Kaalumine 29.01

Hakkabki see esimene kuu läbi saama. Esimene kuu aastal 2017 ja esimene kuu jälle kalorilugemise lainel.
Kuna täna on pühapäev, siis käisin kenasti ka kaalul ära. Ja, oh seda õnnetust. Kätte on jõudnud minu kaaluseisaku aeg. Dan-dan-dan-daaaa! (lugeda süngelt)
Täna kaalule astudes olin ca 100 grammi raskem, kui eelmisel nädalal.

Eelmise nädala kaal 71,4 kg, sel nädalal 71,5 kg! Justkui 100 grammi oleks juurde tulnud.

Ilmselt ma juurde siiski võtnud pole, aga alla ka mitte.
Meelt ma ei heida, kuna olen selles olukorras olnud juba hea kaks-kolm korda oma eelneva kaalulangetuse ajal. Eks see on ikka nii, et suure hurraaga kaal alguses langeb, kuna üleliigset on palju ja eelnev toit on olnud kräpp :D Kui keha aga juba mõnda aega korralikku toitu saab ja liigutab, siis ei ole seda üleliigset enam nii lihtne maha raputada, kuna teda on vähem. Need viimased pekid on ennast sügavale kintsudesse juurinud ja ei taha lahti lasta.
Küll ma neist lõpuks jagu saan :)

Ma ei tea, kas ma hakkan oma igapäeva aktiivsuse kokkuvõtet siis trükkima.
Panen kokkuvõtvad numbrid.

Sel nädala kõndisin 56,92 km. Jätkuvalt katsun kinni pidada lubadusest, et jalutan iga päev vähemalt 5 km.
Oma Polari aktiivsuse olen ka sel nädalal kenasti täis saanud.

HIITi tegin ka kolm korda nädalas, nagu ikka. Videod, mille järgi ma siplen, on kenasti olemas Facebookis mu blogi lehel. 

Kaloreid olen ka kenasti lugenud ja kirja pannud. Ka makrod on juba täitsa ilusasti tasakaalus. Tunnen ennast tegelikult juba selle vana Mariliisina, kes kena ja sale oli. Ainult mu peegelpilt ei taha asjaga kaasa minna. 

Riietega ei ole mu kehal väga midagi häda, aga ilma riieteta . . .pühajeesus!

Ükspäev sattusin Eedenis liftiga sõitmas ja nägin oma kintse peeglist. Oeh. Paks. Paks. Paks. Paksmagu. Tünn. Tselluliidikuhi. 

Ei, ma ei vihka ennast. Mulle ei meeldi minu jalad lihtsalt. 

See on minu keha eripära, et üleliigne talletub kõige esimesena kintsudesse ja kaalulangetusel kaob kõige viimasena. 

Kuna mul on hetkel kaalu ainult 2 kg rohkem, kui enne Loviisat, siis olen ma näost ja käsivartest ja kõhust sale, aga persest paks. Tissidest ka, aga see nähtus kaob koos piimaga. 

Tegelikult ma tean, et kui ma taas jooksma hakkan ja magusat veidi vähem söön, siis kaovad need pekid ka kintsudelt, aga ma ei taha ju oodata. Tahan kohe peenike olla!! 

Jonn-jonn-jonn. 

Mul on üks ülestunnistus ka - ma sõin teisipäeval McDonaldsi burksi ja kartuleid. See polnud mu enda valik, aga ei raatsinud seisma ka jätta toitu. Laps ja mees käisid kinos ja söömas ja otsustasid kahepeal emmele ka miskit head tuua. Sain mingi megajõhkra Maestro burgeri ja mundris kartulid. 

Panin selle burxi ja kartulid ka MyFitnessPali sisse ja ülla-ülla - minu toidud tolleks päevaks olid söödud. See burger on ikka jõhker kaloripomm! Ärge sööge burxi! 

Oeh. Tegelikult peaksin ma oma kintsuhala ja muu hala jätma ja miskit ette võtma. Täna juba vaatasin teid sellise moega, et äkki saab varsti jooksmas käima hakata. 

Mul ei ole vist isegi retuuse, mis mulle jalga mahuvad. Noh, sest ma olen paks. 

Ma ei raatsi samas ka uusi osta. Sama käib jooksutossude kohta. Minu praegused tossud oleksid peale pooletunnist jooksu porist ja plögast läbimärjad. Jalad märjad ja külmad. Nii see põiepõletik ja nohu tuleb. 

Vingun siin. Ja olen paks.

Ilmselt oleks mõistlik siinkohal otsad kokku tõmmata. Lähme perega šoppama. Lasen mehel endale midagi ilusat osta, mis mu rasvase perse mõtted eemale peletab. 

Lõpetuseks üks pilt minust Kvartali V Cafe's. Kooki käisin söömas (hmmm, huvitav, miks kaal ei lange)

Olge saledad!

Mariliis