Appi, juba on märtsi keskpaik! Mis ajaga juhtus?!
Avastasin endalegi üllatuseks, et ma olen suht märkamatult juba terve kuu maksnud sportimise eest. Mina, kes ma pidasin seda suurimaks raha raiskamiseks, sest kodus saab ju ka ennast liigutada. Jooksmine ja jalutamine on ju puhta tasuta.
Mis ma oskan öelda. Kas ma arvan, et see oli õige otsus?
Jah! Kindlasti!
Selle kuu aja jooksul jõudsin spordiklubisse 16 korda. Tegin üle aasta algust ka jooksmisega (lindil) ning tegin esimest korda jõutreeningut päris ehtsatel jõusaali masinatel. Hell jeee!
Nagu ma ka arvasin, siis ise ma ei oleks selle jõusaalindusega hakkama saanud. Ilma treeneri abita siis. Mul polnud aimugi, millised masinad milliseid lihasgruppe treenivad. Millises järjekorras oleks mõistlik neil higistada ning kui palju. Liiga palju küsimusi, eks?
Ma siiani vahel ikka näen, kuidas tullakse jõusaali, jalutatakse jõusaalis ringi ja siis otsustatakse mõnele masinale istuda. Vahel ei sätita isegi masinat enda pikkuse järgi paika, ei muudeta raskusi ega miskit. Siis rebitakse silm punnis neli kordust ära, ohatakse ja pühitakse laupa ja minnakse järgmisele masinale. Üks neiu istus minu kõrvale masinale valet pidi peale, siis otsis tükk aega kohta, kust tõmmata, ei leidnud ja loobus. Ma katsusin muiet tagasi hoida.
Ma ise oleksin ju täpselt samasugune olnud, kui ma oleks üksi alustanud, seega naerda ei ole ilus. See aga näitab seda, et päris esimest korda võiks jõusaalis ikka keegi teadjam kaasas olla.
Rühmatrennidest nii palju, et sinna ma üldse väga ei kipu. Ei saa öelda, et see esimene kord oleks mu ära ehmatanud vms, ma lihtsalt ei armasta koos suure massiga riietusruumis viibida.
Jõusaali sätin ennast ka enamasti siis, kui ühtegi rühmatrenni algamas või lõppemas pole.
Ma olen eluga hetkel tegelikult väga rahul. Keha võtab vaikselt tahkemat vormi, kaal langeb ja enesetunne on parem kui varem.
Üha rohkem saan aru nendest, kes jõusaalis või riietusruumis endast pilte teevad. Peale korralikku trenni tundub, et sa oled nii ilus ja peenike. Siis tahaks ju seda ilu kuidagi ka jäädvustada. Paraku ei ole mul nii palju julgust, et paluda kellelgi teisel endast jõusaalis pilte teha, seega katsun kah kuidagi märkamatult peegli ees mõned pildid klõpsida.
Noh, sest kui pilti pole, siis seda ei juhtunud, eksju?
Minu uhked jõuksi klõpsud ka. Et oleks ikka maksimaalselt piinlik ja nõme:
Jah, on küll häbi, aga ei tunne :D
Sai selline natukene sisutühi postitus, aga ma lihtsalt tahtsin ära märkida, et MA KÄIN JÕUSAALIS! Haaah!
Aga okey, olge muhedad.
Mariliis
Avastasin endalegi üllatuseks, et ma olen suht märkamatult juba terve kuu maksnud sportimise eest. Mina, kes ma pidasin seda suurimaks raha raiskamiseks, sest kodus saab ju ka ennast liigutada. Jooksmine ja jalutamine on ju puhta tasuta.
Mis ma oskan öelda. Kas ma arvan, et see oli õige otsus?
Jah! Kindlasti!
Selle kuu aja jooksul jõudsin spordiklubisse 16 korda. Tegin üle aasta algust ka jooksmisega (lindil) ning tegin esimest korda jõutreeningut päris ehtsatel jõusaali masinatel. Hell jeee!
Nagu ma ka arvasin, siis ise ma ei oleks selle jõusaalindusega hakkama saanud. Ilma treeneri abita siis. Mul polnud aimugi, millised masinad milliseid lihasgruppe treenivad. Millises järjekorras oleks mõistlik neil higistada ning kui palju. Liiga palju küsimusi, eks?
Ma siiani vahel ikka näen, kuidas tullakse jõusaali, jalutatakse jõusaalis ringi ja siis otsustatakse mõnele masinale istuda. Vahel ei sätita isegi masinat enda pikkuse järgi paika, ei muudeta raskusi ega miskit. Siis rebitakse silm punnis neli kordust ära, ohatakse ja pühitakse laupa ja minnakse järgmisele masinale. Üks neiu istus minu kõrvale masinale valet pidi peale, siis otsis tükk aega kohta, kust tõmmata, ei leidnud ja loobus. Ma katsusin muiet tagasi hoida.
Ma ise oleksin ju täpselt samasugune olnud, kui ma oleks üksi alustanud, seega naerda ei ole ilus. See aga näitab seda, et päris esimest korda võiks jõusaalis ikka keegi teadjam kaasas olla.
Rühmatrennidest nii palju, et sinna ma üldse väga ei kipu. Ei saa öelda, et see esimene kord oleks mu ära ehmatanud vms, ma lihtsalt ei armasta koos suure massiga riietusruumis viibida.
Jõusaali sätin ennast ka enamasti siis, kui ühtegi rühmatrenni algamas või lõppemas pole.
Ma olen eluga hetkel tegelikult väga rahul. Keha võtab vaikselt tahkemat vormi, kaal langeb ja enesetunne on parem kui varem.
Üha rohkem saan aru nendest, kes jõusaalis või riietusruumis endast pilte teevad. Peale korralikku trenni tundub, et sa oled nii ilus ja peenike. Siis tahaks ju seda ilu kuidagi ka jäädvustada. Paraku ei ole mul nii palju julgust, et paluda kellelgi teisel endast jõusaalis pilte teha, seega katsun kah kuidagi märkamatult peegli ees mõned pildid klõpsida.
Noh, sest kui pilti pole, siis seda ei juhtunud, eksju?
Minu uhked jõuksi klõpsud ka. Et oleks ikka maksimaalselt piinlik ja nõme:
Jah, on küll häbi, aga ei tunne :D
Sai selline natukene sisutühi postitus, aga ma lihtsalt tahtsin ära märkida, et MA KÄIN JÕUSAALIS! Haaah!
Aga okey, olge muhedad.
Mariliis
Ja igakorraga hakkab rohkem meeldima eks? Aga selfid on toredad 😁 eriti see õuriietefa-vorm paistab silma kohe 😁
VastaKustutaAga ok, tegelikult oled ikka väga tubli 🙌 💪 👍
Muidugi hakkab iga korraga rohkem meeldima :) :)
KustutaJa see jopega on minu esimene selfie spordiklubis. Ootasin tükk aega, et inimesed minu kapi juurest ära läheksid, aga niisama passida tundus imelik. Pildi sain tehtud alles siis, kui jope huba seljas ja koju vaja minna :D :D esimese maailma probleemid.