Kole

Olen üldiselt alati olnud pigem tagasihoidlik meikija ja riietuja. Kleite ja seelikuid kannan üliharva. Juuksed on kas lahtiselt või hobusesabas, meik pea märkamatu, kuid alati olemas. Lihtne ja kiire enesekorrastus :)

Kui tööl käisin, siis hommikuti ikka sättisin juuksed kenasti klambriga kinni ja peitsin tumedad silmaalused BB kreemiga, viskasin paar kihti ripsmetušši ka ripsmetele ja nägin täitsa nitševoo välja. 

Olen ennast ikka pigem mitte koledaks naisterahvaks pidanud. Mitte ka päris ilusaks või kauniks, aga täitsa kenaks. 

Nüüd, kus ma tööl enam ei käi ja enamuse ajast veedan kodus ühe suuremat sorti oksendaja ja ilastajaga, ei ole ma meigile ja soengule enam väga rõhku pannud. 

Juuksed on enamasti lohakas krunnis ja meiki tavaliselt ei olegi. Ja see lohakas krunn ei ole mitte see nunnu ilublogijate krunn, vaid täitsa harilik maaka käkerdis. Pigem naeruväärne, kui nunnu.

Vahel ma satun lapse mähkmeid vahetama minnes end peeglist nägema ning peale väiksemat silmainfarkti mökerdan siva miskit näkku, et abikaasat mitte külapeale ehmatada.

Vahel viisakusest peidan kohe hommikul kroonilised mustad silmaalused ära ja silun veidi ka ripsmeid. Soenguga üritan ka vahel veidi hoolsam olla, aga ega sealt miskit erilist tulemas ei ole. Ma ei oska oma juukseid sättida. Kas hobusesaba või lahtised juuksed - ja ongi variandid otsas. 

Muidu see mind ei häirinud, milline ma kodus välja näen, aga nüüd olen ma enamuse ajast kodus ja see koledus hakkab juba üle käte minema. 

Mulle tundub, et see koledus on süvenemas, kuna ma ei suuda isegi kohvikusse minekuks ennast ilusaks sättida. Ma ei oska enam. Riiete valik on ka niru, kuna pluus peab olema ka imetamiseks sobilik (loe: tissi saab ruttu välja), kuid piisavalt katma, et ma oma piimariiuli pärast ebamugavust tundma ei peaks. 

Ükspäev käisime perega Lõunakeskuses ja mees võttis lapsed enda hoolde, et mina saaksin rahus šopata. Sain endale ainult ühed teksad. No, ei ole ilusaid taskukohaseid riideid saada. Mood on nii veidraks läinud, et kõik hilbud on nagu kodututele või lastele mõeldud. Või siis keskealistele kontoritöötajatele ja prostituutidele.

Mida inimesed tänapäeval kannavad?!

Ja siin ma nüüd siis olen. Kodus käin t-särkide ja retuuside või lohvakate haaremipükstega. Suur prill on ees, meik pea olematu, juuksed pikast mütsi all olekust peadligi ja/või nõmedas krunnis. Täna on asja krooniks muidugi ka aktsenti lisavad sinised sokid. No, halleluuja! Tule taevas appi! 

Lisaks sellele, et mulle tundub naljakas end kodus istumiseks korda teha, on mu keha endiselt suur ja lodev ning ma paistan 10 kilo raskem, kui ma tegelikult olen. 

Laps tegi meist mehega paar pilti ja nendel piltidel tundun ma küll puha ülekaaluline. 

Kuna viimasel nädalal kaal ka ei langenud ja iga päevaga on mu dieedipidamise motivatsioon järjest väiksemaks jäänud, siis tänaseks olen ma oma välimuse üle täitsa õnnetu.
Vaatan peeglisse ja ei näe mitte midagi ilusat. Mitte midagi (ülivinge iseloom ju peeglist ei paista).

Otsustasin, et ma ei kavatse sellel ennast häirida lasta, et ma nüüd peletis olen ja katsun seda võtta kui uut väljakutset.
Pean rohkem pingutama ja endaga tegelema, et sellest tundest lahti saada. Homsest hakkan oma välimusele jälle suuremat tähelepanu pöörama. Katsun ka kaloritega natukene tagasihoidlikumalt ümber käia ja magusat vähem suhu pista.
Jätkan ka igapäevaste jalutuskäikudega ja üritan oma kodust aega maksimaalselt nautida. Äkki saab selle keha ka tahkeks tagasi.

Kuidas teistel emmedel on. Kas sätite end iga päev?

Mina nüüd katsun magama jääda. Loviisa magab juba hea tunnike õndsat ööund ja ma ei taha väärtuslikku uneaega telefonis passimisele kulutada.

Ilusaid unenägusid ja püsige ilusad!

Mariliis