... Mis mulle täiega närvidele käib

Nagu te teate, on Mann juba juuni kuust saadik liigelnud linnas jalgrattaga. Põhiline trajektoor on kodu- töö-kodu. Sõitu alustan Eedeni juurest ning lõpetan Sõbra tänava Prisma juures. Korra päevas sõidan ka koju lõunale, seega kodu-töö otsa sõidan päevas kaks korda.

Inimesed, kes mind päriselt teavad, ilmselt teavad ka seda, et ma üldiselt olen rõõmsameelne ja heatujuline ning ei tee tühjast-tähjast endale probleemi. SAMAS, olen nüüd rattaga liigeldes kokku puutunud asjadega, mis mulle veits närvidele käivad.

Kõikjal ikka räägitakse, et liigu rattaga - ratas põletab pekki ja jätab raha rahakotti jne jne. Peaks nagu olema loodussõbralik, müratu ja üleüldse üks taeva kingitus inimkonnale. A üldine suhtumine jalgratastesse linnapildis on ikka "Kurat sa kakerdad siin, kuradi jobu!"

Mina olen see jalgrattur, kes sõiduteel sõita ei julge, kuna ma kardan surma saada. Seega liiklen kergliiklusteedel ning nende puudumisel kõnniteel. Üks asi, mis jubedalt häirib on jalakäijad jalgrattateedel. Ma saan aru, et jube keeruline on nendest maha märgitud piltidest aru saada, aga tegelikult on asi üpris lihtne - see, kus on märgil ema lapsega, vot see on teile, kallid jalakäijad. Ja see, kus on jalgratas, see on mulle!

Okey, vahel ma ise ka satun valele poole valget piirjoont, aga ma ei vahi deemonipilguga kõiki jalgrattureid, kes minust mööda üritavad laveerida. Vahel veel pobisetakse kurjalt, et "kus sa kihutad nüüd, häbematu!"
Ma muide alati võtan hoo maha, kui inimeste lähedusse satun. Pfffttttt.
Kui eraldatud jalgrattateed ei ole, siis ma alati hoian ühte serva ning inimeste lähedal võtan hoo maha. Eriti siis, kui teel on lapsi. Siinkohal märgin veel kiirelt ära, et ma ei kima ka muidu sadakilomeetrittunnis! Ma ei ole imeinimene. Lembitu kiirelt liigutamiseks on vaja ikka muhedat jalalihast.

Ja muidugi häirivad mind ka autojuhid, kes pidurdavad viimasel hetkel enne ülekäigurada. Enne kiirendavad häälekalt (sest see näitab, et nad on mingi täiega lahedad) ja siis neli millimeetrit enne ülekäigurada, kus mina juba veits kudend olekus ootan, jäävad rehvide kiunudes seisma. Äge! Te olete täiega ägedad!

Oleks ta juba eemalt andud hoo mahavõtmisega märku, et lubab mu üle, oleks ma vutt-vutt ennast ratta selga vinnanud ja tee ülehelikiirusel ületanud.

Olen ise siiani autoga liigelnud ning ma ju tean, mis jalgratturite puhul närvidele käib ja, kuidas autojuhile mitte ette jääda. Ma katsun alati võimalikult vähe neid häirida ja ma alati tänan käeviipega või noogutusega kõiki autojuhte, kes mind kenasti üle ülekäiguraja lubavad. Teate, minul on ka nõme seal seista ja oodata. Ma eelistaksin ületada teed ainult valgusfooriga reguleeritud ristmikul, aga alati ei ole sellist varianti.

Ja lisaks eelnevale on osad teed Tartu linnas ikka jubedas seisus ja Lembit luksatab iga kord, kui ma aukudest läbi sõidan. Vahel viskab suurest ehmatusest isegi keti mah.

Ja muidugi ajab mind närvi see, kui mu Endomondo otsustab jälle mitte koostööd teha. Jooksen mina suure hurraaga 3 kilomeetrit ära ja avastan, et GPS signaal on kadunud. Siis jään seisma, ootan ja otsin signaali, leian signaali. Ok. Ja siis kostub kõrvaklappidesse rõõmus tekst, et "läbitud 1 kilomeeter ajaga 20 minutit." Ja siis ma ärritun, Pulss tõuseb kõrgustesse, nägu tõmbub punaseks, selg on higist märg. Ja siis ma panen kogemata Endomondo üldse kinni. Jooksen veel rõõmsalt paar kiltsa ja vaatan oma telefoni ja avastan, et viimased 20 mintsa pole üldse registreeritud. Oeh. Ja siis ongi tunnike möödas, Endomondo näitab uhkelt 2 kilomeetrit ajaga 57 minutit ja 22 sekundit.

Ja viimaks - mulle käivad kohutavalt närvidele inimesed, kes ütlevad, et neil ei ole ÜLDSE söögiisu või, et "ma ei söö kunagi oma päevakaloraaži täis". Kuidas te siis juba surnd ei ole? Noh, nälga surnd? Kuidas, ah? Kuidas teil ikka seda pekki seal keha peal jagub?

"Ma ei söö üldse, sest mul pole isu ja ma koguaeg teen täiega palju trenni äää. Ma ei tea, miks ma paks olen. Müstika."

Nonii. Saigi vist kõik välja pursatud. Kohe kergem hakkas :)

Ma muide käisin täna jooksmas. Jooksin 10 kilomeetrit, et ikka meeles oleks, mis tunne on kümmet joosta. Täitsa mõnus oli - ei olnud üleliia raske. Viimase majapikkuse tegin kiiret jooksu ja trepikotta jõudes olin täitsa väss. 801 kcal põletatud nigu niuhti!

Selline see kiunuv postitus saigi. Sorri, aga neid peab ka vahel tegema :)

Nüüd ma sätin aga juba tuttu.

Ilusaid unenägusid!

Mann