Sattusin lugema Regiina postitust, kus ta kirjutas sellest, kust tema spordiarmastus alguse sai. Lugu tundus nii mõnus, et paratamatult hakkasin mõtlema ka enda minevikule. Üritasin aru saada, kas minu praegune elustiil võiks olla juba nö emapiimaga kaasa antud. Noh, kommenteerisin Regiina postituse all ka, et minu lapsepõlv väga roosiline polnud, mille peale ka Regiina natukene oma lapsepõlve tumedamast poolest kirjutas.
Tundub, et suuremas osas on kaheksakümnendatel või üheksakümnendate alguses sündinud lastel olnud väga rasked lapsepõlved? On see tõesti nii või olen just mina sattunud nende otsa, kellega saatus on vingerpussi mänginud?
Ma siia mingit kurba lookest kirjutada ei taha, kuna tegemist on lõbusas võtmes kaalublogiga :) Kirjutan ilusatest või naljakatest asjadest.
Mina kasvasin üles Tartus Annelinnas. Annelinn on tohutu paneelmajade rägastik, palju nurgataguseid, palju keldreid ja palju lapsi. Mina lapsena sporti ei teinud. Jah, me olime palju väljas ja mängisime luurekat ja muid tagaajamismänge, kuid ratast mul polnud, pallimänge ma ei oskand ja ujumas käisime ikka pigem lõbu pärast.
Mäletan, et algklassides sai käidud kuskil aeroobikaringis, kus õppisid ikka mingi tantsukava selgeks ja siis kusagil väiksematel üritustel esinesid. Seal käisin äkki aasta-kaks.
Enamasti sai lapsepõlves ikka terepikodades kleepse vahetatud ja nukkudega mängitud.
Liikusime küll enamasti bussiga või jala, kuna autot meil peres polnud. See vist oligi ainuke sport, mida sai harrastatud.
Koolis meeldis mulle kehalises igasugu mänge mängida, eriti neid, kus sai veidi viilida ja äksjonit paigal seistes pealt vaadata. Üle kõige vihkasin jooksmist. Pooltel kordadel teesklesin, et hakkan minestama ja ülejäänus kordadel valetasin endale mõne muu häda külge. Jooksmisest suutsin pea terve koolikäimise aja kõrvale hiilida :) #mesosmart
Ema mul sporti ei teinud ja isa suri siis, kui ma olin suhteliselt noor, seega ei saanud ka temalt mingit spordipisikut külge.
Mul oli mingi periood elus kûll, kus ma proovisin jooksmisega sina peale saada ja olin täitsa sportlik, aga see kestis vast pool aastat ja ma olin siis mingi 12-13.
Toitumine oli kogu teismeiga põhiliselt juustusaiade ja kohvi peale üles ehitatud.
Lõpuks tulid lisaks veel alkohol ja suitsud. Kõik see kräpp elustiil hakkas lõpuks ka välimusele liiga tegema. Hambad lagunesid, kann kogus tselluliiti ja nahk oli kahvatu ja vinniline. Ma olin ikka üpris kole.
Täiesti ausalt olin kole. Ma siiani imestan, et üleüldse mõni poisterahvas minu vastu huvi üles näitas. Ilmselgelt oli asi pigem mu ülivinges iseloomus :) :)
Abiellusin ka suhteliselt varakult (olin 19) ja sain mugava elu peale. Liiklesin autoga, sõin juustu ja jõin õlut. Kui lõpuks klienditeenindaja ameti kontoritöö vastu vahetasin, hakkas neid kilosid mõnuga kogunema. Lõpuks olin lisaks koledale veel paks ka. Oeh. Katsusin endaga rahul olla ja armastada ennast sellisena nagu ma olen ja kõik muud need ameerikalikud klišeed ja olin rahumeeli mitu aastat ülekaaluline.
Otsustava põntsu pani see, kui kolisime maalt linna. Maal elades oli kuidagi lihtsam kole olla. Linnas tundsin ennast alguses täitsa halvasti. Ma nagu ei sobinud enam sinna. Olin maakaks kätte läinud. Harjusin vanade dressipükstega ringi käimisega ilmselt ära ja ei osanud enam ennast väljaspool tööaega inimeseks riietada.
Lisaks sellele oli turjal juba nii mõnigi ülekilo.
Kuskil kuu aega peale Tartusse kolimist otsustasin ennast käsile võtta ja siin ma nüüd siis olen.
Kokkuvõttes võib öelda, et vanematelt ma mingit sportlikkuse geeni kaasa ei saanud. Sain tselluliidi, rippuva tagumiku ja mölapidamatuse. Spordiga hakkasin tegelema puhtalt madala enesehinnangu tõstmiseks.
Enam ma ennast sigakoledaks ei pea, seega töötab! :)
Kaalumiseni!
Mariliis
Tundub, et suuremas osas on kaheksakümnendatel või üheksakümnendate alguses sündinud lastel olnud väga rasked lapsepõlved? On see tõesti nii või olen just mina sattunud nende otsa, kellega saatus on vingerpussi mänginud?
Ma siia mingit kurba lookest kirjutada ei taha, kuna tegemist on lõbusas võtmes kaalublogiga :) Kirjutan ilusatest või naljakatest asjadest.
Mina kasvasin üles Tartus Annelinnas. Annelinn on tohutu paneelmajade rägastik, palju nurgataguseid, palju keldreid ja palju lapsi. Mina lapsena sporti ei teinud. Jah, me olime palju väljas ja mängisime luurekat ja muid tagaajamismänge, kuid ratast mul polnud, pallimänge ma ei oskand ja ujumas käisime ikka pigem lõbu pärast.
Mäletan, et algklassides sai käidud kuskil aeroobikaringis, kus õppisid ikka mingi tantsukava selgeks ja siis kusagil väiksematel üritustel esinesid. Seal käisin äkki aasta-kaks.
Enamasti sai lapsepõlves ikka terepikodades kleepse vahetatud ja nukkudega mängitud.
Liikusime küll enamasti bussiga või jala, kuna autot meil peres polnud. See vist oligi ainuke sport, mida sai harrastatud.
Koolis meeldis mulle kehalises igasugu mänge mängida, eriti neid, kus sai veidi viilida ja äksjonit paigal seistes pealt vaadata. Üle kõige vihkasin jooksmist. Pooltel kordadel teesklesin, et hakkan minestama ja ülejäänus kordadel valetasin endale mõne muu häda külge. Jooksmisest suutsin pea terve koolikäimise aja kõrvale hiilida :) #mesosmart
Ema mul sporti ei teinud ja isa suri siis, kui ma olin suhteliselt noor, seega ei saanud ka temalt mingit spordipisikut külge.
Mul oli mingi periood elus kûll, kus ma proovisin jooksmisega sina peale saada ja olin täitsa sportlik, aga see kestis vast pool aastat ja ma olin siis mingi 12-13.
Toitumine oli kogu teismeiga põhiliselt juustusaiade ja kohvi peale üles ehitatud.
Lõpuks tulid lisaks veel alkohol ja suitsud. Kõik see kräpp elustiil hakkas lõpuks ka välimusele liiga tegema. Hambad lagunesid, kann kogus tselluliiti ja nahk oli kahvatu ja vinniline. Ma olin ikka üpris kole.
Täiesti ausalt olin kole. Ma siiani imestan, et üleüldse mõni poisterahvas minu vastu huvi üles näitas. Ilmselgelt oli asi pigem mu ülivinges iseloomus :) :)
Abiellusin ka suhteliselt varakult (olin 19) ja sain mugava elu peale. Liiklesin autoga, sõin juustu ja jõin õlut. Kui lõpuks klienditeenindaja ameti kontoritöö vastu vahetasin, hakkas neid kilosid mõnuga kogunema. Lõpuks olin lisaks koledale veel paks ka. Oeh. Katsusin endaga rahul olla ja armastada ennast sellisena nagu ma olen ja kõik muud need ameerikalikud klišeed ja olin rahumeeli mitu aastat ülekaaluline.
Otsustava põntsu pani see, kui kolisime maalt linna. Maal elades oli kuidagi lihtsam kole olla. Linnas tundsin ennast alguses täitsa halvasti. Ma nagu ei sobinud enam sinna. Olin maakaks kätte läinud. Harjusin vanade dressipükstega ringi käimisega ilmselt ära ja ei osanud enam ennast väljaspool tööaega inimeseks riietada.
Lisaks sellele oli turjal juba nii mõnigi ülekilo.
Kuskil kuu aega peale Tartusse kolimist otsustasin ennast käsile võtta ja siin ma nüüd siis olen.
Kokkuvõttes võib öelda, et vanematelt ma mingit sportlikkuse geeni kaasa ei saanud. Sain tselluliidi, rippuva tagumiku ja mölapidamatuse. Spordiga hakkasin tegelema puhtalt madala enesehinnangu tõstmiseks.
Enam ma ennast sigakoledaks ei pea, seega töötab! :)
Kaalumiseni!
Mariliis
Mis ei murra teeb tugevaks ja ilma oma lapsepõlveta poleks me siin kus oleme praegu ja meil poleks nii toredaid blogisõpru ka :) Edu meile :)
VastaKustutaTäpselt nii! :)
KustutaOooda-ooda... Ai-ai-ai, miuke kole lugemine! Kuda ma sporti ei teinud??!! Mis räige laim?!! Käisin kooliajal ujumistrennis, kergejõustikus ja laskmistrennis ka. Ja sinu issi käis poksi- ja karatetrennis. Kui ma seda sulle rääkinud pole, ei tähenda see automaatselt et sinu vanemad spordikauged inimesed olid.
Kustuta:D no vot! Ei osanud ma seda aimata :) eks ma kahtlustasin, et kooliajal vast ikka tehti ühtkoma teist, aga näed, mina kergejõustiku armastust kaasa ei saanud. Ma teadsin, et sul hüppeliigesed ja põlved nõrgad ja arvasin, et selle taha see jäi. Nonäedsa siis :) aga vanaema võin ikka suurtes kõrvades süüdistada :) tuuletakistus selle võrra suurem.
Kustuta