilutamine, kui trenn.
Ma enamasti katsun sellele mitte väga mõelda, et ma nüüd vormitu ja vedel olen, kuna mul on tegelikult sada muud asja, millele mõelda. Ma ei suuda lihtsalt otsustada, kumb oleks õigem - lasta minna, võtta vabalt ja nautida täiega oma tuttuut beebit või olla vastutustundlik ja teadlik toituja ja kaalujälgija ning hakata ennast rohkem piirama.
Palun öelge, et on okey vabalt võtta! Et küpsised ja kommid ei tähenda automaatselt allaandjat. Et küll ma jõuan dieeditada ka, eks?
Eriti hale olen :)
Laps on alles kolmenädalane ja mina alles harjun uue olukorraga. Luban endal veidi laiselda ja puhata. Las ma olla.
Võib, eks?
Mariliis
Äkki tõesti on asi hormoonides, aga no kurat!
Kõigepealt - imetamisrinnahoidjad!
Kurat võtaks. Ma ostsin endale 4 paari imetamisrinnahoidjaid. Ennetavalt veel hiiglasuured DD korviga elajad. Kahed ostsin H&Mist ja kahes Lindexist.
Pühajumal, kui ebamugavad võivad ühed rinnahoidjad olla!
Kui panen rinnahoidjad nii, et ei sooniks, siis on nad liiga lõdvalt ja liiguvad paigast. Tõusevad üles ja tissid loksuvad välja ja paelad vajuvad õlgadelt maha. Kui ma panen nad kõvemini ümber, siis on tunne nagu kägistaks keegi mu torsot jõhviga. Reaalselt on valus.
Vähe sellest, et nad on siga ebamugavad, ei hoia nad ka mu tisse kinni. Kui ma olen püsti ja üldse ei liiguta, siis jah. Kummardamine tuleb üldse ära jätta või siis tuleb kummardades oma tisse kätega kinni hoida. Vastasel juhul voolavad mu vedelad piimarinnad lihtsalt kopsukate vahelt välja.
Nad on kuidagi sellise kujuga, et rinnad vajuvad keskele kokku ja järsu liigutamise tagajärjel tulevad täitsa kopsukatest välja. Ja see pole ainult ühe mudeli viga. Mul neid 4 paari ja kõik on häirivalt ebamugavad.
Üleeile ärkasin öösel selle peale, et ma olin külili magama jäänud ja nö ülemine rind oli gravitatsiooni mõjutustel rinnahoidjast välja vajunud ja terve rinnahoidja ja voodi piimast läbi leotanud. Päris räige.
Ärge nüüd arvake, et mu tissid nii lodevad ja õnnetud on, et neid rulli saab keerata vms. Täiesti keskmiselt pehmed tissid on. Aga näed, imetamisrinnahoidja sees ei püsi. Külili magamist pean nüüdsest vältima või siis ülemist tissi ühe käega toetama. Kuradi kurat ma ütlen!!
Tellisin eile endale relaxmom.ee-st 45 euroga kaks paari uusi rinnakaid. Eks näis, kuda need mu udarat toetavad.
Teiseks mureks on riietus. Ma ei ole palju suurem, kui enne sünnitust ning mulle lähevad 97% vanadest riietest kenasti selga. AGA nendega ei ole võimalik imetada. Kummaline, et ma olen endale sellised riided ostnud, millest tisse kiiresti välja ei saa :D :D
Ma ei kujuta ettegi, mis riided ma jõulupeole selga panen. Avara maika? Haaah! Naljanumber!
Peab vist ennast šoppama vedama, kui lapse pärvagraafik vähegi lubab.
Viimaseks mureks on muidugi kehakaal ja enda liigutamine. Ühest küljest on mul ilgelt tahtmist ja pealehakkamist, et oma kehaga väikestviisi tegelema hakata. Teisest küljest on mu päevad nii piisavalt sisustatud, et igal vabal hetkel ma koristan, teen süüa ja tegelen suurema lapsega. Või tegelen endaga - pesen ennast, vähendan loomulikku karvkatet või kasvõi panen puhtad riided selga. Kõigeks peab ekstra aega võtma, kuna beebi on ärkveloleku ajal nõus omaette olema max 5 minutit korraga. Siis ta muutub juba ärevaks ja mina närviliseks. Enamasti käingi ringi laps süles.
Dieeti ma hetkel pidada ei taha. Lihtsalt ei tahagi. Uue lapse ja elukorraldusega harjumine on piisavalt stressirohke, mul pole mingit tahtmist end depressiooni dieeditada. Ma olen nimelt üks nendest, kelle jaoks söömine on nauding. Paraku on vastsündinu kõrvalt raske tervislikku ja maitsvat toitu vaaritada. Enamasti söön võileibu, jogurtit või Maksimarketi valmistoitu. Lisaks muidugi muljetavaldav kogus maiustusi :)
Sest nii on hea. Tuju on kohe parem, kui miskit head hinge alla saab.
Trenniga olen nüüd rahulikult võtnud. Liitusin ühe novembribeebide grupi emme loodud Endomondo challenge'iga, mille eesmärk on iga päev läbida jala vähemalt 5 kilomeetrit. Olen selle eesmärgi kenasti täitud ning lapse lõunauinakute ajal kärutiirul ära käinud.
Kui päevad valgemaks ja pikemaks lähevad, siis kavatsen lapsega pikemalt jalutamas käima hakata. Mingi hetk on plaan ka käruga jooksmas käima hakata, aga selle olen esialgu plaaninud märtsikuusse.
Kodus olen vahel vabal ajal katsunud kükke ja väljaasteid teha, kuid ka need on rohkem nii tilulilutamine, kui trenn.
Ma enamasti katsun sellele mitte väga mõelda, et ma nüüd vormitu ja vedel olen, kuna mul on tegelikult sada muud asja, millele mõelda. Ma ei suuda lihtsalt otsustada, kumb oleks õigem - lasta minna, võtta vabalt ja nautida täiega oma tuttuut beebit või olla vastutustundlik ja teadlik toituja ja kaalujälgija ning hakata ennast rohkem piirama.
Palun öelge, et on okey vabalt võtta! Et küpsised ja kommid ei tähenda automaatselt allaandjat. Et küll ma jõuan dieeditada ka, eks?
Eriti hale olen :)
Laps on alles kolmenädalane ja mina alles harjun uue olukorraga. Luban endal veidi laiselda ja puhata. Las ma olla.
Võib, eks?
Mariliis
