Raske algus

Täna on mu teine päev üle pika aja kaloreid lugeda. Pean tunnistama, et masendav on natukene. Maailmas on nii palju head ja paremat süüa ja ma EI TOHI neid kõiki süüa. Vähemalt mitte samal päeval.
Kriiskav ebaõiglus! Miks see tselluliit nõnda kiiresti tekib ja nii visalt kaob? Kurjam küll!

Ilmselgelt on mul mingid võõrutusnähud :) :) või lein või lausa südamevalu kaotatud maiustuste pärast. Raske on olla nii näljane ja maias. Ei soovita kellelegi.

Aga ma natukene räägin siis asjalikku juttu ka.
Esmaspäeval algas "uus aasta, uus mina" lubaduse täitmine. Plaaniks siis tarbida päevas kuni 2300 kcal (imetava ema kaloraaž, muidu oleks 1700-1800), jalutada iga päev vähemalt 5 km ning 3 korda nädalas teha kodus trenni. Esialgu 10-15 minutit HIITi.

Esmaspäev oli suhteliselt tegus päev. Panin uuesti käele ka oma Polari, et igapäevast aktiivsust jälgida. Hommikul käisin meeleheitlikult uut jopet otsimas. Tegin puhtalt šopates 7000 sammu.

Koju jõudes oli kell juba nii palju, et väljas hakkas juba hämaraks minema. Oleksin napilt jätnud jalutama minemata, aga õnneks hakkasid niisked salvrätid otsa saama ja ma pidin poodi minema. Otsustasin Prisma kasuks, mis on mu kodust 2,3 km kaugusel.
Koju tagasi jõudes olin saanud mõnusa peavalu. Ilmselt see hommikune meeleheitlik šoppamine ja kiirustamine, et lapsega jalutamine väga hiljapeale ei jääks ajasid pingesse ning pea valutama. Kodus polnud kohe üldse mingit isu 15 minutit kõrge pulsiga ringi karata. Oleks tahtnud vaikuses lamada ja miskit head süüa. Lapse õhtuse uinaku ajal võtsin sisse ühe valuvaigisti, pressisin selga vanad trenniriided ja hakkasin siis vastu tahtmist Youtube'i video järgi siplema. Harjutused olid võrdlemisi lihtsad ja tavainimesele ehk mitte väga rasked, aga minu võttis hingeldama küll. Täna annavad mitmed lihased veel endast märku. Homme teen sama kava järgi, loodetavasti jaksan rohkem.

Esmaspäevane kaloraaž jäi soovitud piiridesse, makrod vajavad veel natukene sättimist, kuna valke oli vähe ja rasvu liiga palju.

Teisipäev, ehk tänane päev on olnud kenasti graafikus ja lapse lõunaune ajal sai jalutamas käidud. Polari aktiivsus ka kenasti täis. Päevakaloraaž veidi alla plaanitu ning makrod paremas suhtes, kui eile.

Homme on taaskord plaanis teha jalutuskäik ja HIIT.

Peaksin hakkama uuesti ka oma toidukordasid üles pildistama, aga mure on selles, et ma ei viitsi oma toitu sättida. Viskan toidu kiirelt taldrikule ja pistan pintslisse. Ei ole mul aega suvalist omletti mukkima hakata. Tundub naljakas :)
A blogisse inetuid toidupilte ka panna ei taha.
Näide tänasest hommikusöögist

Ahjaaa, tegin endast ka pilte, et oma hetke vormist parem ülevaade saada.
Kõigepealt mu eesmärgiks seatud püksid, mis mahuvad jalga, kuid soonivad mõnuga pekivahele.

Siis tegin endast pilti ka kodustes riietes ja trenniriietes. 

Koduriietes ei ole nagu väga vigagi, aga trenniriietes tundun ikka jubedalt lodev ja vormitu. Tuleb meelde aeg, mil ma selle blogimise ja kaalulangetusega alustasin. Kuigi siis oli kaal pea 80 kg, kuid välimus enamvähem sama. Oeh. 

Loodetavasti olen kuu aja pärast juba tahkem ja kergem. 

Ahjaa, ei jõudnudki halada, et aastavahetusega suutsin kilo naiseilu juurde süüa. Loodetavasti on tegu lihtsalt kaduva toidukaaluga. 

Kaalulangetuse alguseks siis kaal 74 kg. Uuel esmaspäeval kaalun uuesti ja loodetavasti olen kergem.

Kokkuvõtvalt on kalorilugemise esimesed päevad olnud emotsionaalselt kurnavad , kuid täiesti tehtavad. Nüüd tuleb lihtsalt üle saada tundest, et ma ei jaksa mitte iial enam sporti teha ja samas vaimus jätkata. Loodetavasti saan oma vana vormi ja enesekindluse suveks tagasi. 

Olge muhedad.

Mariliis