Elust ja olust - palju pilte

Nii palju oleks muljetada, aga ei jõua kõike jooksvalt kirja panna. Siis tekib selline olukord, et ei tule enam seda kirjutamistuhinat peale ja äkitselt - poof! - ongi kaks kuud möödas ja sa ei mäletagi enam, mida sa kirjutada tahtsid :)

Heh. Mul on ilmselgelt mingi probleem.

Katsun siis kusagilt pihta hakata ja natukene oma elust ja olust kirja panna. Selline tunne, nagu poleks kuid juba bloginud, kuigi tegelikkuses on vist ainult nädalake viimasest postitusest möödas.

Iiiiiiiigatahes . . .

Esmaspäevast olin jälle trennilainel ja startisin Kayla kava kuuenda nädalaga. Regiina juba hoiatas ette, et nüüd läheb jõhkraks, pangu ma oma tagumik valmis. Ta ei valetanud. Tagumik mäletab siiani selle nädala õudusi.

Võtan lühidalt oma teguderohke nädala kokku -

Esmaspäeval:

• Pidi olema ühistrenn lugejatega, kuid kedagi ei tulnud, seega jooksin soojenduseks 5,88 km ajaga 38:39, tempo 6:35 min/km, pulss 147 bpm
• Kayla kava käed ja kõht ajagab 32:33, pulss 118 bpm

Tahtsin graatsiliselt hüpata, aga näe, mis välja tuli

Oeh, need kõhulihased

Teisipäeval:

• Käisime Printsessiga Cinamonis beebikinos ja õhtul jalutamas. Trenni ei teinud.

Kolmapäeval:

• Jooksin 4,46 km ajaga 30:46, tempo 6:53 min/km, pulss 145 bpm
• Kayla kava kõht ja kardio ajaga 30:42, pulss 123 bpm

Neljapäeval:

• Sõitsime perega Lätti, ööbisime kaks ööd Riias. Peatusime neljatärnihotellis Rixwell Elefant. Hotelliga jäime igati rahule. Toas oli kolm üheinimesevoodit ja lisaks siis beebivoodi. Tuba oli väga maitsekalt sisustatud, seinal oli lameekraaniga televiisor, toas levis võrdlemisi kiire wifi.

  

  Sain kah punasele vaibale 

  
  
  
  
  

  

  Poja valis oma voodi välja

  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  
  Hotell asus kesklinnast ja vanalinnast võrdlemisi kaugel. Kui ma hotelli broneerisin, siis tundus mulle, et sinna on ainult natukene vaja jalutada. Tegelikkuses oli linna saamiseks vaja kõndida üle kolme ülipika silla. Esimesel sillal oli kõnnitee täpselt sama lai, kui meie käru rattad. Väikene vääratus ja me oleks Printsessiga autoteele kukkunud. Päris pingeline oli see sillaületus. 
  

Järgmisel päeval läksime autoga linna ja jalutasime kesklinnas 4 tunnikest ringi. Riia vanalinn on hingematvalt ilus ja ma oleks suurima rõõmuga seal veel tunde ringi vaadanud, aga minu suureks üllatuseks selgus, et mõlemad mu mehed (poeg ja abikaasa) ei jaksa väga palju kõndida. 

Noh, minu kaitseks nii palju, et me ei kõndinud neli tundi järjest. Me ikka lõunatasime ka ja šoppasime/seisime poeriiulite vahel rumala näoga. Ausõna, ma mõtlesin, et ma saadan oma poisid kohe kusagile treeninglaagrisse. Kurjam küll! :D 

Lihtsalt venisid mul seljataga. Mees veel kirus, et pidi ta endast noorema naise võtma :D :D 

Laps muidugi ähvardas kohe ja sealsamas maha surra. Lisaks ähvardasid ta jalad lihtsalt küljest kukkuda. Lõpuks poeg lihtsalt rääkis oma jalgadega: "ärge valutage, kõnnime, lihtsalt kõnnime veel ja veel ja veel..." :D

Toomkirik

per se

Praegu tundub jah naljakas, aga kujutage ette, et te tahate vinge arhitektuuriga tutvuda ja mingid lihtsalt kiunuvad sul kõrval. Oeh. Ma ei jõudnud isegi šoppama, kuna mehed olid juba veidi näost ära ja ma ei tahtnud ka nende reisi ära rikkuda. 

Minul oli aga jaksu küll ja veel ning tagasi hotelli jõudes otsustasin üles otsida hotelli jõusaali. 

Olin kenasti trenniriided kaasa pakkinud, lisaks ostsin Olimpia kaubanduskeskuse SportsDirectist endale 5,50 eest uue trennipluusi. Tosse muidugi kaasa ei võtnud, kuid õnneks olid mul mu kõndimise tennised kaasas. 

Jõusaal oli pisike, kuid täiesti piisav minu Kayla kava jaoks.

Reedel:

• Soojenduseks 10 minutit jooksu hotelli jõusaalis lindil, siis Kayla kava jalad ja kardio, lõdvestuseks 10 minutit velotrenažööril. Oeh, seekordne Kayla oli jõhker. Ma üks hetk lihtsalt istusin jõusaali põrandale maha ja katsusin oma hingamise normi saada. Reaalselt tekkis korra paanika, et ma lämbun lihtsalt ära. Õnneks oli jõusaalis ka veeaparaat olemas, kust ma siis endale turgutuseks vett võtsin. Mul on muide tänase päevani tagumik nii hell, et igas poosis istuda ei tahagi. Need jalapäevad Kayla kavas on mu surm. Aga pepu hakkab nende tagajärjel ka vaikselt vormi võtma. 

Reedel käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses šoppamas ja poisid muidugi olid jumalast laibad juba. Ma lubasin koju jõudes kohe Aliexpressist neile mõlemale aktiivsusmonitorid osta, et saaks nende päevast aktiivsust monitoorida. No, ei ole normaalne, et nad nii siva ära väsivad. Pean sellega nüüd tegelema hakkama :) Liigume rohkem!

Laupäeva õhtul tulime juba Eestisse tagasi, kuna abikaasa pidi täna tööle minema. 

Printsess muide pidas end terve reisi aja väga hästi üleval. Ei mingit jorinat, ei mingit üleväsimust.  

Magas kenasti hotellitoas oma voodis, sõi, jõi jooksu pealt kõike, mida anti ja oli rõõmus ja rõõsa.

Riias õppisin ma kuidagi ootamatult oma keha rohkem armastama. Ma tundusin endale isegi täitsa vormis juba. Kandsin julgelt lühikest seelikut või lühikesi pükse. Ei lasnud end oma venitusarmilistest kintsudest üldse häirida. Las lopendavad siis, ma ise vähemalt tean, et selle naha all on jumala vonksud jalad. 

Lätti võtsime kaasa kingituseks saadud jooksukäru, kuna jalutuskäru on meil müügis ja ma isegi naiivselt lootsin, et äkki jõuan Riias jooksmagi.

Noh, jooksma ei jõudnud esiteks juba ajaliselt, aga tegelikkuses on Riias need teed ikka päris nukras seisukorras, seega ei kutsunudki väga käruga jooksma. 

Käru paremale kakkumisest sain ka lahti. Sättisin seda esiratast natukene teise nurga alla ja enam ei kaku kummalegi poole. Ideaalne käru. Oleks see kaarvari ainult pikem :)

Nonii, saite nüüd enam vähem järje peale, et kus ma olen olnud ja mida teinud.

Plaanin muide teha augustis ühe Endomondo väljakutse. Kirjutan sellest oma blogi Facebook'i lehel ka. Hoidke silm ja kõrv lahti. Kellel neid mitu, võib ka kõik lahti hoida ;)