Kuus kuud peale sünnitust elu parimas vormis?

Ma tean in fact, et on lugejaid, kes ootavad kõige rohkem just mu iganädalast kaalumise postitust.
On ju põnev teada, kui palju keegi kaalub ja, kui saamatud nad on oma kaalu langetamises.
Minu eelmine pühapäevane kaalumine jäi ära, kuna oli Jooksumaraton ja siis tuli juba kiirem aeg peale.
Pühapäeval ma seega ennast ei kaalunudki, kuna hommikul oli muudki teha.
Esmaspäeval ei kaalunud seetõttu, et ma olin pühapäevasest Tartu Jooksumaratoni järellainest  kooki täis ja kõht punnitas mõnuga üle püksivärvli. Sain aru, et 97 prossa koogist pesistes veel seal. Ei tahtnud oma tuju rikkuda, seega kaalule ei astunud.

Kolmapäeval sain lõpuks aru, et ma pole ennast päris pikka aega juba kaalunud ja oleks aeg see hirmus asi ära teha. Seda enam, et pühapäevane kaalumise postituski veel tegemata.

Annan siis teile ka teada, mis värk oli.

Viimati kaalusin end pea 2 nädalat tagasi 30.04 ja kaal näitas 68,5 kg. 



10.05 kaalusin ma 66,9 kg!!! See teeb kahe nädalaga miinus 1,6 kilogrammi!!! Wattahelll!

Eks sealt umbes 700 grammi võib olla puhtalt koogijäägid, mis mul eelmise kaalumise ajal veel keres olid, aga ikkagi. Ma pole nii vähe kaalunud MITTE KUNAGI. Einoh, ilmselt millalgi kooli ajal ehk kaalusin nii vähe, kuigi ma ei mäleta. Ikka on olnud nii 68-69 kg ja hiljem peale esimest last siis 80 kg.

Ma ei suutnud oma õnne uskuda. Tegin kaalust kohe pilti, siis ronisin maha ja kaalusin uuesti. Ja nii mitu korda. Ma arvasin, et kaalul on midagi viga. Kolmandal korral näitas lausa 66,6 kg.

Ma olin nigu laps jõuluõhtul. Pigistasin õnnest käed rusikasse ja tammusin ühest toast teise. Ei osanud ära olla kuidagi. Siis mõtlesin, et vaataks, kas peegelpilt ka ilusam on. Viskasin bikiinid selga ja kukkusin klõpsima.

Vahemärkus: endast piltide tegemine on kaalulangetuse juures minu meelest üks olulisemaid asju. Peegelpilt ei valeta ja seal muutuse nägemine teeb tuju päris pikaks ajaks heaks.

Jagan oma meeletuid klõpse nüüd teiega ka:

Kohe peale kaalumist klõpsitud pildid

Peale jõusaali

Päev peale kaalumist

Ma olin endast nii vaimustuses. Päriselt ka.Kõik need, kes siin küsisid, et kas siis, kui kaalunumber madalam on, siis tunned ennast paremini? Jah! Ma tunnen ennast suurepäraselt!
Ma tunnen ,et see kaua ihaldatud 65 kg on kohe-kohe käes. Ma tunnen, et ma olen midagi saavutanud. Ma tunnen, et ma olen ilusam.

Tegelt ka!

Ma ei jõua suve ära oodata, kuna kavatsen massiivselt lühikesi pükse ja seelikuid osta. Ja neid kanda ka :D

Kui keegi oleks mulle raseduse ajal öelnud, et ma olen kuus kuud peale sünnitust paremas vormis, kui ma olin enne rasedust, siis ma ilmselt poleks neid uskunud. Ja selle vormi all ei mõtle ma ainult seda kaalunumbrit. Mu keha on tahke. Okey, kintsud vajavad veel tööd, aga kuputamine on olukorda juba oluliselt paremaks teinud. Ma ei põe enam oma keha pärast, kuna ma tunnen, et on lootust päris vingeks see asi tuunida.

Võimalik, et tegemist on ajutise entusiasmi ja positiivsusega, aga hetkel on küll tunne, et ma võiksin maailma valitsema minna. Kaalulangetaja tunne on kohe.

Muuseas, see ilusam kaalunumber on ka nii palju minu mõtlemisele mõjunud, et mul ei ole enam nii meeletuid isusid. Ma olen emotsionaalne sööja, seega kurvastades tahan ma midagi head süüa.
Nüüd tahan ma aga muudkui kodust välja värske õhu kätte või šoppama või niisama ennast näitama minna. Söömine ei tule kohe meeldegi.

Ahjaa, üks asi, mis sellele näljatunde vähendamisele on kaasa aidanud, on tarbitava valgukoguse suurendamine. Peale seda, kui hommikusöögiks hakkasin kohupiimapastat või muna sööma, tunnen ma ennast palju paremini. Süsivesikud teevad mind näljaseks. Rohkem valku, naised!

Oot, ma tegin endast veel pilte :) Noh, sest ma olen nüüd ilus.

Tegelikkuses hakkasin ma toas Printsessiga koos väikest trenni tegema ja proovisin endale selga sõbranna kingitud sportrinnahoidjat. Noh, see rinnahoidja on S suurus ja minu tissid vist hetkel veel S suuruse alla ei käi (häšštääg imetamine), aga antud kopsukad on nii kiftid, et pressisin endale ikka selga. Ja nad täitsa sobisid mulle, seega klõpsisin veel pilte teha.

Spordikopsukad üll ...

... haara sobivad raskused ....

... ja võimlemine alga nüüd!

Pamela Marilisson

Vabandage mu armilist kõhtu, seda parandab vaid haud.

Oeh, nüüd sai palju pilte, aga kuna tegemist on minu blogiga, siis ma ei vabanda ka :) Pildid on mõnusad. Kesse ikka juturaamatut ilma piltideta viitsib lugeda, onju.


Olge vinged!


Mariliis