Mis mulje ma inimestele jätan?

Räägitakse küll, et enesekindel inimene ei hooli sellest, mida teised temast arvavad. Mina mingil määral nõustun selle väitega, samas ei nõustu ka.
See, millise mulje sa inimestele jätad, määrab suuresti su käekäigu. Sa ei eksisteeri üksi siin maailmas ja paratamatult tuleb kokku puutuda ka teiste inimestega. Siis on ju ometigi oluline, mida sinust arvatakse? Või ei ole?

Hakkasin sel teemal sügavamalt juurdlema eile, kui mulle jõudis kohale, et äkki inimesed ei tule ühistrenni minu pärast! Ma olen äkki liiga veider. Või liiga intensiivne. Liiga suur lobamokk? Jätan endast rumala mulje? Kas minu seltskonnas on ebamugav viibida?

Otsustasin praeguseks ühistrennid ära jätta. Käin ja teen üksi oma trenne, pole vaja endale veel rohkem negatiivset tähelepanu tõmmata kirjutades, et jälle keegi kohale ei ilmunud.
Loodetavasti sai kasvõi ükski inimene mingit kasu mu ühistrennidest.

Tulles tagasi selle juurde, mis mulje ma teistele inimestele jätan. Noh, ma ise muidugi loodan, et ma jätan sõbraliku, murevaba, rõõmsameelse ja sportliku mulje, kuid see ei pruugi üldse nii olla.

Äkki minu sõbralikkus tundub hoopis ülepingutatud, murevabadusest pole haisugi ja sportlik ma ka välja ei näe. Võib olla spordiriietes veel, aga niisama?

Mäletan, kui ma kaks aastat tagasi oma esimesi jooksutosse ostma läksin. Marssisin nina püsti Sportlandi sisse ja olin otsustanud oma peas, et ma olen juba nii vinge jooksja, et lasen end nõustada ja endale igasugu fäänsisid jooksutosse pähe määrida.
Läksin tossuriiuli juurde, aga ei leidnud kohe nagu ühtegi ilusat, mis oleks olnud alla 100 euro ja ma olin natukene tujust ära. Katsusin seal erinevaid mudeleid, ühte oleksin tahtnud jalga proovida. Otsisin teenindajat. Pilguga ei silmanud, ainult kassas oli üks ja temal oli järjekord. Mõtlesin siis, et ootan natukene, küll keegi tuleb. Heh, ei tulnud kedagi. Siis aga ilmus meeste jalatsiriiuli ette üks vähe turskema olemisega isend ja tolle juurde ilmus eiteakust kohe teenindaja, vedas erinevaid numbreid ette, näitas, jutustas, naeratas. Minust vaadati lihtsalt mööda. Tundsin ennast maailma mõtetuima eidena too hetk.
Ei pea vist lisama, et jooksutosse ma tol korral endale ei saanud. Lonkisin nina maas poest välja ja otsustasin, et otsin need jooksutossud mujalt. Lõpuks ostsin oma esimesed jooksutossud enne 33. Tartu Jooksumaratoni toimunud spordikaupade laadalt Lõunakeskuse Liuväljalt. Maksid soodukaga vist mingi 50 eurot ja käivad siiamaani minuga jooksmas. Kulumismärke ei tähelda. Eelmine aasta sai ju vaid paar korda jalga pandud (rasedus ja värki).

Ma tahaksin, et minust jääks sportlik mulje. Ma tahaksin, et ma ei tunduks närviline, saamatu, ebakindel või paks. Jumal hoidku, kui keegi mulle paks ütleks. Ma vist ei kontrolliks ennast hästi. Päriselt.
Eks tõde on see, et ma natukene tunnen end vahel närvilise, saamatu, ebakindla ja paksuna, aga loodetavasti ei torka see kõrvalseisjatele nii silma.                 Loodetavasti.

Tegelikkuses ma ei tea, mida minust seljataga arvatakse või räägitakse. Ma tegelikult ka ei taha teada, kui see on negatiivne, kuna see paneks mulle ikka mõnusa põntsu. Ma pole veel nii enesekindel, et kõik negatiivne vastu võtta ja end mitte inimprügina tunda.

Positiivset muidugi tahaks kuulda, aga salaja. Niimoodi seljataga ja kogemata. Noh, sest näkku öeldakse harvem tõde, aga seljataga räägitavat positiivset kuuleb harva, Usun, et seljataga kiitmine on siiram, kui see naeratava näoga "oi, sa näed nii hea välja". Enamasti on selle taga mõte "sa pole enam üldse nii paks, kui varem" või "näe, suutsidki kaalu langetada, sa va paks lehm"  :) :) või siis öeldakse pigem viisakusest või harjumusest.
Ma räägin omast kogemusest.
Mõni inimene saab minu poolt ikka siiralt ka kiita, aga neid mokaotsast visatud komplimente tuleb kuu lõikes ikka rohkem.

Minu jaoks on suurim kompliment see, kui ma kuulen läbi kolmanda isiku, kuidas keegi mind kiitnud on,või see, kui keegi minu eeskujul end liigutama on hakanud.
Kõik lugejad, kes on mulle Facebookis või siin kommentaarides endast märku andnud, et ma olen neid kuidagigi inspireerinud, teadke, et ma olen südamest liigutatud. Selline tagasiside läheb väga hinge. Aitäh!

Palusin oma 9-aastasel pojal end kirjeldada ja tema räägib, et ma teen koguaeg trenni ja söön ainult kasulikku magusat :D Lisaks ma kõnnin kiiremini, kui teised jooksevad :) :) Ja siis, kui ma rase olin, siis ma olin sama peenikene nagu praegu. Hästi kasvatatud mul see poja.
Abikaasa arvab, et mu käsivarred on väga ilusad ja ma olen parajalt hull. Tema meelest teen ma nii rasket trenni, et mine hulluks :D

Armsad on need poisid mul.

Usun, et ma mingil määral jätan nüüd juba üldsusele ka natukene sportlikuma inimese mulje, kuna  need Herbalife'i tegelased, kes kaubanduskeskustes lasevad rasvaprotsenti mõõta, need mind ei taha. Ma ükskord seisin lausa koos abikaasaga seal järjekorras, aga ainult mees mõõdeti ära ja teine teenindaja ei vaadanud mulle otsagi. Ma vaikselt sisendasin endale, et ma näen lihtsalt juba nii vonks välja, et neil ei ole ühtegi müügiargumenti, et mulle neid pulbriplögasid pähe määrida.

Kas keegi julgeb avaldada, mis esmamulje mina talle jätnud olen?
Mis te arvate, mis mulje teie inimestele jätate? Mis mulje tahaksite jätta?