Esimene päris jooks* ja uuest pulsikellast

Suure suuga lubasin laupäeval oma esimese päris jooksu ära teha. Päris jooksu ses mõttes, et lindil olen max 6 km korraga jooksnud ja enne rasedust sai ju ka lipatud, aga jõusaalis soojas ja ühtlasel lindil jooksmine pole päris võrreldav õuetingimustega. Ja peale aastast jooksupausi on nagunii tunne, nagu jookseks esimest korda.

Laupäeval käisime perega ühel juubelil ning sealt saime koju alles 16-paiku. Imikul oli lõunauni täiesti magamata, seega võtsin jooksmise asemel ette hoopis jalutuskäigu käruga.
Lisaks ei olnud laupäevaks veel kohale jõdnud ka mu pulsikell.

Andestasin endale oma laiskuse ning lubasin, et pühapäeval lähen kindlasti jooksma.

Pühapäeva kella 14ks oli Smartposti jõudnud ka mu pulsikell, seega sättisin lapse lõunauinaku ajal sammud sinnapoole.

Juba pikalt olin kaalunud uue pulsikella ostu, kuna eelmine on saadud üliodavalt kuskilt chilli.ee-st vms ja ähvardab juba pilti taskusse visata. Lisaks näitab ta ainult pulssi ja siis, kui sa nuppu vajutad. Igavesti tüütu oli toda kasutada.
Silma oli jäänud Polar m400. Peaks olema jooksmiseks ideaalne kell - gps olemas, mõnusalt naiselik, saab kasutada ka aktiivsusmonitorina.
Hakkasin siis sellel Polaril silma peal hoidma. Nagu te teate, siis kallimaid kui 20€ maksvaid esemeid katsun ma järelturult soetada. Esiteks on kasutatud esemel esimesed vead juba välja tulnud (või nende puudumine), teiseks on järelturul hinnad soodsamad.
Läbi sai tuuseldatud osta.ee, buduaar ja erinevad Facebooki grupid. Buduaarist leidsin m400 110€-ga. Olin suhteliselt kindlalt juba ära otsustanud, et just selle ma võtan, kui mulle jäi silma kohe samal lehel pakutav Tomtom gps kell. Silma jäi seetõttu, et hind oli soodsam, kui Polaril.
Uurisin netist natukene selle kella kohta ka. Tegemist on siis sellise isendiga - https://www.palmtek.ee/et/tomtom-multisport-cardio-white-red.html

Ma tunnistan ausalt, et ma väga ei oska muud kui suurt ekraani, gpsi ja pulsi mõõtmist pulsikellalt tahta, seega väga ei jaga, kas ta on hea või ei ole. Küll aga meelitas mind see turuhind. Kuna kell mõõdab pulssi randmelt, siis automaatselt tekib kahtlus, kas ta ikka õigesti mõõdab. Noh, kui nad ei suuda kolmesaja euro eest ka kvaliteetset kella teha, siis on maailmas küll miskit mäda.
Mina kella muidugi kolmesaja eest ei ostnud :) pühajeesusmaria!
Mina maksin koos postikuluga kokku 72,90 €.
Ise olen diiliga jumala rahul! :)

Aga jooksmisest ka. Olin lapsega 10 km maha vantsinud, kella kätte saanud ja nüüd oli aeg jooksuplaane teha.

Ilm oli ülimalt kräpp. Ilgelt suur tuul, jäine vihm ja porised teed. Jei!
Jalutades sain nii kõva vihma kaela, et telefon sai ka jopetaskus märjaks. Siuke sadu.
Natukene vihkasin ennast, et laupäeval mõnusa ilmaga oma jooksu ära ei teinud.

Kuna väljas polnud ammu jooksnud, siis ei osanud kohe midagi selgagi panna. Lõpuks said selga lühikeste varrukatega spordisärk, pikkade varrukatega jooksusärk ja peale õhuke kilekas. Kaela sall ja pähe puuvillane kahekordne ludumüts ja jalga termoretuusid ja botased.

Selline komplekt!

Igati kõbus spordieit ju! :)

Kuna abikaasa oli tööl, siis pakkisin ka oma neljakuuse kaasa.

Otsustasin, et jooksen nii 30 minutit ja siis koju tagasi.
Panin kella tööle, leidis gps signaali kenasti ûles, ja asusin jooksma. Plaan oli teha baasvastupidavuse treenimiseks jooks madala pulsiga. Ideaalis oleksin hoidnud pulsi 130-140 vahel, aga see tuul ja vihm ei tahtnud minuga väga koostööd teha. Vankri vihmakile võttis tuule alla ja vedas mind ühest teeservast teise. Vahel oli tunne, et ma reaalselt seisan paigal ja teen jooksusammu :) tegelt ka.

Jooksin oma 30 minutit ära, aga just siis hakkas asi mõnusaks minema. Vihm jäi järgi ja pilve tagant piilus veidi päikestki. Poleks seda tuult olnud, siis oleksin ma väga rahulolev olnud ja ehk isegi pikemalt vudinud.

Kokkuvõttes tegin 1:01 ja 8,45 km. Keskmine pulss 144, max 163 (need mäed ja tuul ja vihm ja vanker).

Laps oli terve tagasitee ärkvel, kuid ilmselt nautis vähe kiiremat sõitu, kuna ei teinud piuksugi.

Pean ütlema, et ma alguses tegelikult täitsa kartsin seda vankriga jooksmist. Esiteks see lapse pakkimine. Mis siis, kui ta ei maga/tahab midagi/hakkab nutma. Mis siis, kui ma ei jaksa käru lükata ja joosta samal ajal.
Tegelikkuses ei ole see käruga jooksmine väga tavalisest jooksmisest erinev. Jah, üks käsi on kinni ja käru lükkamine just mäest üles ja vastu tuult kergitab pulssi päris korralikult, aga iseenesest ei pane seda käru nagu tähelegi. Suur vastutuul ja vihm on nõmedad ka ilma käruta joostes.
Muide, väljas joostes lähevad kilomeetrid ja minutid kuidagi kiiremini, kui lindil joostes.

Sellest nädalast läheb peale tööõnnetust (lõikas pöidla kõõlused ja närvid läbi) tagasi tööle ka mu kallis abikaasa, mis tähendab seda, et jõusaali jõuan ma veidi harvem. Seevastu peaksin ma nüüd õue jooksma palju sagedamini jõudma.

Ma natukene veel uurin ka seda jooksja käsiraamatut ja katsun mingi baasi sügiseseks poolmaratoniks alla joosta.

Täna jäi väike neiu kenasti 20:15 magama ning põõnab oma ööund, mistõttu sain ka oma postituse lõpuni kirjutada.
Nüüd keeran aga minagi kerra ja katsun ennast välja magada.

Olge mõnusad!

Mariliis