Pajusi Mudajooks 2017

Tegin ära selle hullu asja ja käisin mudajooksul.
Olin paar päeva enne jooksu ikka ammu ärevil ja tegelikkuses natukene kahetsesin, et ennast kirja olin pannud. Oleks mul kindel kaaslane rajale tulemas olnud, oleksin rahulikum olnud.
Üksi täiesti uut kogemust saama minna tundus hirmutav. Reede õhtul ei tahtnud isegi uni tulla, kuna selline sabin oli sees.

Laupäeva hommikul startisime Tartust Pajusi poole kell 10, kohal olime kella 11-paiku.
Infotelgist sain käe ümber kiibi ja õlavarrele kirjutati markeriga number. Mina olin nr 90. Ilus ja ümmargune :)

Kohe sattusime kokku ka Marise ja tema mehe Priiduga.

Oli rahustav mõnda tuttavat nägu näha.

Varsti kutsutigi osalejaid stardikoridor ja seal nägime ära ka kolmanda blogija - Ele.
Ele läks võistlema meeskonnaga, seega tal oli vähe julgem, kuigi tunnistasime mõlemad, et kõhus oli paras karussell.

Marisele ütlesin veel enne starti, et iga mees enda eest ja mind nad järgi ootama ei pea.

Kõlas stardipauk.

Marise ja Priidu kaotasin silmist juba teise takistuse juures, milleks oli mudaojas palgi alt läbi ujumine.

Noh, see muda oli ikka muda ja automaatselt ikka proovisid alguses mitte väga ära määrida ennast. See oli küll paras aja raiskamine :D aga katsu sa naistele selgeks teha, et plögane on okey ja pane ikka täiega oma nägu sinna mutta :D
Noup!

Mäletan, et algus venis meeletult. Kui läbitud oli kuskil 4 takistust, milledest vähemalt kahe ees oli suuremat sorti seisak, siis tundus mulle, et ma olen juba igavesti siin rajal olnud. Minu õnnetuseks näitas järgmine silt aga seda, et läbitud on alles 2 kilomeetrit. Appi!
Korra tõmbas seest õõnsaks. Kas seda muda on veel 8 kilomeetrit??

Rada kulges mööda mudast ja ülilibedat jõekallast. Pisteliselt suunati rada ka jõkke sisse ja siis tuli seal sumbata ja katsuda iga hinna eest püsti jääda.
Kui kauaks ühe koha peale seisma pidid jääma, siis tuli jalgu pidevalt liigutada, kuna muidu vajusid jalad nii sügavale mutta, et enam neid naljalt välja ei saanud.

Näide pinnasest, kus liikuda tuli - Foto: Eili Arula    postimees.ee

Siin ei saanudki näiteks püsti edasi liikuda. Jalad vajusid nii sügavale muda sisse, et lihtsalt ei suutnud ennast liigutada. Päris pika maa läbisin käpuli.
Keha väsis nii ära mingi hetk, et pidin keset mudaauku istuma ja hinge tõmbama.

Foto: Eili Arula   postimees.ee

Kõige mõnusam takistus minu jaoks olid heinapallid teel. Neile sai mõnusa hüppega peale ja siis maha veereda. Tundsin ennast nagu laps. Tuli meelde, kui lapsepõlves sai ikka iga künka peal ronitud ja roomatud.

Terve "jooksu" aja oli mul naeratus näol. Välja arvatud need hetked, kui ma parasjagu kusagile kukkusin, kuna muda on ju libe ja jõepõhi maru konarlik.


Peale seda kahe kilomeetri ehmatust läks rada nii kiiresti kuidagi.
Iga uus takistus tundus põnev. Ma juba ootasin, et mis siis nüüd järgmiseks tuleb ja, kas ma sealt üldse läbi/üle saan.

Takistused olid enamasti sellised, mis on jõukohased kõigile. Noh, kõigile, kellele on jõukohane 9-kilomeetrit raske pinnasega rada läbida.

Kaks takistust olid sellised, kus oli mul abi vaja. Mõlemad olid takistused, kust tuli üle saada.

Esimene oli palgi ümber pandud rehvidega takistus. Takistus oli mulle kuskil lõua kõrgusel ja rehvid seal ümber ju käisid ringi, seega lihtsalt peale hüpates ma sealt üle ei saanud. Veeresin tagasi.
Õnneks olin tolleks hetkeks üles leidnud ka Marise ja Priidu ja Priit viskas mu mängleva kergusega sealt üle. Tegelt ka. Nagu iga päev viskaks naisi üle palgi :D Tänks, mees!

Teine raskem takistud oli puidust sein. Kõrguselt ikka üle pea julgelt. Sinna ma ise hüpata ei suutnud ja olin juba valmis ümber takistuse jooksma, kui üks meesterahvas raja kõrvalt hüüdis, et ikka kogu raha eest tuleb rada läbida. Ma karjusin vastu, et ma ei jaksa hüpata nii kõrgele. Selle peale tuli meesterahavas kiirelt minu juurde, pani käed pätikaks kokku ja käskis peale hüpata.
Tõukasin jalaga end seinale, keerutasin teisele poole ja lasin rippu. Hops. Ja oligi tehtud.
Mina, kes ma üldiselt kõrgusi ei armasta ja tegelikkuses ei oleks tahtnud sinna peale üldse ronida, sai takistusest nii üle, et ma ei pannud tähelegi.
Kõik käis nii kiiresti ja kuidagi lihtsalt.

See, kui osav või kiire jooksja sa oled, ei mänginud rajal väga suurt rolli.
Takistuste vahel oli vaid paaris kohas nii piisavalt pikalt normaalne pinnas, et sai hoogsamat jooksusammu teha. Enamuse ajast oli muda, kust tuli jõuga oma jalgu välja tõsta või vesi või künklik metsarada. Lisaks olid tossutallad mudased ja libedad ja pidevalt kippus jalg valele poole libisema.
Tuhar sai korralikult tööd.

Lõpp tuli kuidagi eriti kiiresti.

Mäletan et ma jõudsin just öelda, et üle poole peaks läbi olema, kui juba üks rajamärkija hüüdis, et ainult 800 meetrit veel.
Ma küsisin, et kas ta üritab meisse positiivsust süstida või on tegelikult ka ainult 800 meetrit veel?
Ta kinnitas, et ongi ainult 800 meetrit veel.

Tolleks hetkeks olid mudased augud otsa saanud ja rada kulges mööda muru. See tundus tõeline puhkus.
 Siis avastasin, et mul on üks tossupael täiesti lahti, aga ma ei raatsinud seisma jääda. Jooksingi viimased 800 meetrit lahtise tossupaelaga ja ei käinudki ninuli. Hurraaa!

Enne lõppu oli korralik sprinkler keset teed, mis suurema muda maha loputas. Jumal tänatud, sest seda muda oli ikka kilode viisi seal kerel.

Foto: Eili Arula  postimees.ee 

Sain medali kaela, tõmbasin hinge ja läksin oma pere juurde.

Naeratus oli ikka näol ja tuju oli super. Mingit väsimust küll ei olnud.

Kui muidu on jooksu lõpus mul nägu alati punapeet ja kops koos, siis sel korral ei olnud mul häda midagi.
Isegi hingeldama ei võtnud.

Keha oli jahutatud ja tuju oli hea.

Noh, seniks, kuni keha maha jahtus ja tuli end pesema minna.

Need dušid, mis seal olid, olid jääkülma veega. Võeh.
Juba järjekorras seistes sain aru, et mina sinna pesema küll ei jõua. Abikaasa aga porisena mind autosse ei lubanud, seega tuli minna lähedalasuvasse tiiki end loputama.

Tiigivesi oli nii soe.

Sinna kogunes veel teisigi mudajooksulisi ja muidu ilus ja läbipaistev tiigivesi oli minutitega paras mudaauk.

Alguses üritasin ikka diskreetselt ennast loputada, aga lõpuks selgus, et absoluutselt kõik voldivahed olid muda täis ja ma lõpetasin spordirinnaka ja stringide väel seal tiigis.
Välgutasin pärast ka auto juures veel oma lumivalget kanni ja kuivatasin ja panin vahetusriided selga.

Alles siis hakkas kehal soe.

Võeh.

Peanahk oli ikka muda ja liiva täis, aga vähemalt lubas mees mu autosse.

Tagasiteel Tartusse võtsime Põltsamaa Olerexist sooja kakaod ja süüa ning koju jõudes viskasin riided masinasse ja läksin ise duši alla.

Üldine hinnang Pajusi mudajooksule - väga hea!
Läheksin igatahes uuesti ja soovitan ka teistele. Rada oli keeruline ja põnev, aga täiesti läbitav.

Kogusin ka mõnusa posu sinikaid ja marrastusi, kuid ilmselt paranevad lapse pulmadeks ära :)